...kui sulle sõbrad külla tulevad

Laupäev
Laupäeva õhtul peale seda, kui olime jõudnud vahepeal natuke elamist koristada, saabusid Eha ja Ruth Märjamaalt, meie jaoskonnakaaslased. Igaks juhuks ütlen, et eelmised külalised ei olnud räpakad või halva lastetoaga, et me koristama pidime peale nende ära minemist, vaid lihtsalt me muidu koristame iga päev ja ikka on karvane, aga nüüd vahepeal lihtsalt polnud aegagi olnud, et iga päev koristada. Nüüd tegime selle kiirelt tasa.

Uued külalised jõudsid meie juurde piisavalt vara, et läksime kohe samal õhtul meie koduranda ka ja alustasime Przymorze linnaosa näitamist. Rannas omakorda alustasime jälle eelmsel sügisel kujunenud traditsiooni, et kui rannas käid, siis tuleb jäätist ka võtta. Aga no see masinajäätis maitseb seal rannateel ikka imeliselt hästi ka. Ja ooo, neil on uued maitsed ka ja saab lausa mitut maitset korraga. Kuna ma teile proovida ei saa anda, siis te peate lihtsalt uskuma, et näiteks mango ja mustika jäätis maitseb lausa suurepäraselt :D

Pühapäev
See oli minu enda jaoks, ja Meelise jaoks ka, põnevate avastuste päev, sest viisime külalised kohtadesse, kuhu me veel isegi polnud jõudnud. 
Alustasime mõistagi meie lemmikkohast - laevatehasest. Jalutasime külalistega juteldes läbi Solidaarsusplatsi, laevatehase värava nr 2, käisime kunagises streigikeskuses, kiikasime laevakuuridesse ja muulile ning vaatasime taaskord tõtt ellujääjatega. Need on siis need merest leitud metallkilakolast tehtud robotid. Laevatehases oli tore, seal on alati mõnus ja põnev jalutada, alati märkad uusi detaile ning sa oled alati kõige Gdanskimas Gdanskis  - kraanade juures. 
Edasi tõttasime me Euroopa Solidaarsuskeskusesse, kus me siiani vaid mitu korda WC-s ja suveniiripoes käinud oleme. Plaani oleme muidugi pidanud, et seal ära käia ja no nüüd oligi suurepäerane süllekukkunud võimalus külaliste näol, kes tahtsid kõike näha ja lubasid ennast igale poole viia :D. 

Solidaarsuskeskuse majast olen ma tegelikult juba rääkinud, aga nii meeldetuletuseks, et see on kaasaegne üsnagi tavalise kujuga maja. Eriline on see, et see maja on väljast täiesti roostekarva ja kaetud laevatehases alles jäänud laevade ehituseks mõeldud suurte raudplaatidega. Selline välimus on sümboolne. Maja ise asub Solidaarsusplatsi ääres ja sinna pääseb sisenedes kunagisele Laevatehase territooriumile läbi värava nr 2 ehk läbi selle värava, mille juures on palju olulisi asju toimunud, kus on Poola ja ehk ka mõne teise riigi ajalugu muudetud. 
Maja sees on suur taimede ja klaasiga hästi hubaseks tehtud fuajee. Lisaks sellele, et majas on külastajatele mitu erinevat näitust ja ikka päris suurt näitust, on seal ruumi veel ka konverentsisaalidele, raamatukogule, hulgale kabinettidele, kus tehakse solidaarsusteemadel uurimistööd ja lihtsalt tööd. Ja ilmselt on majas ka mitmeid kohti, mille olemasolust ma veel ei tea. 
Seekord siis suundusime esimest korda üles eskalaatorist, mis viib näituse alale. Võtsime ka audiogiidid ja ma pean ütlema, et ma pole mitte kusagil nii palju erinevaid keelevõimalusi näinud audiogiidide puhul. Eesti keelt seal küll polnud ja see on täiesti okei, aga siiski 11 erinevat veelt! Tõesti vähemasti iga eurooplane peaks sealt küll leidma keele, mida ta mõistab või vähemalt enamvähem mõistab. Ja kujutage ette jälle nii sümboolne, ja esimest korda näen, aga audiogiid on ka valgevene keeles. Selles keeles, mida mõned veel oskavad rääkida, aga mida paljud siiski ei kasuta, keel, mis homme enam ei ela, kui me seda täna ei toeta. Aga Valgevene on see, kes praegu vajab tuge ja oma solidaarsust ning minu meelest Euroopa Solidaarsuskeskus tegeleb Valgevene küsimustega päris palju. 
Audiogiid pole siinkohal enam õige sõna, aga giidi saab ka vaegkuulja. See on küll ainult poola viipekeeles. Inglis- ja poolakeelsed giidid on ka nägemispuudega inimestele. 
Kas teie olete kusagil rikkalikumat audio(ja muude)giidide valikut näinud?

Majas oli praegusel hetkel kaks näitust. Püsinäitus on pühendatud Solidarnosci liikumisele ja seal käisime ka meie. Teine näitus räägib Laevatehase lugu ja sinna tahaks ka millalgi minna. 
Püsinäitus võtab enda alla 3000 ruutmeetrise ala ja on jagatud seitsme ruumi vahel. Peamiselt on seal fotod, videod, lugemist, aga ka mõned autentsed asjad. Ma ütlen mõned, aga kui ma näituse kohta loen, siis seal on kirjas, et neid autsentseid asju on seal lausa 1800!!! Täiesti võimalik, et siia alla käivad näiteks ka laevatehase tööliste kiivrid, millega ühes ruumis kogu lagi kaetud on, ja muu selline, mida sa vaatad rohkem, kui dekoratsiooni ja mitte museaali, ehkki sa tead, et ka need kiivrid on päris. 
Kõige kõige erilisem museaal on kindlasti 1980. aasta streigi käigus Laevatehase väravale nr 2 naelutatud 21 nõudmist, mida streikijad taotlesid. Need vineerplaadid nõudmistega kuuluvad ka Unesco maailmapärandi nimistusse. Kusjuures samasuguseid plaate koos nõudmistega võib ka praegu näha laevatehase värava kohal, täpselt seal, kuhu need kunagi pandi. Ja samasugused plaadid on ka 1980. aasta streigikeskuses. Meie Meelisega kuidagi mäletasimegi, et need streigikeskuses olevad on originaalid, aga ei. Originaalplaadid on Euroopa Solidaarsuskeskuses.
Teine minu meelest päris huvitav originaalese muuseumis on kraanajuhi putka, kus töötas legendaarne Anna Walentynowicz. Esiteks on põnev kaeda, kuidas see kraana siis täpselt seest välja näeb ja kujutleda, kuidas neid kange ja pedaale seal käsitsema peab ja teiseks no see oligi Anna kraana. Kujutage ette kraanajuhi tool oli täiesti tavaline puust tool. Umbes selline, mille oleks saanud kodust köögilaua tagant kaasa võtta. Kui kraanale lähenesid, hakkas kraana sees Anna  Walentynowiczi enda hääl rääkima tema enda mälestusi. Sellest, kes on Anna Walentynowicz olen ma tegelikult ka varem pikemalt kirjutanud, aga lühidalt öeldes, oli ta Laevatehase kraanajuht, kes ei peljanud süsteemi kritiseerida, ja nii vallandati ta Laevatehase töölt, vaid mõned kuud enne oma väljateenitud pensioni. Ehk siis ta jäi ilma oma pikaajalise tööga väljateenitud pensionist ja hüvedest. Streik Laevatehases pulbitses niigi juba pinna all ja Anna vallandamine oli kas päästikuks või vähemasti selliseks lipuks, mille taha said streikijad koonduda ning sellest puhkeski 1980. aasta streik, mille käigus loodi Solidarnosci liikumine. 

Näituse esimene osa räägibki Solidarnosci sünnist. Miks streigiti kõigepealt 1970. aastal. Selles streigis hukkus miilistaga jõudu katsudes 42 laevaehitajat. Nende mälestuseks on täna Solidaarsusplatsil massiivne kolme risti ja ankrutega monument. Taaskord üks sümboolne koht, mida peetakse meeles erinevatel tähtpäevdel ja kuhu viiakse linna külalised.
Räägitakse, kuidas hakkas mullitama 1980. aasta streik, kuidas sai Laevatehase elektrikust Lech Walesast juhuslikult või mitte juhuslikult streigi nägu ja kõneisik. Mina ütleksin, et mõnel määral oli see juhuslik valik, kuna see ei olnud nii kavandatud, et just Lech on see, kes hakkab streikijate nimel läbi rääkima ja masse hullutama. Sellel päeval, kui Laevatehases midagi toimuma hakkas, jäi ta hiljaks ja sattus kuidagi otse sündmuste keerisesse. Et see kõik samas ei olnud juhuslik ütlen ma sellepärast, et piltlikult väljendudes oli just Lech Walesa see, kes ronis esimesena veoauto kabiini katusele ja rääkis rahvaga. Temas oli see miski, see sarmikus ja usutavus, mis osades inimestes lihstalt on, mis koondaski streikijad tema selja taha. Ja sealt see absoluutselt mitte kergeks kujunenud tähelend algas. 
Hiljem valiti ta kogu Poola Solidarnosci liikumise juhiks, kunagi veel hiljem juba Poola presidendiks. Ma arvan, et ta elas Solidarnosci algusaegadel, nagu paljud tollal, justkui koguaeg pommi otsas, sest oli üsna tavapärane, et talle tuldi jälle uksetaha ja võeti ta vahi alla. Ma plaanin millalgi ka tema raamatu ette võtta ja loodan, et kõik seiklused on seal kajastatud. Kahjuks olen raamatut siiani vaid poolakeelsena kohanud ja no selle lugemine võtaks mul ikka väga pikalt aega. 
1983. aastal annetati Lech Walesale Nobeli rahupreemia. Seda käisid vastu võtmas tema abikaasa ja poeg, sest Walesa ise kartis, ilmselt põhjendatult, et kui ta Poolast lahkub, siis riiki tagasi teda enam ei lasta. 
Lech Walesa on tõeline solidaarsusaktivist ka täna. Ta töötab Euroopa Solidaarsuskeskuses. Ta reisib mööda maailma ringi ja ei, see pole mitte meri ja palmid, mis teda kutsuvad, vaid ikka erinevad konverentsid, kohtumised ja esinemised solidaarsusteemadel. Ta julgeb arvamust avaldada ja ei pelga ka võimu kritiseerida. Kõige selle juures on ta täna üle 80 aasta vana.
See on taaskord koht, kus öelda, et Suur Aeg nõuab Suuri Inimesi. Või on need Suured Inimesed, kes loovad Suuri Aegu?

Osa näitusest räägibki jõuetute jõust ehk sellest, kuidas väikestel inimestel on võim, kui nad ühtselt ja sihikindlalt tegutsevad. Ja kuidas on võimalik asju ka ilma vägivallata muuta. Üks ruum samas on ka koledatest asjadest ja just nimelt vägivallast. Aga mind see millegipärast enam väga ei šokeerinud, ma ei saanud kaugeltki sellist kohutavat emotsiooni nagu II Maailmasõja muuseumist. 
Ja nii edasi keerleb see lugu kuni kättevõidetud vabaduseni välja. Infot on väga palju, väga väga palju. Ja on ka mõned ekstraägedad ja seninägematud lahendused. Ühel hetkel näiteks uurides infot kaarjatel valgetel seintel, palutakse sul üles vaadata. Peegellaes on näha, kuidas sa seisad keset sõna "Solidarnosc", mille need kaarjad seinad moodustavad. Sa oled osa solidaarsusest. Ühes kohas saab oma mõtted solidaarsuse kohta kirja panna märkmepaberitele, mis taaskord erinevaid värve kasutades moodustavad seinal hiiglasliku postititest koosneva kirja "Solidarnosc". 
Huvitav ja üsna loogiline asjaolu, mis tuleb pea igalt poolt välja on see, kui jõhkralt tol ajal ikka toas suitsetati. Laudadel olidki peamiselt vaid rohked tuhatoosid ja suitsupakid. Aga no eks me mäletame ka, et nii see tõepoolest oli. 
Nagu ikka, kui infot on palju, siis esmalt ahmid sa seda kogu täiega sisse ja siis ühel hetkel väsid ning nii palju enam ei mahu. Lõpuks lihtsalt ei jaksa enam kõike lugeda. Kui me siis ühel hetkel näituse alalt pauhti välja astusime, oleks nagu puuga pähe saanud või trammi alla jäänud. Ja mina olin kusjuures täiesti vaimustuses. See on kindlasti üks minu uus lemmikkoht, kus käia ja kuhu külalisi vedada. Külalised ise näisid pisut muserdatud nendest nähtud ja kuuldud koledustest ning küsisid, kas me täna mõnda rõõmsamasse kohta ka läheme.

Kohe läksimegi rõõmsamasse kohta ka ehk Laevatehase territooriumil asuvasse Montownia foodhalli. Sõime kõhud täis ja jätkasime oma tuuri Oliwa katedraalis. Sel korral olin ma hästi informeeritud, millal on missad ja millal külastamiseks sobiv aeg. Oliwa katedraalis on mitu korda päevas orelite demonstratsioon ehk siis sellised 20-minutilised tasuta orelikontserdid, kuhu on kõik kuulama oodatud. Tasuta selles mõttes, et piletit ei ole, aga kontserdi ajal kogutakse annetusi küll. Oliwa katedraal on Gdanski kõige vanem kirik ja kõige vanem hoone. Kõige vanem saab seal minu arvates siiski olla mõni sein, müürijupp või laetala, sest katedraal on korduvalt hävinud ja varemetele uuesti rajatud. Olen lugenud, et see ongi nagu lipp-lipi peal ja lapp-lapi peal, et katedraali erinevad osad on ka erinevatest aegadest pärit. 
See on taaskord üllatavalt hele ja mitte liiga ohtralt kulla ja karraga üle külvatud katedraal. Katoliiklikud kirikud on hoopis tihedamini minu meelest tumeda interjööriga ja metsikult detailirohked. Sättisime ennast katedraali täpselt niimoodi, et jõuaks seal parajalt ringi vaadata ja siis sättida ennast orelikontserti kuulama. 
Nagu paljudes kirikutes on ka seal pingid istumiseks näoga altari poole ja orel asub selja taga rõdul. Tõsi, Oliwas oli lausa mitu orelit ja üks neist oli ka eespool, aga seda märkas ainult Ruth. Minu istekohalt ei näinudki seda eesolevat väikest helesinist orelit ja ma imestasin korduvalt, et huvitav, kust see teine hääl tuleb, kas see on kaja või mingi lindistus vmt. Oliwa orel ei ole aga mitte ainult kuulamisväärne, vaid on ka vaatamisväärne. Teadsin, et orelimängu ajal kusagil mingid tähed, kuud jmt liiguvad. Nii me siis käänasime päid kaela otsas igasse kanti, kui orel mängima hakkas, et kas kuskil midagi liigub. Alguses ei liikunud küll mitte midagi. Tunded olid ka kahtlasd, et ühest küljest tahaks lihtsalt ilusat muusikat kuulata ja sellele keskenduda, aga teisest küljest ei tahaks ju kuidagi ilma jääda, kui kuskl midagi ikkagi liigub. 

Ja ühel hetkel hakkas kogu rahvas, keda oli mõistlikul hulgal, mitte megamassides, üksteist togima, sest märgatigi oodatud liikumist. Seljatagune orel oli suur ja uhke ning erinevate kaunistustega. Seal olid inglikesed ja muud tegeleased, pasunad ja kellukesed ning tõepoolest ka tähed. Ja vaheldumisi liikusid kõik osad, mis olid kuldsed. Liikusid pasunad, kõlisesid kellukesed ja tiirlesid tähed. Jällegi ei midagi erakordset ja pahviks löövat, aga siiski armas vaatemäng. Kusjuures kogu katedraali lagi on täis kuldseid tähti, need tõsi küll ei liikunud. Märkasin järgmisel päeval vanalinnas asuvas Mariacka basiilikas, et seal on ka lagi täis samasuguseid kuldseid tähti. Siin on ilmselt mingi seos ja selgitus, mida ma veel ei tea. 
Oliwa katedraalis on altari kohal seinal-laes ruumilised pilved, päris huvitavad, sellised, mida pole mujal näinud. Ruth olla terve aja oodanud, et kontserdi lõpuks lähevad pilved laiali ja päike tuleb välja. Midagi sellist ei juhtunud, aga see oleks nii tore, kui see tõesti nii oleks olnud Miks ei võiks olla?
Aga kontsert oli ilus ja tasus kuulata küll. Peale seda tegime mõistagi tiiru ka imelises Oliwa pargis. Eha ja Ruth on taimeteadjad ka ja kuulsin neid tihti arutamas, kas see on see ja too on too taim. 
Õhtul jalutasime me jälle randa ja seekord arvas Liisbet, et no kui Valjo paar päeva tagasi ujumas käis, siis temal oleks nüüd ka juba aeg vette sulpsata. Ja seda ta tegigi. See polnud muidugi mingi lihtne sulpsatus. See oli ikka korralik ujumine, trikkide tegemine, sukeldumine jne. Vabatahtlikult ta mõistagi veest välja ei tulnud, vaid ikka siis, kui me ütlesime, et aitab nüüd tänaseks küll. Päris soe olla olnud. Ühtki teist inimest vees ei olnud :D.

Esmaspäev
Saatsime ülejäänud pere tööle ja kooli ning läksime ise Gdanski vanalinna avastama. Vaatasime kõik põhilised hooned, sillad, platsid jmt üle ning sättisime ennast õigeks kellaajaks Mariacka basiilikasse. Kes mäletab, siis õige aeg on veidi enne keskpäeva, kui basiilikas alustab väga vana, aga siiski originaal astronoomiline kell oma etendust. Selleks ajaks koguneb alati metsik hulk turiste kirikusse ja telefonid lähevad filmima ning etendus algab sellega, et Adama figuur lööb haamriga kella ja Eva helistab nöörist tõmmates kellukest.  Siis läevad kellal luugid lahti ja väljuvad teised tegelased. Teevad oma tiirukesed ja lähevad luukide taha tagasi. Taaskord, mitte et see etendus ise oleks tohutu ime, aga tohutu ime on see, et nii vana kell on töökorras ja esitab meile oma etendust ka täna iga päev. Et kui kella 12 paiku Mariacka tänava läheduses juhtute olema, siis tasub igatahes vaatama minna.
Ja siis oli aeg taaskord Gora Gradowa otsa ronida. Seekord leidsin õige käigu läbi peavaksali esimese katsega ja Gradowalt oli sama hea vaade kui paar päeva tagasigi. Korraks küll ehmusin, kui vaatasin mäel kõrguva hiiglasliku lipuvarda poole, kus veel paar päeva tagasi lehvis Poola lipp ja nüüd oli lipp vahetunud. Kas see ei tunduks ehmatav, kui alati näiteks Pikast Hermannist möödudes heidate te ikka pilgu tornile, et imetleda ja et veenduda, et seal on lehvimas sini-must-valge ning ühel päeval tavapäraselt tornile pilku heites on seal mingi muu lipp. Minu ehmatus jäi küll lühikeseks kui ma mustkollast lippu nägin, aga ehmatus oli see siiski. Juba hetke pärast sain aru, et ahah, Kašuubia päevad on algamas, sest must-kollane on nimelt Kašuubia lipp.

Siis jätsin ma Ruthi ja Eha omapead, uurides küll enne, et eks ole nad saavad ju mapsi abil ise Merevaigumuuseumisse. Muidugi nad said! Mul polnud aga meeles, et kui üldiselt on kõigis Poola muuseumites sissepääs prii teisipäeviti, siis Merevaigumuuseumis on see tasuta päev esmaspäev. 
Seega juhtus nii, et nad päris kohe muuseumisse ei saanudki, kuna kohad olid juba nö täis, aga said endale tasuta piletid mõne tunni pärast. See sobis ka ja muuseumis said nad igatahes käidud. Muljete põhjal tundus, et neile ka väga meeldis seal. Ja supernaised nagu nad on, nad leidsid ise peale muuseumis käiku ka õige trammipeatuse, kus nad läksid õige trammi peale ja nad tulid ka õiges peatsues maha ning jõudsid ilma igasuguse ekslemiseta meie juurde tagasi. 
Sellega ei saanud me aga päeva veel sugugi lõppenuks lugeda ja sõitsime Westerplattele - kohta, kus kõlasid Teise Maailmasõja esimesed paugud. Lugesime korralikult läbi kogu põhjaliku informatsiooni, mis toimus ja millal toimus ning siis sammusime pea vaikides Westerplatte mälestusmärgi poole. Ruth on Westerplattel nii 10 aastat tagasi käinud ja siis olla tee sinna hoopis teistsugune olnud. Teistsugune just selles mõttes, et sambani tuli mööda metsarada minna puude vahelt, aga praegu saab astuda mööda laia asfaltteed. Westerplatte on kogu meie Poolas oldud aja jooksul pidevas arenduses olnud ja ehitus käib praegugi. Varsti-varsti peaks seal samas avatama ka Westerplatte muuseum.
Westerplatte külastus on alati selline, et kõnnid tagasi auto poole ja mõtled, et polegi nagu mitte midagi öelda, absoluutselt mitte midagi. Täpselt sama moodi oli ka seekord. 

Ja kuna me siis juba sõidus olime, siis käisime läbi ka Brzeźno muulilt. See on see Gdanski kõige ilusam muul. Õhtu oli soe ja inimesed olid väljas tõelist suve nautimas. Jõudsime muulile parajasti päikese loojumise ajaks ja täiesti hämmastav, ma polegi varem nii teadlikult fikseerinud, kui kiiresti päike siin loojub. Loojang oli reaalselt silmaga näha - ta vajus ja vajus ja vajus ning oligi silmapiiri taha kadunud. Eestis võib mu meelest loojangut suvel tunde vaadata. Olgu siinkohal ka lisainfona mainitud, et seoses ühel öösel lennujaamas käimisega, sain ma aru, et isegi suvise pööripäeva ajal on Poolas ööd ikkagi kottpimedad. Ma polnud seda ka varem fikseerinud, sest ma olin sel pimedal ajal ikka maganud. 
Rannaputkast võtsid Eha ja Ruth veel zapienankat, sest neil oli ikkagi eesmärk ka võimalikult palju poola toite ära proovida. 

Teisipäev
Päeva plaan nägi ette II Maailmasõja Muuseumi külastuse. Teadsime, et on tasuta päev ja rahvast võib palju olla ning otsustasime kohe avamisajaks kohale minna. Enne seda jõudsime veel põigata läbi Wrzeszczist minu lemmikpurskkaevu juurest ja Wajdeloty tänavalt. See on puhtalt minu isiklik tunnetus, aga minu meelest mitte üks inimene, keda ma olen õhinal Wrzeszczi viinud, ei näe seal seda, mida mina. Võibolla Meelis välja arvatud. Aga ma ise sukeldun sinna aina enam ja enam. Wrzeszcz on mulle esimesest hetkest väga meeldinud, ja ometi hakkab see mulle alati, kui ma seal käin või kui ma ühest poolakeelsest raamatust, mis mul pooleli on, Wrzeszczi majade, paikade ja inimeste ajalugu lahti muugin, ikka veel ja veel rohkem meeldima. 
Hüppasime läbi ka Poola Posti maja juurest, kus ka II Maailmasõja esimestel päevadel suuri tegusid tehti ja vaenlasele vastu pandi. Ja siis lippasime me üle silla ning nägime II Maailmasõja muuseumi ja oh ei, ma olin valmis, et seal on palju rahvast, aga millekski selliseks ma siiski valmis polnud. See oli vaata et kõikide järjekordade ema, mis kulges laia kolonnina kogu pika trepi ulatuses alla muuseumi ukse poole ja lookles laialt ka maa peal. Ma olin enam kui hämmastunud. Olime ju arvestaud, et me ei pruugi kohe sisse saada. Aga olime ka arvestanud, et mõneks hilisemaks kellaajaks me ikka pileti saame. 
Veidi peale kümmet läks muuseumi uks lahti ja ma aravan, et üks paarsada inimest lasti sisse. Me saime ka järjekorras nii mõnedki meetrid edasi liikuda. Mõtlesime, et me tegelikult ei taha terve päeva seal järjekorras seista ja ei ole tegelikult ka väga kurvad, kui me siis ikkagi ei saagi muuseumisse minna. Otsustasime veel nii veerand tunnikest oodata ja vaadata, mis saama hakkab. Ootasimegi, midagi ei saanud. Ja siis me läksime lihtsalt ära sest esiteks pole II Maailmasõja muuseum mitte midagi ilusat ja teiseks oli ometi ka paremaid viise päeva veetmiseks.  

Esimesena pakkus Ruth, et me oleme viimastel päevadel nii palju ringi kihutanud, et äkki istuks lihtsalt rahulikult kusagile kohvikusse maha ja sööks mõnda poola magustoitu. See tundus hea mõte meile kõigile ja mina siis arvasin, et see magustoit võiks siis vast olla szarlotka ehk õunakook. See on minu meelest kõige tavalisem poola kook. Teine tüüpiline võiks olla sernik ehk juustukook ning erilisem tüüpiline on makowiec ehk mustavalt mooniseemneid täis kook või rull. Mina viimase fänn üldse ei ole ja seda ma välja ei pakkunud. Sinkohal tuleb mulle meelde, et Ruth ostis üke makowieci koju kaasa ja ma polegi küsinud, et kuidas maitses. 
Igal juhul asusime me szarlotka otsingutele ja kujutage ette see polnudki hommikuses Gdanski vanalinnas nii lihtne kui arvata võiks. Me muudkui käisime igas restos ja kohvikus piilumas, aga no oli hommik ja me oleks saanud lademetes praemuna, peekonit ja röstsaia, aga mitte koogikest.
Lõpuks otse Neptuni nina all see õige kohvik oligi - muna seal ei pakutud, aga koogi- ja kohvivalik oli korralik. Ja me muidugi võtsimegi siis planeeritud szarlotkad ja latted ning istusime väljas päikese käes ja nautisime Pika turu melu. 

Siis läksime me Zaspasse ning uudistasime seinamaalinguid. Palav oli. Vaatasime nii palju, kui jaksasime ehk siis päris palju. Kuna minul oli sel õhtul poola keele kursuse viimane kokkusaamine, kuhu ma väga tahtsin minna, siis õhtujuhid olid sel korral Meelis ja Liisbet. Viimane õhtu möödus Sopotis - ka ühes meie lemmikkohas. Kus nad seal täpselt käisid ja mida tegid, peab neilt endilt küsima, aga no ma ise arvan, et eks ikka muulil ja Monciakil ja veel siinseal. Ja ma tean päris kindlasti, et nad käisid lehmakommipoes ka:D.

Kolmapäeva hommikul vara nad juba keerasidki autonina taas kodupoole hüpates läbi veel Malborki lossist ning tehes Elblagi kanalil sõitu laevaga, mis vahepeal maa peal sõidab. Kogu see külaliste nädal oli kokkuvõttes olnud päris intensiivne, aga samas nii äge ja oi kui kiirelt see mööda läks. Me oleme nii tänulikud, et te võtsite vaevaks külla tulla ja lubasite teile meie lemmikkohti näidata. Aitähhhhhh!!!!