Naised platsil

Kui ma kirjutasin, et käsipallivõistlus oli võrreldes Lechia mängudega nagu öö ja päev, siis tegelikult võiks sama öelda ka naiste jalgpalli kohta. Aga seda põnevam oli muidugi. Juba parkima pidi teise kohta kui tavaliselt. Ümber Polsat Arena on palju parklaid ja seekord läksime ühte teise parklasse. Seal olid vastas parkimismehed, kes tahtsid kohe suhelda. Kui Meelis nendega inglise keeles rääkida püüdis, siis and kutsusid eemalt inglise keele oskaja ja selgus, et muud tähtsat infot polnudki, kui et ta seletas, kuidas parkimisautomaati kasutada. Nähh, ega me mingid turistid ei ole :D!

Parklas hakkas kohe silma hulk suuri reisibusse ehk siis kohale oli tuldud bussitäite kaupa. Ja veel oli kohe märgata suurt laste ja noorte osakaalu. Tundus, et lapsi oli klasside kaupa ja nemad ilmselt tulidki suurte bussidega. Kuigi ma pärast mõtlesin, et need ei pruukinud kõik (või siis üldse) klassid olla. Need võisid vabalt olla ka jalkatrenni lapsed, kes nii lähedalt kui kaugemalt bussidega ja spordikoolide kaupa kohale sõitsid. 
Värava taga oli nännilaud ka ja me võtsime lastele valgepunased sallid. Mõte oli need juba ammu soetada, aga siiani polnud seda õiget hetke olnud. Läksime turvaväravatest läbi ja olin valmis läbiotsimiseks, aga hmmmm, seda ei tehtudki. Siit saab järeldada emba kumba, et kas naiste jalgpalli fännid ei ole nii vihased kui meeste jalgpalli fännid või siis et rahvuskoondiste fännid ei ole nii vihased, kui klubide fännid. Kohtasime kohe ka Liisbeti ja Lisete kooli õpetajate kampa eesotsas direktoriga. Oleme neist mõnda vahel Lechia mängudel ka näinud, aga sain aru, et naiste koondise mängudel käiaksegi seltskonnaga ja nad on varasematel mängudel ka olnud ja alati on põnev olnud. 

Järgmisena imestasime me selle üle, et oo, söögiputkas pole järjekorda. Tavaliselt me enne mängu algust putkas ei käi. Vaheajal üritame alati siiski pika järjekorra ära seista ja midagi võtta, külmal ajal juba üksnes tee pärast. Nüüd leidsime üheskoos, et väga hea mõte oleks kohe enne mängu amps ära osta ja siis vaheajal üldse mitte trügima hakata. Järjekorda polnud, mõnus, võtsime vorsti ja zapiekankat.
Läksime staadionile ja otsekohe oli muidugi harjumatu see, et staadioni otsatribüünid, need kus tavaliselt möirgavad ultrafännid, olid täiesti tühjad. Huvitav, kas rahvuskoondisel polegi eraldi fänniklubi? Aga tavatribüünid olid ikkagi äärest ääreni rahvast täis ja kõik silmaga haaratav oli valgepunane. 
Lauldi hümne ja siis läks mäng käima. Absoluutselt imelik oli sellepoolest, et kõik oli nii vaikne. Kui pole ultrafänne või kedagi, kes eest karjuks ja trumme taoks, ega siis mass ka väga kergesti omapead hõiskama ei hakka. Pall muudkui veeres ja rahvas rõõmustas või ohkas vaikselt kaasa. Ühe erandiga. Minu taga istus üks mees, kes raudselt oli praegune või endine või tulevane jalgpallitreener:D. Tema oli staadioni hing, kellel tõesti oligi nii vali hääl, et see kostis nii väljakule kui tribüüni teise otsa. Tema õpetas naisi, kuidas mängida nt hüüdes "Idziemyyyy!" ja "Gramy, gramy dziewdzinki! ja "Bravo, bravo!". Tema oli see, kes püüdis üksinda kogu staadioni koos hõikuma panna ja aegajalt see tal õnnestuski. Meil oli igatahes hea meel, et muidu nii vaiksel staadionil istus staadioni hing just meie taga. 

Mäng ise oli meeste jalgpalliga võrreldes väga inimlik. Väljaku suurim staar oli ilmselgelt Ewa Pajor. Teie ilmselt ei tea teda, aga kui keegi teab, siis mina julgen küll öelda, et tegu on erakordselt suure jalgpallhuvilisega. Mina tean teda umbes eelmisest sügisest, kui ma järgi uurisin, kes on see üks neiu, kes on absoluutslt kõigil plakatitel, mis kuidagi naiste jalgpalliga seotud on. Ewa Pajor ongi tegelikult maailmatasemel jalgpallur, lihtsalt ma olen aru saanud, et keegi väga ei tea naisjalgpallureid. Mõtlesin, et poolakad teavad teda ikka, aga võta näpust, ehkki ka tema mängib Barcelonas nagu Robert Lewandowski, ja mängib ilmselt üsna samal skaalal kui Lewandowski, ei ole ta sugugi nii tuntud kui Lewandowski. Aga nende jaoks, kes teda teavad, on ta tõeline staar ja maailmaklass ning tegelikult on päriselt ka. Ma igaks juhuks uurisin erinevaid tabeleid ka, et kas Poolas öeldakse, et ta on maailma tipus või tegelikult ongi ja mitme tabeli kinnitusel oli ta 2024. aastal maailma parimate naisjalpallurite edetabelis 22. kohal ning jätkab tõusvas joones. Ma arvan, et 22. on ikka üsna tipus küll. 
Igal juhul Ewa oli platsil. Ewa oli Poola naiskonna kapten ja Eva lõi algatuseks kaks väravat. Ka tribüünil olijtel olid just Ewa nimega omatehtud plakatid kaasas. Mul tekkis endal ka seal väljaku ääres nii selline staar-on-siin tunne, et kippusin koguaeg vaatama särki number 9, et kus Ewa parajasti on, mida tema teeb, kuidas reageerib, kuhu jookseb ja kuidas ta oma naiskonda juhib. Ja samas oli teistest natuke kahju ka, sest pingutasid ju kõik ning 5:1 võidu tõi tiimitöö, aga Ewa oli see, kelle nime publiku seast aegajalt hõigati ja Ewa oli see, keda kõik hinge kinni pidades vaatasid ja kellelt väravaid oodati. Igal juhul, kui teie ka siini ühtki naisjalgpalllurit nimepidi ei teadnud, siis nüüd teate - Ewa Pajor, poolatar, kes mängib klubijalgpalli hetkel Barcelona eest ja kes tõesti on üks maailma parimaid väravakütte.

Kahe poolaja vaheajal oli meil jälle aeg imestada, sest mass ei hakanudki tribüünidelt välja trügima. Lechia mängudel on nui neljaks, kõik lähevad välja, kas putka järjekorda, suitsu tegema võ sõpradega juttu rääkima, staadion jookseb tühjaks. 
Naiste jalkal jäid enamus istuma, aga meie läksime ikka harjumusest välja. Imestasime, et putkas oli jälle nii lühike järjekord, et ei saanud ostmata jätta, ning võtsime veel ühed vorstid. Kui me staadionile tagasi läksime, saime aru küll, et ahhhaa, kõik jäid sellepärast istuma, et staadioni ääres käis ringi mees, kellel oli mingi kingikahur seljas ja ta tulistas mingi aja tagant publiku sekka mõne auhinna - mingisuguse nutsaka:). 
Aga mäng jätkus ja nagu öeldud võitis Poola 5:1. Poola naiskond mängib juba sel suvel ka Euroopa meistrivõistlustel ja ma usun, et mängivad hästi:), Poola naiskond on võimas. Juba enne mängu ametlikku lõppu kogunes tribüüniäärele nii palju fänne, kes kõik tahtsid, kas jalgpalluritelt autogrammi või nendega patsi lüüa või koos selfiet teha. Eelkõie ootasid kõik muidugi Ewat. Ja Ewa tuli ka. Aga me ei jäänud nii kauaks ootama, kui ta meie sektorisse jõudis, eeldades, et ta ikka sinna üldse tuli. Läksime ühel hetkel ikkagi ära ja olime igatahes rõõmsad, et me käisime ja ka selle kogemuse saime. 

Paar mõtet veel, mida ma ise olen mõeldnud ja tahaks jagada:

Kohe, kui oli kõlanud mängu lõpuvile, vahetati värav platsil välja. Kaks meest rassisid ja tassisid uue värava platsile ning mängus kasutatu pakiti kokku ja viidi ära. Huvitav, kas koondise mängudeks on mingi teine värav? Naistel on mingi teine värav?

Poola naiskonna rahvusvahelisele mängule on piletid odavamad kui Lechia Gdanski  Poola sisesele klubijalgpalli mängule. Hmmmm, ma saan aru küll, et üks on klubi, kes ennast ilmselt ise üleval peab ja teine on rahvuskoondis, kes ilmselgelt peaks olema riigi poolt toetatud, aga no siiski.

Polsat Plus Arena on valitud või, ma ei tea, kuidas see otsus täpselt langes tegelikult, on saanud Poola naiste koondise kodustaadioniks. Minu meelest on see Gdanski linnale väga suur au. Kas siis linn ei võiks kuidagi organiseerida mängule omalt poolt trumme ja esikarjujat nagu on Lechial? Lechial ei ole see kõik muidugi linna tellitud, aga no kogemus on olemas, et saab küll publiku käima. Et kui oleks eestvedajad, siis publik hea meelega möriseks kaasa ja naistel oleks ehk rokem tunnet, et neid toetatakse? Huvitav, kas linn on sellele mõelnud?
Lączy nas piłka! Meid ühendab jalgpall!