Lõpuks Krakowis 1 ehk Kuhu kakada?

Ning lõpuks sai teoks meie kõige esimene käik Krakowisse. Krakow - paik, mida vist suurem osa seal korra viibinutest peab Poola kõige ilusamaks linnaks. Linn, kus on hoiul Poola ajalugu ja suured tükid Euroopa ajaloost. Linn, mis on kohe kindlasti üks Poola suuremaid pärle. Ja linn, kuhu meie oma seniste Poolas käikude ega ka siin elamise ajal seni ikka veel jõudnud polnud. Krakow lihtsalt ei tundunud paigana, kus olla päev või kaks, Krakowit on palju ja see nõuab aega, et teda natukenegi tundma õppida, ja no muidugi on ta Gdanskist ikkagi tiba kaugel ka. Ahjaa, igaks juhuks ütlen siinkohal ka, et mina küll kirjutan Krakow, sest nii on lihtsam, aga tegelikult on Kraków ja see tähendab, et linna nime hääldatakse Krakuv.
Aga nüüd lõpuks me siis läksime, lapsed, koerad ja kogu kamp koos. Õigupoolest me reisisime niimoodi, et Luise sõitis kohale rongiga ja meie autoga, aga tagasi tulime koos. Võtsime Luisele pileti kõige kiirema rongi peale ja ta alustas oma reisi tublisti hiljem kui meie, aga jõudis Krakowisse siiski enne meid. Luisele meeldib rongiga sõita ja talle ei meeldi üldse pikkadel sõitudel olla autos koos õdedega tahapingile litsutud. Jah, tuleb tõdeda, et kas on lapsed nii suureks kasvanud, et ei mahu enam mõnusalt autosse ära, või on auto kitsamaks jäänud. Aga no saame hakkama. 
Väikese vahepealana märgin siin ära, et teel ühes tanklas peatudes nägin esmakordselt naiste wc-s kabiini ukse siseküljel silti, millel oli poola, inglise, hispaania ja vene keeles kirjas: "Kas sa kardad? Kas keegi hoiab sind vastu sinu tahtmist kinni? Meie saame aidata." Ja järgnes telefoni number. Ma imestasin kohe mitmes mõttes. Esiteks, et kuidas ma varem sellise sildi otsa pole komistanud? Teiseks, et kas inimkaubandus (mina vähemalt seostan sellist silti inimkaubandusega) on täna tõesti ikka veel suur probleem? Kolmandaks, et kui tõenäoline see on, et keegi, kes seda abi vajaks, satub üksinda tankla WC-sse koos telefoniga või võimalusega seda mõnelt teiselt inimeselt laenata? Ma ise arvan, et see on ikka väga vähe tõenäoline. Aga kuni on mingigi võimalus, siis rippugu need sildid seal ja kõigi teiste tanklate wc-des.

Meie peatumispaik Krakowis oli veid väljaspool vanalinna, aga sellele siiski üsna lähedal. Koertega linnas reisides on alati vaja arvestada, et ööbimiskoha lähedal oleks ka võimalus kutsadel kuskil roheluses oma asju ajada. Te ei kujuta ette ka, kui keeruline võib vahel linnatingimustes olla leida muru ja siis veel sellist muru, kus poleks koeri keelavat silti. Seega me alati vaatame majutust otsides ka, kas mõni park on ikka läheduses. 
Ümber Krakowi vanalinna on terves ulatuses Planty park. Uurisin enne, et see on üks ekstra mõnus roheala keset linna ja seal on väga hea ka koertega jalutada. Vähemasti nii oli kirjas. Noh, super! Seega saigi meie majutus sinna vanalinna lähedale võetud, et siis on vähemalt koht, kus koertega käia. Aga sellest natuke hiljem, kui vahva park see siis täpselt oli. 
Kohale jõudes avastasime, et ka meie enda maja ees on platsike ja seal on natuke rohelust ka.  Ja ega siis häda ei anna häbeneda ning esimese asjana Krakowis peale pikka autosõitu võtsimegi koerad ja vudisime kiiresti sellele rohelisemale alale. Jaa, seal olid mõned suuremad puud ja mõned lillepeenrad ning veidike ka murulaadseid lapikesi, kus kunagi võibolla oli muru või vähemasti oli sinna millalgi püütud muru rajada. 
Me ei jõudnud veel ümbrust silmitsedagi, kui juba selgus, et kiire murule vudimine oligi põhjendatud. Ja kujutage ette, et niimoodi saigi meie esimeseks teoks Krakowis see, et Luna tegi suure junni Vaba Ukraina platsile otse Vene saatkonna ette. Sest jah, nimelt selle platsi ääres me elasimegi ja Vene saatkond oli meist veidi maad eemal üle platsi. Junni koristasime me muidugi ruttu ära, aga no teatud mõttes oli see hunnik seal nii sümboolne. 
Vene saatkonna lähedal platsil oli ka väike putka, milles oli ööpäevaringne politseivalve. Päevasel ajal käis valvepolitseinik vahepeal väljas ka, seisis õues või jalutas läheduses ringi. 
Saatkonnast sisse ega välja käimas ei näinud me selle aja jooksul kedagi, aga no pühad olid ka ja vaevalt, et keegi üldse tööl oligi. Ehk siis saatkonna enda juures polnud peale relvastatud politseivalve justkui midagi iseäralikku. Plats oli vaikne ja rahumeelne.

Küll aga oli üks kaugelt silmatorkav asi saatkonna ees rohealal. Seal oli väike peenar, mis meie külastuse alguses oli veidi talviselt räämas. Ühel päeval askeldasid seal aga aednikud ja peenar sai endale uue katte - võõrasemad valge sinise ja valge põiktriibuna. Peenra juures olid küünlad ja maasse torgatud valge-sini-valge lipp. Veel oli seal Aleksei Navalnõi foto kirjaga "Don't give up!"
Tundub, et selline memoriaal on seal olnud Navalnõi surmast saadik 2024. aasta veebruaris. Alguses toodi sinna lõikelilli ja küünlaid ning nüüdseks on see püsivaks platsi osaks saanud.  Igatahes nii räägib see lugu ennast edasi - Krakowis Venemaa saatkonna ees.
Ma ei tea, kus mina jälle elanud olen, aga ma ei teadnud siiani, et valge-sini-valge on lipp, mis on kasutusel Venemaal protestiks sissetungi vastu Ukrainasse 2022. aastal. Lipu kujunduse aluseks on Venemaa lipp, millelt on eemaldatud punane värv.

Ja kui koerte ja koerustega juba alustatud sai, siis jätkan ka sellel teemal. Mainisin enne Planty parki, mis jookseb ümber kogu Krakowi vanalinna ning mis oli väljakuulutatud kui üks mõnus lõõgastumise, liikumise ja neljajalgse sõbraga jalutamise koht. Ma mõtlesin, et niii geniaalne idee, teha vanalinna ümber park, sest vanalinnad kipuvad olema kohad, kus rohelust on väga napilt või üldse mitte. 
Rõõmsalt võtsime me kohe esimesel õhtul Krakowis ette jalutuskäigu Planty pargis, et juba natuke linna hakata avastama ja muidugi, et samuti pika autosõidu kaasa teinud kutsad saaksid mõnuga jalutada ja oma asju ajada. Jõudsime parki siis, kui pimenema hakkas ning vanade puude all oligi juba pigem pime kui valge. Üllatusime siiralt, kui pargimuru, mida oli seal suurte lappidena oli igast küljest raudlatiga piiratud, andes ilmselge vihje, et ärgu astugu siia murule ei inimese jalg ega looma käpp. Läksime muudkui edasi ja edasi, aga need piirded olid igal pool. Meie Lilly on vähemalt selles mõttes hästikasvatatud proua, et tema juba naljalt kivi peale oma häda ei tee. Luna on oluliselt hipim ja kui muru pole, siis talle kõlbab tee ka. 
Lilly üritas korduvalt ja korduvalt selle piirde alt läbi minna, aga see oli korralik raudpiire ja täpselt sellist mõõtu, et kui labrador just kõhuli ei viska ja ennast piirde alt läbi ei madalrooma, siis takerduvad kõik tema katsed murule murda sellesse piirdesse. Parajalt hämar oli juba ja ma täpselt ei näinudki, kuidas see õnnestus, aga ühel hetkel oli Lilly siiski murul ja mina muidugi tema järgi ning sihikindel koer sai oma asjad aetud. Tagasi teele minek ei olnud ka lihtne, aga no mis meil üle jäi. Järgmisel päeval valges vaatsin, et pargis mõned inimesed siiski lihtsalt läksid üle piirde ja jaluatsid oma koertega murul, mitte massid, aga mõned. Meelis arvas, et ju see koeraga murule minek on ikka lubatud, keelumärke ka ei olnud, ja mina arvasin, et see on imelik niimoodi üle piirde minna. Hästi sobib see park taksidele ja teistele lühikeste jalgadega maadligi koertele, kes sipsti piirde alt korraks murule saavad põigata ja sama sipsti tagasi ka. 
Aga ma mõtlesin, et ega tegelikult midagi valesti ei olnud ka, sest reklaamiti ju, et park on hea koertega JALUTAMISEKS ja jalutada sai seal tõesti nii palju, kui aga süda lustis. Ja no ega kusagil polnudki öeldud, et muuhulgas on see hea park, mida koerad saavad tualetina kasutada:). 

Ma igaks juhuks korra ütlen veel, et mulle väga meeldib idee, et vanalinna ümber on täies ulatuses park ja seda näisid ka kõik teised arvavat, sest pingid olid koguaeg inimesi täis ja jalutajaid, jooksjaid  ning rattureid liikus igas suunas tihedalt nii varahommikul, keskpäeval kui hilisõhtul. Aga konkreetselt Planty park ei saa kindlasti minu parkide edetabelisse. Mjah, võibolla ikkagi saaks, kui ma Krakowis elaks ja seal iga päev käiks, sest ka Gdanskis on parke, mis mulle alguses ei meeldinud, aga mis on ajaga nii omaks, armsaks ja ilusaks saanud. Aga praegu ma siiski Planty pargi fänn pole. See on hämar park, mille teevad hämaraks just suurte tihedate võradega puud. Tõsi, praeguste kuumade ilmadega pakkus park päeva ajal kosutavat varju. Pargis oli ka rohkesti kuulsate poolakate kujusid ja siin seal ilusaid lillepeenraid. Meil on lastega alati väike ennustusvõistlus ka, et kui me kaugelt mõnda kuju esimest korda silmame, siis me igaüks pakume, kas see on Adam Mickiewicz,  Jan Matejko või Mikołaj Kopernik:) ning siis läheme lähemale ja vaatame, kas mõnel meist oli õigus.
Planty park rajati aastatel 1822-1830 ja mina arvan, et sellest ajast ei ole seal suurt midagi muutunud. See on hästi klassikaline park ja seal ei ole arvestatud tänapäeva vajaduste ja võimalustega. Näiteks ei avastanud me sealt ka ühtki mänguväljakut, rääkimata välijõusaalist, rulapargist või muust sellisest, mida tänapäeval parkides ikka kohtab. 

Ma just avaatasin, et lugu on juba päris pikk ja plaanitud nelja Krakowi loo asemel tuleb vist kümme, sest pea kogu esimene lugu keerleb endalegi ootamatult peamiselt koerakaka ümber ja pole linna mõnest teisest küljest saanud avastama hakatagi. 
Aga et kõik koeralood korraga ära rääkida, siis natuke on seda juttu ikka veel :). Planty pargi pealt hakkas kuidagi tekkima tunne, et kas Krakow on tõesti koeravaenulik linn? Ei saa olla, poolakad ju armastavad koeri! Aga rahvusparkidesse nad neid ei luba! Järgmisel hommikul alustasime uusi roheala otsinguid, sest Planty park vastu ootusi ei sobinud ja kaua sa ka koera Vene saatkonna ette oma junne tegema viid? 
Vanalinnast eemale jalutades avastasime me järgmise kurioosumi. Ma usun, et te kujutate ette, kuidas vahel on kõnnitee ääres suured puud ja iga puu ümber on nö individuaalne murulapp. Krakowis just nii oligi, et vanalinna ümbritsevatel tänavatel olid korralikud suured puud, mille ümber oli, kas murlapike või lapike madalate pinnakattetaimedega. Ja ümber selle lapikese oli igal pool rauast aed:O. Mitte selline üks piire nagu Planty pargis, vaid korralik raudaed, millest vist isegi taskukoer läbi ei lähe. Me olime veel enam hämmastuses, et kus siis karvased sõbrad ometi käima peaks? Jah, me avastasime ka ühe imepisikese pargi meie majast kaugemal, kus oli viisakas silt, et palun korista oma koera järgi ja ära anna tuvidele süüa ning kuhu kõik ümbruskonna koerad koondusidki. Aga see ei ole ju päris okei? Meie koerad kahjuks alati ei jõudnud päris selle kaugema pargini ja seega omandasid nad osavalt võtte kakada sellele puu ümber olevale aiale võimalikult lähedale, ehk siis tegelikult tee peale aga peaaegu nagu murule, on ju?

Tõe huvides ütlen, et vanalinnast eemal kaugemates linna äärtes nägime me mööda sõites ka suuri muruplatse või siis tühermaid, kus inimesed koertega jalutasid, aga kuidagi mõtlema panev on ikkagi see lemmikloomadega nii vähe arvestamine. Saan aru, et mõnes mõttes võib see olla soov linn junnivabana hoida, sest paraku kõik inimesed ei korista oma looma tagant. Aga teisest küljest toob see kaasa selle, et nende koerte, kelle tagant ei koristata, junnid on otse kõnniteel. Ja mis siis parem on, kas junnid rohu sees või junnid teel?
Aga sellega tõmban ma sellele üpris veidra teemaliseks kujunenud loole joone alla ja luban, et järgmised Krakowi seiklused tulevad täiesti junnivabad:).
Ja igaks juhuks vabandan ka osalt häiriva jutu ja mõne foto pärast.