Nähtav ja nähtamatu jalkastaadionil

Liisbetil oli just hiljuti koolis karjäärinädal ja seal käis ka Lechia mängija Elias Olsson lastega rääkimas ja oma elukutset tutvustamas. No esiteks muidugi nakatus kogu kool kohe jalgpallipisikuga. Teiseks said kõigist, kes seda veel polnud, Lechia fännid. Kolmandaks toodi selle külastuse ajal kooli mingi hulk tasuta piletite vouchereid 7. detsembri mängule. Kõigile neid kahjuks ei jagunud ja seepärast jaotati voucherid klasside vahel ära ning klassis omakorda loositi, et kes õnnelikeks voucheri omanikeks said. Fortuna naeratas ka Liisbetile ja kui te vaid oleks näinud, kui õnnelikult ta selle voucheriga tuli, siis te oleks ka unustanud külma ja vihma ja muud eesootavad ebamugavused ning lubanud lapsele, et jah, muidugi me läheme mängu vaatama. 

Ei muud, kui et ostsin ülejäänud perele ka piletid ära, toppisime soojad riided selga ja läksime oma kolmandale Lechia mängule. Endal oli juba tunne, et me teame küll, kuidas siin asjad käivad ja no eks me teadsimegi rohkem kui esimestel, kordadel. Näiteks valisin ma istekohad täitsa sobivasse sektorisse ilma kartmata, et äkki satume vastasfännide sekka või kuhugi löömameeste alale. Ka ei teinud me esimest korda staadionile ringi peale, et oma  õige sisenemisauk üles leida. Ja tänu sellele jõudsime me esimest korda staadionile nii õigeks ajaks, et mäng veel ei käinudki ja selleni oli lausa 10 minutit aega.

Ma ei saa midagi teha, aga ma pean endiselt ütlema, et mulle meeldib neid ultrafänne rohkem vaadata kui jalgpalli ennast. Neil on iga kord olnud midagi põnevat varuks ning kohe alguses oli juba näha, et taaskord olid püsiplakatid, mis kogu mängu aja üleval ripuvad, pisut varasemast erinevad.
Mulle meeldib kuulata nende skandeerimist ja laulu ning ma proovin kõigest väest sealt mõne tuttava sõna välja noppida, aga no ikka veel ei nopi peale Lechia Gdanski, Gdanska Lechia ja bialy-zielony (ehk valge-roheline) mitte midagi kahjuks. Lohutan ennast sellega, et käisin ükskord Eestis ka koondise mängu vaatamas ja seal ka fännid möllasid ja laulsid ning ega ma seal ka puhtast eesti keelest suurt midagi aru ei saanud. 
Aga tõsi ta on, mida kaugemal sa ultrafännidest istud, seda rohkem sa mängu näed. Seekord oli Lechiaga vastamisi Śląsk Wrocław. Lechia ja Śląsk on kaheksi praegu oma mängitavas liigas viimastel kohtadel - Lechia eelviimasel ja Śląsk päris viimasel. Seega oli oodata üsna tasavägist mängu ja seda see ka oli. Jah, me nägime mängu, elasime kaasa ja rõõmustasime koos teistega, kui Lechia sai selle kauapüütud värava ja mis veel parem tegelikult sai ta 1:0 võidu mängu lõpuks. Lechial pole viimasel ajal hästi läinud ja see võit oli esimene peale 84 päevast vahet (vist oli 84, pead ei anna). Nii palju siis mängust, mis iseenesest oli ju rõõmus. 
Päkapikk tõi samal hommikul lastele ka Lechia sallid, mis pea igal staadionil istujal alati kaelas on, ja seega sai seekord veel eriti uhkelt mängule kaasa elada ja õigel, ajal, ehk siis, kui värav tuli, salli keerutada.

Aga platsil toimuv oli vaid osake kogu melust. Põhitegevus toimus seekord siiski tribüünidel. Ühel hetkel tõmbasid ultrad laiali hiiglasliku plagu, millel oli kiri "Jak palce jednej ręki, klamcy i czerwone kukielki." See tähendas siis midagi sellist, et nagu ühe käe sõrmed, valetajad ja punased nukud. Ja seal oli joonistatud suur käsi, mille iga sõrme otsas oli üks ekstra kole mees, osadel taustaks euroliidu sinine ja teistel punalipp. Seda plagu hoiti päris kaua üleval ja inimesed muudkui pildistasid ja meediafotograafid rüselesid parema pildi nimel. Lisaks oli igal fännisektoris olijal, kes ei olnud selle plagu all oma isiklik ristkülikukujuline kilelaadsest materjalist lapats - plagust paremal olijatel punane ja vasakul olijatel sinine. Nemad siis hoisid seda lapatsit enda ees ja hiljem, kui see aktsioon läbi sai, viskasid üsna mitmed neist oma kokkukägardatud lapatsid otse väljakule. Arutasime Meelisega, mis variandid võivad olla, et kes need mehed on, ja püüdsime seda kuidagi päevasündmustesse siduda. Ausõna, mina ei tea praegu pooli asju, mis maailmas toimuvad, ja mul on selle üle täitsa hea meel. Kui kunagi oli popp küsida, et aga kuidas see kõik sakslastega seotud on, siis minule tundub, et ühel, või teise viisil on praegu kõik Ukrainaga seotud. Ja ma kahtlutsasin ka siinkohal, et äkki on see loosung kuidagi Ukrainaga seotud. Aga no siiski, võõrad mehed olid, ja kolm neist nägid välja nagu asiaadid. Natuke oli piinlik ka, et ma ei saanud aktsioonist aru, aga no mõtlesin, et nagu ikka, ma siis uurin pärast kodus järgi. Ja no ma pole üldse kindel, kas kõik ülejäänud inimesed meie kõrval said aru.
Kodus hakkasingi siis kohe googeldama ja otsima. Muidugi oli sotsiaalmeedias juba korralikult kommentaare selle kohta, kes need mehed olid ja mida see kõik tähendas. Kõik näisid teadvat ja loopisid nimesid, kes need siis olid, aga kummaline oli see, et läbi käis nii palju erinevaid nimesid, et mina täna küll ei julge öelda, kes need siis päriselt olid. Üsna kindel tundub olevat, et üks sinise poole mees oli Poola peaminister Donald Tusk ja üks prillidega punase poole mees oli Wojciech Jaruzelski, kes oli kunagi Poola Rahvavabariigi juht, Poola Ühendatud Töölisparteisekretär, Poola rahvaarmee ülemjuhataja jne. Ülejäänud meeste osas mina siiski pead ei anna, kes need olid. Mõni inimene nägi plagul isegi Leninit, aga no tema ma tunneksin ikkagi ära, ükskõik kui karikatuurne see pilt ka ei oleks. Ma võiksin lausa öelda, et ma söön oma mütsi ära, kui üks neist Lenin oli. Ka loopis osa netikommentaatoreid plagu pihta sõnu nagu, kas Lechia on nüüd Ukraina klubi või. Hmmm, ma ei näe ka seda seost, aga ju see siis ikkagi oli kõik kuidagi ka ukrainlastega seotud nagu me kahtlustasime. Igal juhul on see plagu juba mitmeid päevi meedias ja kõneainet muudkui jagub.

Lisaks tõmbasid fännid mitu korda lahti hiiglasliku Lechia särgi, mis kandis numbrit 12. Me jõudsime ka selle osas juba teooriaid välja mõelda, et mis see on ja miks 12. Kuna me aga saatsime jooksvalt mängul tomuvast ülevaadet ka minu vennale Mehisele, siis Mehis haris meid kohe, et 12 on fännide number. Aaa, selge.

Platsi ääres toimetas ka rohelises kostüümis jõuluvana. Lapsed, kes võtsid vaevaks piirde äärde tormata, said temaga patsi lüüa ja ta kinkis esimestele kiiretele komme ja ülejäänutele Lechia kleepsud. Igal juhul laste seas tekitas ta põnevust ja vahva, et aasta viimasel mängul ka lähenevaid pühi meeles peeti. 

Ja ilmselt siiski kõige põnevam aktsioon oli see, et ühel hetkel keset teist poolaega tõmbasid ultrad välja punased raketid ja väiksemat sorti ilutulestikud ning suur paugutamine ja mürgel läks lahti. Mängijad püüdsid vapralt edasi mängida, aga kogu publik vaatas mängu asemel fännitribüünile. Ühel hetkel mattus siiski väljak ja ka seda ümbritsevad tribüünid sellise suitsu alla, et mäng tuli katkestada. 
Hinges olid segased tunded, kas see on heatahtlik aastalõputrall või läheb kohe löömaks, kas peaks evakueeruma, kuni veel normaalselt hingata saab? Esialgu siiski istusime paigal ja vaatasime imestunult tulevärki ning vastasvärava alla kogunenud mängijaid, kes vist tahtsid lihtsalt selle natuke haleda viimase koha mängu ära lõpetada ja koju minna. Aga no ühel hetkel jäi rakette vähemaks ja ehkki pool väljakut oli endiselt suistu mattunud, mindi mänguga siiski edasi.

Muidugi hakkas mängu jälgides ikkagi külm ka nagu ma olin kartnud. Ja nii lippasime me vaheajal kiiresti putkajärjekorda, et midagi sooja võtta. Ma teen koguaeg nalja, aga tegelikult on see täiesti tõsilugu, et ükskõik, mis keeles mina Poolas tellin, aga eriti poola keeles tellides, on alati üllatus, et mis me seekord tegelikult saame. Ka mängul juhtus jälle nii, et me saime oma hotdogi, zapiekanka ja muu nagu soovitud, aga kolme kuuma tee asemel saime ühe. No ma läksin siis uuesti järjekorra lõppu ja tellisin veel kaks teed ja seekord sain ka kaks teed.
Täiesti mitte jalkateemasse, aga just täna juhtus jälle imelik lugu. Me käisime Meelisega kohvikus ja ma tellisin püüdlikult poola keeles. Soovisin ühe piparkoogilatte ja vaarikakoogi mulle ning winterspice latte ja passionikoogi Meelisele. Sain aru, et teenindaja-neiu ütles, et winterspice'i hetkel pole ja ütlesin, et siis me võtame kaks piparkoogilattet ning sain aru, et ta küsis, kas vahukoorega ning ma ütlesin, et ei. Kõik nagu toimis, aga lauda toodi meile 2 piparkoogilattet, 1 passionikook ja kaks vaarikakooki. Ehk siis ühe koogi asemel sai kaks. Nonoh, eks kolm kooki ongi parem kui kaks:).

Aga kokkuvõttes olime me rahul, et mängul käisime ja showd nägime, vahva, et Lechia võitis ja tore oli ka tagasi sooja koju tulla. Aga minu pähe jättis see kõik muidugi oi, kui palju küsimusi. Uurisin kohe mitu päeva igal vabamal hetkel, sain palju teada, sain mõned, ma arvan, et vastused ja ikka jäi veel küsimusi õhku.
Kindel on see, et me olime seal mängul vist nagu silmasidemete ja kõrvatroppidega, sest nii palju toimunust jäi märkamata. Näiteks on pildid ja jutud selle kohta, kuidas tribüüni ääres tõmmati lahti ka suur 500 eurost kujutav plakat, mis oli suunatud klubi presidendi  Paolo Urferi vastu ja viitamaks klubi rahalistele raskustele ja pidevatele probleemidele. No ausõna, meie ei näinud seda, magasime vist. See olla mängu alguse poole juhtunud, siis me ei olnud teesabas ka, vaid istusime kindlasti oma kohtadel, aga no ei näinud. 
Fännid olla väga palju solvanguid ja roppusi hüüdnud ning igas mõttes oma rahulolematsut klubi juhtimise osas välja näidanud. No jälle ei märganud. Aga nojah, mina poola keeles ühtki roppust ei tea ja nagu ma ennist ütlesin, ei saa ma enamasti üldse midagi aru, mida fännid hüüavad. Neid tema vastaseid roppuseid kuulas staadionil ka klubi president Paulo Urfer ise. Seda ma lugesin lehest, kohapeal ma siiski jälle aru ei saanud, et kuskil on Urfer ka.
Igal juhul olla selline käitumine olnud märgiks, et viimane piisk karikasse on langenud ja fännid ei jaksa enam taluda halba juhtimist, mis toob kaasa halvad mängud ja klubi, mis enam võita ei suuda. Ka see tulemäng ja paugutamine oli siiski rahulolematuse v'äljendus, sain ma aru, mitte juhhei, pühad tulevad, või no nii kirjutati meedias..

Pikem lugu on siis selline, et Lechia pääses möödunud kevadel kõrgemasse liigasse ja varasemalt madalamas liigas neid saatnud edu katkes seal koheselt. Käesolev oli üldse Lechia kolmas võit sel hooajal. See viis meeskonna treener Szymon Grabowski vallandamiseni. Grabowski oli aga nii palju, kui mina aru saan, nii meeskonna kui fännide poolt väga armastatud ja selline käitumine tõstis veelgi enam tüli fännide ja juhtkonna vahel. 
Jälle tagantjärgi infona sain teada, et  Szymon Grabowski oli ka staadionil ja tema nime skandeeriti korduvalt ning ta käis ka mikrofoni juures fännidega rääkimas. Hmmm, meie jälle ei näinud ega saanud aru. 
Üks vihatumaid tegelasi lisaks klubi presidendile on meeskonna tehniline direktor. See viimane on mul puhtalt google'i tõlge, sest ma tegelikult ei tea, kes klubides täpselt toimetavad. Igal juhul on see tehniline direktor britt nimega Kevin Blackwell ning tema käsi oli ilmselt mängus, et Grabowski kinga sai ning Blackwell tõi Lechia uueks peatreeneriks John Carveri Suurbritanniast. 7. detsembri mäng oli Carveri esimene mäng treenerina ja tegelikult läks ju hästi. Ma arvan, et õnneks, et läks hästi, muidu oleks ta veel rohkem kolki saanud, meedia ja fännid on teda sõnadega juba niigi enne mängu kõvasti kloppinud.

Saan aru, et Blackwell on lisaks treenerile, õigemini veel enne treenerivahetust, vahetanud välja ka enamiku Lechia abipersonalist ja toonud sisse neid ametikohti täitma britid. Brittidele vist Poolas väga ei meeldi ja seega teevad mitmed neist oma tööd piiritagant ja nt meeskonna arst käib Gdanskis ühe nädala kuus. 
Eelmine treener Grabowski juhtis tähelepanu sellele, et arsti puudumine on suurendanud vigastuste arvu meeskonnas ja muudele vajakajäämistele ning seepeale võeti ka tema enda asemele britt.
John Carver on olnud mitmete kuulsamate klubide treenerite pingil näiteks Newcastle'i ja Leedsi meeskondade juures ning on praegu Šotimaa rahvusmeeskonna teine treener. Küll heidetakse talle ette, et tema käe all pole eelmainitud meeskonnad edu saavutanud. Carver on aga enesekindel mees ja teda peetakse ülbekski. No näis, mis plaanid tal Lechiaga on.

Siinkohal võiks jalgpallijutu lõpetada, kui mitte veidi aega tagasi poleks mulle silma hakanud Lechia fännide aastalõpupöördumine. Seda ma ei saa siinkohal mainimata jätta. Väga viisakas ja sõbralik pöördumine on, kus tänatakse kõiki, kes aasta jooksul meeskonnale kaasa on elanud ja fännide tegemistel silma peal hoidnud. Lechia ja  Śląski mäng oli sõbralik nagu ikka, sest need klubid on sõbrad ja austavad üksteist. Detsembri mängudel on fännidel alati kombeks juhtida tähelepanu mõnele kitsaskohale hetkepoliitikas. Seekord tehti seda karikatuuriga, kus on Tusk, Kaczynski, Jaruzelski, Michnik ja Kisczak. Eesmärk oli proleemile tähelepanu tõmmata ning usutavasti paljud vaatajad mõistsid plakati sisu:D. Rohkem selle kohta täpsustusi pole. Seega ma hakkan nüüd kaevama, kes need äsjaavastatud nimedega mehed on.
Pürotehniline show oli sõbralik lust aasta viimase matši puhul, et mistahes positisoonil ka parajasti ollakse, rõõmsad oleme ikka ja tähistame ikka. Vot selline positiivne lugu siis hoopis.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et me oleks tõesti justkui silmaklappidega mängul käinud. Meie sisse jäid segased tunded, mida me ei osanud positiivse ega negatiivse poole kallutada. Meedias paistis kõik negatiivse varjundiga. Ja tegelikult olid aktsioonide taga positiivsed tunded ja armastus oma jalkaklubi vastu. 
Seega paneme ka meie oma valge-rohelise triibulisele osale aastast punkti ja sallid varna. Aitäh, Lechia ja ultrad!