Marsz, marsz Dąbrowski!

Aasta on kiirelt möödunud ja ma võin öelda, et sel aastal tekitas Poola sünnipäev vähemasti minus hoopis teistsuguseid tundeid. Mitte et meist vahepeal poolakad oleks saanud, aga sel korral oli see justkui meie pidupäev ka. Rõõmuga soetasime endale Poola lipu, selle pisikese, mis näib siin ainumas lipp olevat, selle, mis ehib nii maju, kui mis võetakse kaasa, kui mõni tähtis sündmus toimumas on. Panime lipu uhkelt maja külge lehvima. Lehvis küll ja uhked olime ka, aga see lipu üles paneku protsess ise nii uhke polnud. 
Mõnel majal tõesti on selline imepisike lipuhoidja maja küljes, aga üldjuhul on lipud seal, kus aga kellelegi meeldib. Näiteks kortermajades on tavaliselt igaüks lipu oma rõdule pannud ja kuidas siis iganes endale parajasti meeldib. Mingit süsteemi selles osas ei ole. Minu meelest ei ole ka süsteemi, et iseseisvuspäeval lipud kindlasti väljas peavad olema. Ma ei ole uurinud, aga ma arvan isiklike vaatluste põhjal, et siin ei ole lipu kasutamine oluliselt reguleeritud, vähemalt tavainimestele mitte. Paned lipu üles, siis kui tahad, ja kuhu tahad ning hoiad seda nii kaua lehvimas, kui tahad, päeval ja öösel. Jah näiteks Gdansk kutsus rahvast üles, et kaunistage iseseisvuspäeval oma majad lipuvärvidega, ehime linna valgepunasesse, aga see oligi üleskutse, mitte seadus. Ja lippe muidugi linnapildis ikka oli, mitte tohutult, aga märgatavalt. 
Ja meil siis igal juhul ka lipp lehvis uhkelt välisukse ees posti küljes, nipukatsega kinnitatud. Mulle üldse ei meeldi need "nipukatega siit ja teibiga sealt lahendused". Minu arust teeb see sageli ilusa asja nii koledaks. Ma saan ju aru küll, et kui meil lipuhoidjat maja küljes pole, siis pole ka head varianti, kuhu see lipp siis torgata. Meelis andis endast parima, et lipp kenasti üles panna ja sättis seda isegi veel paremini peale seda, kui ma mõista andsin, et mulle see nipukalehendus ei meeldi. Aga esimestel kordadel lipust mööda käies nägin ma ikkagi ainult nipukaid. Aga no neljandal ja viiendal korral nägin juba vähem nipukaid ja siis enam ei näinudki - meil oli uhke lipuga maja:).

Kuna mul on siiski plaan, et ma viin ennast järkjärgult kurssi Poola kõige kuulsamate kangelastega, siis ma ikkagi, kas või iseenda jaoks, panen siia natuke ka iseseisvuspäeva ajalugu kirja, sest üks väga oluline mees vajab äramärkimist. 
Novembris 1918 oli Poola täpselt 123 aastat kaardilt kadunud olnud ehk sellist riiki nagu Poola ei eksisteerinud. Loomulikult ei taastunud iseseisvus ühe päevaga, et pumps, 11. novembril oli ta olemas. Tegelikult oli see pikk protsess, kus 11. november oli üks märgiline päev teiste märgiliste päevade seas. 

Poola leegione juhtis I-s Maailmasõjas Josef Piłsudski. 10. novembril 1918 jõudis  Piłsudski hommikuse rongiga Varssavisse olles keeldunud võitlemast Saksa vägede eest ja vabastatud Saksamaal vangist. Peale Varssavisse tulekut sai Piłsudskist 11. novembril Poola armee ülemjuhataja ja tema missooniks saada kontroll Varssavi üle poolakate kätte. Järkjärgult võeti samal päeval üsna rahumeelselt üle kõik olulised objektid linnas. 11. novembril lõppes ka I maailmasõda.
Just tänu Piłsudskile saadi Varssav poolakate kontrolli alla väga väikeste inimkaotustega. Sõjast tüdinenud saksa väed lahkusid Varssavist üsna rõõmsalt. 16. novembril saatis  Piłsudski Saksamaa, Suurbritannia, USA ja teiste riikide valistejatele kirja, mis kõlas umbes nii: "Poola armee ülemjuhatajana teatan käesolevaga sõdivatele ja neutraalsetele valitsustele iseseisva Poola riigi olemasolust, mis hõlmab kõiki ühendatud Poola maid. ... Poola riik tuleneb kogu rahva tahtest ja põhineb demokraatlikel põhimõtetel."
Hiljem vaieldi pikalt, milline päev just see Poola iseseisvumise päev oli, lõpuks lepiti kokku 11. novembri peale. Iseseisvuspäeva hakati tähistama 1937. aastal. Seda peeti täpselt kaks korda enne, kui algas II maailmasõda. 

Piłsudskit peetakse teise Poola Vabariigi isaks. Ta sündis 5. detsembril 1867  Zułówi mõisas Zułówi küla lähistel, mis tollal asus Vene Impeeriumi aladel. Peale I maailmasõda jõudis küla olla nii Poola kui Leedu oma. Praegu kannab see küla nime  Zalavas ja asub Leedus. 
Piłsudski käis Vilniuses vene koolis, aga nende ema kandis poolakana hoolt, et pojad teaksid ka Poola ajalugu ja kirjandust. Piłsudski isa osales mässudes vene võimu vastu. Piłsudski asus edasi õppima meditsiini Harkovi ülikoolis, aga ta visati koolist välja üliõpilasdemonstratsioonides osalemise tõttu. Seejärel proovis ta sisse saada Tartu ülikooli, aga tema poliitilise ebasobivuse pärast ei võetud teda ka Tartusse vastu. 1887. aastal arreteerisid tsaarivõimud Piłsudski koos Vilniuse sotsialistidega tsaar Aleksander III mõrva kavandamise eest ja ta viidi viieks aastaks Siberisse. Tegelikult ta ilmselt otseselt tsaari mõrvsa kavandamisega siiski seotud polnud.
1897. aastal naases ta Siberist, astus Poola Sotialistlikku parteisse ja asus organiseerima vastutegevust vene võimule, sealhulgas sai temast põrandaaluse lehe Robotnik peatoimetaja. Ta abiellus vastuvõitleja Mariaga ja on öeldud et nende abielu oli rohkem pragmaatiline kui romantiline. Robotniku trükipress asus nende korteris algul Vilniuses, seejärel Łódźis. Tavalise pereelu elamine muutis nad vähem kahtlustäratavaks. Kehva abielu ajal alustas Piłsudski suhet noorema sotsialisti Alekdandraga. Kui abikaasa Maria suri, abiellus Piłsudski juba samal aastal Aleksandraga, kellega tal oli selleks ajaks juba kaks tütart. 
1900. aasta veebruaris vangistati Piłsudski, kui Venemaa võimud leidsid Łódźis Robotniku põrandaaluse trükipressi. Ta teeskles 1901. aasta mais vaimuhaigust ja põgenes ühe Poola arsti ning teiste abiga Peterburi vaimuhaiglast jõudes lõpuks Londonisse.
Vene-Jaapani sõja puhkemisel 1904. aasta suvel sõitis Piłsudski Tokyosse, kus ta püüdis edutult saada jaapanlaste abi ülestõusuks Poolas. 
Piłsudski hakkas jälle ise vastutegevust, ülestõuse ja streike korraldama ning juhtima. Esimese maailmasõja eel 1906. aastal asutas Piłsudski Austria võimude nõusolekul Krakówis sõjakooli poolsõjaväeliste üksuste väljaõppeks. Ainuüksi 1906. aastal tapsid need poolsõjaväelased Poola Kongressis 336 Vene ametnikku. Rööviti ka Poolast Venemaale liikuvaid raharonge, et oma poolsõjaväelist organsiatsiooni rahastada. 

1908. aastal muutis Piłsudski oma poolsõjaväelised üksused Aktiivse võitluse liiduks, mille põhieesmärk oli koolitada tulevase Poola armee jaoks ohvitsere ja allohvitsere. Austria ametnike loal asutas Piłsudski rea "spordiklubisid", seejärel Laskurliidu, mis kõik olid kattevarjuks Poola sõjaväe väljaõppele. 1914. aastaks oli nende arv kasvanud 12 000 meheni.
Esimese maailmasõja puhkedes 1914 asutas Piłsudski Austria-Ungari armee koosseisus moodustatud Poola leegionid ja asus isiklikult juhtima nende esimest brigaadi, mille ta viis mitmesse võiduka lõpuga lahingusse. Samuti teatas ta 1914. aasta sügisel salaja Briti valitsusele, et tema leegionid ei sõdi kunagi Prantsusmaa ega Suurbritannia, vaid ainult Venemaa vastu.
1914. aasta augustis asutas Piłsudski Poola sõjalise organisatsiooni (Polska Organizacja Wojskowa), mis oli Poola luureagentuuri eelkäija ning oli mõeldud spionaaži- ja sabotaažimissioonide läbiviimiseks.
1916. aasta keskel, pärast Kostiuchnówka lahingut, milles Poola leegionid hoidsid tagasi Venemaa pealetungi, mis läks maksma üle 2000 inimohvri, nõudis Piłsudski, et keskriigid annaksid Poolale iseseisvuse garantii. Ta toetas seda nõuet enda ja paljude Leegioni ohvitseride võimaliku tagasiastumisavaldusega.
5. novembril 1916 kuulutasid keskriigid välja Poola iseseisvuse, lootes suurendada idarindele Venemaa vastu saadetavate Poola vägede arvu, vabastades sellega Saksa väed läänerinde tugevdamiseks.
1917. aasta juulikuu "vandekriisi" järel, kui Piłsudski keelas Poola sõduritel Saksamaa keiser Wilhelm II-le lojaalsust vanduda, arreteeriti ja vangistati ta Magdeburgis. 8. novembril 1918, kolm päeva enne vaherahu, vabastasid sakslased Piłsudski ning panid ta Poola pealinna Varssavisse suunduvale rongile. Sealt ta siis läks - Poolat taaslooma.
Siis toimusid kõik need ülalräägitud asjad ning 22. novembril sai Piłsudskist Poola ajutine riigipea. Üheskoos hakati uut Poolat üles ehitama. Loomulikult jätkusid Piłsudski suured tööd ja tegemised veel edasi, aga nendest ma siinkohal ei räägi. Sai juba niigi palju ja no pooled asjad, mis ma ise teada sain, jätsin kirjutama ka, üritasin olulisemaga piirduda. Kuidas üks inimene üldse seda kõike suutis? Kuidas juhtub nii, et mõned inimesed muudavad maailma kulgu ja nii paljude teiste inimeste elukäikusid? Kuidas mõned inimesed usuvad, et nendest sõltub nii palju ja nemad suudavad oma rahvale riigi luua? Võibolla nad ei usugi ega mõtle liiga palju sellele, mis saama hakkab, vaid nad lihtsalt teevad oma asja, sest nii tunudb õige.
Igatahes olen ise jälle ühe Poola kangelase osas targem, tean, kelle järgi on tänavaid, tramme ja väljakuid nimetatud, ja teie teate nüüd ka:).

Aga meie Poola sünnipäev algas tegelikult juba pühapäeval, 10. novembril. Siis oli muidugi ka isadepäev, või no eesti isadepäev, poola oma on mingil muul ajal. Otsutasime, et läheme perega vaatama Poola lipu heiskamist Gora Gradowal. Lugesin eelnevalt, et seal plaanitakse linlastele välja jagada 2500 Poola lippu ja tuginedes eelnevatele kogemustele igasuguste üritustega kujtasime juba ette, kuidas kogu Gdansk on Gora Gradowal koos. Gradowa on üks mägi Gdanskis, millest ma umbes aasta tagasi pikemalt kirjutasin. Arvestasime kohe, et parkida pole kindlasti kuskile ja autoga minna ei saa. Eelmisel päeval olime avastanud, et sel nädalavahetusel meie liinil trammid hooldustööde tõttu ei sõida. Autoga ei saa, trammiga ei saa, noh, see tähendas seiklust ja uut kogemust. Lapsed hakkasid seiklemise vastu kohe protesteerima ja olid valmis nii toad ära koristama kui õppetükid ära tegema, kui ainult kaasa ei peaks tulema. Nojah, eks me siis läksime Meelisega jälle lahingpaarina.
Sõitsime siis kuskile maani bussiga ja sealt hüppasime trammile, sest teistel liinidel trammid sõitsid. Me ei olnud varem Gdanskis bussiga sõitnud, see oli nagu ralliauto. Seiklesime natuke ja olimegi kohal. Jõudsime pisut enne õiget aega ja ei suutnud ära imestada, et kus siis massid on??? Rahvast oli pigem vähe, Poola mõistes ülivähe ja parkima oleks igatahes mahtunud. Lippe jagati kohapeal tõesti ja kuna meil oli järgmisel päeval plaan paraadile minna, siis võtsime meiegi endale lipud, et saaks neid nii sel kui järgmisel päeval lehvitada. 
Rahvast tuli siiski veidi juurde ja üritus läks käima. Nagu me kohapeal aru hakkasime saama, oli selle ürituse korraldajaks mitte linn, vaid Hewelianum ehk siis selline veidi Ahhaa laadne avastuskeskus, mis seal samas Gora Gradowal asub. Korraldajad olid Napoleoniaegsetes kostüümides, räägiti paar sõna, peeti üks kõne, lasti musketitest ja lauldi hümni. Ma ei tea, kas öelda seda avalikult või vaikselt habemesse poimisedes, aga me laulsime ka hümni nii palju kui oskasime. Üleüldse kõlas Poola hümni refrään meie kodus iseseisvuspäeva paiku igast nurgast. Kuna see on vägagi kummitama jääv lugu, siis ikka võttis üks või teine kuskil laulu üles. Isegi praegu, kui ma sellele tagasi mõtlen hakkab "Marsz, marsz Dąbrowski!" jälle kuskilt sisemusest helisema. 
Poola hümniga on see hea asi, et selleks, et sa suudaks julgelt üle poole laulu kaasa ümiseda, piisab ainult refrääni teadmisest. Hümnis nimelt on  nelja rea järel refrään ja seda refrääni korratakse kaks korda, siis jälle neli rida ja siis 2 korda refrääni jne. 

Ma tundsin endas pikalt kahtlusi, kas minu süda lubab teise rahva hümni laulda. No tükkaega ei lubanud. Mõtlesin, et ei, mina olen ikka eestlane ja üle minu huulte tuleb ainult üks hümn. Tänaseks mõtlen ma teisiti ja usun, et see, kui ma laulan hingest ka teise riigi, millel on minu südames koht, hümni, teeb mind ainult rohkem eestlaseks. Ma näen siin mingit nähtamatut ühist joont sellega, et Wikmani poistel võivad otse loomulikult punased teklid olla, kui keegi mäletab seda raamatut või teleseriaali.
Ja hümniga heisati ka hiiglaslik lipp veel hiiglaslikumasse lipuvardasse. See mast ei olnud mitte viivõrd kõrge kui et märkimisväärselt jäme. Pärast Meelisele ütlesin ka, et sellise masti kohta, oleks lipp ise võinud veel, suurem olla. Ja siis sai see üritus läbi. See oli kõige lühem pidupäevaüritus, kus ma Poolas käinud olen ja no küll see oli tore. Imestasime kõvasti, et peeti ainult üks kõne ja see oli ka üsna lühike. Meil on halbu kogemusi, kus sõna antakse väga paljudele inimestele ja igaüks kõneleb nii kaua, kui ise tahab. Loomulikult võttis meil see trammivabal päeval üritusele ja tagasi liiklemine tunde rohkem aega, kui see üritus ise kestis, aga me olime ikkagi väga rahul, et käisime. 
Mulle meeldib eriti see, kuidas rahvuslikel päevadel iga inimene ongi üritusel oma lipuga ja pärast kohtad sa teda tänaval, kohvikus või trammis ja tal on endiselt, kas lipp uljalt õlal või siis tagasihoidlikult rulli keeratuna kaenla all. Ja ma imetlen seda, kuidas tänu sellele, et igaühel on oma lipp, tekib üritusele valgepunane meri. 

11. novembril on Gdanskis juba 20+ aastat järjest paraad korraldatud. Kui mõnes linnas toimuvad sõjaväelised paraadid, siis Gdanski paraad on selline rahva paraad. 
Tegin eeltööd ja uurisin, kust see paraad algab ja kulgeb jne ning arvasin, et mul on kõik selge. Et läheme aga sätime ennast rivisse ja kõnnime kaasa. Alguspunkti leidsime üles, ka seal jagati lippe, rosette ja oli selline üleüldine möll ja melu, aga me ei saanud kohe mitte aru, et mis pidi see paraadirivi moodustuma peaks. Hiljem selgus, et see paaraadi algus oli siiski juba paigas ja meie lihtsalt ei näinud seda rahvasumma tagant.
Kui paraadi algusaeg käes oli, hakkasid valjusti, väga valjusti, helisema ühe kiriku kellad. Vanalinnas on mitu kirikut ja vaatamata sellele, et ma olen mitu korda kõigi nimesid kuulnud, ei tea ma päriselt ikka, kuidas neid kutsutakse. ja no ehkki mina ei ole Poolas kaht samasugust kirikut näinud, siis neid vanalinna kirikuid ei tuvasta ma ka välimuse järgi. Ma küsin alati Meelise käest, kas see on tema arvates see kellakirik (pidades silmas kirikut, milles on töötav astronoomiline kell) või see teine. Meelis siis ka vaatab ja arvab, sest päris selge pole see temalgi. Kahes kirukus oleme me sees käinud, sestap siis  kellakirik ja see teine, kolmandat, neljandat jne me pole külastanudki nii, et neid me nagunii ei tea. Aga igal juhul hakkasid ühe kiriku kellad kõrvulukustavalt helisema. Mõtlesin, et oh, kui äge avapauk paraadile. Aga see ei olnud ainult avapauk, sest ma vaatasin kella, et 5 minutit hiljem, kellad ikka veel helisesid, kümme minutit hiljem ikka veel ja ka 15 minutit hiljem polnud helin lakanud. Kuna paraad algas üsna selle kiriku juurest, siis ma arvan, et ehk helistati kellasid seni, kuni kogu paraadirivi oli kiriku juurest mööda marssinud. 
Ja kuna üks kell kumises eriti tugevalt, siis ma mõtlesin, et huvitav, kas see võibki olla see Gdanski hiigelkell, mis oli konkureerivaks kellaks Toruni Tuba Deile? Siinkohal ma õiget vastust veel ei tea.

Kindel on see, et paraadi eesotsas kanti maapinnaga paralleelselt suurt Poola lippu. Seda ma õigupoolest liiga hästi ei näinud. Paraad nimelt liikus oma teed ja tänav oli kahelt poolt uudistajate massiga ääristatud ning kui midagi nägi, siis ainult üle nende peade. Algul olid rivis järjest ja järjest erinevates ajaloolistes sõjaväekostüümides inimesed, ka mõned vanad sõiduriistad. Kui kostüümides read lõppesid, hakkasid tulema erinevad kollektiivid alustades Gdanski linnavalitsusega ja jätkudes, koolide, seltside, skautide, riigikaiste õpilaste ja kelle kõigega veel. Mina nimetaksin seda rivi laulupeo rongkäigu laadseks. Me lippasime mingi aja paraadi kõrval, et leida mingi koht, kust paremini näha ja mingi aja paraadi sees. Ühesõnaga olime seal, kus parajasti tundus, et olime sündmuste keskel. Iga natukese aja tagant oli tänavale, kust paraad läbi läks, üles sätitud mõni esinemiskollektiiv. Nemad kaasa ei marssinud, vaid olidki koguaeg seal oma koha peal ja vahet pidamata, kas laulsid või tantsisid, tegid trikke või deklameerisid, mis iganes siis see nende kava parajasti oli. 

Paaradirivi kulges läbi vanalinna tänavate raekojaplatsile või pikale turule nagu seda Gdanskis tegelikult kutsutakse. Me kartsime, et ka seal võib tulla hiiglapikk kõnede joru ja võibolla tuligi, sest päris lõpuni me kuulama ei jäänud. Küll aga tahtsime ikkagi ka sealsest üritusest osa saada ja nii me ootasime ära, kuni kogu see rivi lõpuks kohale, jõudis. See oli ikka hämmastav, kuidas rahvast muudkui tuli ja tuli, pikk turg oli nagu kummist buss, kuhu mahtus aina veel ja veel. Mina muidugi vaatasin kohe alguses, kui rahvast platsil veel veidi vähem oli, et seisame platsi äärde, kus on koheselt pääs kõrvaltänavasse, kust me saame vajadusel ära minna ilma, et me peaks ennast läbi masside või pisikese peasissepääsu suruma hakkama. See oli absoluutselt väga sõbralik mass, inimesed olid rõõmsad ja lustlikud, aga suur mass võib ikkagi väga kiiresti ohtlikuks muutuda isegi siis, kui ta rõõmus on. 
Jah tõesti, seal peeti kõnesid, lauldi hümni ja no ma ei tahtnud seda ise ka hästi uskuda, aga ma olen üsna kindel, et seal lasti tuvisid lendu, nii nagu vanasti mõnikord rahutuvisid. Ma ei saanud jutust suurt aru, aga siis kõik vaatasid ühtäkki üles ja tuvid hakkasid lendama. Tuvid ei tulnud teise maja katuselt, vaid tulid kusagilt sealt platsilt. Ma olin suhteliselt hämmastunud, et kas see oli nüüd juhus või ikka plaanitud ja tuvisid muudkui tuli ja tuli ning see ei saanud olla juhus. Tuvid olid tavalised hallikirjud, ei olnud valged. Mis traditsioon see selline on, ma ei oska öelda, aga no küll ma uurin, sest ajajooksul jõuavad kõik teadmised, mida ma otsinud olen, ühel või teisel viisil minuni. 
Gdansklastel on ekstra armas traditsioon ka - nad teevad iseseisvuspäeval Gdanski perepilti. Kogu see pikale turule kogunenud rahvas pildistatakse üles. Ja nii tehti ka seekord. Panen selle pildi siia ka. Meie oleme kusagil paremal pool seina ääres, vist nende kandiliste kohvikuvarjude taga :D. 

Kui perepilt tehtud, sättisimegi meie minema ja jätsime teised sinna kõnesid kuulama. Oli väga eriline päev, sest lisaks sellele, et enamvähem igal vastutulijal oli lipp õlal, kohtas tänavatel ka igasuguseid erinevatest aegadest pärit sõduried, daame ja härrasid. Viimaks sõitsime veel trammis kogu tee Przymorzesse koos kamba noormeestega, kes olid riides nagu Napoleoni aegsed sõdurid ja neil olid isegi musketid trammis kaasas. Mis imet kõike maailmas ka ei näe:D!
Mõtlesin iseseisvuspäeva õhtul, et ohhooo, nüüd me saime küll ühe ägeda poola kogemuse võrra rikkamaks ja tegime ära kõik, mida sel päeval tegema peab. Aga võta näpust! Järgmisel päeval läksin ma oma poola keele tundi. Jah, ma käin nüüd lisaks Liisbeti kooli poola keele klubile, ka päris kursusel, juba oktoobrist saadik. Tundi oodates vestlesime Filipiinidelt pärit Archiga, kellega me alati esimestena kohale jõuame, iseseisvuspäevast ja paraadist ning Archie küsis, kas ma mingit rulli ka sõin. Ma muidugi ei saanud aru ja ta üritas seletada, aga vaatamata sellele, et ma ei saanud aru, mis rullist ta rääkis, hakkas minusse hiilima kahtlus, et midagi jäi siiski iseseisvupäeval tegemata.
Ja no kui meil siis tund peale hakkas, uuris õpetaja ka, et mis me iseseisvuspäeval tegime ja rääkis Püha Martini päeva croissantidest, mis on hästi erilised ja neid müüakse Poolas ainult paar nädalat iseisvuspäeva paiku. Need on spetsiaalsed Poznanist pärit crissandid ja ainult Poznanis müüakse neid aatsaringselt. Neid tohib üldse müüa ainult siis, kui sul on spteisaalne sertifikaat, et sa oled pühendatud nende õigete croissantide valmistamise saladusse. 
Js siis iseisvuspäva paiku tohivad pagarikojad üle maa, aga ainult need sertifitseeritud kohad, neid croissante valmistada. NO MIKS ma küll seda varem ei teadnud? Ma nägin küll, et paraadi ajal olid üles seatud ka saialetid, aga ma ei uurinud neid lähemalt. Päris kindlasti seal siis seda haruldast croissanti pakutigi. Piilusin veel järgmistel päevadel igaks juhuks pagarikodade akendest sisse, et kas kusagil paistavad neeeeed croissandid või reklaam, et meil on, aga no ei paistnud kahjuks. Üks asi siis järgmise aasta listi jälle, mis tuleb ära  teha.

Aga poola keele kursusest rääkides, siis ma olen nii rõõmus, et ma sinna lõpuks sain. Oleksin ju juba terve eelmise aasta tahtnud õppida, aga ma ei leidnud ainsatki kursust, mis oleks päeval toimunud ja päev oli Elblagis elades mnu ainus võimalus. Nüüd käin ma Gdanskis ühel õhtul nädalas toimuval kursusel. Äge on juba see, et see toimub laevatehase juures. Ma armastan laevatehast ja nüüd saan igal, teisipäeval sealt korraks läbi käia ja kraanasid vaadata:).
Meil on kuuene grupp, kes algajatena teadmisi omandab ning väga pühendunud ja lahe õpetaja Darja. Lisaks minule on grupis veel nagu ma juba ütlesin üks noormees Filipiinidelt, kelle osas ma pole siiani päris kindel, et kas ta tuli siia ülikooli vististi. Esimesel korral igaüks korraks mainis, mida ta Gdanskis teeb, aga vot tema puhul ma ei mäleta ja pole hiljem tihanud küsida ka. Siis on üks noormees Bulgaariast, kes elab siin oma poolatarist tüdruksõbraga. Kaks tüdrukut on Albaaniast, üks ilusam kui teine, nemad tulid siia ülikooli, aga nüüd töötavad ka ja vististi plaanivadki siia jääda. Ja siis on meil veel vanem Ameerika härrasmees Ron, keda enamasti kohal ei ole ja kui ta tulebki, siis ta hilineb. Kuna ta on nii palju puudunud, siis ta ei saa mitte millestki aru ja ei oska tegelikult isegi lugeda (poola keeles lugeda). Tema on minu meelest Gdanskis lapsi õpetamas, äkki siis inglise keelt või midagi. Aga kuna Roni enamasti ei ole, siis oleme me üldiselt viiekesi ja meil on päris äge kamp tekkinud. Mulle meeldib see, et teised on täpselt samasugused hullud õppijad kui mina ning me läheme päris arvestatava tempoga edasi. Kodutöid tehes on küll higimull otsa ees, aga ma kohe tunnen, kuidas ma saan mingitest asjadest juba päris hästi aru ja oskan palju rohkem kui kuu või kaks tagasi. 

Kui teile nüüd kogu eelneva jutu peale peaks tunduma, et a) me oleme natuke imelikuks läinud või b) me oleme Poolasse liiga sisse elanud, siis ei kumbagi. Jah, me tunneme ennast järjest kodusemalt, aga ei saa öelda, et me tunneks veel Poolat või poolakat läbi ja lõhki, kaugeltki mitte. Näed croissant isegi jäi söömata:D.