Gdynia - ikka veel tundmatu

Tõele au andes olime me varem Gdynias ainult ühe korra käinud. See oli siis, kui me hiinlasi külastasime. Nemad aga elavad ühes elamurajooni sopis ja seal käies ei näinud me peale elumajade põhimõtteliselt mitte midagi. Seega on meil muudkui mõttes olnud, et Gdyniat tahaks avastada ja Zosia sünnipäev sobis selleks nagu rusikas silmaauku. 

Gdynia (häälda: Gdõnja) on üks osa Trojmiastost ehk ta moodustab koos Gdanski ja Sopotiga omavahel põimunud kolmiklinna Läänemere lõunakaldal. 
Gdynia olemasolu on mainitud juba aastal 1253. See oli algselt väike kašuubi kaluriküla. 1380. aastal sai küla omanikuks tsistertslaste ordu  ja Gdynia määrati Oliwas asuva tsistertslaste kloostrile. Gdynia oligi päris pikalt lihtsalt üks pisikene külakene ja näiteks 1789. aastal oli seal ainult 21 maja. 1772. aastal võeti küla tistertslaste käest ära ja asula hakkas tasapisi kasvama.
1870. aastal, mis on ju tegelikult kõigest 150 aastat tagasi, elas Gdynias juba 1200 elanikku ning külla tekkisid võõrastemajad, kohvikud, restoranid ja kai väiksemate kaubalaevade jaoks. 

1920. aastal sai Gdansk ehk tollal Danzig iseseisvaks vabalinnaks ning see tähendas, et Gdanski ja Gdynia vahele tekkis riigipiir ja Poola jäi ilma oma senisest suursadamast ja peamisest pääsust Läänemerele. Seega hakati kohe rajama kauba- ja sõjasadamat, mis suudaks vastu võtta suuri merelaevu, Gdyniasse. Sealt saigi Gdynia kiire areng ja kasv tänapäevaseks hiidlinnaks alguse.
Gdynia sai linnaõigused 1926. aastal.
Sadama käive suurenes 1924. aasta 10 000 tonnilt 1929. aastaks 2,9 miljoni tonnini.
1933. aastaks oli Gdynia kaubasadam tõusnud Läänemere suurimaks sadamaks. 
1938. aastaks oli sadama käive  tõusnud 8,7 miljoni tonnini ja Gdynia kaudu käis Poola väiskaubandusest 46%.
Linnaelanike arv suurenes kiiresti ja jõudis 1939. aastaks 120 000-ni.
1939. aastal vallutasid sakslased Gdynia ja nimeatsid selle ümber Gotenhafeniks. Umbes 50 000 poolakat aeti linnast välja ja umbes 12 000 gdynialast hukati. Hukatute seas oli eriti palju just kašuube, kuna neid peeti eriti kahtlaseks ja alaväärseks kontingendiks.

1945. aasta 30. jaanuaril väljus Gdynia sadamast laev Wilhelm Gustloff, mis samal õhtul sai 3 torpeedotabamust nõukogude allveelaevalt S-13 ja uppus kolmveerand tunniga. Laeval olnud ~10600 inimesest hukkus 9343, mis teeb selle kõigi aegade suurima hukkunute arvuga laevahukuks.
Wilhelm Gustloff oli Teise Maailmasõja eel Saksamaal ehitatud reisilaev, mida kasutati sõja käigus hospidallaevana ja ujuvkasarmuna. Laev pidi saama nimeks Adolf Hitler, kuid pärast Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei Šveitsi haru rajaja Wilhelm Gustloffi tapmist 1936. aastal otsustas Adolf Hitler nimetada laeva Wilhelm Gustloffi mälestuseks. Laev lasti vette 5. mail 1937. Mõnda aega pärast valmimist oli Wilhelm Gustloff arvatavasti maailma suurim ristluslaev. 
1945. aasta jaanuaris anti käsk läbi viia mastaapne evakueerimisoperatsioon Hannibal, millesse kaasati ka seni pikalt sadamas ujuvkasarmuna seisnud Wilhelm Gustloff. Laevale hakkas voorima massiliselt haavatuid ja põgenikke. Esimesed 7956 pardale tulnut jõuti registreerida. Seejärel lõppes paber, kuid laevale tuli veel vähemalt paar tuhat inimest. Kõlab nagu iga Naiskodukaitse evakuatsioonirühma liikne õudusunenägu!?
Ühe versiooni kohaselt olevat laevale paigutatud ka kuulsa kadunud Merevaigutoa elemente, mis pole aga kinnitust leidnud.

28. märtsil 1945 vallutas Punaarmee Gotenhafeni ja linn anti tagasi Poola võimudele. Linn määrati Gdanski vojevoodkonda ja nimetati taas Gdyniaks. 
Täna elab Gdynias u 250 000 inimest. Gdynia sadam kuulub Poola suurimate hulka ja on spetsialiseerunud konteinervedudele. Lisaks tegutsevad ka reisi- ja kalasadam ning Gdynias Oksywies on jätkuvalt ka sõjasadam.

Gdynia on huvitava sünnilooga linn, mis linnana tähistab alles kahe aasta pärast oma 100. sünnipäeva. Gdynia ei ole nö ajajooksul sündinud ja tasapisi linnaks kasvanud, vaid ta on enamvähem ühe hooga projekteeritud ja ehitatud. Kujutage ette, planeerida korraga terve linn!!! Gdynia kujundati tõeliselt modernistliku tulevikulinnana ja mitmed kuulsad arhitektid said selle loomisesse oma panuse anda. Öeldakse, et ka tänapäeval on Gdynial värske ja modernse linna vaib ja kuulsus.
Kuna seda, et Gdynia sai ehitatud tulevikulinnaks, lugesin ma enne ise sinna päriselt kohale minekut, siis ma muidugi ootasin suure põnevuse ja ärevusega tõeliselt futuristlikku linna, kus aina vaata ja imesta. Ma kujutasin enamvähem ette, kuidas autod hõljuvad tänavate kohal ja majad on nii sürreaalsed, et sa ei suuda otsustada, kas need on ilusad või koledad või kas neid üldse saab majadeks nimetada. Ma küll püüdsin ennast korduvalt ka maapeale tuua, et tulevikulinnaks loodi ta 100 aastat tagasi, aga no õhus hõljuvad autod ja teokarpide kujulised majad ei kadunud mu mõttest:)

Aga sellel õigel laupäeva hommikul oli Lisetel alustuseks Gdanskis draamaklubi ja peale seda jäi sünnipäeva alguseni õige mitu tundi. Igaks juhuks sõitsime esmajoones seikluspargi juurde, et olla kindlad, kus see täpselt asub. Ja siis mõtlesime sööma minna ning kuna lähdal asus kaubanduskeskus Klif, siis läksime ja lõunatasime seal ning vaatasime seal veidi ringi ka. 
Siis viisime Lisete seiklusparki sünnipäevale ja läksime Meelisega Gdyniat avastama. 

Esimesena võtsime suuna kõige kaugemale ehk seiklesime ennast Gdanski poolt vaadates Gdynia kõige kaugemasse otsa, kus asub Torpedownia. Eesti keeles leian ma, et selle nimetuse hea vaste võiks olla Torpeedola:). 
Mööda Gdynia äärelinna suurte majade ja aiandite vahelisi väikeseid tänavaid sõites ja aegajalt kaheldes, kas siit ikka saab õige tee minna, keerutasime me ennast nii kaugele, et tee sulges sissesõidukeeld. Leidsime läheduses ühe sobiva parkimisala, jätsime auto sinna ja läksime jala edasi. 
Olime ilmselgelt sõjaväele kuuluva ala ääres, aiad ja keelusildid viitasid sellele. Kaartidelt ei õnnestunud siiski midagi väga välja lugeda, et kas või mis sõjaväe asju seal traataia taga praegu aetakse. 
Peale vähekest kõndimist jõudsime randa, sellisesse randa, kus inimesed päevitasid ja lapsed sulberdasid vees. Ja sealt samast paistis kohe kätte ka Torpedownia - pisut sürreaalne, pisut uskumatu, ligitõmbav, kõnetav ja üldse mitte sinna lustliku rannalaupäeva pilti sobiv.
Tegin hästi palju fotosid, kuna päike paistis niiii eredalt ja no sellise päikesega saab alles kodus aru, kas midagi üldse peale jäi. See oli tegelikult ka üks pildistamiseks imeliselt põnev koht.
Täiesti sürreaalne oli ka see, kuidas me ettevaatlikult ja ikkagi täisriides kõndisime maas lebavate paljaste (hea küll nappides riietes) inimkehade vahelt läbi püüdes neile mitte liiva peale lennutada ja ka ise mitte liiga suuri liivamägesid oma jalanõude sisse koguda. Me oleks nagu kahes eri maailmas olnud. Nemad päikeselisel rannal pruunistumas ja meie mõtetes II Maailmasõja aegades läbi liivahunnikute rassimas.
Peale meie nägin veel vaid ühte inimest, keda võibolla Torpedownia huvitas, ülejäänud justkui ei näinudki seda. Aga kuidas sa ei näe või mis hetlkel sa enam ei näe suurt kolakat lagunevat hoonekonstruktoriooni paarisaja meetri kaugusel rannast veest välja kerkivat? Millal saavad kai jäänukitest nö igapäevase pildi tavalised osad? Meile see muidugi polnud üldse tavaline ja meie ikka vaatasime ahnelt ja suu lahti. Ma tegelikult ei kuju ta ettegi, et ma kunagi läheksin sinna randa ja ei vaataks suure põnevusega Torpeedola poole.
See noor daam, kelle kohta ma ütlesin, et teda võibolla huvitas Torpedownia, tegi iseendast Torpedownia taustal pilte. Pritsis varbaga vett ja vahepeal vaatas, kuidas pildid välja tulid. Selles mõttes ma pole kindel, kas ta huvitus ajalooga hoonest või iseendast selle taustal.

Torpedownia oli natside poolt 1940.-1942. aastal rajatud torpeedouuringute keskus. Tegelikult oli neid keskuseid Gdynias isegi kaks. See, millest järgijäänut meie vaatamas käisime, asub Babie Doły piirkonnas ja kandis sakslaste antud nime Hexengrund.  Torpedowniaks ristisid ta hiljem poolakad. 
Tema Gdynias asuv kaksikõde, mis peaks paremini säilinud olema, kannab poolakate antud nime Formoza. Ma ei ole päris kindel, kas Formoza asub äkki sõjaväe territooriumil või miks tema kohta väga palju infot leida pole. Ma ei ole suutnud isegi täpselt tuvastada, kus kohas ta ikkagi asub.
Mõlemad uurimiskeskused, kuigi formaalselt teineteisest sõltumatud, olid ühendatud kitsarööpmelise raudteega, mis kulges piki randa Oksywie sadamast Babie Dołys asuvasse keskusesse. Sakslased kutsusid seda raudeed  Kašuubia ekspressiks.
Torpedownias viis torpeedoteste läbi eelkõige Luftwaffe. Lennukilt lasti torpeedod välja ja korjati need siis peale vette kukkumist uuesti üles, et neid uurida. Torpeedode arendus oli Saksamaale kriitilise tähtsusega, kuna siiani oli peamiselt toetutud Itaaliast ja Jaapanist sissetoodud torpeedodele.
Sõjaajal viis rannalt Torpedowniasse muul.
1945. aastal langes Torpedownia Nõukogude vägede kätte. Sõja lõppedes viidi suur hulk Torpedownias olnud vahenditest ja seadmetest Venemaale, kus neid aga tõenäoliselt enam kunagi ei kasutatud. Nõukogude väed lasid osa muulist õhku, et takistada Torpedowniale ligipääsu. Lõplikult hävitati muul alles 1990.-tel aastatel ohutuskaalutlustel, ehkki ka täna on muuli jäänukid kenasti näha.
Igal juhul, on sul II Maailma sõja rajatiste vastu huvi või mitte, mulle tundub, et Torpedownia tasub igal juhul vaatamist. Seda võib täiesti ka kui lihtsalt midagi sürreaalselt või kui kunstiteost vaadata.

Edasi põikasime Gdynia keskusesse. Seal hakkas õhtul toimuma Gdynia maraton ja juba elaski kogu linn selles vaimus ning osad alad olid piiratud ja jagati stardimaterjale. Tegime tiiru jahisadamas ja kõndisime ümber Gdynia akvaariumi. Jahisadamas muideks lehvis teiste seas ka Eesti lipp. Ma pole 100% kindel aga mul on kuidagi mälus, et sadamas lehvivad need lipud, mis riikidest alused parajasti kai ääres on. Vaatasime kaelad õieli, aga ühtki "Manni", "Linda" või "Kullakese" nimelist jahti ei silmanud. Nojah, eks tegelikult võib muidugi pesuehtsa eesti laeva nimi ka näiteks hoopis "Star" olla.
Mina vaatasin muidugi koguaeg ringi ka nende futuristlike majade järgi:D. No mida ei olnud, seda ei olnud. Kõige fururistlikum asi oli ühe maja katusel keerlev Mercedese märk. Eks ma püüan mõista, et saja aastaga on modernsest tavaline või isegi vanamoodne saanud. Aga ometi on mul tunne, et me ei käinud ehk päris õiges kohas ja kusagil Gdynias on ikkagi ka keerdus majad ja hõljuvad autod.

Kõige ahhetama paneva mulje jättis mööda sõites Gdynia sadama-ala, mis oli niiiiiiiiiiii suur. Aga no tegelikult jäi selle põgusa käiguga ikkagi arusaam, et Gdyniat ma ikka veel ei tunne.
Aga kell pressis peale ja juba oligi aeg seiklusparki Lisetele järgi minna. Oleks me vaid teadnud, et sünnipäev kestab koguni mitu tundi kauem, kui kutses kirjas oli, oleks me ilmselt rohkem avastanud. Aga avastasime siis poola sünnipäevapidu ja Lisete sõpru. Sest olgem ausad, Lisete sõbrad on koolis ja ega mina neid väga ei näe ega tunne. Ka sünnipäevalast nägin ma sel päeval vähemalt teadlikult esimest korda.
Parkisime auto ära ja läksime seiklusparki sisse. Igal pool oli rahvas, peamiselt istuti ja peeti piknikku, osad tegid lõket, väiksemad jooksid ringi ja mõned muidugi rippusid kusagil kõrgustes ka. Ühtegi tuttavat nägu me ei tuvastanud. Vaatasime alles ringi, et kust poolt sünnipäevalisi otsima hakata, kui Zosia ema meid mäe otsast hõikas ja enda poole viipas. Vedasime ennast mäest üles tema juurde ja ta ütles, et tüdrukutel on veel veidi ronida jäänud, et kas me tahame ka näha, kuidas nad ronivad. No muidugi tahtsime!
Pahaaimamatult järgnesime Zosia emale ja no vist ei oleks ikka pidanud tahtma näha, kuidas nad ronivad. Me oma arust juba olime mäe otsas, aga Zosia ema tõmbas kuskilt läbi võsa ja enamvähem püstloodis veel kõrgemale ja kõrgemale. Meie pressisime hingeldades järgi ja mõtlesime, et no kui kõrgele siin minna saab üldse. No ikka sai!
Aga ühel hetkel jõudisme siiski tüdrukuteni ja saime tõepoolest ühe raja osa läbimist näha ka. Neil oli oma instruktor, kes oli nad siis läbi kõigi radade juhatanud ja kes rääkis täiesti inglise keeles. Tüdrukutel oli ilmselgelt ekstra lõbus päev olnud. Mul oli hea meel, et sain nende kampa lähemalt jälgida ja näha ka, kuidas Lisete teiste lastega suhtleb. Aga oi, kui palju aega läks selle seiklemisega.

Kui viimane taktistus ka lõpuks läbitud sai, liiguti üheskoos mäest alla ja ühte mitmetest tipitelkidest, mis seikluspargi ühes osas koos muude katusealuste ja lõkkekohtadega olid. Ilmselgelt saab siis seikluspargis endale nurgakese broneerida näiteks sünnipäeva pidamiseks või muuks olenguks. 
Nüüd sõid tüdrukud veel torti ja laulsid Zosiale ja mis seal salata, meie Meelisega saime ka torti. Rääkisime Zosia emaga juttu ja lapsed jõudsid juba kusagile jooksma minna. Päev oli tegelikult väga pikk olnud, aga ikka veel ei tahtnud keegi lõpetada ja koju minna.
Lõpuks me ikka saime Lisete kusagilt õuest kätte ja ütlesime, et nüüd läheme koju. Tänasime väga vahva sünnipäeva eest ja läksimegi koju. Sünnipäev oli sujuvalt 2 tundi pikemaks läinud, kui see olema pidi. Ja ehkki meie Meelisega polnud terve päeva midagi peale ootamise ja hängimise teinud, olime meie ka rampväsinud. 

Ka Kolibkis, kus praegu on seikluspark, on näha II Maailmasõja aegseid rajatisi ja lausa üks maa-alune käik, kuhu lapsed ja no miks mitte ka suured, ronida saavad.

Kolibkis asuva 85-meetrise künka otsas oli sõja ajal sakslaste õhutõrjepositsioon.  Patarei asukoht võimaldas kaitsta nii Gdanski kui Gdyniat. Lisaks patareile oli piirkonda ehitatud ka teisi rajatisi.  No ilmselgelt sinna 85 meetri kõrgusele me olimegi roninud, vähemalt tunne oli küll selline:D. Gdynias on päris palju sõjaaegseid rajatisi, mida võiks lähemalt uurida ja no eks seal on muud avastamist ka veel. Tuleb uuesti minna!