Meretuultes

Aga tänase looga lähen ma siiski veel tagasi suvesse. Elame Gdanskis merest 1,5 kilomeetri kaugusel ja no seda võimalust ei saa kasutamata jätta. Sellest ajast, kui me Gdanski kolisime jalutasime üsna igal õhtul randa ja lapsed said meres hullata. Gdanskis on väga sageli tuul, peaaegu koguaeg, ja sestap on sageli ka lootust suurteks laineteks. Lained on meie tüdrukute lemmikud. Neist saab üle hüpata, neisse saab sisse hüpata, nende alla saab sukelduda ja mida kõike veel.
Kuni oli ilusaid ilmasid, oli rand koguaeg rahvast täis - päeval, õhtul ja pimeduse hakul. Kummaline oli see, et kirjade järgi sai rannahooaeg läbi 15. augustil ja sellest ajast pole rannas ka vetelpäästet, poisid ega mitte midagi muud, mida augusti lõpus rahvarohkest rannast ootaks. Riietuskabiinid ja wc-d on sellel meie rannajupil õnneks statsionaarsed.
Ma armastan merd. Kunagi arvasin, et merest eemal ei ole võiamlik elada. Mõtlesin kõigile neile vaestele kesk-eestlastele, et huvitav, mis neid küll seal sisemaal hoiab, ja kuidas neil pole aimugi, et elada saab tegelikult ainult mereääres. Kui ma Tartusse ülikooli läksin, siis inimesed lohutasid, et seal on vähemasti jõgi. Mmmm, minu meelest on meri ja jõgi kaks täiesti erinevat asja ja jõgi ei korva absoluutselt mitte kuidagi mere puudumist. Aga tegelikult sain ma ka üsna ruttu aru, et ilma mereta saab väga hästi elada. Ei ole sugugi nii, et koguaeg on kohtutav mere igatsus, mis hinge sööb. Tänaseks olen ma ju üle 15 aasta just nimelt Kesk-Eestis elanud ja pole häda midagi, ei ole need kesk-eestlased nii vaesed miskit. Aga see muidugi ei tähenda, et poleks tore taas mere lähedal elada, tunda seda pidevat tuult oma näol ja lihtsalt minnagi seda võimsust ja avarust vaatama, kui aga tahtmine tuleb. Ma armastan merd.

31. augusti õhtul saabus meie endagi jaoks üllatusena meile külla minu vend Mehis. Plaani kohaselt pidi ta tulema paar päeva hiljem, aga no talle meeldib üllatusi teha. Mehisele meeldib ka meri ja ka tema siinoldud nädala jooksul, kui kool tegelikult juba käis, käisime me ikka õhtuti rannas ja kes tahtis, kastis ennast vette. See kuuma ilma ja jaheda vee kombo tõi kaasa selle, et Lisete hakkas esimestel koolipäevadel köhima nagu hobune ja kui ta ka korraliku nohu sai, pidi ta juba lausa ühe koolipäeva vahele jätma ja ennast kodus ravima. Aga pole midagi, see ei kahada indu ja lootust, et ehk saame sel aastal ikka veel ujuma minna.

Mul olid Mehise tuleku puhuks ilusti plaanid välja mõeldud, et kuhu me läheme ja mida me teeme. Aga kuna tema, kavalpea, tuli paar päeva varem, siis mõtlesin käigu pealt välja, mida me siis nt 1. septembril teha võiksime. 
Varahommikul Mehis meiega Westerplattele tulla ei tahtnud, vaid eelistas ennast peale hiiglama pikka sõidupäeva välja magada. Kui me aga Meelisega koju jõudsime ja teised ka üsna varakult ärkasid, mõtlesime me, et päeva ei saa ju raisku lasta minna ja pakkusin välja, et lähme Rewasse. Me ei olnud seal ise ka varem käinud, aga see on väike ilus võta sa nüüd kinni kas külake või linnake Trojmiastost mööda randa edasi lääne poole.

Rewas elab tänapäeval umbes 900 püsielanikku. Koht asub otse rannal ja ongi eelkõige tuntud kalurikülana ning mõnusa kohana, kus rannas käia ja puhata, kui eelistada Gdanski randadest rahulikumat ja vähem rahvarohket paika. 
Rewat on Riffe nime all teadaolevalt esimest korda mainitud aastal 1589, kui tsistertslased (ikka need samad Oliwa omad) lubasid sinna ehitada võrgukuurid, kus kalurid said püügihooajal ka ajutiselt elada. 1648. aastal andis abt Rewa kaluritele juba alalise rendilepinguga asustusõiguse, aga muidugi mitte ilma tasuta. 1772. aastal sai Oliwa kloostrile kuuluv asula nimeks Rewa ja seal elas 14 kalurit. 1880. aastal elas Rewas 500 inimest ning Rewast oli saanud merelaevade sadam, arenes kaubandus. Ja täna nagu ma juba mainisin elab seal ~900 inimest. 
Kui meie Rewasse jõudsime ja kiriku kõrvale parkisime, oligi parajasti käimas missa. Päike säras taevas, kiriku uksed olid pärani lahti ning seest kostis juttu ja muusikat. Huvitav oli see, et pingid olid sätitud ka kiriku uksest välja päikese kätte ja lisaks neile, kes sees olid, istusid inimesed ka õues ja said samamoodi missast osa. Kõik tundus nii suvine, hele ja kerge. Poolas mudiugi on vist küll iga kirik erineva arhitektuuriga ja kõik neist ei ole sugugi suured, kivised ja rõsked. See Rewa kirik nt tundus olevat just selline hele ja kerge nagu aiamajake. 

Jalutasime mereäärde ja vaatasime üle muuli. See polnud ilmselgelt niisama jalutamise muul, vaid see oli kalalaevade kai. Me imestasime ja imetlesime, et ei mäletagi, millal viimati nii peegelsiledat merd nägime. See oli tõesti imetlemist ja ahhetamist väärt vaatepilt. Kohe muulist algabki liivarand, kus sel pühapäeva hommikul oli inimesi üsna tagasihoidlikult. Liivarannaga paralleelselt kulgeb promenaad, kus saab mõnusalt jalutada ja merd vaadata, kui ei taha et jalad liivaseks saaks. Tõsi, promenaadi ääristavad mere poolt ka kibuvitsapõõsad ja muud taimed, seega päris kogu jalutustee ulatuses vaba vaadet merele ei ole, aga seda on siiski nautimiseks piisavalt. Promenaadi ääres on kohvikuid ja suveniiriputkasid, aga mitte häirivalt palju. 
Ka meie astusime ühte restorani enne Rewast lahkumist sisse ja sõime seal promenaadi ääres jäätist. 

Rewa üks peamiseid vaatamisväärsusi on merre ulatuv neem või maanina või maasäär, kuidas siis iganes seda kutsuda. Ma kusjuures tegin praegu uuringut netis, et mis on neem, mis on maanina ja mis on maasäär, sest oma erialast tiba kaugeks jäänud geograafina, ei osanud ma seda endalegi selgitada, rääkimata siis teistest. Ega ma täit selgust ikkagi ei saanud. Jäi kõlama, et neem ja maanina on ehk üks ja sama asi, aga maasäär vist päris sama pole. Maasäär on äkki pikem ja kitsam ning maanina on lühem ja laiem? No igal juhul, kui ma ütlen neem või maanina, siis ma usun, et te kujutate ette, mida ma mõtlen - sellist merre ulatuvat maaosa. Rewas on selline maanina ja meie muidugi võtsime ette ja kõndisime sinna tippu, et kui juba, siis juba. 
Kui rannas muidu oli üsna vähe inimesi, siis maanina peal oli rahvast rohkem, nii päevitamas, piknikku pidamas, kui ka lihtsalt maanina tippu vallutamas nagu meie. See tipp oli nagu kõik kõige popimad instragrammi foto tegemise kohad, et ootad viisakalt järjekorras kuni sinust eespool olevad inimesed teevad oma fotod ära ja siis teed oma fotod nii nagu sa oleks selels kohas üksi ning seejärel katsud kiirelt eest ära kobida, et järgmised saaks koha sisse võtta. Sellel päeval seal küll mingit metsikut järjekorda polnud, aga olid siiski inimesed meie ees ja meie taga. 

Selle Rewa neemega on huvitav traditsioon ka seotud. Rewast otse põhjas ja tegelikult ka Gdanskist põhjas üle mere on Heli poolsaar. Jah, "Go to Hel" on siin täiesti viisakas väljend. Väike vahelepõige, et Heli saab lisaks muudele transpordivahenditele sõita ka bussiga nr 666.
Rewa maanina ei lõpe sugugi selle nähtava liivase maailmaäärega vaid see jätkub veealuse vallina kuni Heli poolsaareni. Otse läbi mere Heli poolsaarel asuva Kuźnicani on umbes 10 kilomeetrit. Suure osa sellest teekonnast saab nö vees kõndida, aga on ka kaks sügavamat kohta - üks looduslik ja üks inimeste poolt tehtud laevadele läbipääsuks. 
Juba aastast 2002 korraldatakse Heeringamarssi, kus siis kõnnitaksegi läbi vee Heli poolsaarelt Rewasse. Sellest on aegade jooksul saanud vägagi populaarne väljakutse ja julguseproov ning ohutuse mõttes saab rajale korraga maksimaalselt 100 inimest. Algselt korraldati Heeringamarssi kevaditi, aga lugesin, et hiljem hakati seda osaleda soovijate rohkuse tõttu ka sügiseti ja isegi talviti tegema. See on omamoodi usu proovile panek, et kas sa usud, et vees saab kõndida või ei usu.

Rewa ja Heli poolsaare vaheline ala peaks olema ka korralik laevade surnuaed ja neid laevu saab kas sukelduda vaatama või vahel isegi lihtsalt paadiga vaatama minna, sõltub veetasemest. Seda lahte kasutasid nõukogude väed oma ralvatestimisalana ja hiljem ka poolakad ise. nüüd siiski umbes 30 aastat juba lahes enam mingeid katsetusi ei tehta. 
Teine vaatamisväärsus, mis jääb promenaadi lõppu ja vahetult enne maaninale suundumist on Silmapaistvate mereinimeste allee. Allee lõpus on ankrutest mererist, mis mõistagi hoiab kõigi merel hukkunute, kangelaste ja merega seotud inimeste mälestust ning mis on saanud planeerimatult ka navigatsioonimärgiks. Risti juurde viivale teele paigutatakse igal aastal kolm mälestusplaati silmapaistvatele merega seotud inimestele. Rist avati 2004. aastal ja siis pandi maha ka kolm esimest plaati. Aastatega on neid plaate juba päris palju kogunenud. Mind ennast kõnetav on see, et kolm esimest nimepaati kuuluvad kindral Józef Hallerile, Rewa kalalaevaomanikule Klemens Długile ja silmapaistvale mereväepersonali koolitajale Jan Leszczyńskile.  Józef Halleri nimeline tänav on üks pikk tänav Gdanskis, mida ma tean juba enamvähem ajast, kui ma Gdanski vahet sõitma hakkasin, üks minu esimesi pidepunkte nii maastikul kui kaardil, see sama tänav, kuhu vasakpööret sooritades seisad sa kolme foori taga, see sama koht, mis mulle liikluses alguses nii hirmus tundus. Klemens Długi nime tuleb tunnistada ei ole ma varem kuulnud, aga Leszczyński tänavale parkisin ma Liisbeti kooli juures alati meie auto. Leszczyńskeid on palju, ka silmapaistvate inimeste seas, ja ma ei suutnud kuidagi tuvastada, kelle nimeline see konkreetne tänav täpselt ikkagi on, aga mereväe koolitaja Jan tundub tänavanimele väga hea kandidaat olema. Sellised väikesed personaalsed pusletükid on jälle paremini paigutunud ja uued seosed on loodud.
Kõndides Liisbetiga Rewas jalgupidi vees piki maanina, vaadates seda peegelsiledat vett ning üle mere paistvat poolsaart ja pannes tasku Liisbeti korjatud kivisid, tundus täiesti ebareaalsena, et selle sama päeva hommikul seisime me Westerplattel ja mõtlesime kogu maailma koledustele.
Rewa on muideks ka surfiparadiis, seal on mitmeid surfikoole ja usun, et tuulise ilmaga käib seal tõeline möll ja melu.

Rewast kodupoole tagasi tulles, hüppasime läbi veel Mechelinki pangalt. See on ka üks laheäärne vaatamisväärsus, õigemini on vaade pangalt endalt  vaatamisväärsus. See olla veel paar aastat tagasi olnud koht, kuhu sai autoga kohale sõita ja otse panga peal nt ööbida. Täna on siiski autoga ligipääs suletud ja kui autoga tahta minna, peab tiba kõndima, et kohale jõuda. Pangale saab, kas otse alt rannalt treppe pidi või siis veidi pikemat aga korralikku uut kergteed pidi linnast kõndides või rattaga sõites. 
Kuna meie Meelisega olime sel päeval juba teinud korralikud kilomeetrid Westerplattel ja me kõik olime tublisti kõndinud ja lõõskava päikese all olnud Rewas, siis meid trepid ega pikk kõndimine enam kohe üldse ei kutsunud. Mõtlesime, et pressime autoga nii lähedale kui võimalik ja siis vaatame, kui palju veel kõndida jääb. Nagu selgus, siis mingit viisakat autoteed panga lähedale ei läinudki. Sõitsime mööda auklikku pinnaseteed ja nentisime selle lõppu jõudes, et autoga tulijaid oli siiski lisaks meile veel teisigi. Kõmpisime suvelõhna ja vähekest teetolmu sisse hingates pangani. Pank ei olnud üle rahvastatud, aga seal oli inimesi, kes istusid ja sõid või istusid ja rääksid juttu, muidugi tegid ka pilti ja olid rõõmsad. 
Pangalt oli ilus vaade küll, isegi Torpedownia paistis kätte, aga olles just tulnud kõige imelisemate vaadetega Rewast, mulle isiklikult pank väga suurt muljet ei jätnud. Aga no nüüd on nähtud. 

Tundub, et kõik viimase aja merejutud siiski siia postitusse ära ei mahu, seega reportaaže merest ja selle äärest on veel oodata.
PS! Meil õnneks üle ei ujuta, aga sadanud on küll juba terve nädala.