Mis veel vahepeal juhtunud on
–
See on nüüd üks selline postitus, kus ma proovin ära rääkida kõik viimastel kuudel toimunud pisemad ettevõtmised ja sündmused, mis tunduvad ka olevat mainimist väärt, aga tervet omaette lugu igaühest ei saa.
Täna just küsiti minu käest, et mis ilm teil seal praegu on. Täna võin öelda, et samasugune nagu Eestis - päris palav on, kõik õitseb. Või no õigupoolest on nüüd hoos juba suvised õitsejad - roosid, lupiinid, iirised, ristik ja igasugused valgete õitega põõsad. Vahe on aga selles, et kui Eestis ilmselt mäletatakse, et veel kaks nädalat tagasi oli enamvähem lumi maas ja lumelabidad on ehk igaks juhuks veel ukse eeski, siis meil siin Põhja-Poolas ei mäleta keegi enam ammu, mis see lumi on, ja jopelaadsed riided on kapisügavustesse ära pandud.
Viimasega ma veidi liialdan. Just täna hommikul kell 7.20 foori taga oodates vaatasin, et väljas on 20 kraadi sooja ja enamik inimesi on lühikeste riietega, AGA mõned isendid kandsid siiski ka mütse ja toekamaid jopesid.
Täna hommikune tähelepanek Ronald Reagani pargist oli see, et kui külmemal ajal oli park täis kõndijaid ja vaid mõned ükskud jooksid hommikuti, siis nüüd on vastupidi. Täna oli park täis jooksjaid ja mõned üksikud kõndisid.
Vabal päeval on rannad päevitavaid ja niisama istuvaid inimesi täis, tõsi, keegi ei uju veel.
Täna just küsiti minu käest, et mis ilm teil seal praegu on. Täna võin öelda, et samasugune nagu Eestis - päris palav on, kõik õitseb. Või no õigupoolest on nüüd hoos juba suvised õitsejad - roosid, lupiinid, iirised, ristik ja igasugused valgete õitega põõsad. Vahe on aga selles, et kui Eestis ilmselt mäletatakse, et veel kaks nädalat tagasi oli enamvähem lumi maas ja lumelabidad on ehk igaks juhuks veel ukse eeski, siis meil siin Põhja-Poolas ei mäleta keegi enam ammu, mis see lumi on, ja jopelaadsed riided on kapisügavustesse ära pandud.
Viimasega ma veidi liialdan. Just täna hommikul kell 7.20 foori taga oodates vaatasin, et väljas on 20 kraadi sooja ja enamik inimesi on lühikeste riietega, AGA mõned isendid kandsid siiski ka mütse ja toekamaid jopesid.
Täna hommikune tähelepanek Ronald Reagani pargist oli see, et kui külmemal ajal oli park täis kõndijaid ja vaid mõned ükskud jooksid hommikuti, siis nüüd on vastupidi. Täna oli park täis jooksjaid ja mõned üksikud kõndisid.
Vabal päeval on rannad päevitavaid ja niisama istuvaid inimesi täis, tõsi, keegi ei uju veel.
Poolas on traditsioon, et esimeseks kevadpäevaks tehakse kaltsudest või õlgedest nukk, keda nimetatakse Marzannaks. Nimi pärineb kunagiselt slaavi jumalannalt, kes sümboliseeris talve ja haiguseid. Esmesel kevadpäeval pandi see nukk talve lõpu märgiks põlema ja peale seda uputati ära. Kuna tegu oli paganliku traditsiooniga, siis püüdis katoliku kirik ühel hetkel selle kombe ära keelata. See aga ei õnnestunud ja traditsioon on mõningate mugandustega ka tänapäeval au sees, eriti laste ja noorte seas.
Lisete klass näiteks tegigi laste poolt kooli viidud vanadest riietest suure nuku, kelle nad siis esimesel kevadpäeval üheskoos randa viisid ja ära uputasid. Rannas mängiti mänge ja tunti rõõmu, et kevad on nüüd käes, ehkki sel konkreetsel märtsipäeval oli väljas korralikult jäine ilm. Ja et mitte loodust reostada õngitsesid nad Marzanna enne kooli tagasi minekut uuesti veest välja ja viskasid prügikasti.
Mulle meeldib, et koolis poola traditsioone au sees hoitakse ja ka välismaa lastele kohalikest kommetest aimu antakse. Kui me koolist ei kuuleks, et mingid päevad ja traditsioonid olemas on ning ise edasi ei uuriks, siis me ei teaks mitte kui midagi.
Lisete klass näiteks tegigi laste poolt kooli viidud vanadest riietest suure nuku, kelle nad siis esimesel kevadpäeval üheskoos randa viisid ja ära uputasid. Rannas mängiti mänge ja tunti rõõmu, et kevad on nüüd käes, ehkki sel konkreetsel märtsipäeval oli väljas korralikult jäine ilm. Ja et mitte loodust reostada õngitsesid nad Marzanna enne kooli tagasi minekut uuesti veest välja ja viskasid prügikasti.
Mulle meeldib, et koolis poola traditsioone au sees hoitakse ja ka välismaa lastele kohalikest kommetest aimu antakse. Kui me koolist ei kuuleks, et mingid päevad ja traditsioonid olemas on ning ise edasi ei uuriks, siis me ei teaks mitte kui midagi.
Nii Lisete kui Liisbeti koolis oli vahepeal raamatunädal, kus pöörati tavapärasest veel rohkem tähelepanu lugemise väärtustamisele. Mõlemas koolis oli raamatulaat, mida ma Liisbeti koolis ka ise külastasin, ja no me ostsime ikka päris mitu raamatut. Mõlemas koolis oli ka vormivaba päev, mil sai kooli minna oma lemmik raamatutegelasena. Liisbet väga kostüümipäevi ei armasta ja tema tahtis ikka vormis minna, aga Lisete pani selga tavalised mitte vormi riided ja oli Nat Maria Scrivani Nati raamatute sarjast. Nati lood muideks meeldivad Lisetele väga. Ma polegi uurinud, kas need on ka eesti keeles ilmunud, aga kui kedagi huvitab, siis need on ka inglise keeles selline lihtsam lugemine.
Liisbeti koolis oli vahepeal ka teadusnädal, mil oli taas nädala lõpus vormivaba päev ja sai kooli minna teadlasena. Liisbet jättis selle võimaluse jälle kasutamata. Aga teadusnädal iseenesest tundus väga lõbus olevat ja koolis tehti iga päev eksperimente. Mul on meeles, et ehitati vulkaan ja pandi laava voolama, tehti lima jmt ja valge vormisärk oli igapäev erinevaid plekke täis:).
Liisbeti koolis oli vahepeal ka teadusnädal, mil oli taas nädala lõpus vormivaba päev ja sai kooli minna teadlasena. Liisbet jättis selle võimaluse jälle kasutamata. Aga teadusnädal iseenesest tundus väga lõbus olevat ja koolis tehti iga päev eksperimente. Mul on meeles, et ehitati vulkaan ja pandi laava voolama, tehti lima jmt ja valge vormisärk oli igapäev erinevaid plekke täis:).
Liisbetil oli koolis taas ka üks suurem pereprojekt vaja teha. Õigupoolest on see selline ülesanne, mille lahendamiasel kogu pere saab kaasa lüüa. Seekordne teema oli "From A to B" ehk siis midaiganes, mis on seotud transpordiga. Sügisel oli ka üks pereprojekt, ja kuna me siis tegime teoreetilist laadi info otsimise ja kleepimise-lõikamise, siis tundus, et nüüd võiks olla äge midagi ehitada.
Ehitasimegi. Tegime suurtele lõuenditele Liisbeti koolitee Elblagist Gdanski ja ehitasime sinna teeäärde ka kõik märkimisväärsemad objektid, millest tee mööda viib. Päris äge sai! Ja kõige toredam on muidugi see koos perega mõtlemine ja tegemine. Ma muidugi räägin, et meie ehitasime ja meie tegime, aga seekord kuulub see ehitamise ja projekteerimise au rohkem Meelisele ja Liisbetile. Mina käisin poes ja püüdisn mõelda, millest võiks ehitada Jana Pawla II silla, mis võiks sobida tunneliks jne jne.
Liisbetil läks koolis ka projekti esitlemine hästi ja seega saime kõik enda üle uhked olla.
Ehitasimegi. Tegime suurtele lõuenditele Liisbeti koolitee Elblagist Gdanski ja ehitasime sinna teeäärde ka kõik märkimisväärsemad objektid, millest tee mööda viib. Päris äge sai! Ja kõige toredam on muidugi see koos perega mõtlemine ja tegemine. Ma muidugi räägin, et meie ehitasime ja meie tegime, aga seekord kuulub see ehitamise ja projekteerimise au rohkem Meelisele ja Liisbetile. Mina käisin poes ja püüdisn mõelda, millest võiks ehitada Jana Pawla II silla, mis võiks sobida tunneliks jne jne.
Liisbetil läks koolis ka projekti esitlemine hästi ja seega saime kõik enda üle uhked olla.
Lisete ei armasta väga poola keelt ja ka ei lähe tal selles kuigi hästi, aga talle meeldib väga tema poola keele õpetaja. Neil on mitme klassi peale tehtud nullist poola keele õppijate grupp ja no vähemasti mulle tundub, et olgu selle poola keelega, kuidas on, igatahes oma õpetajat armastavad nad väga. Nad nimelt nuuskisid kusagilt välja, et ühel kenal aprilli laupäeval oli õpetajal sünnipäev tulemas ja plaanisid talle enne seda neljapäevaks poola keele tunni ajaks üllatuspeo. Omavahel jagati ülesanded ära, et kes koogi teeb, kes nõud võtab, kes dekoratsioonide eest vastutab jne. Selgus, et grupis on ka täitsa mitu pillioskajat ning nad harjutasid õhtuti üheskoos onlainis igaüks oma erineval pillil lugu "Happy birthday" ja pandid selle kuidagi kenasti kokku kõlama. Ka Lisete mängis selles ansamblis viiulit.
Sellel üllatuspäeval oli neil poola keel esimene tund ja nad läksid kõik varem kooli, olles ise eelnevalt kokku leppinud, et nad saavad klassi sisse, ning kaunistasid, valmistusid ja harjutasid pillimängu. Kõik soovijad tegid õpetajale ka enda poolt kingituse. Ma olin ise pea sama elevil kui Lisete ning ei suutnud õhtut ära oodata, et kuulda, kuidas üllatus õnnestus. Lisete oli õhtuks päris väsinud ja pisut tõre nii, et ega ma palju sellest üritusest ei kuulnudki, aga tundus, et ikkagi väga hästi läks:). Ja ma mõtlesin, et kui mina oleks see õpetaja, ma oleksin küll pisarateni liigutatud.
Sellel üllatuspäeval oli neil poola keel esimene tund ja nad läksid kõik varem kooli, olles ise eelnevalt kokku leppinud, et nad saavad klassi sisse, ning kaunistasid, valmistusid ja harjutasid pillimängu. Kõik soovijad tegid õpetajale ka enda poolt kingituse. Ma olin ise pea sama elevil kui Lisete ning ei suutnud õhtut ära oodata, et kuulda, kuidas üllatus õnnestus. Lisete oli õhtuks päris väsinud ja pisut tõre nii, et ega ma palju sellest üritusest ei kuulnudki, aga tundus, et ikkagi väga hästi läks:). Ja ma mõtlesin, et kui mina oleks see õpetaja, ma oleksin küll pisarateni liigutatud.
Mai keskel olid Poolas 8.-klassi ehk siis meie mõistes põhikooli lõpueksamid. Kui Eestis on need eksamid ajas veidi hajutatud ja eksamite vahel jääb paar päeva aega hinge tõmbamiseks ja järgmiseks eksamisks valmistumiseks, siis siin on eksamid kolm päeva järjest.
Need kolm päeva on selline aeg, kus kogu riik peaks vaikselt olema, et eksamisooritajaid võimalikult vähe segada. Noh, see kogu riik on ehk väike liialdus, aga eksami toimumiskohtades püütakse siiski kõik võimalik väline lärm likvideerida.
Liisbeti koolimaja on maja poolest ühe teise suure poolakeelse kooli osa ning et eksamineerijaid toetada, siis Liisbeti kool ei käinud need kolm päeva oma vahetunde õues veetmas ja ka pandi eksamite kellajaks lukku kõik kooli väravad, et ka lapsevanemad või juhuslikud läbikäijad ei saaks kooli õuele vadistama minna.
Need kolm päeva on selline aeg, kus kogu riik peaks vaikselt olema, et eksamisooritajaid võimalikult vähe segada. Noh, see kogu riik on ehk väike liialdus, aga eksami toimumiskohtades püütakse siiski kõik võimalik väline lärm likvideerida.
Liisbeti koolimaja on maja poolest ühe teise suure poolakeelse kooli osa ning et eksamineerijaid toetada, siis Liisbeti kool ei käinud need kolm päeva oma vahetunde õues veetmas ja ka pandi eksamite kellajaks lukku kõik kooli väravad, et ka lapsevanemad või juhuslikud läbikäijad ei saaks kooli õuele vadistama minna.
Kuna Lisete koolimajas olid nende oma kooli 8. klassi eksamid, siis 3.-7. klass sellel ajal koolimajas ei käinud. Teistel klassidel olid ka mingid ettevõtmised, aga me saame täpsemalt kõnelda, et 5.-6. klass sõitis kolmeks päevaks Gdanskist umbes 2 tunni kaugusele Masuuria järvede piirkonda laagrisse. Seda nimetatakse Green schooliks ja see on vist küll iga kord üks kooliaaasta oodatumaid sündmuseid. Green schooli toimumiskohaks oli camp Tarda, mis ongi selline lastelaagrite pidamise kompleks. Nad ööbisid voodites ja said korralikult 3 korda peävas süüa. Kogu laagriaeg oli sisustatud erinevate põnevate tegevustega. Näiteks käidi jalgrattamatkal ja sõideti kajakkidega, tehti puutööd, lasti vibu, mängiti mänge, oli lõkkeõhtu ja disco. Ujumiseks oli veel tiba külm, aga see ei takistanud siiski lapsi vette hüppamast, üksteist pritsimast ja märjaks saamast. Green school oli üks igavesti äge ettevõtmine ja lapsed said vahvaid mälestusi pikaks ajaks.
Luise koolis olid ka 8. klassi eksamid ja Luisel oli sel ajal täitsa koolivaba aeg ning tema tegi taaskord ühe kiirvisiidi Eestisse - ajas asju, oli sõpradega ning jäi oma käiguga igati rahule.
Lisete koolis oli ühel reedel Harmooniapäev. Kõik õpilased pidid kooli tekid kaasa võtma ja neile tuli külla üks ansambel, kes kooliõuel neile kontserdi andis ning lapsed said kuulates oma tekkidel istuda või pikutada.
Liisbeti kool käis Gdanskist veidi eemal asuvas Leemuripargis, mida me oleme ka perega vaadanud, et võiks külastada, aga pole veel jõudnud. Leemuripargis on tõesti leemurid, aga seal on veel teisi loomi ja muid atraktsioone ka. Liisbet oli väga elevil, et ta sai madu katsuda ja süles hoida ja loetles kõiki loomi, kellele sai pai teha. Ainult kanasid ei saanud silitada, sest lapsed ei saanud neid kätte.
Meil oli sel aastal kaks emadepäeva. Üks emadepäev oli meil maikuu teisel pühapäeval nagu ikka ja teine emadepäev oli 26. mail, sest siis tähistati seda Poolas. Mõlemad olid toredad.
Meelis on pidevalt igasugustele üritustele kutsutud, aga enamikele pole ta või me läinud, enamasti on lihtsalt samal ajal muud tegemist olnud. Aga ühel pühapäevasel kontserdil käisime me põnevuse pärast küll. Selle kontserdiga tähistati Poola Natosse kuulumise 25. aastapäeva ja toimus see Elblagi teatrimajas, kus me seni polnud käinud. Kutsujaks oli Andrzej Duda isiklikult, aga seekord siiski mitte Poola President, vaid kindral Andrzej Duda, kes on Elblagis asuva brigaadi ülem. Võibolla ma selle ametikohaga eksin, aga ehk siis mitte liiga palju.
Jõudsime teatrimajja pisut liiga hilja. See tähendab, et me ei jäänud hiljaks, aga ei olnud kohal nii vara, kui võiks viisakas ja mõistlik olla. Meid krabati kohe uksel kaasa ja juhatati, et teie kohad on 14. reas ning lükati sumisevasse teatrisaali. 14.-s reas sisiki ühtki vaba kohta ei olnud ja üldse oli saal puupüsti rahvast täis. Üks abiline siis juhatas, et näete vabu kohti on veel seal kõige taga ja me ise nägime ka, et viimases reas tõesti paistsid mõned veel saadaval olevad istmed. Kiirustasime uksest välja ja läbi koridori ning teisest uksest sisse ja õnneks olid kohad viimases reas veel alles. Istusime sinna ja olime pärast nende kohtade üle õigupoolest väga rõõmsad, sest sealt nägi hästi ja samas ei hinganud keegi sulle kuklasse.
Teatrisaal oli selline hariliku kultuurimaja tüüpi. Eeldasin kulda, karda ja ilusaid ornamente, aga ei. Seal olid tavalised puhtad seinad, tõusev põrand koos suure hulga istmetega ja päevinäinud lava. Ei olnud ka orkestriauku. Pool lava võttisiki enda alla sinna sätitud pigem pisem orkester.
Siis tulid lavale viis-kuus erinevates sõjaväe vormides inimest ja kõik tõusid püsti ning põmm hakati laulma Poola hümni. Ma ikka endamisi muhelen, et eestlased on pikaldased inimesed ja meie hümnil on paar takti eelmängu ka, et kõik jõuaks aru saada, et ahah, hakkame hümni laulma ja tuleb kopsud õhku täis tõmmata ning siis laulul kõlada lasta. Poola hümn algab põmaki ilma igasuguse eelmänguta, kohe laulma. Laulsid need, kes laval olid ja orkester mängis, aga ma ei tuvastanud oma salamisi ringipiilumisel, et keegi saalis oleks laulnud. Hmmm, ma ka ei laulnud, ei oska.
Meie eeldasime, et kontsert on peamiselt orkestrimäng ja äkki keegi laulab ka, aga oh ei. See oli üks päris vägev etendus, kus lauldi ja tanstiti ja vahetusid kostüümid. Suur osa kontserdist oli Poola sõjaväe ja ajalooga seotud, aga no päris lõpus panid esinejad erinevate vormide ja rahvariiiete asemel ilusad kleidid ja ülikonnad selga ning esitati lihtsalt maailmakuulsaid lugusid nagu nt "New York, New York", "Over the rainbow" ja "Can you feel the love tonight". Meile meeldis see ajalooline osa rohkem, aga tegelikult oli kõik elamus. Jäi mainimata, et enne, kui kontsert lahti läks, peeti ikka mõned lühemad ja pikemad kõned ka. Vaid üks sõnavõtja pöördus ka inglise keeles publiku poole, teised kõned olid poolakeelsed. Ma siis püüdisn huviga tabada, kas ma millestki aru ka saan. Tabasin mõningaid tuttavaid sõnu, mille põhjal ma sain mõelda küll, millest üldjoontes räägiti. Või no tõele au andes, olen ma sellistel aastapäeva üritustel Eestis ju päris palju käinud, ma võin vist ka sõnagi mõistmata, aru saada, millest üldjoontes räägitakse :).
Peale kontserdi lõppu ja korralikke ovatsioone oli osa rahvast kutsutud veel ka suupistelauda ja osad siis läksid koju. Meelis teadis, et see kontsert oli nö avatud ka linnarahvale, ehk lisaks kutsututele võisid kuulama tulla ka kõik need, kes tahtsid. Väga hea mõte mu meelest.
Suupistelaud, mis tegelikult oli nii külm kui soe laud ja lisaks kook-kohv, oli rikkalik, aga arvestades, et selle juurde jõudes oli kell juba 8 pühapäeva õhtul, siis ei olnudki nii väga suurt isu enam vastu ööd. Aga no me proovisime ikka väheke kõike. See sööming oligi lihtsalt sööming ja mingit organiseeritud tegevust enam ei toimunud. Me olime kontserdielamusega igati rahul ja rõõmsad, et olime otsustanud osaleda.
Jõudsime teatrimajja pisut liiga hilja. See tähendab, et me ei jäänud hiljaks, aga ei olnud kohal nii vara, kui võiks viisakas ja mõistlik olla. Meid krabati kohe uksel kaasa ja juhatati, et teie kohad on 14. reas ning lükati sumisevasse teatrisaali. 14.-s reas sisiki ühtki vaba kohta ei olnud ja üldse oli saal puupüsti rahvast täis. Üks abiline siis juhatas, et näete vabu kohti on veel seal kõige taga ja me ise nägime ka, et viimases reas tõesti paistsid mõned veel saadaval olevad istmed. Kiirustasime uksest välja ja läbi koridori ning teisest uksest sisse ja õnneks olid kohad viimases reas veel alles. Istusime sinna ja olime pärast nende kohtade üle õigupoolest väga rõõmsad, sest sealt nägi hästi ja samas ei hinganud keegi sulle kuklasse.
Teatrisaal oli selline hariliku kultuurimaja tüüpi. Eeldasin kulda, karda ja ilusaid ornamente, aga ei. Seal olid tavalised puhtad seinad, tõusev põrand koos suure hulga istmetega ja päevinäinud lava. Ei olnud ka orkestriauku. Pool lava võttisiki enda alla sinna sätitud pigem pisem orkester.
Siis tulid lavale viis-kuus erinevates sõjaväe vormides inimest ja kõik tõusid püsti ning põmm hakati laulma Poola hümni. Ma ikka endamisi muhelen, et eestlased on pikaldased inimesed ja meie hümnil on paar takti eelmängu ka, et kõik jõuaks aru saada, et ahah, hakkame hümni laulma ja tuleb kopsud õhku täis tõmmata ning siis laulul kõlada lasta. Poola hümn algab põmaki ilma igasuguse eelmänguta, kohe laulma. Laulsid need, kes laval olid ja orkester mängis, aga ma ei tuvastanud oma salamisi ringipiilumisel, et keegi saalis oleks laulnud. Hmmm, ma ka ei laulnud, ei oska.
Meie eeldasime, et kontsert on peamiselt orkestrimäng ja äkki keegi laulab ka, aga oh ei. See oli üks päris vägev etendus, kus lauldi ja tanstiti ja vahetusid kostüümid. Suur osa kontserdist oli Poola sõjaväe ja ajalooga seotud, aga no päris lõpus panid esinejad erinevate vormide ja rahvariiiete asemel ilusad kleidid ja ülikonnad selga ning esitati lihtsalt maailmakuulsaid lugusid nagu nt "New York, New York", "Over the rainbow" ja "Can you feel the love tonight". Meile meeldis see ajalooline osa rohkem, aga tegelikult oli kõik elamus. Jäi mainimata, et enne, kui kontsert lahti läks, peeti ikka mõned lühemad ja pikemad kõned ka. Vaid üks sõnavõtja pöördus ka inglise keeles publiku poole, teised kõned olid poolakeelsed. Ma siis püüdisn huviga tabada, kas ma millestki aru ka saan. Tabasin mõningaid tuttavaid sõnu, mille põhjal ma sain mõelda küll, millest üldjoontes räägiti. Või no tõele au andes, olen ma sellistel aastapäeva üritustel Eestis ju päris palju käinud, ma võin vist ka sõnagi mõistmata, aru saada, millest üldjoontes räägitakse :).
Peale kontserdi lõppu ja korralikke ovatsioone oli osa rahvast kutsutud veel ka suupistelauda ja osad siis läksid koju. Meelis teadis, et see kontsert oli nö avatud ka linnarahvale, ehk lisaks kutsututele võisid kuulama tulla ka kõik need, kes tahtsid. Väga hea mõte mu meelest.
Suupistelaud, mis tegelikult oli nii külm kui soe laud ja lisaks kook-kohv, oli rikkalik, aga arvestades, et selle juurde jõudes oli kell juba 8 pühapäeva õhtul, siis ei olnudki nii väga suurt isu enam vastu ööd. Aga no me proovisime ikka väheke kõike. See sööming oligi lihtsalt sööming ja mingit organiseeritud tegevust enam ei toimunud. Me olime kontserdielamusega igati rahul ja rõõmsad, et olime otsustanud osaleda.
Alustasin selle looga 16. mail ja täna on 30. mai. Päevad on kuidagi nii tegemist täis ja jõuan kahetsusväärselt vähe kirjutama. Hetkel juhib meie elu suuresti ka see, et Lisete drama clubil on juba järgmisel nädalal etendused tulemas ja me oleme juba pikalt püüdnud oma elu näidendiproovide vahele sättida. Aga sellest pikemalt siis juba peale etendust.
Lisa kommentaar