Kriminaalsed juhtumised
–
Nagu te vast mäletate oleme me loos ikka veel oma majowka aegsel minireisil ja ütlesime kolmanda päeva õhtul peale Lisete telefoni üles leidmist kahjutundega "jällenägemiseni" Lebale ning võtsime suuna Wejherowo poole.
See on linn Kašuubias, millel on pikk ja väärikas ajalugu ning tänapäeval elab linnas umbes 46000 elanikku. Meie plaan Wejherewos suuri avastusi ette ei näinud, sest see oli meil lihtsalt ööbimiskohaks võetud ja me polnud hommikul veel absoluutselt kindlad, mis kell me sinna jõuame ja kas meil üldse mingikski avastamiseks aega jääb.
See on linn Kašuubias, millel on pikk ja väärikas ajalugu ning tänapäeval elab linnas umbes 46000 elanikku. Meie plaan Wejherewos suuri avastusi ette ei näinud, sest see oli meil lihtsalt ööbimiskohaks võetud ja me polnud hommikul veel absoluutselt kindlad, mis kell me sinna jõuame ja kas meil üldse mingikski avastamiseks aega jääb.
Sõitsime linna sisse kusagilt äärest, mis on loogiline, eks ole:D, ja muudkui sõitsime ning siis ma küsiisn Meeliselt, et huvitav, kas sellel linnal on ikka mõni ilus osa ka. Arvasime mõlemad, et kindlasti on. Aga see linn, mis meid sissesõidul tervitas oli päevinäinud, pragunenud pealispinnaga ja koorunud värviga ning koosnes peamiselt raudteest ja selle tüüpilisest ümbrusest - garaazid, autoparandused, kuurid, väikesed putkad, kus teadmata, aga ilmselt ikka kahtlaseid, asju aetakse.
Ühesõnaga esmamulje polnud imeline ega kütkestav, aga me ju teadsime, et tegelikult on see tore linn ja kusagil siin on need ilusad kohad ka. Või nii me vähemasti uskusime.
Ühesõnaga esmamulje polnud imeline ega kütkestav, aga me ju teadsime, et tegelikult on see tore linn ja kusagil siin on need ilusad kohad ka. Või nii me vähemasti uskusime.
Tegelikult oli kell ikkagi päris palju, kui me kohale jõudsime. Oli ka riigipüha ja seega kõik poed kinni, välja arvatud mõned Žabkad, mille sulgemiseni oli veel ubes tunnike või paar aega. Hea plaan tundus see, et hüppame mõnest Žabkast läbi, et hommikuks midagi süüa osta ja õhtusöögi läheme sööme väljas, mõnes veel loodetavasti avatud toidukohas.
Kohe juhtuski üks Žabka teele. Astusime sisse ja vaatasime, mis meil vaja võiks olla ning läksime maksma. Kes kunagi žabkas käinud on, teab, et see on imepisike poeke, peaaegu putkalaadne, aga seal on mingil kombel kõik esmavajalikud asjad olemas.
Mõned Žabkad on natuke suuremad ja teised natuke väiksemad, aga kui seal peale sinu veel inimesi on, ja tavaliselt on, siis tuleb kõhud sisse tõmmata, et üksteisest mööda pääseda. Valisime oma asjad välja ja läksime leti ette maksma. Müüa piiksutas kraami, mina toppisin seda oma seljakotti ja Meelis ning Liisbet andsid müüjale asju kätte. Lisete seisis kusagil Meelise seljataga.
Kui meil parajasti kassatoimingud pooleli olid, sisenesid poodi kaks valjuhäälset noort meest, kes läksid kuhugi taha poole riiulite vahele. Me ei pööranud neile tähelepanu, jätkasime oma tegevusega. Veel üks noor mees tuli poodi ja seisis kassa juurde meie taha, ilmselt tahtis alkot vmt osta, mida otse kassast saab. Lisaks olid poes veel kaks noort tüdrukut.
Toppisin asju kotti, kui mingiks lärmiks läks ning üles vaadates nägin, et müüa rüseles leti taga kahe hiljuti poodi sisenenud noormehega, kes üritasid mingit suurt kaupa täis kilekotti minema vedada ja käis vastastikku õiendamine. Meelis kiirustas ka tahapoole, et noormehi rahustada. Ma ei jõudnud kõike veel täpselt fikseeridagi, kui kolmas noormees, kes justkui tuli teistest eraldi poodi ja seisis meie lähedal leti ääres, hüppas kõhuli letile, meie ja kõigi muude asjade otsa, mis leti peal tavaliselt ikka on, ning hakkas rebima midagi leti tagant. Meelis hakkas teda jalgadest tagasi tirima ja müüa rüseles kahe teise mehega.
Mina mõtlesin, kuhu ma lapsed peidan ja kas kutsuda politsei ning tegelikult mõtlesin ma kõige enam, et "oleks, et kellelgi nuga pole, oleks, et kellelgi nuga pole, oleks, et kellelgi nuga pole". Ma ei jõudnud veel mitte midagi teha, kui Lisete hakkas mind valju häälega hüüdma ja nutma, et tal läks midagi silma. Murdsin ennast üle põrandale lennanud kraami ja ümber läinud riiuli koos Liisbetiga Lisete juurde. Lisete oli täiesti endast väljas ja silmad kinni. Algul pressis ta läbi nutu, et talle läks mingi lima silma ja siis sosistas, et pipragaas. Kui mu ärevus oli jõudnud korraks juba taevasse tõusta, et appi, mis ta silmadega on, siis pipragaasi mainimine, tõi mind maapeale tagasi, see on hull, aga läheb üle.
Vaikselt tundsin ise ka, et on jah midagi õhus, näonahk hakkab kipitama ja kurk kuivama. Kuna ma polnud vahepeal vaadanud, mis ümber toimub, siis nüüd avastasin, et müüja tegi juba poeukse pärani ja pätid olid jalga lasknud, hulk kaupa vedeles põrandal ja väikesed papist riiulid olid ümber läinud. Vedasime Meelisega täiesti šokeeritud ja nutvad lapsed õue poe ukse taha värske õhu kätte ning keelasime silmi hõõruda ja nägu katsuda. Ühtlasi pidurdasime ka inimesi, kes oleksid tahtnud veel enne sulgemist poodi minna, et praegu pole hea hetk.
Mina läksin poodi tagasi ja aitasin müüjal põrandale kukkunud kauba kokku korjata. Leidsin maast ka ühe telefoni. Meelis ütles, et tema oma see pole, seega panin selle leti peale, et siis on järelikult müüja oma. Hiljem selgus, et see pole müüja oma ka, seega pidi see järelikult ühe päti oma olema. Müüja pani selle seifi. Kui asjad põrandalt ära said, hakkasin ma nurgast oma seljakotti võtma ja siis sain ma aru, et tegelikult on see ju toidukraami täis, mille eest me pole maksnud. Emmm, eelkõige tahaks lihtsalt ära minna, ja kes teab, millal see segadus siin koda saab ja me ära maksta saaks, aga no ma ei tahaks ka seda teha, et kuhjan lihtsalt kauba letile tagasi ja lähen minema.
Jätsin koti poe nurka ja läksin välja Meelisega nõu pidama. Hea plaan tundus olevat selline, et ma lähen lastega meie lähedal asuvasse majutusse pakku ja Meelis jääb sinna ning katsub meie kaubad kätte saada ja müüjaga rääkida, kas tal on abi vaja ja kas kustuda politsei jmt.
Kohe juhtuski üks Žabka teele. Astusime sisse ja vaatasime, mis meil vaja võiks olla ning läksime maksma. Kes kunagi žabkas käinud on, teab, et see on imepisike poeke, peaaegu putkalaadne, aga seal on mingil kombel kõik esmavajalikud asjad olemas.
Mõned Žabkad on natuke suuremad ja teised natuke väiksemad, aga kui seal peale sinu veel inimesi on, ja tavaliselt on, siis tuleb kõhud sisse tõmmata, et üksteisest mööda pääseda. Valisime oma asjad välja ja läksime leti ette maksma. Müüa piiksutas kraami, mina toppisin seda oma seljakotti ja Meelis ning Liisbet andsid müüjale asju kätte. Lisete seisis kusagil Meelise seljataga.
Kui meil parajasti kassatoimingud pooleli olid, sisenesid poodi kaks valjuhäälset noort meest, kes läksid kuhugi taha poole riiulite vahele. Me ei pööranud neile tähelepanu, jätkasime oma tegevusega. Veel üks noor mees tuli poodi ja seisis kassa juurde meie taha, ilmselt tahtis alkot vmt osta, mida otse kassast saab. Lisaks olid poes veel kaks noort tüdrukut.
Toppisin asju kotti, kui mingiks lärmiks läks ning üles vaadates nägin, et müüa rüseles leti taga kahe hiljuti poodi sisenenud noormehega, kes üritasid mingit suurt kaupa täis kilekotti minema vedada ja käis vastastikku õiendamine. Meelis kiirustas ka tahapoole, et noormehi rahustada. Ma ei jõudnud kõike veel täpselt fikseeridagi, kui kolmas noormees, kes justkui tuli teistest eraldi poodi ja seisis meie lähedal leti ääres, hüppas kõhuli letile, meie ja kõigi muude asjade otsa, mis leti peal tavaliselt ikka on, ning hakkas rebima midagi leti tagant. Meelis hakkas teda jalgadest tagasi tirima ja müüa rüseles kahe teise mehega.
Mina mõtlesin, kuhu ma lapsed peidan ja kas kutsuda politsei ning tegelikult mõtlesin ma kõige enam, et "oleks, et kellelgi nuga pole, oleks, et kellelgi nuga pole, oleks, et kellelgi nuga pole". Ma ei jõudnud veel mitte midagi teha, kui Lisete hakkas mind valju häälega hüüdma ja nutma, et tal läks midagi silma. Murdsin ennast üle põrandale lennanud kraami ja ümber läinud riiuli koos Liisbetiga Lisete juurde. Lisete oli täiesti endast väljas ja silmad kinni. Algul pressis ta läbi nutu, et talle läks mingi lima silma ja siis sosistas, et pipragaas. Kui mu ärevus oli jõudnud korraks juba taevasse tõusta, et appi, mis ta silmadega on, siis pipragaasi mainimine, tõi mind maapeale tagasi, see on hull, aga läheb üle.
Vaikselt tundsin ise ka, et on jah midagi õhus, näonahk hakkab kipitama ja kurk kuivama. Kuna ma polnud vahepeal vaadanud, mis ümber toimub, siis nüüd avastasin, et müüja tegi juba poeukse pärani ja pätid olid jalga lasknud, hulk kaupa vedeles põrandal ja väikesed papist riiulid olid ümber läinud. Vedasime Meelisega täiesti šokeeritud ja nutvad lapsed õue poe ukse taha värske õhu kätte ning keelasime silmi hõõruda ja nägu katsuda. Ühtlasi pidurdasime ka inimesi, kes oleksid tahtnud veel enne sulgemist poodi minna, et praegu pole hea hetk.
Mina läksin poodi tagasi ja aitasin müüjal põrandale kukkunud kauba kokku korjata. Leidsin maast ka ühe telefoni. Meelis ütles, et tema oma see pole, seega panin selle leti peale, et siis on järelikult müüja oma. Hiljem selgus, et see pole müüja oma ka, seega pidi see järelikult ühe päti oma olema. Müüja pani selle seifi. Kui asjad põrandalt ära said, hakkasin ma nurgast oma seljakotti võtma ja siis sain ma aru, et tegelikult on see ju toidukraami täis, mille eest me pole maksnud. Emmm, eelkõige tahaks lihtsalt ära minna, ja kes teab, millal see segadus siin koda saab ja me ära maksta saaks, aga no ma ei tahaks ka seda teha, et kuhjan lihtsalt kauba letile tagasi ja lähen minema.
Jätsin koti poe nurka ja läksin välja Meelisega nõu pidama. Hea plaan tundus olevat selline, et ma lähen lastega meie lähedal asuvasse majutusse pakku ja Meelis jääb sinna ning katsub meie kaubad kätte saada ja müüjaga rääkida, kas tal on abi vaja ja kas kustuda politsei jmt.
Lapsed olid nii hirmunud, et nad ei tahtnud kuidagi Meelist üksi poodi jätta, nad ei tahtnud mööda tänavaid kõndida ja nad ei tahtnud ka poe juures passida. Ja nad mõlemad ikka veel nutsid ning Lisetel olid silmad ikka veel üsna kinni ka. Võtsin mõlemal käest kinni ja läksime rahulikult, aga siiski kiiresti-kiiresti oma majutusse. Korteris lasin ma lastel näod puhtaks pesta. See oli viga! Arvestage, kui te peaks juhtumisi kunagi pipragaasiga näkku saama, et vesi teeb asja hullemaks ja paneb kõik uuesti kipitama. Ainult õhk aitab. Ka rätikud, kuhu käsi või nägu pühitud, tuleb pärast pessu visata ja mitte neid veidi aja pärast uuesti kasutada, sest ka siis tuleb kipitus tagasi.
Toas tahtsid lapsed esimese asjana Luisele helistada, suur õde lohutab ja aitab. Aga tõsiasi on see, et ega nad rääkida midagi ei suutnud, lihtsalt nutsid ja nuuksusid telefoni otsas. ma rääksin ise ja lastel oli ikkagi hea meel, et suur õde sai teada, mis nendega juhtus.
Meelis tuli ka tagasi ja ütles, et müüa abi ei tahtnud ja tunnistajat ei tahtnud ja politseid ka ei tahtnud ning et pood oli juba uuesti avatud ja kliendid sees.
Rääkisime siis kõik omavahel, et kus keegi oli, mida tegi ja mida nägi. Ma kuni sinnani millegi pärast olin arvanud, et pipragaasi lasi müüja, tunduks loogiline. Aga ei, Lisete, kes seal keskmes oli, kinitas, et pipragaasi lasi hoopis üks kurikaeltest.
Rääkisime rahulikult, arutasime, miks need mehed niimoodi teha võisid, ja kuidas tegelikult läks kõik ikkagi õnneks hästi. Ma olen nii tänulik,et kellelgi nuga polnud, päriselt. Mulle lihtsalt tundub uudiseid lugedes, et tänapäeval on kuidagi normaalne, et inimesed käivad ringi nuga taskus
Toas tahtsid lapsed esimese asjana Luisele helistada, suur õde lohutab ja aitab. Aga tõsiasi on see, et ega nad rääkida midagi ei suutnud, lihtsalt nutsid ja nuuksusid telefoni otsas. ma rääksin ise ja lastel oli ikkagi hea meel, et suur õde sai teada, mis nendega juhtus.
Meelis tuli ka tagasi ja ütles, et müüa abi ei tahtnud ja tunnistajat ei tahtnud ja politseid ka ei tahtnud ning et pood oli juba uuesti avatud ja kliendid sees.
Rääkisime siis kõik omavahel, et kus keegi oli, mida tegi ja mida nägi. Ma kuni sinnani millegi pärast olin arvanud, et pipragaasi lasi müüja, tunduks loogiline. Aga ei, Lisete, kes seal keskmes oli, kinitas, et pipragaasi lasi hoopis üks kurikaeltest.
Rääkisime rahulikult, arutasime, miks need mehed niimoodi teha võisid, ja kuidas tegelikult läks kõik ikkagi õnneks hästi. Ma olen nii tänulik,et kellelgi nuga polnud, päriselt. Mulle lihtsalt tundub uudiseid lugedes, et tänapäeval on kuidagi normaalne, et inimesed käivad ringi nuga taskus
Ma pole siiani Poolas mite midagi kartnud, ei lahtiseid koeri, noortejõuke, räsitud välimusega vanamehi, tühje tänavaid, tunneleid ja kindlasti mitte Žabkat. Me keegi pole midagi kartnud. Sellel õhtul aga sain ma aru, et lapsed võivad sellest juhtumist küll pikemaajalise trauma saada.
Peale mõningat rahunemist ja rääkimist-rääkimist-rääkimist ning veenmist, et need pätid on ammu kaugel, õnnestus meil lapsed siiski lähedal kohe üle platsi asuvasse restorani vedada. Lisete oli tänaval ikkagi väga hirmunud ja nägi igas meesterahvas neid kurikaelu ja küsis koguaeg väga ärevalt, et kas see on tema, appi see on tema, tal on samasugune dressipluus. Restoranis ei tahtnud ta kohe kindlasti mitte väljas ega ka sees mitte väga ukse lähedal istuda ja jällegi uuris, et mis siis saab, kui nad siia tulevad. Ühtlasi arvas Lisete, et Žabkasse ei julge ta vist enam kunagi minna.
Nüüd, kui sellest juba 2 nädalat möödas on, ma väliselt lastes enam mingit hirmu ei märka. Mul on selle üle hea meel, aga samas ma ei usu, et see päriselt läinud on. Enda kohta pean ma ütlema, et mina muutun nüüd küll natuke ärevaks, kui mitu nooremat meest kambas on ja ma neist mööda pean minema.
Peale mõningat rahunemist ja rääkimist-rääkimist-rääkimist ning veenmist, et need pätid on ammu kaugel, õnnestus meil lapsed siiski lähedal kohe üle platsi asuvasse restorani vedada. Lisete oli tänaval ikkagi väga hirmunud ja nägi igas meesterahvas neid kurikaelu ja küsis koguaeg väga ärevalt, et kas see on tema, appi see on tema, tal on samasugune dressipluus. Restoranis ei tahtnud ta kohe kindlasti mitte väljas ega ka sees mitte väga ukse lähedal istuda ja jällegi uuris, et mis siis saab, kui nad siia tulevad. Ühtlasi arvas Lisete, et Žabkasse ei julge ta vist enam kunagi minna.
Nüüd, kui sellest juba 2 nädalat möödas on, ma väliselt lastes enam mingit hirmu ei märka. Mul on selle üle hea meel, aga samas ma ei usu, et see päriselt läinud on. Enda kohta pean ma ütlema, et mina muutun nüüd küll natuke ärevaks, kui mitu nooremat meest kambas on ja ma neist mööda pean minema.
Me tahstime selle õhtu siiski rahulikult lõpetada või hoopis õhtu lõpuks täielikult rahuneda ja seega sai igaüks valida, mida iganes ta süüa tahab ja magustoitu ka veel peale. Meie ärevustase ja segadus oli ikkagi nii suur, et ettekandja käis vist 5 korda küsimas, kas me oleme valmis tellima, enne, kui me midagi reaalselt otsustatud saime. Arvesteades, et öö oli peaaegu käes ja me polnud ammu söönud, siis me muidugi sõime nüüd pisut enam kui oleks pidanud, aga tore oli. Toit oli hea ja me lihtsalt nautisime ja rääkisime veel sellest, mis meil tol hetkel muidugi kõigil kõige rohkem südamel oli ja Meelis käis veel korra sealt müüja juurest läbi. Tema endiselt abi ei vajanud ja juba oli sulgemisaeg ka. Võibolla on sellised väikesed varguskatsed ja gaasitamised poes igapäevased?!
Sellised juhtumised tekitavad palju mõtteid ja palju tänulikust ning samas ka suurt kahju- ja kaastunnet nende suhtes, kellel läheb elus nii, et on vaja kenal reede õhtul poodi röövima minna.
Meie igal juhul püüdsime õhtust võtta, mis veel võtta andis ja sellel maja esisel platsil julgesime isegi peale restoranist tulekut natuke ringi vaadata enne tuppa pakku jooksmist. Öösel magasime lapsed kaisus.
Sellised juhtumised tekitavad palju mõtteid ja palju tänulikust ning samas ka suurt kahju- ja kaastunnet nende suhtes, kellel läheb elus nii, et on vaja kenal reede õhtul poodi röövima minna.
Meie igal juhul püüdsime õhtust võtta, mis veel võtta andis ja sellel maja esisel platsil julgesime isegi peale restoranist tulekut natuke ringi vaadata enne tuppa pakku jooksmist. Öösel magasime lapsed kaisus.
Järgmisel hommikul, mis oli ühtlasi meie reisikese neljas ehk viimane päev, lahkusime me Wejherowost tagasi vaatamata. Mina ütlesin ja teised noogutasid kaasa, et võib juhtuda, et see on üks koht, kuhu me enam kunagi tagasi ei tule.
Sõitsime Redasse ja veetsime ägeda ennelõuna Reda Aquapargis, kus lapsed said torudes lustida ja kõike muud teha. Eilsele me enam ei mõelnud. Või no kui igaüks omaette mõtleski, siis igatahes me sellest enam ei rääkinud.
Muideks ka Reda Aquapargis ei saa lapsed sauna. Aga selle, et seal on saunad 18+ vanusele, lugesin ma vähemasti juba eelnevalt kodulehelt välja. Kodulehe andmetel oli seal täitsa korralik hulk saunasid ja enamuses neist tuli alasti käia, ei ujumisriideid, rätikud ega isegi mitte plätud polnud lubatud. Meie jätsime saunad vahele.
Koju jõudes oli nii tore jälle Luiset ja koerikuid näha, küll üheks õhtuks vaid, sest juba järgmisel hommikul lendas Luise oma väikesele reisile Eestisse. Meie aga olime oma pisikese reisiga vaatamata kõigele väga rahul.
Sõitsime Redasse ja veetsime ägeda ennelõuna Reda Aquapargis, kus lapsed said torudes lustida ja kõike muud teha. Eilsele me enam ei mõelnud. Või no kui igaüks omaette mõtleski, siis igatahes me sellest enam ei rääkinud.
Muideks ka Reda Aquapargis ei saa lapsed sauna. Aga selle, et seal on saunad 18+ vanusele, lugesin ma vähemasti juba eelnevalt kodulehelt välja. Kodulehe andmetel oli seal täitsa korralik hulk saunasid ja enamuses neist tuli alasti käia, ei ujumisriideid, rätikud ega isegi mitte plätud polnud lubatud. Meie jätsime saunad vahele.
Koju jõudes oli nii tore jälle Luiset ja koerikuid näha, küll üheks õhtuks vaid, sest juba järgmisel hommikul lendas Luise oma väikesele reisile Eestisse. Meie aga olime oma pisikese reisiga vaatamata kõigele väga rahul.
Lisa kommentaar