Mis nägu oli Kopernik ja mis peitub  katedraalis?

Võibolla mõni teist mäletab, et me oleme juba korra, suvel, käinud Fromborkis - linnas, mis on kuulus Mikolaj Koperniku ja katedraali poolest. Aga tookord olid meil kutsad kaasas ja seega me jalutasime mööda Fromborki ja ümber katedraali ringi, aga kusagil sees ei käinud.
Nüüd tundus hea mõte, et aasta alustuseks ja tähistamaks Eva viimast päeva meie juures uuesti Fromborki minna. 
Lapsed laitsid igasuguse "jälle loss" mõtte kohe maha ja ei tahtnud kaasa tuleku osas kuidagi vedu võtta. Mis siis ikka, läksime Meelise ja Evaga kolmekesi.
Frombork jaanuaris oli üks hoopis teine koht kui Frombork augustis. Mäletatavasti polnud suvel kusagile parkida, suured reisibussid tõid turistide horde kohale ja väike linn oli rahvast pungil. Kuna aasta algas meie kandis lumega, siis tunnistasime seekord Fromborkis autoaknast tummalt üht tühja lumist platsi, et ei tea, kas siin on ikka parkla - märk on, aga keegi ei pargi. Me siis parkisime.
Tegime enne ilusti plaani ka, et soovime minna Koperniku muuseumimajja ja kiigata sisse Fromborki katedraali. Iseensest on neid maju seal veel, kuhu vähemasti suvel pileti saab soetada, nt planetaariumi torn, aga me mõtlesime veidi vähemaga piirduda.
Selgus, et ühest kassast ei saagi mõlemat piletit, vaid katedraal ja muuseum on täiesti erinevad asutused jne jne. Piletimüüja tundus pisut turtsakas, kui ta meile seda poola keeles seletas. Usun, et oli ka põhjust, sest ilmselt hooajal peab ta nii paarsada korda päevas selgitama, et neil on seal MUUSEUM ja nad ei müü katedraali pileteid. 
Me igatahes alustasime muuseumist. Oli kibekülm ilm ja astusime kiirustades üle katedraali sisehoovi. Kõik oli inimtühi, aga keegi oli siiski mõned jäljed juba enne meid lumme teinud. Mõnus oli õueuks oma seljataga kinni panna ja tuule käest tuppa pääseda. Tõsi, valvuritädid istusid muuseumis jopedega ja liiga soe seal seega vist polnud, aga meie olime ju ka jopedega ja nii tundus päris mõnus. Inglise keelt mõistagi keegi muuseumis ei rääkinud, aga meile näidati kätte, kus väljapanek on, ja me asusime vaatama. 
Muuseumil oli kolm korrust, aga no pigem võiks ikkagi öelda, et tegu oleks eesti mõistes keskmise või keskmisest nõksa väiksema muuseumiga. Poola mõistes on see siis ilmselt tibatilluke. 
Suur hulk väljapanekust oli Kopernikule pühendatud medalitest/müntidest. Mõtlen siinkohal siis neid meenemünte/medaleid, mis mingisugusteks aastapäevadeks või mingil muul tähtsal puhul välja antakse ja mida osad inimesed koguvad. Oli lausa hämmastamapanev, kui palju erinevas suuruses Kopernikule pühendatud meenemünte on välja antud. Ja mõistagi oli see vaid see valik, mis sellel muuseumil on õnnestunud kokku koguda, mitte kõik maailmas eales leidunud Koperniku mündid. Oli nii tibatillukesi, et mõne pealt oli raske midagi näha või välja lugeda ja oli ka selliseid inimese pea suuruseid ja isegi kanalisatsioonikaevu luugi suuruseid.
Täitsa eraldi väljapanek oli Koperniku pildiga rahadest ja mitte kõik neist polnud poola rahad. Presenteeritud olid ka Koperniku nime või pildiga erinevad tooted - seep, õlu, viin, tee, kohv ja palju muid asju, mida aja jooksul tehtud on.
Täitsa omaette lugu oli Koperniku väljanägemise kohta, sest nagu mina lõpuks aru sain, siis ega me tegelikult ei teagi, milline ta täpselt välja nägi. Ahhaaa, siin pean ma ütlema ära ühe suure AHHAAA mida oleks pidanud vist koheb alguses suurte tähtedega kuulutama, et selles muuseumis oli info esitatud ka inglise keeles!!!! Ja oli täitsa palju lugemist. See oligi selline "vaata ja loe ise" muuseum. Selles mõttes oleks lastel, seal vast tõepoolest veidi igav olnud, kuna "katsu-näpi-proovi ise" eksponaate peaaegu polnudki. Aga mulle meeldib, kui ma saan ise omas tempos lugeda ja uudistada ning seda ma peaaegu kunagi ei saa, ja seetõttu ma kohe lugesin ja uurisin mõnuga.
Aga Koperniku väljanägemisest rääkides on ta tõesti üsna igal maalil ja igal skulptuuril erineva näoga. Tõsi, mõned näod korduvad, aga see ei tähenda, et mida rohkem samanäolisi kujutisi, seda tõelähedasem see nägu on. See tähendab hoopis seda, et need kujutised on ühe ja sama maali järgi tehtud. 
Mina leidsin tõe lõpuks hoopis selles, et kuidas ma saan skulptuurile või maalile peale vaadates aru, et see kujutab Kopernikut? Aga muidugi soengu järgi :D. Juuksed olid tal küll igal kujutisel samalaadsed, seega äkki ta tõesti kandis mingit sellist õlgadeni ulatuvate juustega viisakalt ja sirgelt lõigatud soengut. Sageli on tal maalil või skulptuuril käes stiliseeritud kosmose poole lahtihargnev gloobus ja vahel on tal käes piibelehed. Viimased ilmselt sellepärast, et Kopernik oli muuhulgas ka õpetatud ja praktiseeriv arst ning piibeleht on tuntud kui mürgine taim, millel on ka raviomadusi.
Kas Koperniku näost või soengust või olemusest võib ka mõni tõene kujutis olemas olla? Kunagi, Koperniku eluajal, olla olnud üks suur kell, selline võimas ja maalidega kaunistatud. Ma nüüd ei mäleta enam, kas see kell oli äkki kusagil kirikus, aga igal juhul oli seal kellal kujutatud tollele linnale tähtsaid asju ja isikuid ning kunstnik oli sinna pisikeselt maalinud ka Koperniku. Kell ise hävines, aga võib juhtuda, et mõni tänapäeva jõudnud maalidest või skulptuuridest on tehtud just kella järgi maalitud maali järgi. Olla olemas olnud ka Koperniku autoportree, mille järgi hilisemaid maale tehtud on. 
Mina võtaksin selle kokku nii, et isegi, kui mõne Koperniku kujutise kohta öeldakse, et see on originaali koopia koopia koopia vmt, siis päris kindlad ei saa me selles mitte kuidagi olla. Aga oli, mis nägu ta oli, igal juhul oli ta üks väga vägev, väga intelligentne, väga haritud, väga mitmekülgne ja maailmale väga palju jätnud mees. 
Koperniku elu ma ei hakka uuesti ümber jutustama, minu meelest ma tegin seda juba varasemas Fromborki loos, aga kogu tema lugu oli muuseumis ka uuesti lahti kirjuatud. Eraldi sektsioonid olid pühendatud ka teadusharudele, millele Kopernik ennast pühendanud oli nt astronoomia, arstiteadus, kartograafia, et mida tol ajal teati ja arvati, milliseid riistu uurimiseks kasutati jmt.
Mina ütlen, et mulle meeldis uurida ja puurida ning Kopernikust lähemalt teada saada. Aga interaktiivsuse ootajatele seal midagi ei ole.
Veetsime muuseumis paar tundi ja olime terve aja ainsad külastajad. Korruse valvuritädi liikus meie ees korruselt korrusele. Ehk samal ajal, kui meie trepist järgmisele korrusele läksime, sõitis valvuritädi liftiga üles või alla ja istus juba oma kohal, kui me jõudsime. Kogu muuseum tundus ennast ainult meie järgi liigutavat.
Kui muuseumil tiir peal, lippasime jälle läbi kibekülma hoovi ja läksime ostsime teisest kassast katedraali piletid. Seal räägiti ka ainult poola keeles, aga tädid olid rõõmsameelsed. Ost tehtud hakkasime jälle välja sättima, et vaatame siis, kust katedraali sisse saab ja tundus, et üks tädi tuleb lahkelt juhatab, kust uksest ja mis, aga mitte ainult! Rõõmsal kaasatulnud naisterahval oli suur võtmekimp ja ta lausa keeras meile katedraali peaukse lahti ja juhatas meid sisse. 
Mõtlesin, et see vist oligi esimene kord, kus ma katoliiklikusse kirikusse sisse astusin. Olen neid küll palju filmides näinud ja raamatutes kohanud, aga päris isiklikku kogemust polnud. Mul tekib mistahes kirikusse minnes alati aukartus ja kerge võbelus midagi valesti teha. Aga ma julgen eesti ja põhjamaade kirikutesse minna ja arvan, et enamvähem tean ka, kuidas seal olema peab. Vot katoliiklik kirik oli hoopis uus tase. Ma tegelikult ei tea, kuidas seal olema peaks ja kuhu ma tohin astuda ja mis asjad need kõik seal on ja lihtsalt loodan, et ma millegi vastu väga ei eksi. 
Loomulikult oli seal kõike ja palju ning kogu katedraali suursugusus lõi kohe uksest sisse astudes pahviks. Kõik oli väga ilus, aga detaile on seal nii palju, et ei jõua korraga vaadata. Igal juhul sain ma aru, et ma pean natuke katoliikliku kiriku kohta ise millalgi uurimistööd tegema, et oma küsimustele vastused saada. Üks suurimaid küsimusi, mis minu jaoks õhku jäi oli see, et uksest sisse minnes oli vahekäik, millest vasakul ja paremal pingiread ja kiriku eesosas oli altar, nagu ikka. Aga pingiridadest seinapool oli omakorda veel ~10-15 (ma ei lugenud) väiksemat elementi, mis mulle tundusid ka täpselt nagu väikesed altarid. Ühe elemendi pealt QR-koodi skaneerides andis ka see vihje, et tegu on altariga. Aga miks on seal nii palju altareid? Mul on mõningaid mõtteid, miks, aga kuna ma pole veel vastust järgi uurinud, siis ma ei hakka oma oletusi siinkohal jagama. 
Vahepeal tuli võtmekimbuga rõõmus naisterahvas ka tagasi ja näitas hoogsalt ühe altari poole ja muudkui rääkis poola keeles. See oli täpselt see hetk, mida ma Evale olin eelnevalt kirjeldanud kui "nad ei lase ennast sellest segada, et sa ei saa aru, nad räägivad ikka edasi :D". 
Mina sain naisterahva kiirest jutust ainult aru, et ta ütles väga palju kordi "Kopernik" ja muudkui näitas ühe altari poole. Mõtlesin, et ilmselt on siis Kopernikule pühendatud altar ja naeratasin ja noogutasin ja tegin ohhoo-nägu. 
Aga ei, asi oli hoopis tõsisem. Kui me ühel hetkel ringiga sinna käega viidatud altari juurde jõudsime, nägime, et seal juures põles küünal ja põrandas oli klaasiga kaetud auk ning sealt paistis osake kirstust. Altari küljes oli ka hauakivi Kopernikule. Meile hakkas üsna kindlalt tunduma, et Kopernik on seal kiriku põranda all. Sai see võimalik olla? See fakt oli mul kuidagi siiani kahe silma vahele jäänud.
Jah. Ma nüüd kaevasin netis ja tõepoolest, seal on Kopernik. Kunagi oli kombeks inimesi kiriku põranda alla matta, ka Eestis. Fromborkis oli tegelikult kiriku põrandal mitmeid suuri, aga väga kulunud tahvleid, mille osas me oletasime, et need võivad perekondade või kellegi hauaplaadid olla. Need ei olnud kuidagi eriliselt austatud vmt, vaid olid lihtsalt nagu põrand ja sellest ka suur kuluvus ilmselt. Aga no võibolla olid ka mingid muud plaadid.
Igatahes oli koguaeg teada olnud, et Kopernik on maetud Fromborki katedraali, aga ühtegi nimeplaati vmt selle kohta polnud, sest Kopernik oli oma ajal üsna tavaline inimene, kes alles hakas oma avastustega kuulsust koguma.
Koperniku täpset matmiskohta otsiti pikalt, aga aastal 2005. tuvastatigi umbes 70-aastase mehe säilmed, kes DNA järgi tõestati olevat Kopernik. Tema DNA-d, millega säilmeid võrrelda, saadi talle kuulunud raamatute vahelt leitud juuksekarvadest. Kujutage ette, mis kõik 467 aastat hiljem võimalik on!!!
2010. aastal korraldati Koperniku säilmetele väärikas matmine tagasi Fromborki katedraali põranda alla - seekord tähistatult. Ma ei kujuta ettegi, kui palju inimesi aastas Fromborki külastab katedraali pärast ja kui palju just Koperniku pärast, aga ilmselt väga väga palju.
Kui me arvasime, et oleme katedraali nüüd piisavalt näinud ja hakkasime tasakesi ukse poole nihkuma, tuli rõõmus tädi ja hakkas jälle rääkima. Lõpuks saime aru, et ta pakkus, et teeb meist kolmest katedraalis foto. Aa, no jah, miks mitte. Kui pilt tehtud, siis ütlesime head aega, tänasime ja läksime õue. 
Uurisime parajasti katedraali väljast, kui rõõmus tädi jälle tuli ja jälle midagi rääkis. Lõpuks saime ka seekord aru, et ta tahab meist, nüüd katedraali taustal, pilti teha. Tegime selle ka ära, tänasime jälle ja ütlesime head aega ning nüüd läksime päriselt ära. 
Oli igatahes väga omamoodi kogemus olla tühjas katedraalis, mille uksed meie jaoks lahti keerati ja mille osas lõpuks selgus, et me ikka päris üksi polnud, et Kopernik oli ka seal. Siis kiirustasime katedraali mäest alla, sest külm polnud kuhugi kadunud, ja ma vaatsin ringi ning kujutasin jälle ette, kuidas Kopernik seal kunagi jalutas ja ilmselt taevasse vaatas ning sealt kuidagi oma uurimusteks ideid ja tõestusi leidis. On ikka maailm!
4. jaanuari hommikupimeduses startis Eva Eesti poole. See oli esimene tõeliselt halb ilm teeolude suhtes, õnnestus ikka sättida seda minekuaega. Vihma sadas, lund sadas, tee oli libe, kogu maailm oli libe.
Poolas on nimelt naastrehvid keelatud, sest üldiselt siin lund ja libedust väga pole. Mina olen muidugi väga tänulik, et meie autol on lamellid all ja mõistatan kehvemate teeoludega, et huvitav, kas teistel on ka vähemalt osadel lamellid või kõik on suverehvidega. Eva raporteeris meile aegajalt teelt, kuhu ta jõudnud on ja kuidas olud. Vahepeal ta siis sõitiski väikestel teedel näiteks pikalt keskmise kiirusega 35km/h, sest pikk rodu, ilmselt siis suverehvidega autosid, oli ette kogunenud. Eva sai kenasti hakkama ja samal päeval napilt enne südaööd jõudis ta Tartusse. Aitäh, Eva, et sa selle megasõidu ette võtsid!
Eelmine
Aastalõpp Gdanski laevatehases
Järgmine
Tähtsatest asjadest elus

Lisa kommentaar

Email again: