Aastalõpp Gdanski laevatehases

See on alati üks eriline kohtumine ja eriliseks teevad selle inimesed - alati needsamad ja alati on ka uusi. Ei, ma ei tunne neid kõiki, aga ma tean, et nad on head inimesed. Põrgupõhja punker asub Raplamaal Vigala metsade vahel Tiduveres. Kunagi ei tea, millega üllatab aasta viimase päeva ilm ja millised on teeolud. Ometi inimesed tulevad lähedalt ja kaugelt, sest see käik on neile oluline. Ma olen seda ikka pidanud omamoodi sekti kogunemiseks, ikka heas mõttes. Mul on rõõm olla ka otsapidi selle sekti sees, kes peab au sees metsavendade mälestust ja eestlust ning kes nui neljaks lõpetavad oma aasta Põrgupõhjal.
Põrgupõhjalt koju jõudes, vaatan ma alati alevit (Märjamaad siis), mis on vahepeal ärganud ja hakanud askeldama õhtuste pidustuste ettevalmistustega. Ma tunnen, kui hea meel mul on, et ma olen täna juba midagi head, midagi, mida süda oluliseks peab, teinud, ma võin aastale rahulikult punkti panna ja ka askeldama minna.

2023. aasta lõpetasime me teistmoodi, ent ometi näen ma seal nähtavaid ja nähtamatuid niite, mis selle aastalõpu teemat metsavendluse, rahvusluse ja vabadusega seovad. Ehk siis me ei olnudki oma teemaga Põrgupõhjast nii kaugel.

Ma olen ammu piilunud netis sellist asja nagu Walkative ja pidanud plaani ning otsinud sobivat võimalust osalemiseks mõnel nende retkel. Nemad nimelt teevad inimestele tuure erinevates Euroopa linnades. On ka tasulisi tuure, aga enamus tuurid on "pay what you wish" ehk siis sa käid ringkäigul ära ja peale seda maksad siis nii palju, kui sa arvad, et tuur väärt oli või siis nii palju, kui sul võimalik maksta on.
Walkative alustas tegutsemist 2007. aastal Krakowis ja tänaseks on nende tuuril võimalik osaleda 19-s erinevas riigis. Tuure on erinevates keeltes. Gdanskis on neil lausa mitu erinevat tuuri.
Käisin oma kaaskondlastele välja, et läheks õige ringkäigule ja sain enamvähem nõusoleva mõmina vastuseks ja broneerisingi meile kohad Walkative tuurile. Ja nii me siis sõitsime aasta viimase päeva metsikult udusel hommikul Gdanski, et osaleda ringkäigul nimega "Gdansk Shipyard Uncovered". Udu siinkandis mõnikord ikka on, aga see udu on alati olnud lühiajaline ja ühes lokaalses kohas. Esimest korda nägin ma sellist udu, mis oli nii Elblagis kui Gdanskis ja kogu alal nende kahe linna vahel ja see udu ei hajunud õhtuks ka. Ühesõnaga oli see vast udu!

Meil pole siiani laevatehase kanti asja olnud, aga mingil põhjusel oleme me Meelisega sellest mingit saadet kunagi näinud ja teadsime, et laevatehasest sai alguse Euroopa solidaarsusliikumine ja laevatehases tehti suuri asju ning et tänapäeval on laevatehas saamas uut kasutust ja nägu. 
Kohtumispaigaks oli Solidaarsusväljak ja veel täpsemalt Monument hukkunud laevatehase töölistele. Vaatamata udule leidsime kõrge mälestusmärgi vaevata üles. See on Gdanski üks tähtsamaid mälestusmärke, või isegi kõige tähtsam, mille juures riigi kõrged külalised käivad langenutele oma austust avaldamas. Ka Johannes Paulus II on mälestusmärgi juures palvetamas käinud ja seda õnnistanud.
Mälestusmärk on püstittaud 1970. aasta streigis vähemalt 42-le hukkunud inimesele. Monument avati streigi kümnendaks aastapäevaks ja selle teeb tähelepanuväärseks veel see, et see oli esimene kommunismi ohvritele püstitatud mälestusmärk kommunistlikus riigis. 
Hiiglaslik monument koosneb kolmest ristist, mille kõrgus on 42 meetrit. Iga rist kaalub 36 tonni ja iga posti küljes on ankur, mis kaalub kaks tonni. Lisaks on siis ümber ristide erinevaid detaile, millest osad on ajajooksul lisatud nt kas või Johannes Paulus II jalajäljed kohas, kus ta mäletusmärki õnnistades seisis.

Mälestusmärk asub täpselt Gdanski laevatehase kunagise peasissepääsu ehk värava number 2 ees. Meid kogunes tuurile umbes 20 ja giid Sandra alustaski oma juttu sellest samast mälestusmärgist ja siis väravast. Sandra rääkis väga head inglise keelt, ta oli ise nii teemas sees ja nii õhinas, et ma ütlen juba etteruttavalt, et meile, täiskasvanutele, tuur väga meeldis. Lastele mitte niiiiii väga, kuna peamiselt oli juttu asjadest, millest nad suurt ei tea ja kasutati sõnu, mille tähendust nad eesti keeleski ei tea. Aga pole viga, ühel päeval saavad teadma.
Gdanski laevatehas loodi aastal 1946 kohale, kus varemalt olid olnud Saksa laevatehased, mis hävinesid II maailmasõjas. Võiks öelda, et laevatehasest sai Gdanski süda, kuna seal töötas tohutult palju inimesi (enam kui 17000). Gdansk oli peale sõda noorte ja juurteta inimeste linn, sest sõjas väga suuri kahjustusi saanud linna nö küüditati uued inimesed peamiselt Leedu aladelt. Ja sinna Leedu aladele võeti uued inimesed kuskilt mujalt jne jne. Just seetõttu, et paljudel inimestel polnud lähedasi ja polnud midagi kaotada, oli laevatehases soodne pinnas streikideks ja kommunistliku režiimi vastu välja astumiseks. 
1980. aastal sündis just Gdanski laevatehases liikumine "Solidarnosc", mille liidriks sai laevatehase tol hetkel juba endine elektrik Lech Walesa. Just sellest liikumisest sai alguse valitseva võimu kõigutamine ja muuhulgas tänu sellele kukutati Poolas kommunism. 
Ma nüüd võtsin  Solidarnosci väga suured teod ja kõik nende võitlused paari lausega kokku, aga tegelikult on see väga suur ja võimas lugu läbi mille Sandra meid juhatas. Ma kujutasin ette, kuidas Lech Walesa selle sissepääsu number 2 värava vahelt inimesi innustas või kuidas ta streigikeskuses (nüüd juba 1980. aasta sterik) koosolekut juhatas. Kujutage ette, streigikeskuseks valiti laevatehase hoovil suur madal maja, millel oli palju aknaid, mis kõik lahti tehti. Seda selleks, et kõigil oleks võimalik  kuulda, mida streigikeskuses räägitakse, mis plaani peetakse ja kuidas kulgevad läbirääkimised võimudega. Kas pole mitte äge ja avatud lähenemine!?

Solidarnosci logod on ka praegu näiteks liinibussidel ning mujal avalikus linnaruumis näha ja vahel ka lihtsalt graffitina. Mulle meeldib, et Lech Walesa on oma teenitud kuulsuse ja tänu saanud oma eluajal, mitte et keegi kunagi palju hiljem avastab, et oli ikka kõva mees. Ehkki jah, mahategemist on ta ka saanud.
Laevaehase territooriumil asub Euroopa Solidaarsuskeskus, mida me seekord avastama ei jõudnud, aga võtsime selle tulevikuplaani. Ja muideks Lech Walesa töötab seal. See teeb selle maja veel eriti põnevaks, et täiesti juhuslikult võib seal ka suurmeest ennast kohata. Aga muidugi mitte eletrikuna :D.

Ilmselgelt te saate aru, et vaimustusin Solidarnoscist ja vastupanust, sest olen vähemalt mõttes alati ka ennast barrikaadidele ronijaks ja õigluse eest võitlejaks pidanud. Aga tegelikult oli tuuril muud ka. Laevatehas tegutseb tegelikult ikka veel, palju väiksemas mahus aga, siiski. Suures osas on laevatehasest saanud kunstnike eksperimenteerimisala ja lisaks tõstab see koht järjest enam pead linna parimate peokohtade ja restoranidega, mida piirkonda aina juurde tekib.
Meie väga restosid ja peokohti ei näinud, aga ega me mõistagi ei jõudnud kogu ala läbi käia ja no ärge unustage udu, me ei näinud laevatehase kraanasidki. Küll aga nägime me endise hiilguse kaotanud tehasehooneid, nägime kunstikuure ja nägime kunsti ennast.
Üks väga huvitav ja õhtuhämaruses kindlasti väga kriipi kunst kandis nime "Ellujääjad". Need on erinevatest masinate juppidest kokku pandud figuurid, kellest osad on kail ja teised alles veest väljumas. Meie külastuspäeval, olid nad osalt ka udust väljumas.

Käisime korraks sees ka Euroopa solidaarsuskeskuses, Lechi me ei näinud, ja tegime tiiru ka maja katusel, kust kena vaade avaneb, kui suurt udu pole. Tulime ära tänulikult, veidi väsinult, aga suure sooviga sinna veel tagasi avastama minna. Ootame ka uut sobivat võimalust Walkativega tuuritada.
Kuna me kõik olime päris näljased, siis leidsime suvalise esimese koha, kuhu kiiret ampsu võtma minna. Restoran asus 16. korrusel ja kandis nime Panorama. Sisekujundus jättis veidi soovida, aga toit kõlbas süüa ja koht tundus selles mõttes täitsa pop olevat, et inimesi ikka tuli ja tuli juurde. Mina võtsin kalasupi ja teised sõid pierogisid. Ühel hetkel taipasin, et neil pole akendel mitte läbipaistmatud klaasid, vaid nii kõrgel on udu nii tihe, et kohe mitte mitte midagi ei näinud aknast välja. Tõe huvides ütlen, et ühel hetkel siiski läks udu korraks hõredamaks ja nägi veidi välja ka.

Siis sõitsime me tagasi Elblagi ja tegime süüa ja hakkasime vaikselt vana-aastaõhtut pidama. Poola vana-aasta ärasaatmise kombeid uurides ma midagi ekstra teistmoodi või erilist ei leidnudki. See on pidu, kus süüakse erinevaid sööke ja ollakse rõõmsad. Me siis sõime ka erinevaid sööke ja olime rõõmsad :D.
Paugutamine algas juba kella kaheksa paiku ja oli õhtu otsa üsna tihe. Südaööseks sättisime ennast õue. Me oleme nii varjulises kohas, et me tegelikult ei näinud kogu seda ilutulestikku, mida linnapool lasti, vaid piirdusime sellega, mis meie kandis taeva särama lõi. Küll aga me kuulsime seda! Ma olen alati arvanud, et selline on sõjahääl - lakkamatu kõmin kaugusest. See oli tõesti absoluutselt lakkamatu nii umbes 20 minutit ja alles siis võis hakata tuvastama vahesid üldises kõminas. Ilutulestik oli ilus ja äge, aga ma rohkem siiski kuulasin kui vaatasin, sest see paukude kõmin oli minu jaoks nii võõralt hämmastav lihtsalt. 
Veidi oli ka ümberkaudset rahvast väljas. Soovisime neile head uut aastat ja nemad soovisid meile ka. Sellist üleüldist "kõik kallistavad kõiki" aktsiooni nagu meil Märjamaal, ei toimunud. 
Jalutasime natuke ja läksime siis koju tagasi. Paugutasime šampused lahti ja nentisime, et see on meie kõigi sh Eva jaoks esimene aastavahetus välismaal.