Kuidas leida sõpru?

Nüüd, kui kolm nädalat koolis on käidud, on täitsa paras aeg aru anda, kuidas meil sõprade otsingud edenevad. 
Mulle tundub, osalt õpetaja jutule tuginedes ja teisalt puhtalt kõhutunde pealt, et kõigis kolmes koolis on september see kuu, kus pöörataksegi palju tähelepanu sellele, et kõik leiaksid endale sõbrad. 
Luise koolis oli pea terve esimene koolinädal täis sotsiaalseid üritusi. Neil on klassis ainult 10 õpilast ja seega on kõik juba tuttavad. Seda ühte sõpra tal veel pole, aga saan aru, et tal pole probleemi teistega rääkida ja nö kambas olla. Eriti rõõmus on ta siiski oma õpetajate üle, sest nad on ka nagu sõbrad ning nad on kõik nii positiivsed ja rõõmsad ning imestunud on ta ka, et õpetajad ei olegi 80-sed, vaid on noored inimesed.

Lisete puhul ma lausa imestasin, kui kindla sihi ta võttis, et sõber on vaja leida. Ta tõesti oli väga sõbralik ja püüdis esimestel nädalatel oma klassist vist küll kõigiga vestelda ja eriti kena olla. Kuna Lisetel ei ole nö uus klass, vaid suurem osa klassist on juba ammu koos ja sel aastal lisandus 5 uut õpilast, siis oli tal ikkagi päris keeruline nö sisse murda. Lisete õpetaja näiteks konkreetselt ütleski, et neil on sõprusekuu praegu ja eriti pööratakse tähelepanu, et uued õpilased sisse elaks. 
Lisete jäi aga ikkagi kuidagi õigest bussist maha, sest kõik olid temaga kenad ja puha, aga üsna ruttu olid kogu klassis kõigil parimad sõbrad olemas ja temal mitte. Aga no me ikka lootsime ja uskusime, et küll ajajooksul see sõber tuleb. 

Hoopis teine lugu siia kõrvale on selline, et Lisetele kooli järele minnes jääb tavaliselt nii palju aega, et auto juurest koolini jalutada ja kooli hoovis veidi oodata ja nö elu vaadata. Ja kuna Lisete on ilmselgelt üks aeglasemaid väljujaid peale kooli, siis jääb ikka tegelikult täitsa palju aega elu vaadata.
On üks Meelise töökaaslane, kelle abikaasat ja last ma nägupidi tean. Tüdruk tuli ka sel sügisel Tšehhist Poola ja siia kooli ning käib ka viiendas klassis, aga mitte Lisete klassis, vaid paralleelis. Ja absoluutselt iga päev, kui ma siis seal koolihoovis ootasin ja kõigil tunnid läbi said, tuli see tüdruk välja ja läks ema juurde, kes teda ootas. Nad kallistasid ja tüdruk hakkas nutma ja nuttis kohe tükkaega. Mul oli temast nii kahju, aga no mis ma teha saan peale kaastundliku pilguga aegajalt nende poole vaatamise ja mitte liialt jõllitamise. 
Ja siis tuli üks päev, kus ta tuli ema juurde ja ei hakanud nutma. Oh, tore, mõtlesin ma, hakkab harjuma.

Jätkates nüüd Lisete lugu, siis samal päeval, kui tšehhi tüdruk koolist tulles nutma ei hakanud, leidis Lisete endale sõbra - selle sama tüdruku. Lisete nägi teda koolis vahetunnis nutmas ja läks tema juurde uurima, et mis tal on ja kas ta saab teda kuidagi aidata. Tüdruk oli kurb, sest ta igatses kodu ja et tal polnud siin koolis ainsatki sõpra. Lisete lohutas teda ja pakkus, et äkki tüdruk tahab Lisete sõber olla ja ta tahtiski. Nüüd nad ongi juba täitsa mõnda aega igal vahetunnil koos, räägivad oma riikidest, elust Poolas ja on rõõmsad. Poola keele tund on neil koos. Tüdruku nimi võiks olla eestipäraselt Ääbi, vähemalt nii Lisete teda kutsub, aga meil pole õrna aimugi, kuidas see tšehhi nimi kirjutatuna välja võiks näha. Igal juhul tundub Ääbi üks väga armas tüdruk olevat ja milline ilus sõbraks saamise lugu see on.

Liisbeti klassis on nagu esimesele klassile kohane, kõik uued. Ometi jäi juba algusest peale tunne nagu lapsed oleks kooli paarikaupa tulnud, sest kõik justkui tundsid juba kedagi. Igal õhtul küsisin ma Liisbetilt, kas sa täna rääkisid kellegagi lastest ja tema vastas alati, et ei, sest nad pole ta sõbrad. 
Sain Liisbeti jutte kuulates ka aru, et koolis pööratakse ikkagi palju tähelepanu sellele, et keegi ei oleks üksi ja kõigile tekiksid sõbrad. Liisbet ütles, et iga kord, kui ta on üksi ja ei mängi teistega nt õuevahetundide ajal, siis tuleb temaga rääkima, kas tema enda õpetaja või mõni võõras õpetaja, kes siis muu jutu hulgas suunab ta sujuvalt kuskile teiste laste kampa mängima. Ja siis Liisbet võetakse hea meelega kampa ja mängitakse koos. Aga teinekord lapsed hakkavad jälle omaette mängima ja Liisbet ise kampa ei lähe, vaid ütleb, et nad pole ju mu sõbrad.

Liisbeti klassis tehti kaarte või muid kunstiteoseid oma sõpradele. Igaüks pidigi siis oma sõbra nime sinna kirjutama. Liisbet rääkis, et jättis nime koha tühjaks. Siis õpetaja tuli ja suunas, et kas sa ei tahaks selle või teise õpilase nime sinna kirjutada, aga Liisbet ütles, et ei, ta ei soovi seda teha. Lõpuks õpetaja arvas, et kirjuta siis oma õe nimi ja Liisbet kirjutaski.
Mõlen, et päris raske võib olla seitsmeaastase elu, kellel on lasteaia ajast väga toredaid sõpru ja kes seetõttu on endale päris kindlalt paika pannud, kes väärib sõbraks kutsumist ja kes ikka päris sõber ei ole.

Peale kooli autoni jalutades on Liisbeti üks kavalaid põhiküsimusi, et arvake ära, mis täna juhtus. Ja siis meie Lisetega püüame kõigi maailma asjade seast, mis võisid juhtuda, neid õigeid vastuseid leida.  Paar päeva tagasi, ta siis küsis eriti rõõmsalt ja eriti suure elevusega selle küsimuse. Saime kohe aru, et midagi eriti head on juhtunud. Peale paljusid valesid pakkumisi, ütlesin ma, et Liisbet, kas sa said täna sõbra ja tema vastas, et peaaegu. Pakkusime edasi ja lõpuks selgus tõde, et Liisbet sai endale kaks sõpra. 
Olime kõik erakordselt rõõmsad, sest seda me olime tõesti juba oodanud. Minul pole au Liisbeti sõpru tunda, aga üks sõber on Hiinast ja tema nimi on Ziihan ja teine sõber on Poolast ja tema nimi on Kaia. Või nohhh, midagi sellist, kes neid nimesid täpselt teab. 

Igal juhul tundub, et sõbraotsingud on vilja kandma hakanud ja töö on ennast ära tasunud. Nüüd tuleb sõpru hoida. 

Meelisel tunduvad ka tööl kenad kolleegid olevat. Ja minul on kaks karvast sõpra ja kolleegi, kellega ma päevas kõige rohkem aega veedan ja kellel ma silma peal hoian, et nad kogu aeda üles ei kaevaks :D.