Justnagu kõigi sünnipäev
–
Oli see nüüd suvel või isegi juba kevadel, aga kindlasti oli see ühel hetkel, kui me juba üpris kindlalt teadsime, et me varsti Poola tuleme, kui Eva näitas mulle üht koolitusvõimalust, mida talle tööalaselt pakuti. Ja ohhooo, toimuma pidi see koolitus septembri lõpus Gdanskis. Koolitusele saamine polnud muidugi niisama tahan ja lähen, vaid ees ootasid e-õpe ja muud kadalipud, aga mina ütlesin Evale kohe, et muidugi kandideeri.
Ehkki sel hetkel tundusid nii september kui Poola hoomamatult kaugel olevat, Eva kandideeris ja tegi kõik kadalipud läbi ning juhhuu, sel nädalal on ta Poolas.
Ehkki sel hetkel tundusid nii september kui Poola hoomamatult kaugel olevat, Eva kandideeris ja tegi kõik kadalipud läbi ning juhhuu, sel nädalal on ta Poolas.
Eva saabus Gdanski pühapäeval ja meie läksime talle oma delegatsiooniga lennujaama vastu. Gdanski lennujaam ei olnud selles osas, mis nö inimesele tänavalt avatud on, tegelikult suurem kui Tallinna lennujaam. Aga oli silmaga nähtavalt veidi räpasem. Eriti jättis soovida WC-de puhtus ja no minu meelest on WC üks lennujaama vistiitkaarte.
Huvitav oli see, et kusagil peakohal tuhisesid rongid. Otse lennujaamast oli rongiühendus kõigi trimiasto linnadega. Ja paljud inimesed tormasidki otse lennukilt just eskalaatorile ja sõitsid üles, et rongile jõuda.
Kui Eva saabus ja tere oli tehtud, hakkas kohe sehkendamine, sest tema pagasis olnud kohver ei olnud enam päris samas vormis kui enne lendu. Mingi esmane pagasi kahjustuse fikseerimine tuli kohapeal ära teha ja siis edasine kaebuse esitamine ootas juba hiljem netis ees.
Huvitav oli see, et kusagil peakohal tuhisesid rongid. Otse lennujaamast oli rongiühendus kõigi trimiasto linnadega. Ja paljud inimesed tormasidki otse lennukilt just eskalaatorile ja sõitsid üles, et rongile jõuda.
Kui Eva saabus ja tere oli tehtud, hakkas kohe sehkendamine, sest tema pagasis olnud kohver ei olnud enam päris samas vormis kui enne lendu. Mingi esmane pagasi kahjustuse fikseerimine tuli kohapeal ära teha ja siis edasine kaebuse esitamine ootas juba hiljem netis ees.
Igaljuhul saime me ühel hetkel siiski sõitma hakata ja võtsime suuna Elblagi - meie juurde. Mulle tundus, et me olime kõik nii elevil ja terve sõidu aja ning veel terve õhtu takakpihta me ainult rääkisime ja rääkisime. Kodus vaatasime meie maja üle ja rääkisime veel ja veel. Siis vedasime me Eva muidugi Elblagi vanalinna ja käisime Smyslis söömas ja jalutasime ka pisut ringi.
Koju tagasi jõudes oli see pidulik hetk, kui me avasime Eva katkise kohvri. Ohhooooooo, kohver oli üsna äärest ääreni täis maitseaineid ja eesti kommi. Maiused said tellitud laste koolides tulevate erinevate rahvuspäevade jaoks, aga maitseained, need olid kõik meile.
Kui me enne Eva tulekut veel arutasime, et mis maitseaineid võiks tuua, siis mul tekkis suur kahtlus hinge, et äkki seda kõike saab nii palju, et jagub kolmeks aastaks ja viime veel Eestisse tagasi ka. Kui kohver lahti läks, siis ma vaatasin ka seda hunnitult hiiglaslikku maitseainete kogust ja mõtlesin, et Eva on täiesti hulluks läinud. Aga kui ma siis kõik need purgid ja pakid ükshaaval üle vaatasin ja need hellalt kappi panin juba kujutledes, mille sisse ja peale, mida raputada, siis ma kuidagi kainenesin ja vaatsin, et pole hullu, kolmeks aastaks siit küll ei jätku :D.
Aga igal juhul on nüüd tänu Evale elul jälle rohkem maitset :D.
Koju tagasi jõudes oli see pidulik hetk, kui me avasime Eva katkise kohvri. Ohhooooooo, kohver oli üsna äärest ääreni täis maitseaineid ja eesti kommi. Maiused said tellitud laste koolides tulevate erinevate rahvuspäevade jaoks, aga maitseained, need olid kõik meile.
Kui me enne Eva tulekut veel arutasime, et mis maitseaineid võiks tuua, siis mul tekkis suur kahtlus hinge, et äkki seda kõike saab nii palju, et jagub kolmeks aastaks ja viime veel Eestisse tagasi ka. Kui kohver lahti läks, siis ma vaatasin ka seda hunnitult hiiglaslikku maitseainete kogust ja mõtlesin, et Eva on täiesti hulluks läinud. Aga kui ma siis kõik need purgid ja pakid ükshaaval üle vaatasin ja need hellalt kappi panin juba kujutledes, mille sisse ja peale, mida raputada, siis ma kuidagi kainenesin ja vaatsin, et pole hullu, kolmeks aastaks siit küll ei jätku :D.
Aga igal juhul on nüüd tänu Evale elul jälle rohkem maitset :D.
Me olime minu meelest hästi varjanud, et me teame, et Eval on esmaspäeval sünnipäev. Kuna ma olen selle ka varem korduvalt ära unustanud, siis tundus üsna normaalne, et me pühapäeval kuidagi juttu ei teinud, et järgmisel päeval on tähtis päev ootamas. Planeerisime ta selleks ööks enda juurde magama ja Liisbet loovutas talle lahkesti oma toa ehk siis külaline ei pidanudki garderoobis magama :D.
Kuna Eval algas esmaspäeva hommikul koolitus Gdanskis juba kell 8.00 ja meil oli vaja veel õigeks ajaks lastega kooli jõuda, oli pühapäevane magama minek varajane ja esmaspäevane ärkamine veel varajasem.
Juba kell 5.30 laulsime me Evale sünnipäevalaulu ja seejärel alustasime päeva tordi ja alkoholivaba šampusega. Nii on see meie peres ikka käinud. Loodan, et Eva oli natuke üllatunud ka, no rõõmus tundus küll olevat.
Natuke oli see nagu meie kõigi sünnipäev, sest me kõik olime ekstra rõõmsad oma esimese külalise üle.
Kuna Eval algas esmaspäeva hommikul koolitus Gdanskis juba kell 8.00 ja meil oli vaja veel õigeks ajaks lastega kooli jõuda, oli pühapäevane magama minek varajane ja esmaspäevane ärkamine veel varajasem.
Juba kell 5.30 laulsime me Evale sünnipäevalaulu ja seejärel alustasime päeva tordi ja alkoholivaba šampusega. Nii on see meie peres ikka käinud. Loodan, et Eva oli natuke üllatunud ka, no rõõmus tundus küll olevat.
Natuke oli see nagu meie kõigi sünnipäev, sest me kõik olime ekstra rõõmsad oma esimese külalise üle.
Meelis korraldas asjad nii, et ta sai sel päeval ise sõitma tulla ja Eva vanalinna viia, kus ta koolituspaik ja elukoht nädalaks on. Mina siiski nii kobe juht veel pole, et sõidan, kuhu tahan. Ehkki tõsi, sel varajasel hommikul oli liiklust pigem vähe ja minu tavapäraselt teelt ei olnud väga keerukas korraks vanalinna keerata ja tagasi tuttavale teele tulla.
Igaljuhul jätsime me Eva Gdanskisse ja andsime õpetussõnad kaasa, mida tuleb kindlasti mõnel vabal õhtul vaadata. Näeme teda jälle reedel, kui tal on taas võimalik õhtu ja öö enne äralendu meie juures olla.
Igaljuhul jätsime me Eva Gdanskisse ja andsime õpetussõnad kaasa, mida tuleb kindlasti mõnel vabal õhtul vaadata. Näeme teda jälle reedel, kui tal on taas võimalik õhtu ja öö enne äralendu meie juures olla.
Väike vahepala siia minu sõitmisest ka. Mul on oma kooliring, mida mööda ma muudkui sõidan ja kus ma enanst juba täitsa koduselt tunnen - Eblagist Lisete kooli, sealt Liisbeti kooli ja tagasi Elblagi. Eile pidin ma aga esimest korda sõitma esimesena Liisbeti kooli juurde. Vaatasin välja, kuidas ma peaksin sinna sõitma ja mõtlesin, et tühja kah, kui ma õigel hetkel vasakule ei saa, siis ma sõidan lihtsalt korraks Lisete kooli juurde ja sealt Liisbeti kooli juurde nagu tavaliselt.
Selleks, et Liisbeti kooli minna, tuli sooritada üks tohutu vasakpööre. Sain õigel ajal vasakusse ritta ja lootsin nii väga, et keegi pöörab minu ees, kellele ma saan kannule võtta. Suurte tundmatute vasakpöörete häda on see, et kuidagi tuleb leida see õige auk, kuhu sa peaks minema ja mitte kogemata sattuda näiteks vastasuunda.
Noh läks nagu ikka, et foori tuli punane tuli ja mina olin esimene selle all oma pööret ootamas. Süda tagus, kui ma foori ja põõsaste taha kaduvat teed põrnitsesin. Siis süttis roheline ja ma hakkasin mõõduka kiirusega minema ning upsi, keset pööret põõsa taga oli järgmine foor, kus juba ootas punase taga ennist minu ees sõitnud auto. Tundsin, et olen päästetud ja kinnitasin ennast eelseisja kandadele. Minu üllatuseks oli samal pöördel lisaks veel üks foor ehk kokku lausa kolm foori - üks enne pöörde alustamist ja kaks keset pööret. Päris üllatusterohke pööre, aga no läbi ma sealt sain. Ma veel mõtlen, kas ma sealt uuesti tahaks sõita, aga no samas nüüd ma ju tean, mis seal ootab.
Kui ma Liisbeti peale võtsin, siis sõitsime Lisete kooli poole mööda teed, mida ma kaks korda päevas ja viis päeva nädalas sõitnud olen, aga vastupidises suunas. Täiesti veider, kuidas lihtsalt tuttavas kohas teistpidi liikudes tundub kõik absoluutselt võõras ja mugasvustsoon kaob täiesti. Igaljuhul avastamist jagub.
Noh läks nagu ikka, et foori tuli punane tuli ja mina olin esimene selle all oma pööret ootamas. Süda tagus, kui ma foori ja põõsaste taha kaduvat teed põrnitsesin. Siis süttis roheline ja ma hakkasin mõõduka kiirusega minema ning upsi, keset pööret põõsa taga oli järgmine foor, kus juba ootas punase taga ennist minu ees sõitnud auto. Tundsin, et olen päästetud ja kinnitasin ennast eelseisja kandadele. Minu üllatuseks oli samal pöördel lisaks veel üks foor ehk kokku lausa kolm foori - üks enne pöörde alustamist ja kaks keset pööret. Päris üllatusterohke pööre, aga no läbi ma sealt sain. Ma veel mõtlen, kas ma sealt uuesti tahaks sõita, aga no samas nüüd ma ju tean, mis seal ootab.
Kui ma Liisbeti peale võtsin, siis sõitsime Lisete kooli poole mööda teed, mida ma kaks korda päevas ja viis päeva nädalas sõitnud olen, aga vastupidises suunas. Täiesti veider, kuidas lihtsalt tuttavas kohas teistpidi liikudes tundub kõik absoluutselt võõras ja mugasvustsoon kaob täiesti. Igaljuhul avastamist jagub.
Lisa kommentaar