Aastavahetus Gdanskis
–
Peale mõnusaid jõule jätkus mõnus koolivaheaja- ja vabalt võtmise aeg veel kuni aastavahetuseni ja tiba peale seda ka. Me võtsime lausa nii vabalt, et see kodus istumine hakkas mind juba ärritama. Aga igal õhtul, kui ma küsisin pere käest, et kuulge, mis me homme teha võiks, arvasid kõik ühel meelel, et väga mõnus oleks lihtsalt kodus olla ja puhata. Oehh. Ma katsetasin hommikuti alati uuesti ja lähenesin pereliikmetele rõõmsalt ja ühe kaupa, et kuule, mida me siis täna teeme, läheks kuhugi. Aga vastus oli ikka sama, et täna küll ei tahaks kusagile minna, tahaks kodus olla, äkki homme läheks. Oehh-oehh.
Nojah, mis mul muud üle jäi, kui leppida ja tunda iga päevaga kasvavat frustratsiooni selle üle, et meil on nii palju vabasid päevi järjest ja me ei kasuta neid muul moel, kui kodus olles.
Kui nüüd kurtmine kõrvale jätta, siis meil on tegelikult väga ägedaid aastalõpu koduseid traditsioone perega, mida ma ise ka ikka väga naudin. Üks kindel asi on juba mitmeid-mitmeid aastaid, et me vaatame alati pühade ajal ära kõik "Jurassic park"i osad. Muidugi vaatasime ka sel korral. Me Meelisega küll ahvatlesime ja ahvatlseime, aga Kääbiku ja Sõrmuste isanda maratoni polnud lapsed nõus seekord tegema. Vahel ikka vaatame need ka kõik aastalõpus ära. Ma ei mäleta kas pühade ajal või juba enne vist pigem, hakkasime me jälle ka Kättemaksu kontorit otsast peale vaatama. Me oleme selle varem ka paar korda esimesest kuni viimase osani läbi vaadanud. Aga kuna see püsib endiselt laste lemmikute hulgas ja no eks endalgi on põnev, et kas ma mäletan igas osas mõrvarit ja motiiivi ning eks seal saab ikka nalja ka, siis me oleme ka nõus Kätekat vaatama. Aga see on selline aeglane vaatamine, et võibolla umbes 4 osa nädalas või nii tuleb kokku.
Muidugi käisime me päris palju jalutamas, aga mitte kusagil kaugemal, vaid ikka oma maja juurest mõnda suunda, kuhu siis hetkel, kas meie jalad või koerte ninad viisid. Sattusime senisest rohkem Oliwasse, millest ma linnaosana väga palju kirjutanud pole, kuna see on mul alles pooleldi avastatud, aga pargist ja katedraalist ja frantsisklastest olen küll rääkinud. Oliwa on kohe kindlasti üks avastamist väärt linnaosa.
Kui nüüd kurtmine kõrvale jätta, siis meil on tegelikult väga ägedaid aastalõpu koduseid traditsioone perega, mida ma ise ka ikka väga naudin. Üks kindel asi on juba mitmeid-mitmeid aastaid, et me vaatame alati pühade ajal ära kõik "Jurassic park"i osad. Muidugi vaatasime ka sel korral. Me Meelisega küll ahvatlesime ja ahvatlseime, aga Kääbiku ja Sõrmuste isanda maratoni polnud lapsed nõus seekord tegema. Vahel ikka vaatame need ka kõik aastalõpus ära. Ma ei mäleta kas pühade ajal või juba enne vist pigem, hakkasime me jälle ka Kättemaksu kontorit otsast peale vaatama. Me oleme selle varem ka paar korda esimesest kuni viimase osani läbi vaadanud. Aga kuna see püsib endiselt laste lemmikute hulgas ja no eks endalgi on põnev, et kas ma mäletan igas osas mõrvarit ja motiiivi ning eks seal saab ikka nalja ka, siis me oleme ka nõus Kätekat vaatama. Aga see on selline aeglane vaatamine, et võibolla umbes 4 osa nädalas või nii tuleb kokku.
Muidugi käisime me päris palju jalutamas, aga mitte kusagil kaugemal, vaid ikka oma maja juurest mõnda suunda, kuhu siis hetkel, kas meie jalad või koerte ninad viisid. Sattusime senisest rohkem Oliwasse, millest ma linnaosana väga palju kirjutanud pole, kuna see on mul alles pooleldi avastatud, aga pargist ja katedraalist ja frantsisklastest olen küll rääkinud. Oliwa on kohe kindlasti üks avastamist väärt linnaosa.
Kuigi päris kindlasti kõige rohkem sattusime me detsembris Sopotisse. Muidugi käisime me seal korduvalt uisutamas ja no vahel viis koertega jalutamine ka otsapidi Sopotisse. Sopot on ikka üks imearmas linnake ja mul on nii hea meel, et ta meil siin niimoodi kohe külje all on, et kui tuleb aga mõte, et läheks Sopotisse, siis see on kohe tehtav. Pane aga püksid jalga ja mine. Isegi transporti pole vaja, kui väheke pingutada jaksab jala ka minna ja isegi tagasi tulla.
Ja teate mis, kaks korda tuli meil korraks lumi ka maha. Esiteks oli üks mõnus korraliku lumega terve nädalavahetus. Eks arvata oli, et see lust kaua ei kesta ja kogu Trojmiasto oli sel nädalavahetusel õues. Enamus inimesi jalutasid ja nautisid päikeselist ja lumist ilma. Kõik, kellel olid lapsed, leidsid kindla peale võimaluse ka kelgutamiseks. Võibolla kannatas kusagil ka suusatada, seda ma ei tea ja kedagi suuskadega ei näinud ka. Küll aga nägime me lumememmesid, keda oli igale poole kerkinud. Lumememmed olid muidugi pisikesed, sest ega ei saa ju kogu olemasolevat imelist lund ühe memme alla panna:D.
Ka meie võtsime kelgud kaasa ja läksime lähima teadaoleva mäe juurde. See oli Liisbeti kooli juures suurte paneelmajade vahel olev küngas. Paljude paneelmajade vahel on künkad, mille tõelist ostarvet ma ikka veel ei tea, aga kelgumägedeks sobivad need ka igatahes väga hästi. Mägi oli lapsi ja vanemaid täis ning meie tagasihoidlikud eestlased piirdusid seega mäe madalamast osast alla laskmisega ja tundsid ka sellest rõõmu.
See kõik meenutas mulle Eesti suve ja küsimust, kas see oligi, kas ma olin tõesti suvenädalavahetusel tööl? Siin oli täpselt samasugune lugu, et seda kahepäevast talve tuli ikka täiega nautida. Ja näiteks poola keele tunnis saigi igaüks hiljem rääkida, mida ta talvel tegi :D. Tegelikult tuli lumi hiljem korra veel maha, aga sellega oli täpselt nii, et hommikul ärgates sadas laia lund ja kõik puud ning kõik-kõik-kõik muu oli paksu lumekorra all ja see oli see päris õige talvevõlumaa, teate ju küll. Täpselt kolm tundi hiljem poleks lund nagu kunagi olnudki, sest tugev vihmasadu hävitas selle ikka väga kiiresti. Seega võib öelda, et lund on meil olnud ühe nädalavahetuse ja ühe hommiku jagu :). Aga me oleme rõõmsad :).
Ja teate mis, kaks korda tuli meil korraks lumi ka maha. Esiteks oli üks mõnus korraliku lumega terve nädalavahetus. Eks arvata oli, et see lust kaua ei kesta ja kogu Trojmiasto oli sel nädalavahetusel õues. Enamus inimesi jalutasid ja nautisid päikeselist ja lumist ilma. Kõik, kellel olid lapsed, leidsid kindla peale võimaluse ka kelgutamiseks. Võibolla kannatas kusagil ka suusatada, seda ma ei tea ja kedagi suuskadega ei näinud ka. Küll aga nägime me lumememmesid, keda oli igale poole kerkinud. Lumememmed olid muidugi pisikesed, sest ega ei saa ju kogu olemasolevat imelist lund ühe memme alla panna:D.
Ka meie võtsime kelgud kaasa ja läksime lähima teadaoleva mäe juurde. See oli Liisbeti kooli juures suurte paneelmajade vahel olev küngas. Paljude paneelmajade vahel on künkad, mille tõelist ostarvet ma ikka veel ei tea, aga kelgumägedeks sobivad need ka igatahes väga hästi. Mägi oli lapsi ja vanemaid täis ning meie tagasihoidlikud eestlased piirdusid seega mäe madalamast osast alla laskmisega ja tundsid ka sellest rõõmu.
See kõik meenutas mulle Eesti suve ja küsimust, kas see oligi, kas ma olin tõesti suvenädalavahetusel tööl? Siin oli täpselt samasugune lugu, et seda kahepäevast talve tuli ikka täiega nautida. Ja näiteks poola keele tunnis saigi igaüks hiljem rääkida, mida ta talvel tegi :D. Tegelikult tuli lumi hiljem korra veel maha, aga sellega oli täpselt nii, et hommikul ärgates sadas laia lund ja kõik puud ning kõik-kõik-kõik muu oli paksu lumekorra all ja see oli see päris õige talvevõlumaa, teate ju küll. Täpselt kolm tundi hiljem poleks lund nagu kunagi olnudki, sest tugev vihmasadu hävitas selle ikka väga kiiresti. Seega võib öelda, et lund on meil olnud ühe nädalavahetuse ja ühe hommiku jagu :). Aga me oleme rõõmsad :).
Seekord olime täitsa kindlad, et aastavahetusel oleme me Gdanskis, et tahaks selle möllu ka ära näha. Aastavahetus Poolas on eelkõige üks pidu - tähsitamine ja rõõmus olemine. Aastavahetusega algabki tegelikult ka pikem pidude hooaeg ehk karnevaliaeg - toimuvad ballid ja muud sündmused. Karnevaliasjale ma pole veel päris täpselt pihta saanud. Kas see on lihtsalt pikk Kesk-Euroopa traditsioon, sest minu meelest lähiriikides on kõikjal ballide/karnevalide hooaeg, või on see kuidagi sügavamalt Poolaga ka seotud? Pean uurima.
Vana-aasta õhtu sai Gdanskis (ja Sopotis) vastu võtta ka mõnes peenemas restos, kus olid söögid ja programm, sai tantsida ja kaasinimeste seltskonda nautida.
Vana-aasta õhtu sai Gdanskis (ja Sopotis) vastu võtta ka mõnes peenemas restos, kus olid söögid ja programm, sai tantsida ja kaasinimeste seltskonda nautida.
Gdanskis oli ka kaks suurt avalikku linna poolt korraldatud tasuta välipiduüritust. Üks toimus kusagil mujal ja seal esines üks laulja. Teine toimus meile tuttavas Brzeźno rannas. Seal lõbustas ja tantsitas linlasi DJ.
Mina tahtsin väga seda rannapidu näha, lihtsalt kogemuse pärast ja uudishimust, et kuidas näeb välja rannapidu vana-aasta õhtul Läänemere ääres.
Mina tahtsin väga seda rannapidu näha, lihtsalt kogemuse pärast ja uudishimust, et kuidas näeb välja rannapidu vana-aasta õhtul Läänemere ääres.
Kui pimedaks läks, hakkas juba ka pauke kostma ja mida tund edasi südaöö poole keris, seda enam ja enam paugutati. Umbes kella kümnest polnud vist enam paugutamises üldse vahet - kuskilt poolt ikka keegi midagi lasi.
Linn ise ilutulestikku ei teinud ja vaadates, kui palju inimesed ise rakette lasid, siis igati mõistlik mõte linna poolt. Mingi hetk, kui me kodus olime ja südaöö ikka veel kaugel oli, ei julgenud me enam koeri aeda lasta. Neil küll ei ole siiani vähimatki paugukartust olnud, aga ega nad pole kunagi varem ka aastavahetusel Gdanskis olnud. Meil ei olnud ikka kindlat plaani, et mida me siis täpselt teeme, kui aastavahetus lähenema hakkab. Lapsed tahtsid õue minna, sest me käime enamasti ilutulestikku ikkagi õues vaatamas. Minu süda kutsus rannapeolt läbi hüppama. Luise ei tahnud eriti üldse kodust eemale minna. Arutasime mitmeid kordi, aga no plaan jäi ikka õhtu. Enne kella 23 ütlesin ma, et ma lähen igatahes randa, kes tahab kaasa tulla. Luise jäi kutsadega koju, aga teised tulid kõik kaasa.
Linn ise ilutulestikku ei teinud ja vaadates, kui palju inimesed ise rakette lasid, siis igati mõistlik mõte linna poolt. Mingi hetk, kui me kodus olime ja südaöö ikka veel kaugel oli, ei julgenud me enam koeri aeda lasta. Neil küll ei ole siiani vähimatki paugukartust olnud, aga ega nad pole kunagi varem ka aastavahetusel Gdanskis olnud. Meil ei olnud ikka kindlat plaani, et mida me siis täpselt teeme, kui aastavahetus lähenema hakkab. Lapsed tahtsid õue minna, sest me käime enamasti ilutulestikku ikkagi õues vaatamas. Minu süda kutsus rannapeolt läbi hüppama. Luise ei tahnud eriti üldse kodust eemale minna. Arutasime mitmeid kordi, aga no plaan jäi ikka õhtu. Enne kella 23 ütlesin ma, et ma lähen igatahes randa, kes tahab kaasa tulla. Luise jäi kutsadega koju, aga teised tulid kõik kaasa.
Sõitsime ühega viimastest linna poole minevatest trammidest Jana Pawla pargi serva ehk Startowa peatusesse. Trammis ei olnud eriti rahvast ja need, kes olid, läksid ilmselt vanalinna. Meie aga jalutasime läbi öise Jana Pawla pargi, saatjaks lakkamatu ilutulestiku mürin. Eks me ju koguaeg vaatasime ka sinna suunda, kust aga valjemad paugud parajasti kostsid, aga olime Zaspa linnaosas ja seal varjasid suured paneelmajad igasuguse vaate. Rakette me jalutades põhimõtteliselt ei näinudki. Küll aga saime jõulutulesid imetleda ja vaadata, kuidas ranna poole jõudes oli üsna selge, et ka teistel inimestel oli sama siht.
Ranna poole valguv inimmass oli rõõmus ja jutukas. Enamikel olid joogitopsid käes ja ma võin oletada, et nad mekkisid sealt mingit sorti alkoholi. Enamikel olid kaasas ka kilekotid, kus tundus olevat veel alkoholi ja pea igaühel paistis kotist ka mõni ilutulestiku toru või karp.
Võtsin lastel käest kinni, sest rahvast oli tõesti järjest enam ja enam. Rannapidu oli alanud kell 22 ja seega selleks ajaks, kui meie jõudsime, juba täies hoos. Oli kuulda ja näha, et Brzeźno muulil oli suunaga sadama poole üles seatud lava, kus siis ilmselt oli ka DJ, keegi vähemasti muusikat mängis ja värvilised tuled sähvisid igale poole. Üritasime ennast läbi massi muuli ja lava poole pressida, aga seal tuli ette mingisugune ala, mida turvamehed valvasid ja tundus, et see on ilmselt kas mingi vipala vmt. Okei, sinna me siis lähemale ei pressinud, vaid kõndisime mööda rannaäärt edasi, et ühel hetkel päris randa pöörata ja ehk ka natuke peost lähemalt osa saada.
Samasuguseid ringikõndijad ja pressijaid nagu meie oli terve rannatee täis - ikka rõõmsad ja ikka oma kilekottidega. Keerasime järgmisest sissepääsust randa ja kulgesime vaikselt eesminejate sabas mööda kitsukest rada, mis sisenejatele jäetud oli. Samal ajal seisis rahvas ka sissepääsu äärtes ja samasugune rivi inimesi tuli ka vastu. Aga no me saime ikkagi liivale ja nägime kaugel lava ja oi-oi, nägime seda tihedat inimmassi, mis meie ees ja meie seljataga rannal oli. Lavapoole, tõsi, nii hästi ei näinud, sest sealt vilkusid värvilised ja pisut pimestavad tuled vastu.
Üks asi, mida ma pelgan on mega rahvamass, mis võib ettearvamatult käituma hakata ja mille sisse sa võid kaduda. Kuna tundus, et meie eesmärk sai ka täidetud, et tahtsime ju näha, kuidas rannapidu käib ja nägimegi, siis ei olnud mõtet pikemalt sinna massi sisse jääda.
Aga pidu käis muidu nii, et mass seisis näoga lava poole ja avatas andunult lavale ja võibolla minu kujutluses, aga võibolla siiski päriselt, õõtsus muusikataktis. Tegelikult oli rannas kottpime, aga sähvivad valguskiired valgustasid inimeste nägusid ja seda sõna otseses mõttes inimmerd.
Huvitav asjaolu, mille ma sain teada alles hiljem poola keele tunnis, oli see, et seal lava ees ei olnudki vip-ala ja me oleksime ka vabalt sinna minna saanud. Foilipiin Archi minu poola keelest, kelelga me alati tunni algust oodates räägime, mis me vahepeal teinud oleme, jagas kogemust, et see lavaesine oli küll jah turvameeste poolt kontrollitud ala, aga ainult sellepärast, et sinna ei võinud alkoholiga (ja vist kam ilutulestikuga?) sisse minna. Archi ise oli seal lava ees ja seal oli üsna mõnus olnud, Ei olnud väga suurt trügimist ja massi.
Ma tegelikult mõistan seda küll, sest seal kaugemas sektoris nagu ma ütlesin, olid tõesti pea kõik kilekottidega :D.
Ranna poole valguv inimmass oli rõõmus ja jutukas. Enamikel olid joogitopsid käes ja ma võin oletada, et nad mekkisid sealt mingit sorti alkoholi. Enamikel olid kaasas ka kilekotid, kus tundus olevat veel alkoholi ja pea igaühel paistis kotist ka mõni ilutulestiku toru või karp.
Võtsin lastel käest kinni, sest rahvast oli tõesti järjest enam ja enam. Rannapidu oli alanud kell 22 ja seega selleks ajaks, kui meie jõudsime, juba täies hoos. Oli kuulda ja näha, et Brzeźno muulil oli suunaga sadama poole üles seatud lava, kus siis ilmselt oli ka DJ, keegi vähemasti muusikat mängis ja värvilised tuled sähvisid igale poole. Üritasime ennast läbi massi muuli ja lava poole pressida, aga seal tuli ette mingisugune ala, mida turvamehed valvasid ja tundus, et see on ilmselt kas mingi vipala vmt. Okei, sinna me siis lähemale ei pressinud, vaid kõndisime mööda rannaäärt edasi, et ühel hetkel päris randa pöörata ja ehk ka natuke peost lähemalt osa saada.
Samasuguseid ringikõndijad ja pressijaid nagu meie oli terve rannatee täis - ikka rõõmsad ja ikka oma kilekottidega. Keerasime järgmisest sissepääsust randa ja kulgesime vaikselt eesminejate sabas mööda kitsukest rada, mis sisenejatele jäetud oli. Samal ajal seisis rahvas ka sissepääsu äärtes ja samasugune rivi inimesi tuli ka vastu. Aga no me saime ikkagi liivale ja nägime kaugel lava ja oi-oi, nägime seda tihedat inimmassi, mis meie ees ja meie seljataga rannal oli. Lavapoole, tõsi, nii hästi ei näinud, sest sealt vilkusid värvilised ja pisut pimestavad tuled vastu.
Üks asi, mida ma pelgan on mega rahvamass, mis võib ettearvamatult käituma hakata ja mille sisse sa võid kaduda. Kuna tundus, et meie eesmärk sai ka täidetud, et tahtsime ju näha, kuidas rannapidu käib ja nägimegi, siis ei olnud mõtet pikemalt sinna massi sisse jääda.
Aga pidu käis muidu nii, et mass seisis näoga lava poole ja avatas andunult lavale ja võibolla minu kujutluses, aga võibolla siiski päriselt, õõtsus muusikataktis. Tegelikult oli rannas kottpime, aga sähvivad valguskiired valgustasid inimeste nägusid ja seda sõna otseses mõttes inimmerd.
Huvitav asjaolu, mille ma sain teada alles hiljem poola keele tunnis, oli see, et seal lava ees ei olnudki vip-ala ja me oleksime ka vabalt sinna minna saanud. Foilipiin Archi minu poola keelest, kelelga me alati tunni algust oodates räägime, mis me vahepeal teinud oleme, jagas kogemust, et see lavaesine oli küll jah turvameeste poolt kontrollitud ala, aga ainult sellepärast, et sinna ei võinud alkoholiga (ja vist kam ilutulestikuga?) sisse minna. Archi ise oli seal lava ees ja seal oli üsna mõnus olnud, Ei olnud väga suurt trügimist ja massi.
Ma tegelikult mõistan seda küll, sest seal kaugemas sektoris nagu ma ütlesin, olid tõesti pea kõik kilekottidega :D.
Meie pressisime ennast aga tuldud teed tagasi rannaäärsele jalutusteele ja hingasime kergendatult kui jälle oluliselt väiksema inimmassi sisse saime. Peale kiiret kaalumist ja kella vaatamist, otsustasime, et hakkame liikuma mööda randa kodupoole ja võtame uue aasta vastu rannas. Kõndsime veidi mööda teed edasi ja siis keerasimegi uuesti randa, aga sel korral siis nö lava taga. Ohhh, seal oli õhku! Inimesi oli ka korralikult - seltskonnad olid ennast mõnusasti sisse sättinud, aga jättes üksteisega viisaka vahe sisse. Osadel olid tekid või toolid kaasas, mõnedel paistis sööki olevat ja enamikel oli jooki ning muidugi oli pea kõigil raketid kaasas.
Ja seda ilutulestikku lasti ka koguaeg. Kui mööda randa Brzeźnost Jelitkowo (see on see meie kodurand) poole kõndida, siis jääb pparemale käele meri ja vasakule kõrgete puudega park. Seljataha jääb Brzeźno ja ees on Jelitkowost veel edasi näha Sopot ning kaugemal Gdynia.
Kõndisime aeglaselt mööda liiva, üritades korraga vaadata nii ette kui taha, sest mõlemal pool oli ilutulestik lausa metsikuks paisunud. Ja eks siis saigi kell 12 ka. Kogu rand oli üks suur tuledemeri, ilutulestikku lasti meie nina all ja kaugemal ja veel kaugemal ningb isegi merel seisvatelt kaubalaevadelt lasti rakette. Loomulikult kaasnes sellega ka kujuteldamatu müra ja paugutamine. Lisete oli terve aja käed kõrvadel, aga vaatas siiski seda tuledemöllu huvga.
See oli selline hetk, kus tahaks selle kõik endasse talletada ja võibolla isegi ölda, et oh ilus hetk, viibi veel. Ja teate, see hetk viibiski, ta viibis üks kolmveerand tundi täistuuridel ja siis hakkas natuke lahtuma, aga otsa ei saanud. Meie olime terve aja vaikselt kodupoole jalutanud, vahepeal seisatanud ja suu lahti kogu seda ilu sisse ahminud, siis jälle vaadanud, et kus teised pereliikmed on, ja edasi kõndinud. Ühel hetkel jõudsime oma rannani. Südaöö oli ammu-ammu seljataha jäämnud ja uus aasta alanud, aga raketid lendasid ikka veel. Keerasime rannalt ära kodupoole ja nentisime, kui hea meel meil oli, et me ennast ikkagi kodust välja ajasime ja et me just randa läksime. See kogemus oli tõesti midagi väga erilist.
Ja kui nüüd mõelda, et rannas olles sa näedki ainult rannalt ja merelt lastud ilutulestikku ning ülejäänud linnas taevasse lendav ilu sinna ei paista, siis milline kohutav hulk ilutulestiku sel ööl ainult Gdanskis taevasse pidi lendama? Ma ei suuda seda tegelikult isegi ette kujutada.
Ja seda ilutulestikku lasti ka koguaeg. Kui mööda randa Brzeźnost Jelitkowo (see on see meie kodurand) poole kõndida, siis jääb pparemale käele meri ja vasakule kõrgete puudega park. Seljataha jääb Brzeźno ja ees on Jelitkowost veel edasi näha Sopot ning kaugemal Gdynia.
Kõndisime aeglaselt mööda liiva, üritades korraga vaadata nii ette kui taha, sest mõlemal pool oli ilutulestik lausa metsikuks paisunud. Ja eks siis saigi kell 12 ka. Kogu rand oli üks suur tuledemeri, ilutulestikku lasti meie nina all ja kaugemal ja veel kaugemal ningb isegi merel seisvatelt kaubalaevadelt lasti rakette. Loomulikult kaasnes sellega ka kujuteldamatu müra ja paugutamine. Lisete oli terve aja käed kõrvadel, aga vaatas siiski seda tuledemöllu huvga.
See oli selline hetk, kus tahaks selle kõik endasse talletada ja võibolla isegi ölda, et oh ilus hetk, viibi veel. Ja teate, see hetk viibiski, ta viibis üks kolmveerand tundi täistuuridel ja siis hakkas natuke lahtuma, aga otsa ei saanud. Meie olime terve aja vaikselt kodupoole jalutanud, vahepeal seisatanud ja suu lahti kogu seda ilu sisse ahminud, siis jälle vaadanud, et kus teised pereliikmed on, ja edasi kõndinud. Ühel hetkel jõudsime oma rannani. Südaöö oli ammu-ammu seljataha jäämnud ja uus aasta alanud, aga raketid lendasid ikka veel. Keerasime rannalt ära kodupoole ja nentisime, kui hea meel meil oli, et me ennast ikkagi kodust välja ajasime ja et me just randa läksime. See kogemus oli tõesti midagi väga erilist.
Ja kui nüüd mõelda, et rannas olles sa näedki ainult rannalt ja merelt lastud ilutulestikku ning ülejäänud linnas taevasse lendav ilu sinna ei paista, siis milline kohutav hulk ilutulestiku sel ööl ainult Gdanskis taevasse pidi lendama? Ma ei suuda seda tegelikult isegi ette kujutada.
Ka kogu kodutee kõlas siin ja seal ikka veel pauke. Maja oli õnneks alles, aga meie kodu lähedal tänaval oli küll ilmselgelt midagi põlema läinud, sest põlenud kraami hunnik, tuhk ja kustutusjäljed olid selgelt näha.
Luise oli meie kandis näha olnud ilutulestikku koos koertega mõnusalt aknast vaadanud ja kutsad õnneks ei lasknud ennast valjudest helidest üldse häirida, vaid keerasid ennast keset paugutamist mõnusalt magama.
Järgmisel päeval, kui me varasel pealelõunal koertega jalutamas käisime, ei olnud kusagil enam mingit olulist prügi märgata - kõik ilutulestiku karbid ja joogitopsid oli juba ära koristatud. Imeline!
Luise oli meie kandis näha olnud ilutulestikku koos koertega mõnusalt aknast vaadanud ja kutsad õnneks ei lasknud ennast valjudest helidest üldse häirida, vaid keerasid ennast keset paugutamist mõnusalt magama.
Järgmisel päeval, kui me varasel pealelõunal koertega jalutamas käisime, ei olnud kusagil enam mingit olulist prügi märgata - kõik ilutulestiku karbid ja joogitopsid oli juba ära koristatud. Imeline!
Veel üks tähtis päev ja riigipüha on Poolas Kolmekuningapäev ehk 6. jaanuar. Pea igas suuremas asulas toimub sel päeval paraad koos näitemänguga. Poolakad armastavad igal tähtsamal päeval paraade korraldada ja mitte militaarseid, vaid rahvaparaade. Need on tõeliselt värvikirevad paraadid, kus ennast riietatakse maagideks, ingliteks, kuningateks või kantakse lihtsalt kroone.
Kolmekuningapäev on Poolas üks kristliku traditsiooni vanemaid pühi. Sellega lõpetatakse Kristuse sünniga seotud pidustuste aeg. Kolm tarka, tuntud kui Caspar, Melchior ja Balthazar, järgisid eredat tähte taevas ja läksid Petlemma sündinud beebile austust avaldama ja kingitusi viima. Esimesed kristluse järgijad tähistasid jõule just sel päeval. Seda tava jätkavad tänapäevani – õigeusklikud ja kreekakatoliiklased. Nii on vähemasti kirjas.
Kolmekuningapäeval käiakse missal. Vanal ajal süüdati Kolmekuningapäeval ahjus uus leek, kasutades kirikuküünalde tuld, mille preester süütas missa ajal. Kui uus tuli oli tehtud, oli keelatud majja tuua igasugust muud leeki, sest usuti, et sellega võib kaasas käia ebaõnn. Maju külastasid kostümeeritud lauljad, kes tõid piskesi kingitusi nt õunu ja pähkleid.
Vana-Poolas valiti ka mandlikuningat. Kuninga leidmiseks peideti mõnda küpsetisse mandel ja selle leidnud inimene kuulutati Mandlikuningaks. Sarnast protseduuri järgiti ka Mandlikuninganna valimiseks. Kuninglik paar hõivas aukoha laua taga, kuid lisaks vastutasid nad ka külaliste kostitamise eest. Need kohustused lasusid eeskätt mandlikuningal, kes pidi korraldama kohalviibivatele daamidele tantse ja seltskonnamänge.
Kolmekuningapäev on Poolas üks kristliku traditsiooni vanemaid pühi. Sellega lõpetatakse Kristuse sünniga seotud pidustuste aeg. Kolm tarka, tuntud kui Caspar, Melchior ja Balthazar, järgisid eredat tähte taevas ja läksid Petlemma sündinud beebile austust avaldama ja kingitusi viima. Esimesed kristluse järgijad tähistasid jõule just sel päeval. Seda tava jätkavad tänapäevani – õigeusklikud ja kreekakatoliiklased. Nii on vähemasti kirjas.
Kolmekuningapäeval käiakse missal. Vanal ajal süüdati Kolmekuningapäeval ahjus uus leek, kasutades kirikuküünalde tuld, mille preester süütas missa ajal. Kui uus tuli oli tehtud, oli keelatud majja tuua igasugust muud leeki, sest usuti, et sellega võib kaasas käia ebaõnn. Maju külastasid kostümeeritud lauljad, kes tõid piskesi kingitusi nt õunu ja pähkleid.
Vana-Poolas valiti ka mandlikuningat. Kuninga leidmiseks peideti mõnda küpsetisse mandel ja selle leidnud inimene kuulutati Mandlikuningaks. Sarnast protseduuri järgiti ka Mandlikuninganna valimiseks. Kuninglik paar hõivas aukoha laua taga, kuid lisaks vastutasid nad ka külaliste kostitamise eest. Need kohustused lasusid eeskätt mandlikuningal, kes pidi korraldama kohalviibivatele daamidele tantse ja seltskonnamänge.
Tänapäeval on Kolmekuningapäeval tähtis osa missal, kus õnnistatakse kriiditükke ja mürri. Mina teie asemel küsiksin nüüd imestunult: Kriiditükke? Ja mis see mürr on? Lisaks õnnistatakse veel ka väikeseid tagasihoidlikke ehteid, mis kandjale järgneval aastal õnne ja jõukust toovad.
Aga siiski mürr? Mürr on meid kummitanud sellest peale, kui Liisbet jõulunäidendis rääkis, et kolm kuningat tõid jeesusbeebile kingitsueks mürri, ja siis ise meilt uuris, et mis see mürr on. Mina ei teadnud ja ausalt öeldes ei saanud ka googeldades, ega saa siiamaani täpselt aru. Internet ütleb, et mürr on punakaspruun lõhnav kummivaik, mida saadakse somaalia mürripuult. Seda kasutatakse ravimitööstuses ja parfüümide ning võideõlide koostises. Ma ei tea, kas sai selgemaks, aga ma ise arutlen endaga edasi, et mida tavaline inimene mürriga teeb? Kust inimene mürri saab, et seda kirikusse viia? See on jälle selline minu jaoks täiesti tundmatu maailm.
Aga miks õnnistatakse kriiti? Seda ma tean :). Selle õnnistatud kriidiga kirjutatakse kodumaja välisuksele kas C+M+B ja uus aastanumber või siis K+M+B ja aastaarv. See tuleneb esiteks ladina sentensist Christus mansionem benedicat – Kristus õnnistagu seda maja ja teiseks on need kolme kuninga eesnimetähed ehk siis Caspar, Melchior ja Balthazar. Caspar on ajajooksul Poolas Kaspariks saanud ja sellest ka K.
Eelmise aasta jaanuaris me nägime Elblagis mõnedel majaustel selliseid tähti ja ei saanud mitte aru, mida see küll tähendada võiks. Oletasime, et see on kuidagi uue aastaga seotud, aga kolmekuningapäeva me pilti ei paigutanud. Gdanskis me neid tähti ei näinud.
Aga siiski mürr? Mürr on meid kummitanud sellest peale, kui Liisbet jõulunäidendis rääkis, et kolm kuningat tõid jeesusbeebile kingitsueks mürri, ja siis ise meilt uuris, et mis see mürr on. Mina ei teadnud ja ausalt öeldes ei saanud ka googeldades, ega saa siiamaani täpselt aru. Internet ütleb, et mürr on punakaspruun lõhnav kummivaik, mida saadakse somaalia mürripuult. Seda kasutatakse ravimitööstuses ja parfüümide ning võideõlide koostises. Ma ei tea, kas sai selgemaks, aga ma ise arutlen endaga edasi, et mida tavaline inimene mürriga teeb? Kust inimene mürri saab, et seda kirikusse viia? See on jälle selline minu jaoks täiesti tundmatu maailm.
Aga miks õnnistatakse kriiti? Seda ma tean :). Selle õnnistatud kriidiga kirjutatakse kodumaja välisuksele kas C+M+B ja uus aastanumber või siis K+M+B ja aastaarv. See tuleneb esiteks ladina sentensist Christus mansionem benedicat – Kristus õnnistagu seda maja ja teiseks on need kolme kuninga eesnimetähed ehk siis Caspar, Melchior ja Balthazar. Caspar on ajajooksul Poolas Kaspariks saanud ja sellest ka K.
Eelmise aasta jaanuaris me nägime Elblagis mõnedel majaustel selliseid tähti ja ei saanud mitte aru, mida see küll tähendada võiks. Oletasime, et see on kuidagi uue aastaga seotud, aga kolmekuningapäeva me pilti ei paigutanud. Gdanskis me neid tähti ei näinud.
Küll aga toimus Gdanskis Kolemkuningapäeva paraad. Paraadil saavad kõik osaleda, aga seal on kõndimas ka nö palgatud näitlejad, kes siis teatud kindlates kohtades, kus paraad seisma jääb, kolmekuningapäeva lugu etendavad. Meil oli plaan paraadi vaatama minna küll, aga väikesed inimesed tahtsid hoopis Sopotisse uisutama minna. Natuke mõru meelega läksime siis hoopis Sopotisse, no ikkagi koolivaheaja viimane päev ka, täidame siis laste soovi. Sopot aga on nii hunnitu koht, et seal ei saa kaua mõru meelega olla ja ets kae, avastasime ühelt kuulutuste tulbalt, et ka Soptis on paari tunni pärast Kolemkuningapäeva rongkäik. Juhhuu! Me ei jäägi ilma. Saatsime lapsed uisutama ja läksime Meelisega ise Sopoti põhitänavat raalima, et kas riigipühal ka mõni söögikoht juba lahti on, kus me saaks hilist hommiku- või varast lõunasööki süüa ja aega veeta kuni rongkäiguni. Sopotis oleme me ainult paaris söögikohas käinud - üks on meie lemmik kalakoht rannaääres ja teine oli üks üsna kummaline koht peatänava ääres, kus me Meelisega eemisel suvel kohvi jõime, et aega parajaks teha. Me ei teadnud isegi selle koha nime, aga teadsime, et selles kohas oli kummaline atmosfäär, veider sisekujundus, aeglane teenindus ja et põrand oli vana aja tänavakividest ehk see oli üks ajalooga koht, kus tänav jätkus kohvikus sees. Ja me teadsime, et seni, kuni on teisi söögikohti, mida avastada, me sinna küll enam minna ei taha.
Nii me siis kõndisime mööda tänavat teades, et see mitte sobiv söögikoht jäi vasakut kätt ja meie mõlema mälus oli see kuidagi pruun. Tuleb tõdeda, et enamik söögikohad olid kinni ja mõned üksikud avatud kohad olid üsna ülerahvastatud. Nii me siis kõndisime ja piilusime, et kas see või teine koht on lahti ja kas istekohti on. Olime juba peaaegu mõttes taaskord oma kalakohvikusse minemas kui üht restot läbi klaasukse piiludes, tuli sealt mees välja ja näitas meile lahkesti menüüd ning ütles, et neil on kaks vaba lauda küll praegu, aga mitte kauaks. Ta pani meile lahkesti restos laua kinni ja läks sisse tagasi ning meie läksime liuväljale laste järgi. Kõik koos tõttasime õnnelikult tagasi restorani juurde, rõõmsad ja ootusärevad, et heas restoranis koolivaheajale väärikas punkt panna ja siis kolme kuningat vaatama minna. Restoranis tuldi meile juba vastu ja kohe, kui me sealt uksest sisse astusime ning selle põrandat nägime, saime me Meelisega aru, et see oli see üks ainus koht kõigi võimalike seast, kuhu me minna ei tahtnud. Peas oli korraks segadus, kas põgeneda või siiski vastu võtta, mis antakse, aga no kuhu sa enam põgened? Meid juhatati lahkesti täpselt samasse lauda, kus me Meelisega juba varem istunud olime. Ja siis me naersime, kohe tublisti. Ja rääkisime lastele ka oma ebaõnnest. Mõtlesime veelkord, kas äkki nüüd veel põgeneda, aga no istusime edasi.
Üsna samamoodi, kui esimesel korral, läks ikka tohutult aega, et keegi üldse tuleks ja küsiks, mida me tellida soovime. Tellisime ära ja siis läks jälle tohutult aega. Me saime juba aru, et mingeid kuningaid meil siiski näha ei õnnestu, sest me ilmselt ootame paraadi ajal ikka veel oma sööke.
Hea nali oli ka. Arutasime omavahel, et kohe, kui meile nt joogid, millega läks ka hiiglama kaua aega, tuuakse, siis ütleme, et ei pea jälgima eelroog-pearoog järjekorda, vaid kohe, kui midagi valmis on, toogu aga lauda ja toogu arve kah kohe. Kui siis lõpuks kelner tuli, siis Meelis ütleski talle inglise keeles seda, mida me olime kokku leppinud, aga kelner kohkus selle peale üsnagi ära ja tema vastusest oli mõista, et tema sai aru, et me ei tahagi kohapeal süüa enam, vaid pakkigu meile kõik kaasa ja me läheme minema. Silusime siis selle uuesti ära ja tõepoolest maksime ka arve ära enne, kui me üldse midagi saanud olime, sest me ei tahtnud veel pärast sööki tund aega arvet oodata. Ja ühel hetkel siiski saabusid ka söögid, mis olid tegelikult maitse poolest igati head, aga see ei korvanud siiski kogu seda ootamist ja veidrat interjööri.
Olime just sööma asunud, kui Liisbet hüüdis: "Kolm kuningat!". Tõesti, olidki. Akna tagant läksid mööda kolm uhket kostümeeritud idamaa kuningat hobustel ja neile järgnes rahva rongkäik. Rahvas muudkui läks ja läks ja läks. Sõime vahepeal natuke ja siis kiikasime jälle aknast välja ning nad ikka läksid. See oli üks väga väga pikk rongköäik. Kui see lõpuks möödas oli ja tänaval jälle tavapärane Sopoti sagimine algas, ütles Liisbet, et emme, sa ikkagi nägid kolme kuningat, ja tal, oli täiesti õigus. Me nägime.
Ei saa kirjeldamata jätta ka ikka selle sama söögikoha kummalist elamust. Telisin kuuma šokolaadi, mis asetses menüüs kuumade jookide all ja mis siiani on Poolas kakaoks või siis tiba kreemisemaks kakaoks osutunud. Seekord oli kuum šokolaad midagi sellist, mis tassist ilma lusikaga kaevamata välja ei tulnud, juua polnud seal midagi. Maitse oli hea ja kui ma sellise mahugustoidu saaksin, oleksin täitsa rõõmus, aga no joogina oli see siiski imelik. Ja nüüd olgu siinkohal ka kõigile meeldejätmiseks öeldud, et koha nimi on Sinine Puudel.
Nii me siis kõndisime mööda tänavat teades, et see mitte sobiv söögikoht jäi vasakut kätt ja meie mõlema mälus oli see kuidagi pruun. Tuleb tõdeda, et enamik söögikohad olid kinni ja mõned üksikud avatud kohad olid üsna ülerahvastatud. Nii me siis kõndisime ja piilusime, et kas see või teine koht on lahti ja kas istekohti on. Olime juba peaaegu mõttes taaskord oma kalakohvikusse minemas kui üht restot läbi klaasukse piiludes, tuli sealt mees välja ja näitas meile lahkesti menüüd ning ütles, et neil on kaks vaba lauda küll praegu, aga mitte kauaks. Ta pani meile lahkesti restos laua kinni ja läks sisse tagasi ning meie läksime liuväljale laste järgi. Kõik koos tõttasime õnnelikult tagasi restorani juurde, rõõmsad ja ootusärevad, et heas restoranis koolivaheajale väärikas punkt panna ja siis kolme kuningat vaatama minna. Restoranis tuldi meile juba vastu ja kohe, kui me sealt uksest sisse astusime ning selle põrandat nägime, saime me Meelisega aru, et see oli see üks ainus koht kõigi võimalike seast, kuhu me minna ei tahtnud. Peas oli korraks segadus, kas põgeneda või siiski vastu võtta, mis antakse, aga no kuhu sa enam põgened? Meid juhatati lahkesti täpselt samasse lauda, kus me Meelisega juba varem istunud olime. Ja siis me naersime, kohe tublisti. Ja rääkisime lastele ka oma ebaõnnest. Mõtlesime veelkord, kas äkki nüüd veel põgeneda, aga no istusime edasi.
Üsna samamoodi, kui esimesel korral, läks ikka tohutult aega, et keegi üldse tuleks ja küsiks, mida me tellida soovime. Tellisime ära ja siis läks jälle tohutult aega. Me saime juba aru, et mingeid kuningaid meil siiski näha ei õnnestu, sest me ilmselt ootame paraadi ajal ikka veel oma sööke.
Hea nali oli ka. Arutasime omavahel, et kohe, kui meile nt joogid, millega läks ka hiiglama kaua aega, tuuakse, siis ütleme, et ei pea jälgima eelroog-pearoog järjekorda, vaid kohe, kui midagi valmis on, toogu aga lauda ja toogu arve kah kohe. Kui siis lõpuks kelner tuli, siis Meelis ütleski talle inglise keeles seda, mida me olime kokku leppinud, aga kelner kohkus selle peale üsnagi ära ja tema vastusest oli mõista, et tema sai aru, et me ei tahagi kohapeal süüa enam, vaid pakkigu meile kõik kaasa ja me läheme minema. Silusime siis selle uuesti ära ja tõepoolest maksime ka arve ära enne, kui me üldse midagi saanud olime, sest me ei tahtnud veel pärast sööki tund aega arvet oodata. Ja ühel hetkel siiski saabusid ka söögid, mis olid tegelikult maitse poolest igati head, aga see ei korvanud siiski kogu seda ootamist ja veidrat interjööri.
Olime just sööma asunud, kui Liisbet hüüdis: "Kolm kuningat!". Tõesti, olidki. Akna tagant läksid mööda kolm uhket kostümeeritud idamaa kuningat hobustel ja neile järgnes rahva rongkäik. Rahvas muudkui läks ja läks ja läks. Sõime vahepeal natuke ja siis kiikasime jälle aknast välja ning nad ikka läksid. See oli üks väga väga pikk rongköäik. Kui see lõpuks möödas oli ja tänaval jälle tavapärane Sopoti sagimine algas, ütles Liisbet, et emme, sa ikkagi nägid kolme kuningat, ja tal, oli täiesti õigus. Me nägime.
Ei saa kirjeldamata jätta ka ikka selle sama söögikoha kummalist elamust. Telisin kuuma šokolaadi, mis asetses menüüs kuumade jookide all ja mis siiani on Poolas kakaoks või siis tiba kreemisemaks kakaoks osutunud. Seekord oli kuum šokolaad midagi sellist, mis tassist ilma lusikaga kaevamata välja ei tulnud, juua polnud seal midagi. Maitse oli hea ja kui ma sellise mahugustoidu saaksin, oleksin täitsa rõõmus, aga no joogina oli see siiski imelik. Ja nüüd olgu siinkohal ka kõigile meeldejätmiseks öeldud, et koha nimi on Sinine Puudel.
Ja sellega saigi jõulupühadele punkt pandud ning järgmisel päeval algas taas kool.
Lisa kommentaar