Ja päike tõuseb
–
Ma mõtlesin hiljuti enda jaoks välja, et poola hääl on minu jaoks kirikukellade helin ja poola lõhn on sõja lõhn. Ei saa olla Poolas ja mitte kuulda kaikuvaid kirikukelli või mitte tunda ja näha, kuidas kogu see maa on sõjast läbi imbunud ja elab täna, kui II Maailmasõja puhkemisest on möödunud 85. aastat, ikka veel sõjamõtetes.
Ka eesti ajaloos on asju, mida me loodetavasti mitte kunagi ei unusta ja mida mina ise olen endale tõotanud meeles kanda ning seda mälestust ja tõde ka teistele edasi anda. Ka Eestit on räsinud sõjad, ka Eesti elas üle II Maailmasõja koledused, aga Eestis ei vaata sõda mulle iga päev vastu. Poolas vaatab. Ja ma ei tea, kas see on hea või halb, see lihtsalt on nii.
Ka eesti ajaloos on asju, mida me loodetavasti mitte kunagi ei unusta ja mida mina ise olen endale tõotanud meeles kanda ning seda mälestust ja tõde ka teistele edasi anda. Ka Eestit on räsinud sõjad, ka Eesti elas üle II Maailmasõja koledused, aga Eestis ei vaata sõda mulle iga päev vastu. Poolas vaatab. Ja ma ei tea, kas see on hea või halb, see lihtsalt on nii.
Milles see sõjahõng väljendub? Kas või selles, et ma käin iga päev mööda tänavaid, mis kannavad sõjakangelaste nimesid, ma möödun iga päev suurest maalingust paneelmaja otsaseinal, see kujutab Poola posti kaitsmist II Maailmasõja esimestel päevadel. Minu köögiaknast paistab ühe teise paneelmaja otsaseina kattev maal, mis on inspireeritud II Maailmasõjast ja kuhu on kirjutatud "Mitte kunagi enam sõda". Paljudel tavalistel tänavatel kotermajade vahel on ootamatult silma ette kerkivad mälestusmärgid. Vahel ma loen neid ja need on alati pühendatud II-s Maailmasõjas hukkunutele. Mälestamiseks ja mäletamiseks ei pea Poolas õigupoolest kuhugi minema, tuled toast välja, võibolla keerad ümber nurga või kahe ja juba ongi koht, kuhu küünal või lilled panna ja kus oma mõtteid mõlgutada.
Ma tean, et ma ise olen ka just siin Poolas II Maailmasõja huviliseks saanud. Ma uurin asju, mis mind varem ei kõnetanud ja teemasid, mida ma siiani pigem vältida püüdsin. Tahan mõista ja seoseid luua, püüan Poolasse sisse elada.
II Maailmasõda algas Gdanskis. Tõsi, selle detailide üle vaieldakse pisut, aga mina tahan uskuda enimlevinud fakti, et just Gdanskis Westerplattel 1. septembril 1939 kell 4.45 see avapauk koletule kuritööle anti.
1. septembril on igal aastal Westerplattel kogunemine ja mälestusüritus. Sel aastal, kui II Maailmasõja puhkemisest möödus ümmargune 85 aastat ja 44 aastat möödus 1980. aasta streigist laevatehases, kust said paljud suured muutused alguse, ning kui Euroopa Solidaarsuskeskus sai 10 aastat vanaks, tehti sellest üks suurem peo- ja mälestusnädalavahetus. Toimuvate ürituste nimekiri oli pikk, mäletusmärkide avamisest ja ümbermatmisest kuni tantsupeoni tähtede all. Täitsa mitmesse kohta oleks võinud minna, aga meil kulus kuidagi aeg muule ja võtsime plaani ainult ühe - olla 1. septembri hommikul kell 4.45 Westerplattel.
II Maailmasõda algas Gdanskis. Tõsi, selle detailide üle vaieldakse pisut, aga mina tahan uskuda enimlevinud fakti, et just Gdanskis Westerplattel 1. septembril 1939 kell 4.45 see avapauk koletule kuritööle anti.
1. septembril on igal aastal Westerplattel kogunemine ja mälestusüritus. Sel aastal, kui II Maailmasõja puhkemisest möödus ümmargune 85 aastat ja 44 aastat möödus 1980. aasta streigist laevatehases, kust said paljud suured muutused alguse, ning kui Euroopa Solidaarsuskeskus sai 10 aastat vanaks, tehti sellest üks suurem peo- ja mälestusnädalavahetus. Toimuvate ürituste nimekiri oli pikk, mäletusmärkide avamisest ja ümbermatmisest kuni tantsupeoni tähtede all. Täitsa mitmesse kohta oleks võinud minna, aga meil kulus kuidagi aeg muule ja võtsime plaani ainult ühe - olla 1. septembri hommikul kell 4.45 Westerplattel.
Ürituse kava lugedes tundus, et ega seal ju midagi erilist ei olegi, kõned, pärjad, mälestustuli jmt, sellistel üritustel oleme me Meelisega varemalt Eestis päris palju käinud. Ehk siis midagi ekstra põnevat ma ei oodanudki, tahtsin lihtsalt osaline olla ja õhkkonda tunnetada.
Nagu tavaliselt käime me igasugustel pärjaüritustel Meelisega kahekesi, siis võtsime ka seekord peale ohtraid kordamisi, mis seal ikka tehakse ja mis kell ärkama peab, selle seikluse ette kahekesi.
Ehkki Westerplattele sõitsid sel varahommikul ka tasuta bussid, otsustasime meie ikkagi autoga minna, kuna me ei tunne veel absoluutselt Gdanski bussiliine ja et me tahtsime endale sobival hetkel ära tulla. Üritasime ennast õhtul varem magama sättida, aga no kell 3.15 hommikul ei olnud ikkagi liiga mõnus ärgata. Väljas oli pime, aga tänavavalgustus põles, foorid töötasid ja autod sõitsid. 3.40 olime meie ka autos ja asusime Westerplatte poole teele.
Nagu tavaliselt käime me igasugustel pärjaüritustel Meelisega kahekesi, siis võtsime ka seekord peale ohtraid kordamisi, mis seal ikka tehakse ja mis kell ärkama peab, selle seikluse ette kahekesi.
Ehkki Westerplattele sõitsid sel varahommikul ka tasuta bussid, otsustasime meie ikkagi autoga minna, kuna me ei tunne veel absoluutselt Gdanski bussiliine ja et me tahtsime endale sobival hetkel ära tulla. Üritasime ennast õhtul varem magama sättida, aga no kell 3.15 hommikul ei olnud ikkagi liiga mõnus ärgata. Väljas oli pime, aga tänavavalgustus põles, foorid töötasid ja autod sõitsid. 3.40 olime meie ka autos ja asusime Westerplatte poole teele.
Selgus, et mõnel autol oli sel hommikul ka mujale asja, aga enamik läks siiski just sinna, kuhu meiegi. Westerplattele lähemale jõudes hakkas väike ummik tekkima, sõita sai õige aeglaselt ja vahepeal tuli seista ka. Vastassuunavööndis aga siiski suunaga Westerplattele möödusid meist iga natukese aja tagant politsei eskordi saatel autod. Selge, vipid. Tunne hakkas juba kogu seda automassi vaadates kuidagi eriliseks kiskuma.
Lõpuks jõudsime ka meie liikluse pudelikaelani ja selgus, et otse Westerplatte suurtesse parklatesse saidki sisse ainult vipid ning tavalised inimesed keerasid teelt ära paremale, kuhugi sadama-aladele. Olin ikka hinges väga lootnud, et nad on ürituse ajaks parkimiskorraldajad ka välja pannud, aga kahjuks ei olnud. Seega sai lihtsalt edasi sõita ja vaadata, kuidas iga viimne kui põõsas on täis pargitud. Lõpuks õnnestus meilgi ennast ühele kõnnitee äärele parkida ja asusime kiirel sammul Westerplatte monumendi poole teele. Oli ikka veel pime, aga liikusime sinna, kuhu teisedki ja tegelikult hakkasid peagi paistma ka monumendi juurest taevasse tõusvad valgusvihud.
Lõpuks jõudsime ka meie liikluse pudelikaelani ja selgus, et otse Westerplatte suurtesse parklatesse saidki sisse ainult vipid ning tavalised inimesed keerasid teelt ära paremale, kuhugi sadama-aladele. Olin ikka hinges väga lootnud, et nad on ürituse ajaks parkimiskorraldajad ka välja pannud, aga kahjuks ei olnud. Seega sai lihtsalt edasi sõita ja vaadata, kuidas iga viimne kui põõsas on täis pargitud. Lõpuks õnnestus meilgi ennast ühele kõnnitee äärele parkida ja asusime kiirel sammul Westerplatte monumendi poole teele. Oli ikka veel pime, aga liikusime sinna, kuhu teisedki ja tegelikult hakkasid peagi paistma ka monumendi juurest taevasse tõusvad valgusvihud.
Jõudsime platsile, vaatasin, et mõni minut oli 4.45-ni aega, aga juba hakatigi rääkima. Ehk siis olime kohal täpselt õigel ajal. Monument säras kaugel eemal valge-punases tulederüüs. Mälestussammas ise asub mäe otsas, kuhu viib selline teokarbi kujuline trepptee, mis keerleb ümber monumendi. See tee oli küünaldega tähistatud ja kõige üleval ümber monumendi põlesid tõrvikud. Monumendi ees platsil olid üles rivistatud mõned väikesed üksused ja olid sätitud toolid vippidele. Tavalised inimesed seisid tagapool ja neid oli palju, oi kui palju.
Tavalisi inimesi ma nägin oma silmaga, aga kõike muud vaatasin platsile üles pandud kahelt hiigelsuurelt ekraanilt. Ekraanid ja korralik helisüsteem olid väga tänuväärsed, nii sai kõigest vahetult osa, sest olgem ausad, üle teiste peade nägin ma vaid kõrgemal asuvat monumenti.
Kui eestlane laulab, et igaühel oma pill, siis Westerplattel oli igal poolakal oma lipp kaasas. Neil on sellised head väikesed lipud, palju väiksemad kui meie majalipud, mille nad siis vahel oma maja külge riputavad ja vahel rulli keeravad ning kaasa võtavad, kuhu vaja.
Alustuseks näidati ekraanidelt ajaloolisi kaadreid ja siis kaikus üle Westerplatte kõrvulukustav sireen. Meelis ütles, et need olid lähedal asuvad laevad, mis oma sireenid käima lükkasid. Vat see hetk oli eriliselt emotsionaalseks tegev, siis ma tundsin, et ahsooo, niimoodi see siis algas, midagi, mis meid on kujundanud ja mis meid tänapäevani mõjutab. See sireenide hetk oligi minu jaoks ürituse kõige kõnekam osa.
Teine ahhaa-hetk tuli siis, kui lauldi Poola hümni. Ma olen siin varem kirjutanud ka, et Poola hümn kõlab väga mürtsuvalt, selline prõmm-prõmm ja pauhh ja et kuidas küll tavainimesed suudavad seda laulda. Westerplattel inimesed meie ümber laulsid, laulsid nagu tavalised inimesed, kes valjemini ja kes vaiksemalt enda ette, aga kõik laulsid, südamest. Eeslauljaid, kes mikrofoni laulaks, ei olnud ja seega oligi ainult inimeste laul - mahe, südamlik ja pehme, mitte mingisugust prõmm-prõmmi ei olnud.
Tavalisi inimesi ma nägin oma silmaga, aga kõike muud vaatasin platsile üles pandud kahelt hiigelsuurelt ekraanilt. Ekraanid ja korralik helisüsteem olid väga tänuväärsed, nii sai kõigest vahetult osa, sest olgem ausad, üle teiste peade nägin ma vaid kõrgemal asuvat monumenti.
Kui eestlane laulab, et igaühel oma pill, siis Westerplattel oli igal poolakal oma lipp kaasas. Neil on sellised head väikesed lipud, palju väiksemad kui meie majalipud, mille nad siis vahel oma maja külge riputavad ja vahel rulli keeravad ning kaasa võtavad, kuhu vaja.
Alustuseks näidati ekraanidelt ajaloolisi kaadreid ja siis kaikus üle Westerplatte kõrvulukustav sireen. Meelis ütles, et need olid lähedal asuvad laevad, mis oma sireenid käima lükkasid. Vat see hetk oli eriliselt emotsionaalseks tegev, siis ma tundsin, et ahsooo, niimoodi see siis algas, midagi, mis meid on kujundanud ja mis meid tänapäevani mõjutab. See sireenide hetk oligi minu jaoks ürituse kõige kõnekam osa.
Teine ahhaa-hetk tuli siis, kui lauldi Poola hümni. Ma olen siin varem kirjutanud ka, et Poola hümn kõlab väga mürtsuvalt, selline prõmm-prõmm ja pauhh ja et kuidas küll tavainimesed suudavad seda laulda. Westerplattel inimesed meie ümber laulsid, laulsid nagu tavalised inimesed, kes valjemini ja kes vaiksemalt enda ette, aga kõik laulsid, südamest. Eeslauljaid, kes mikrofoni laulaks, ei olnud ja seega oligi ainult inimeste laul - mahe, südamlik ja pehme, mitte mingisugust prõmm-prõmmi ei olnud.
Pistan siia vahele ka natuke infot Poola hümni kohta. Poola hümni nimi on "Mazurek Dąbrowskiego" ehk "
Dąbrowski masurka". Laulu esimese rea järgi nimetatakse seda vahel ka nimega "Poola ei ole veel kadunud". Laulu sõnad kirjutas aastal 1797 Józef Wybicki ja muidugi mitte riigi hümniks, vaid pigem moraali tõstvaks rivilauluks sõduritele, kes parajasti Itaalias Napoleoni vägede koosseisus võitlesid. Viis on arvatavasti kokku kombineeritud erinevatest rahvaviisidest.
Poola hümn on lugulaul, mis nimetab mitmeid inimeste ja kohtade nimesid, mis kummalisel kombel sobivad ikka veel ka sajandeid hiljem laulda ja lausa hümnina. Hümni peategelane on poola kindral Jan Henryk Dąbrowski, kes juhtis vägesid mitmetes lahingutes ja kellest sai hiljem ka riigimees. Ta on armastatud poola kangelane ja tema juhtis Poola vägesid ka Itaalias, kus ka hilisem hümn sündis. Laul räägib sellest, kuidas väed Dąbrowski eestvedamisel Itaaliast tagasi Poolasse marsivad ja oma rahvuse taas ühendavad ning oma tol hetkel kadunud riigi taasloovad.
Kui keegi tahab üle kuulata, millline see Poola hümn ongi, siis selle leiab näiteks siit. See on selline tagasihoidlikum prõmm-prõmm variant.
Poola hümn on lugulaul, mis nimetab mitmeid inimeste ja kohtade nimesid, mis kummalisel kombel sobivad ikka veel ka sajandeid hiljem laulda ja lausa hümnina. Hümni peategelane on poola kindral Jan Henryk Dąbrowski, kes juhtis vägesid mitmetes lahingutes ja kellest sai hiljem ka riigimees. Ta on armastatud poola kangelane ja tema juhtis Poola vägesid ka Itaalias, kus ka hilisem hümn sündis. Laul räägib sellest, kuidas väed Dąbrowski eestvedamisel Itaaliast tagasi Poolasse marsivad ja oma rahvuse taas ühendavad ning oma tol hetkel kadunud riigi taasloovad.
Kui keegi tahab üle kuulata, millline see Poola hümn ongi, siis selle leiab näiteks siit. See on selline tagasihoidlikum prõmm-prõmm variant.
Kui nüüd tagasi Westerplattele minna, siis mälestusmärgi kõrval süüdati tõrvikuga üles mäkke viidud mälestustuli, loeti ette Westerplatte vanne ja siis algasid kõned. Ma hindasin juba varem Eestis Heiki korraldatavaid peensusteni lihvitud üritusi, kus igal kõnelejal on minutipealt aeg ette antud, kui kaua ta kõneleda võib ja kui kõneleja oma ajast üle juhtub minema, annab Heiki talle viisakalt märku, et aeg on otsas ja kui kõneleja ikka veel rääkida tahab, siis võtab Heiki ta viisakalt nö puldist maha ja laseb järgmise kõneleja pulti. Westerplattel, kus oli koos hulk kõrgeid ametikandjaid, kellest igaüks sai sõna ja tundus, et igaüks võis kõneleda nii kaua, kui aga süda lustis, mõtlesin ma rõõmsa tänutundega nendele Heiki juhitud üritustele teadmisega, et saab ju küll paremini.
Ma ei anna pead, et ma nüüd kõik isikud täpselt tuvastasin, aga meile tundus nii, et kõneleda said kaitseväe juhataja (või mõni teine kõrgem sõjaväelne), kaitseminister, välisminister, peaminister, presidenti ennast ei olnud, aga loeti ette tema pikem läkitus, Gdanski linnapea ja veel inimesi. Vahepeal me googeldasime Meelisega, et kui meile nt tundus, et nüüd räägib peaminister, siis milline ta välja näeb, et kas on tõesti tema või ei ole.
Iga esineja pidas korraliku pika kõne ja igaüks neist rääkis enamvähem sama juttu ja igaüks neist tõi üksuste kaupa välja sõjas kangelastegusid teinud grupid. Mulle meeldis see, et nad kõik oskasid kõnet pidada - rääkisid aeglaselt ja ilmekalt, see lihtsustab tunduvalt arusaamist võrreldes igapäevase kiire vulinajutuga. Aga mulle ei meeldinud kõnede pikkus ja üksteise kordamine. Ilmselt teistele ka ei meeldinud, sest üsna ruttu peale kõnede algust hakkas rahvas vaikselt ära tilkuma, algul väiksemate ja siis juba suuremate hulkadena. Päike tõusis ja läks järjest valgemaks ja valgemaks ning lõpuks olid päris valges näha juba üsna hõredad rahvahulgad. Kõned jätkusid ja nii näotu, kui see ka ei tundunud, hiilisime ka meie ühel hetkel ära.
Ma ei anna pead, et ma nüüd kõik isikud täpselt tuvastasin, aga meile tundus nii, et kõneleda said kaitseväe juhataja (või mõni teine kõrgem sõjaväelne), kaitseminister, välisminister, peaminister, presidenti ennast ei olnud, aga loeti ette tema pikem läkitus, Gdanski linnapea ja veel inimesi. Vahepeal me googeldasime Meelisega, et kui meile nt tundus, et nüüd räägib peaminister, siis milline ta välja näeb, et kas on tõesti tema või ei ole.
Iga esineja pidas korraliku pika kõne ja igaüks neist rääkis enamvähem sama juttu ja igaüks neist tõi üksuste kaupa välja sõjas kangelastegusid teinud grupid. Mulle meeldis see, et nad kõik oskasid kõnet pidada - rääkisid aeglaselt ja ilmekalt, see lihtsustab tunduvalt arusaamist võrreldes igapäevase kiire vulinajutuga. Aga mulle ei meeldinud kõnede pikkus ja üksteise kordamine. Ilmselt teistele ka ei meeldinud, sest üsna ruttu peale kõnede algust hakkas rahvas vaikselt ära tilkuma, algul väiksemate ja siis juba suuremate hulkadena. Päike tõusis ja läks järjest valgemaks ja valgemaks ning lõpuks olid päris valges näha juba üsna hõredad rahvahulgad. Kõned jätkusid ja nii näotu, kui see ka ei tundunud, hiilisime ka meie ühel hetkel ära.
Tee ääres pakkusid välikokad juba hernesuppi ja teed ning sinna sabasse oligi suur osa rahvast jõudnud. Meile tundus, et me ei taha järjekorras seista ja võibolla et ei taha ka kell 6 hommikul hernesuppi ning me kõndisime neist mööda ja jätsime supi vahele. Aga välikööki nähes tuli kodune tunne sisse küll.
Meie põikasime korraks hoopis mereäärde, sest Meelisele oli see tegelikult ka täiesti esimene kord Westerplattet külastada. Taevas punas imeilusalt ja rahulikult ning rannal ei meenutanud 85 aasta tagust õudust mitte miski.
Läksime autosse ja hakkasime koju sõitma ning saime aru, et nüüd oli ka üritus läbi saanud, kuna nii meie ette kui taha pressisid ennast vipiautod.
Meie põikasime korraks hoopis mereäärde, sest Meelisele oli see tegelikult ka täiesti esimene kord Westerplattet külastada. Taevas punas imeilusalt ja rahulikult ning rannal ei meenutanud 85 aasta tagust õudust mitte miski.
Läksime autosse ja hakkasime koju sõitma ning saime aru, et nüüd oli ka üritus läbi saanud, kuna nii meie ette kui taha pressisid ennast vipiautod.
Olime rahul, et me käisime, nägime ja kogesime, olime osake rahvast ja sündmusest, eriline tunne oli veel mõnda aega sees. Läbi rahuliku linna koju sõites kumises mu peas eelkõige ühest teisest sõjast rääkiva raamatu pealkiri ja juhtmõte - "Ja päike tõuseb".
Lisa kommentaar