Kuidas pakkida eluks, mida sa ette ei kujuta?

Mina ütleksin, et elanud:). Teinud oma kodus süüa, vaadanud üle poole teise kuu telekat. Näiteks alustasime me taaskord Harry Potteri filmide vaatamist ja ühe osa äravaatamine on olnud praegu üks väga mõnus osa igast päevast.
Muidugi oleme me kooliks valmistunud. Siinkohal rõõmsat, sõpru ja tarkust täis kooliaastat kõigile, kel täna taaskord see tähtis algus käes on. Poolas tundub, et algab enamikel kool esmaspäeval, 4. septembril, meie lastel ka. Koolimuljeid saan siis uue nädala algul jagada.
Aga igal juhul on seoses kooliga olnud sebimist, küsimusi, imestamist, mõistatusi ja uut mõistmist ikka väga palju. See kõik pole muidugi veel läbi, aga loodan, et paari nädala jooksul on asjad selged kuidas siis ikkagi koolis käiakse. 

Suurem sündmus on vahepeal olnud see, et saabusid meie asjad Eestist. Asjad pakkisime me kokku ja saatsime Märjamaalt kolimisautoga ära 13. juulil. Seda muidugi lootuses neid nii umbes kahe nädala pärast jälle näha. Vahepeal hoiustas asju kusagil oma laos kolimisfirma, mis oli valmis meie märguande peale asjad esimesel võimalusel Poola tooma. Taaskohtusime oma kraamiga 29. augustil. Mina vähemalt olin selle pooleteise kuuga juba hakanud tundma, et ega me tegelikult ei vajagi suurt midagi, saame edukalt hakkama sellega, mille igaüks oma väikesesse seljakotti pistis.
Ehkki tõele au andes vist igaüks meist mõnda asja siiski kodust ootas ja igatses. Mina igatsesin kõige enam juukselõikusmasinat:D. Mul on nimelt kuklast juuksed lühikesed ja vajavad sellist iganädalast või äärmisel juhul kahe nädala tagant lõikamist, et vähegi normaalne välja näeks. Kujutage ette, mis juhtub pooleteise kuuga! Seega oli kohe asjade saabumise õhtul suur juukselõikuspidu:D.

On huvitav küsimus, et mida sa pakid kaasa, kui sa lähed kolmeks aastaks ära, aga sul pole õrna aimugi, kus sa elama hakkad. Suures lootuses, et me kindlasti mingi elukoha saame, ei teadnud me aga, kas see saab olema tühi või sisustatud, mis seal olemas saab olema ja mida mitte, kui suur see koht on, asub see maal või linnas jne jne. Me ei teadnud vastust ühelegi küsimusele, mida tahaks enne pakkimist teada. Eks meil siis saidki asjad kaasa nö kõhutunde pealt. 
Täna võib öelda, et õnneks, et me ei võtnud hullult asju kaasa, mida me siin ei vaja, aga no ühtteist siiski. Näiteks võtsime kaasa kogu pere suusad ja selle juurde käiva varustuse. Tänaseks on selgunud, et siinkandis pole aastakümneid üle paari mm lund nähtud. Oleme selle üleliigse kraami suutnud tänaseks õnneks kõikidesse nendesse garderoobidesse ära paigutada:D. 
Samas on meil puudu vooditest madratsid ja selle puudujäägi likvideerimisega me alles tegeleme. Ehk siis preagu magame  nagu tavaliselt kodutütardega laagris või nagu vanadel geograafidel kombeks enamvähem betooni peal :D.

Vaikselt hakkame ennast juba nagu kodus tundma, et juba tead, mis kus  sahtlis paikneb ja kuidas kõik masinad ja süsteemid töötavad. Isegi kamina oleme ära katsetanud, sest tõesti, jahe on. 

Ümbruskonda me liiga kaugele veel avastanud pole. Kindel on see, et meie maja juures on veel teisigi maju, aga suures plaanis tuleb peale meid veel vaid mets. Lisaks on meie kandis ohtralt aiamaid. Elblagis tundub üldse, et aiamaa omamine on väga pop, sest olen mujal ka selliseid suuri-suuri aedu näinud, millel ongi tara ümber ja värav käib lukus ning seal sees siis paistab, et inimestel on oma väikesed maalapikesed. Lisaks söödavale näib seal palju lilli õitsemas ja päris palju on oma maalapile ka istumiskoht või lausa mingi suvemajake tehtud. Ja siin meie ümbruses siis ongi kilomeetrite kaupa aiamaid. 

Tänavakate on meil selline veider paneelkate. Mis mõnes mõttes tekitab natuke väikese küla tunde. Olen seda paneelkatet mõnel pool ka varem näinud ja ikka mõelnud, et kas need paneelid jäävad kuskil üle ja kasutatakse lihtsalt ära või on see hoopis mingi kõige kiirem teeehitusmeetod? Või kõige odavam? Kusjuures just täna tuldi ja hakati neid paneele üles võtma ehk siis millalgi tuleb midagi muud asemele. Ootame põnevusega.