Me läksime kooli

Esimene supersuurepärane uudis on see, et õnnelik juhus naeratas meile ja ka Luise alustas täna kooliaastat rahvusvahelises koolis mitte eesti e-gümnaasiumis nagu me plaaneerinud olime. Koolisaaga on meil üldse keerukas olnud, aga kui meil väiksematele põnnidele õnnestus ikkagi mõlemale inglise keeleses koolis kohad saada, siis Luisega oli selles osas hapu lugu.
Meelisel on tööl toetusgrupp, kelle töö on teha nii, et siia tööle saabuvad välismaalased ja nende pered võimalikult lihtsalt Poolasse sisse elaksid. Meil oli sealt infot ja ise otsisime ka ennast ikkagi poole aasta jooksul täiesti hulluks, aga me ei tuvastanud, et Elblagis või Gdanskis või mujal lähikonnas oleks ainsatki kooli, kus oleks täiesti ingliskeelne õpe ja saaks kohal ka käia. Nii me siis Audentese e-gümnaasiumi kasuks otsustasime. Mis olekski kindlasti absoluutselt hea ja toimiv variant olnud. Aga Luise tahtis tegelikult üle kõige päriskooli pärisinimeste sekka minna, keeli õppida ja sõpru saada. Mul oli tast täitsa kahju, et see unistus pidi täitumata jääma ja ma olin enda peale kuri, et ma ei suutnud mingitki varianti talle leida. 

Neljapäeva, 31. augusti õhtul sõitsime me Elblagis kodu poole mööda tänavat, kust me olime mitu korda varem ka sõitnud. Me nimetame seda munakivitänavaks, sest seda see on ja püüame seda just nende munakivide pärast enamasti vältida. Meelis sõitis ja mina vaatasin aknast välja. Märkasin ühel majal silti "Regent College", panin selle nime igaks juhuks endale kirja, et kodus lähemalt netist uurida. Ja kujutage ette, ma leidisn netist selle, et seal koolis on rahvusvaheline ingliskeelse õppega gümnaasiumiosa. Siinsamas Elblagis! Avastatud 31. augusti õhtul! 
Muidugi avastasin ma ka selle, et selle kooli osas on kõik rongid läinud, on juba toimunud tohutud testid ja vestlused ja sõelad ning juuni lõpus on sissesaajad välja valitud. Ohhhhh, nüüd mul oli Luisest veelgi enam kahju ja ma olin enda peale muidugi veelgi enam kuri, et kuidas ma seda võimalust ei avastanud ja ka miks keegi meile ei öelnud, et selline kool olemas on.
See augusti viimane õhtu oli meeleheitlik õhtu, sest me plaanisime küll, et hommikul läheme kooli kohale või helitsame või teeme midagi, et uurida, kas äkki ikkagi on mingi võimalus. Ma siiski ei uskunud hetkekski, et see võimalus tegelikult eksisteerib.

1. septembri hommikul Meelis helistas kooli. Oma tutvustust alustas ta sellest, et ta töötab siin Elblagis Nato heaks. Võibolla oli see see kuldvõtmeke, mis ukse avas, võibolla midagi muud, aga asedirektor, kes toru otsa anti, ütles üsna ruttu, et jah, meil on teile vaba koht ja leppisime kokku, et läheme samal pealelõunal kooli. Ja siis me käisimegi. Kuna ka seal pidi kooliaasta algama esmaspäeval, siis sattusime me kooli ilmselt ühel kõige tihedamal tööpäeval, aga asedirektor Anna siiski vestles meiega kiirustamata ja veel eraldi Luisega ja Luise pidi ühe inglise keele testi ka tegema, et tema taset määrata. Aga suhtumine oli absoluutselt suurepärane ja ühel ajal nii inglaslikult väljapeetud kui ka koduselt armas. Anna ei ole tegelikult inglane, ta on poolakas, kes on siiski 13 aastat Šotimaal elanud ja kes räägib nii head inglise keelt, et ei kahtlustakski, et ta Poolast pärit on. 

Luise kooli nimi on Regent College International High School ja Luise alustab seal uuesti esimesest klassist ehk siis gümnaasiumi esimesest. See on Cambridge'i programmi alusel töötav kool ja neid ei ole Poolas palju. Kuna Poolas on põhikoolis 8 klassi ja gümnaasiumis 4 klassi, siis Luise hakkab õppima küll endast aasta noorematega koos, aga see tundus sisseelamiseks parim variant olevat. Mis mulle veel kõlama jäi, on see, et nad on väga väga inglise keelele ja elus hakkama saamisele orienteeritud ja nad on suurtele eesmärkidele orienteeritud. Et iga lõpetaja oleks nii hea, et võiks edasi minna enda valitud erialale, mistahes väga heasse ülikooli maailmas. Ja nad reisivad palju. Me igal juhul oleme põnevil.

Aga siis sellest koolialgusest ka. Kool algas kõigil 4. septembril ja meil oli oluline ülesanne jõuda õigeks ajaks, kindlasti mitte hiljaks jäädes, Gdanski. Liisbeti kooli algus oli kell 10 ühes British Intrenational School of Gdansk'i majas ja Lisetel kell 11 teises majas. Luise avaaktus kell 13 Elblagis. 
Selge oli see, et Luise tuleb maha jätta ja ta peab Elblagis ise tee kooli leidma ning jääb kahjuks ilma väikese õe kõige esimesest koolipäevast. 
Kõige esimene koolipäev on meil Eestis nii oluline ja nii tähtis ja ka kõik järgnevad esimesed septembrid on ikkagi tähtsad ja pidulikud päevad. 

Hommik oli varane ja enne kaheksat astusime kodust välja ning võtsime suuna lillepoodi. Meil oli netist valmis vaadatud, kuhu poodi läheme ja et see on kaheksast hommikul lahti. Siin ei ole lillepoed kuidagi märgatavad. Ma ei teadnud mitte ainsatki lillepoodi, pole lihtsalt silma jäänud, aga no netist vaadates neid ikkagi on siin. Meil Eestis tunned lillepoe juba kaugelt ära, sest see on särav, lilleline, imeilus.
Igaljuhul kell 8 hommikul oli lillepood tühi ja paistis, et isegi müüa ei osanud kliente oodata. Kuna meil oli kiire, siis me väga valima ei hakanud ja suurt valikut seal polnud ka. Võtsime roosid. Müüa ütles, et kas ma tean, et siin pole väga kombeks lilli viia õpetajatale kooli alguses, et viiakse kooli aasta lõpus. Jah, ma teadsin. Küsisin selle juba suvel kooli vaatamas käies järgi. Aga see ei tähendanud kuidagi, et ma oleks mõelnud, et meie lapsed siis ka lilli ei vii, ikka viivad. Võibolla olen ma imelik, et mulle on alati tundunud, et lilled rõõmustavad õpetajat ja neid võib vahel ka täitsa tavalisel päeval viia. 
Ja siis ma mõtlesin, kuidas Märjamaa lillepoed on 1. septembri hommikul juba kuke ja koiduga avatud ja milline tohutu rõõmus sagimne seal käib ja juba se poes käik on eriline enne erilise koolipäeva algust ja et see on ikka kuidgi kurb, et siin lilli ei viida.

Aga see selleks. Saime lilled, sõitsime Gdanski ja algas Liisbeti aktus. Enne kooli algust tuli koolist 3-4 kirja, millest kõigis oli ka sees, et kindlasti tulge kooli korrektse vormiga ka esimesel päeval ja kindlasti ei tohi selles osas järeleandmisi teha ja iga kirjaga oli kaasas ka koos piltidega vormikandmise eeskiri. Me timmisime kodus kõik viimase peal eeskirjapäraseks ja no ets kae, kohapeal oli lugu nagu ikka, kes oli nagu eeskirja pildilt "nii ei tohiks kanda" välja hüpanud, kes kandis koolivärvide asemel midagi muud, kellele olid viisakateks püksteks dressid jne jne. Oli ka ükskuid täiesti vormieeskirjakohaseid lapsukesi, aga no neid oli palju vähem kui neid roosade lipsude ja pruunide sokkidega lapsi. 
Lisete ja Liisbeti koolivorm on valge polosärk või triiksärk ja mistahes pikkade varukatega tumesinine hõlst seal peal. Alumine osa on viisakas must-tumesinine-hall seelik või püksid ja jalas on samases värvides põlvikud-sukapüksid. Juuksed on korrektselt kinni ja patsikummid on ka eelmainitud toonides. Särkidel ja pealishõlstidel on kooliembleem. Ei midagi keerukat mu meelest. Aga noh, võibolla siis ikkagi on keerukas. 
Üksikud õpetajad olid pidulikumates riietes, mõni oli siiski ka auklikes teksades ja muudes huvitavates riietes, millega meie õpetajas ka tavalistel koolipäevadel täööl käimist endale ei lubaks. Taaskord mõtlesin ma, kuidas Märjamaal on 1. septembril raudselt õpetajad ilusates kleitides ja ülikondades. 
Ka hulk lapsevanemaid oli spordiriietes või rannariietes. Mitte et selles midagi halba oleks, aga me oleme harjunud seda päeva hoopis teisel määral väärtustama.
Rahvas kogunes õues korvpalliplatsile ja lapsed olid oma vanemate juures, kus siis keegi parajasti seisma mahtus. Kõnelesid kooli direktor ja asedirektor ning mõlema jutu sisu lühidalt oli, et mul on siin paar teadet öelda ja davai, hakkame jälle õppima. Ei ühtki pidusõna, ei meeleolu loomist, ei mingit tseremooniat esimesse klassi astujatele. Seal õues oldi koos umbes 15 minutit ja siis lehvitasid õpetajad silte, et kes mis klassi õpetaja on ja koos oma õpetajaga liiguti oma klassidesse. Liisbet käib 1. C klassis. Tal on kaks õpetajat - albaanlanna ja ukrainlanna. Sain ka klassi kaasa minna ja esimesest tunnist osa saada. Õpetajad tundusid toredad. Lapsed said natuke rääkida ja igaüks meisterdas oma riigi lippu käes hoidva ja oma nimega mehikese, mis stendile pandi. Liiisbeti klassis oli umbes 18 õpilast (kiirel vaatlusel) ja arvestatav osa neist olid poolakad. Aga oli ka ukrainlasi, valgevenelasi, hiinlasi. Liisbeti koolihoones õpivad esimesed ja teised klassid.
Pool tundi oma klassis ja koolipäev oligi tänaseks läbi. Liisbet arvas, et väga tore oli ja ehkki ta kardab homme ilma minuta minna, siis ta ikka tahab väga homme ka minna. Põnevamatest ainetest on Liisbetil juba homme esimene poola keele tund ja ka hispaania keele tund. Esimese klassi tunniplaanis on ka maletund.

Lisete on teises koolimajas, aga sama stsenaarium kordus seal ka, räägiti sama juttu ja mindi klassidesse. Seal juba vanemad kaasa minna ei saanud. Listele aga meeldis väga - tutvuti ja räägiti tunniplaanist jmt. Õnneks pole Lisete oma klassis ainuke uus, vaid neid on päris mitu, ehk on lihtsam sisse elada.

Kui Lisetel ka oma klassi tund läbi sai, sõitsime me kiiresti Elblagi, et äkki jõuda veel Luise õppeaasta avamisele ka. Jäime umbes 15 minutit hiljaks, aga hiilisime saali ja no see oli juba midagi sellist, millega meie harjunud oleme Inimesed olid pidulikes riietes, oli aktus, olid teadustajad peeti kõnesid. Kogu aktus oli kakskeelne, kuna lisaks rahvusvahelisele rühmale, on gümnaasiumis ka poolakeelsed õpperühmad, mis õpivad ka palju inglise keelt, aga neil on siiski osad ained ka poola keeles.
Ja siis ühel hetkel kutsuti kogu esimene klass lavale ja kõik hõigati nimepidi välja ja traditsiooniliselt helistas igaüks koolikella.
Luisel koolivormi ei ole. Koolis võib käia nii nagu tahad, aga esmaspäevad on viisakate riiete päevad, et nädalale see õige algus anda.

Et kodus natuke kooliaastale vunki anda, sõime hommikul eesti kommi. Aitäh Märjamaa jaoskonnale neid meile teele kaasa pakkimast! Kui mina väike olin, siis meil oli kodus alati kombeks, et esimesel septembril sööme juba hommikul kommi:). Ja õhtul sõime sushit ning sussutasime maja taga lõkkel vorstikesi ja vahukomme. Meil on jälle soojaks läinud ja õhtul oli igati mõnus õues olla.

Vot selline see esimene koolipäev meil oli - põnev, teistmoodi ja natuke koduseid kombeid igatsema panev. Igaljuhul soovime omalt poolt kõigile sõpradele ka ägedat ja sõbralikku, vahvat kooliaastat.