Malborki kindlus - kes ees, see sees
–
Alustan sellest, et sama planeerimatult ja spontaanselt nagu meie pühadeks Poola jäime, otsustas Eva meile Eestist külla tulla. Oleme Evaga tuttavad ajast, kui me koos Tartus naiskodukaitsjad olime, aga sõpradeks oleme me minu meelest alles hiljem saanud, siis, kui mina enam Tartus polnudki. Lisaks on Eva see ainuke inimene, kes meil siiani Poolas külas on käinud, kui ta septembris Gdanskis kursustel oli. Temast on siin blogis varasemalt juba juttu ka olnud.
Eva tulek oli ehe tõestus sellest, et me ei ole üldse nii kaugel, et peaks väga palju oma tulekut ette planeerima või üldse mõtlema, et oleme külastamiseks liiga maailmast eemal. Eva alustas sõitu 25. detsembri hommikul kell 7.30 Tartust ja jõudis Elblagi samal päeval kell 21.30 Poola aja järgi. See on päris hull sõit üksi ette võtta, aga tehtav. Ja hull mõtlen ma just selles mõttes, et seltsis oleks ikka segasem ja vahvam. Ta alustas sügavast talvest ja jõudis õhtuks meile, kus enam kübetki lund polnud ja isegi muru oli roheline.
Meie olime külalise üle väga rõõmsad ja kui me veel nägime, mis tal kõik kaasas oli, siis oli jälle nagu jõuluõhtu. Kui Eva tulek selgus, jõudsime heade inimeste abiga teha kiire paki kohale toimetamise Märjamaalt minu venna käest ja Eval oli endal kingitusi ja oehhh, kõik see kokku oli tõesti üks väga rõõmus õhtu peale pikka ootamisepäeva. Mina ei lugenud, mitu korda lapsed päeva jooksul küsisid, millal Eva juba jõuab või kus maal ta nüüd juba on, aga seda oli palju. Oleme igal juhul ülitänulikud Evale, kes meie vaheaega rikastanud on, Mehisele, kes meile kingitusi saatis, ja Reelikale ning Eva õdedele, kellel ka pakiprojekti õnnestumises oma roll oli.
Esimene koht, kuhu me Evaga koos läksime oli Malborki kindlus. Võibolla juhtusite te siitsamast blogist lugema, et meie esimene katse novembris Malborki lossi külastada ebaõnnestus, kuna kõik piletid olid välja müüdud. Õnneks me midagi oleme ikka õppinud ja seekord ostsime piletid onlainis ette.
Kui viimati maksis parkimine Malborkis 30 zlotti, siis seekord oli täitsa tasuta. Millest selline erinevus, ma ei oskagi kommenteerida. Seekord polnud ka udu ja kogu kindlus oli täies hiilguses nähtav juba üle silla selle poole kõndides. Jaa, maailma suurim telliskividest loss, ja maailma suurim loss oma pindala poolest - see oli vaatamisväärsus.
Kui viimati maksis parkimine Malborkis 30 zlotti, siis seekord oli täitsa tasuta. Millest selline erinevus, ma ei oskagi kommenteerida. Seekord polnud ka udu ja kogu kindlus oli täies hiilguses nähtav juba üle silla selle poole kõndides. Jaa, maailma suurim telliskividest loss, ja maailma suurim loss oma pindala poolest - see oli vaatamisväärsus.
Olime ette tellinud ka inglise keelsed audiogiidid, et saaksime kindlust omal käel uudistada. Need saime piletikassast kätte ja edasi oli kõik oodatust palju lihtsam. Panime oma kõrvaklapid pähe ja kassast näidati suund kätte, kuhu oranži märgi juurde õues tuleb sammuda, et giid toimima hakkaks.
Mul on ka varasemalt paari erineva audiogiididga kogemus, aga need toimisid teistmoodi ja see Malborki lossi oma oli uudne ning väga meeldiv üllatus.
Audiogiid ise juhatas sind, kuhu minna ja näitas ka pilti juurde. Näiteks, et mine nüüd üle selle silla, mine nüüd trepist üles, mine nüüd üle hoovi ja rohelisest uksest sisse. Kuna uksi ja treppe oli seal ikka väga palju, siis see tekitas lausa hasarti ja oli selline põnevusvärinaid tekitav aaretejahi tunne, et kas lähed ikka õigesse kohta. Omavahel ka igakord koordineerisime, et mulle tundus, et nüüd see uks seal, jah mulle ka, ei minu meelest hoopis too uks. Aga kui juhtus nii, et sa ikkagi õigelt teelt kõrvale kaldusid ja näiteks tualetti läksid, siis audiogiid andis viisakalt märku, et nüüd läks veits viltu ja juhatas sind õigele teele tagasi.
Kohe kui sa õigesse kohta jõudsid, hakkas giid rääkima. Kogu tema jutt oli väga arusaadavalt üles ehitatud. Räägiti üldiselt lossist, elust seal, konkreetsetest ruumidest ja asjadest. Vahel näiteks ütles audiogiid, et kui sa seisad seljaga selle ukse poole, kust sa sisse tulid, siis vaata seda akent vasakul või vaata seda auku paremal või suuna pilk sinna ja tänna. Vahel ta aga ütles lihtsalt, et siin ruumis on nüüd näiteks relvanäitus, naudi! Kui sa vaatamise lõpetad, siis mine valgest trepist alla ja kohtume uuesti. Ja siis ta oli niikaua vait, kuni sa näituse ära vaatasid ja õigest trepist alla läksid.
Mul on ka varasemalt paari erineva audiogiididga kogemus, aga need toimisid teistmoodi ja see Malborki lossi oma oli uudne ning väga meeldiv üllatus.
Audiogiid ise juhatas sind, kuhu minna ja näitas ka pilti juurde. Näiteks, et mine nüüd üle selle silla, mine nüüd trepist üles, mine nüüd üle hoovi ja rohelisest uksest sisse. Kuna uksi ja treppe oli seal ikka väga palju, siis see tekitas lausa hasarti ja oli selline põnevusvärinaid tekitav aaretejahi tunne, et kas lähed ikka õigesse kohta. Omavahel ka igakord koordineerisime, et mulle tundus, et nüüd see uks seal, jah mulle ka, ei minu meelest hoopis too uks. Aga kui juhtus nii, et sa ikkagi õigelt teelt kõrvale kaldusid ja näiteks tualetti läksid, siis audiogiid andis viisakalt märku, et nüüd läks veits viltu ja juhatas sind õigele teele tagasi.
Kohe kui sa õigesse kohta jõudsid, hakkas giid rääkima. Kogu tema jutt oli väga arusaadavalt üles ehitatud. Räägiti üldiselt lossist, elust seal, konkreetsetest ruumidest ja asjadest. Vahel näiteks ütles audiogiid, et kui sa seisad seljaga selle ukse poole, kust sa sisse tulid, siis vaata seda akent vasakul või vaata seda auku paremal või suuna pilk sinna ja tänna. Vahel ta aga ütles lihtsalt, et siin ruumis on nüüd näiteks relvanäitus, naudi! Kui sa vaatamise lõpetad, siis mine valgest trepist alla ja kohtume uuesti. Ja siis ta oli niikaua vait, kuni sa näituse ära vaatasid ja õigest trepist alla läksid.
Ühel hetkel, kui me olime kindluses juba mitu tundi veetnud ning päris palju siia-sinna ja üles-alla kõndinud ning Liisbet oli juba küsima hakanud, et millal see läbi saab, ütles audiogiid, et oleme oma tuuriga poole peale jõudnud ja soovitas vahepeal restoranis keha kinnitada.
Meil oli muuseumiga hoog sees ja väike ajasurve ka taga, kuna kassas oli öeldud, et tagastage palun audiogiidid kella 16-ks ja kell hakkas juba 14 saama. Aga kuna lapsed olid veidi väsinud ja eks me kõik olime näljased, siis saatsime Meelise uurima, kui kaua restos hetkel supiga võiks aega minna. Ja kuna vastus meile meeldis, siis tegimegi kiired supid. Menüüs oli kolm suppi, millest ükski poleks meie esimene valik maailma kõigi suppide seas, aga igaüks siiski leidis midagi söögiks sobivat ja nii tekkisid kõik need kolm erinevat suppi ka lauale. Üks oli puljong nuudlitega, mis tõesti oligi puljong nuudlitega. Teine oli žurek. Seda me oleme varem ka söönud ja sellega on mul selline suhe, et mõnikord ma mõtlen, et ei, ei žurekit küll mitte ja teinekord tundub, et hmmm, ma võtan vist parema puudumisel žureki. See on kääritatud rukkist tehtud traditsiooniline supp, mille sees on vorstijupid ja pool keedumuna tavaliselt. Kes pole proovinud, siis soovitan proovida, sest see pole ilmselt kellegi jaoks liiga õudne maitseelamus ja äkki hakkab meeldima hoopis.
Kolmas supp oli guljašš. Kuna meie kõigi jaoks seostus sõna "guljašš" hoopis lihakastmega, siis oli üsna huvitav teada saada, et kuidas see siis supina välja võiks näha. Vedelam kaste? :) Tegelikult oli see hoopis punane lihasupp ja tegu oli puhtalt meie enda asjatundmatusega, sest hiljem netist uurides selgus muidugi, et supp on guljašši originaalolemus ja see on pärit Ungarist.
Meil oli muuseumiga hoog sees ja väike ajasurve ka taga, kuna kassas oli öeldud, et tagastage palun audiogiidid kella 16-ks ja kell hakkas juba 14 saama. Aga kuna lapsed olid veidi väsinud ja eks me kõik olime näljased, siis saatsime Meelise uurima, kui kaua restos hetkel supiga võiks aega minna. Ja kuna vastus meile meeldis, siis tegimegi kiired supid. Menüüs oli kolm suppi, millest ükski poleks meie esimene valik maailma kõigi suppide seas, aga igaüks siiski leidis midagi söögiks sobivat ja nii tekkisid kõik need kolm erinevat suppi ka lauale. Üks oli puljong nuudlitega, mis tõesti oligi puljong nuudlitega. Teine oli žurek. Seda me oleme varem ka söönud ja sellega on mul selline suhe, et mõnikord ma mõtlen, et ei, ei žurekit küll mitte ja teinekord tundub, et hmmm, ma võtan vist parema puudumisel žureki. See on kääritatud rukkist tehtud traditsiooniline supp, mille sees on vorstijupid ja pool keedumuna tavaliselt. Kes pole proovinud, siis soovitan proovida, sest see pole ilmselt kellegi jaoks liiga õudne maitseelamus ja äkki hakkab meeldima hoopis.
Kolmas supp oli guljašš. Kuna meie kõigi jaoks seostus sõna "guljašš" hoopis lihakastmega, siis oli üsna huvitav teada saada, et kuidas see siis supina välja võiks näha. Vedelam kaste? :) Tegelikult oli see hoopis punane lihasupp ja tegu oli puhtalt meie enda asjatundmatusega, sest hiljem netist uurides selgus muidugi, et supp on guljašši originaalolemus ja see on pärit Ungarist.
Peale kiiret supipausi panime klapid jälle pähe ja jätkasime oma avastusretke. Hoog tuli jälle sisse ja motivatsioon oli kõrgel kuni ühel hetkel ei saanud me ühte giidi juhatatud ust lahti. Kõik me olime veendunud, et see oli just see uks ja kui sealt mööda minna, ütles ka giid, et sa läksid mööda. Proovisime siit ja sealt kaudu, aga no sisse ei saanud. Nägime küll, et seal sees oli inimesi ja neid tuli välja ka ruumist väljumise uksest, kust me ka sisse ei saanud, aga no meile vajalik uks ei avanenud. Olime pisut nõutud ja püüdsime giidi veenda, et jätame selle ruumi vahele ja läheme edasi, aga ta ei tahtnud sellega leppida ja muudkui kordas, et sa läksid õigest kohast mööda.
Mingil hetkel kaevas Meelis kuskilt oma mälusopist välja ja leidsime sellele kinnituse internetist, et ehkki kindlus ise pannakse kinni kell 16, siis näitused suletakse kell 15. Natuke veider oli see, et audiogiid ise seda ei öelnud või suletud uste peal mingit silti polnud, aga liikusime siis ka juba vaikseks ja tühjaks jäänud lossist välja. Õnneks oli seda ilmselt üsna vähe, mis meil lõpuks avastamata jäi.
Mis mulle lossis kõige enam meeldis? Mulle meeldisid ruumid, mille otstarvet ja tegevusi giid kirjeldas. Mulle meeldib kaasa minna mõttelennuga, kuidas mingi ruum oli näiteks peakoka eluruum või külaliste vastuvõturuum või sisehoov, kus õhtuti pilli mängiti ja lustiti. Mulle meeldib ennast lugude sisse kujutada, mulle meeldib, kui ajalugu minu ümber elama hakkab.
Muideks ordumeistril ja peakokal olid privaatsed päris enda wc-d ja ülejäänud rahvale oli ühiskasutuseks dansker ja no ilmselt käidi ka täitsa vabalt õues nurgataga asja ajamas.
Huvitav fakt, mida ma kas ei mäletanud, või pole teadnud, on sõna "dansker" päritolu. Seda sõna olen ma kindlasti korduvalt kuulnud ja tean ka, et tegu on mingit sorti WC-ga. Tegelikult ongi siis tegu üldiselt lossides olevate wc-dega, mis asuvad, kas lossist välja ulatuvates tornides või muudes eenduvates osades, mille all voolab jõgi või ojake. Sõna "dansker" kasutati selle kohta esimest korda aastal 1393 ja arvatakse, et see tuleneb Gdanski linna nimest, mis kandis tollal Saksa pärast nime Danzig. Malborki lossi dansker on lossi Gdanski poolsel küljel ja selle ehitasid Gdanski ehitusmehed, et sealt võis see nimi tulla. Või siis taheti selle nimega hoopis Gdanski linna üle nalja heita või lausa meelega wc-le selline nimi anda.
Mulle meeldivad detailid, millega on vaeva nähtud ja Malborkis on selliseid detaile palju. Mulle meeldib merevaik ja sellest oli terve omaette näitus Malborkis. Ei, mulle ei meeldi need liiga suured kollakas-pruunikad raskekujulised ehted, mida vanemad prouad nõukogude ajal kandsid, aga mulle meeldib merevaigu olemus ja tema lugu. Näitusel oli näha ka mitmeid merevaigu sisse jäänud taimi ja putukaid. Neid on väga põnev vaadata ja teate ju küll, mida merevaigu sisse jäänud sääsega "Jurassic park"is tehti:). Näitusel oli tegelikult ilusaid ja õrnu merevaigust ehteid ja tarbeesemeid ka, ehk siis sellest saab küll ilu ka luua.
Mingil hetkel kaevas Meelis kuskilt oma mälusopist välja ja leidsime sellele kinnituse internetist, et ehkki kindlus ise pannakse kinni kell 16, siis näitused suletakse kell 15. Natuke veider oli see, et audiogiid ise seda ei öelnud või suletud uste peal mingit silti polnud, aga liikusime siis ka juba vaikseks ja tühjaks jäänud lossist välja. Õnneks oli seda ilmselt üsna vähe, mis meil lõpuks avastamata jäi.
Mis mulle lossis kõige enam meeldis? Mulle meeldisid ruumid, mille otstarvet ja tegevusi giid kirjeldas. Mulle meeldib kaasa minna mõttelennuga, kuidas mingi ruum oli näiteks peakoka eluruum või külaliste vastuvõturuum või sisehoov, kus õhtuti pilli mängiti ja lustiti. Mulle meeldib ennast lugude sisse kujutada, mulle meeldib, kui ajalugu minu ümber elama hakkab.
Muideks ordumeistril ja peakokal olid privaatsed päris enda wc-d ja ülejäänud rahvale oli ühiskasutuseks dansker ja no ilmselt käidi ka täitsa vabalt õues nurgataga asja ajamas.
Huvitav fakt, mida ma kas ei mäletanud, või pole teadnud, on sõna "dansker" päritolu. Seda sõna olen ma kindlasti korduvalt kuulnud ja tean ka, et tegu on mingit sorti WC-ga. Tegelikult ongi siis tegu üldiselt lossides olevate wc-dega, mis asuvad, kas lossist välja ulatuvates tornides või muudes eenduvates osades, mille all voolab jõgi või ojake. Sõna "dansker" kasutati selle kohta esimest korda aastal 1393 ja arvatakse, et see tuleneb Gdanski linna nimest, mis kandis tollal Saksa pärast nime Danzig. Malborki lossi dansker on lossi Gdanski poolsel küljel ja selle ehitasid Gdanski ehitusmehed, et sealt võis see nimi tulla. Või siis taheti selle nimega hoopis Gdanski linna üle nalja heita või lausa meelega wc-le selline nimi anda.
Mulle meeldivad detailid, millega on vaeva nähtud ja Malborkis on selliseid detaile palju. Mulle meeldib merevaik ja sellest oli terve omaette näitus Malborkis. Ei, mulle ei meeldi need liiga suured kollakas-pruunikad raskekujulised ehted, mida vanemad prouad nõukogude ajal kandsid, aga mulle meeldib merevaigu olemus ja tema lugu. Näitusel oli näha ka mitmeid merevaigu sisse jäänud taimi ja putukaid. Neid on väga põnev vaadata ja teate ju küll, mida merevaigu sisse jäänud sääsega "Jurassic park"is tehti:). Näitusel oli tegelikult ilusaid ja õrnu merevaigust ehteid ja tarbeesemeid ka, ehk siis sellest saab küll ilu ka luua.
Malborki kindlus kuulub Unesco maailmapärandi hulka. Tegu on keskaegse saksa ordulossiga, mida kutsuti neitsi Maarja auks Marienburgiks ja hiljem on see nimi Malborkiks saanud.
Loss sai valmis aastal 1300 ning hakkas ordule järjest tähtsamaks ja tähtsamaks muutuma ning seetõttu sai see üsna ruttu peale valmimist Elblingi (täna Elblag) asemel ordu keskuseks. Ristirüütlite arv kasvas ja kindlust laiendati veelgi ning peagi sai sellest suurim gooti stiilis kindlusehitis Euroopas.
Hiljem on Malbork olnud Poola kuningate residents ja seda on külastanud ka Napoleon isklikult.
1945. aastal hävis II maailmasõja lahingute käigus üle poole lossist. Hiljem 1959. aastal loss ka põles. Sealt alates on lossi üsna järjepidevalt ja jupp jupi haaval rekonstrueeritud kuni aastani 2016, mil loss oma praegusel, aga siiski originaali järgi taastatud kujul, valmis sai.
Loss sai valmis aastal 1300 ning hakkas ordule järjest tähtsamaks ja tähtsamaks muutuma ning seetõttu sai see üsna ruttu peale valmimist Elblingi (täna Elblag) asemel ordu keskuseks. Ristirüütlite arv kasvas ja kindlust laiendati veelgi ning peagi sai sellest suurim gooti stiilis kindlusehitis Euroopas.
Hiljem on Malbork olnud Poola kuningate residents ja seda on külastanud ka Napoleon isklikult.
1945. aastal hävis II maailmasõja lahingute käigus üle poole lossist. Hiljem 1959. aastal loss ka põles. Sealt alates on lossi üsna järjepidevalt ja jupp jupi haaval rekonstrueeritud kuni aastani 2016, mil loss oma praegusel, aga siiski originaali järgi taastatud kujul, valmis sai.
Tõe huvides peab ütlema, et mul pole õrna aimugi, mitu inimest seekord lossis oli, sest maksimaalselt lubati korraga 700 inimest uudistama, aga rahvas hajus suurde lossi niimoodi ära, et üldse polnud rahvarohke tunne. Pigem oli päris rahulik ja privaatne olemine.
Me olime kodu poole sõites päris väsinud, aga ise enda ja oma avastustega väga rahul. See koht oli igati külastamist väärt. Nähtud ja kogetud see Malborki kindlus, millest kõik räägivad.
Me olime kodu poole sõites päris väsinud, aga ise enda ja oma avastustega väga rahul. See koht oli igati külastamist väärt. Nähtud ja kogetud see Malborki kindlus, millest kõik räägivad.
Lisa kommentaar