Detsember on sünnipäevade kuu

Kui Lisete sünd lähenes, oli meil üks suur küsimus, et kuhu minna sünnitama. Lisete sünd pidi plaanipäraselt olema üsna detsembri lõpus, millest võib alati saada hoopis jaanuari algus. Kuna me elasime Raplamaal, siis oleks kõige loogilisem ja lähem valik olnud õigel hetkel Raplasse minna. Aga huvitav asjaolu oli see, et alates 1. jaanuarist 2012 oli Rapla haigla sünnitusosakond suletud. Ehk detsembris veel sai sünnitada, aga jaanuaris enam mitte. Me polnud viimase hetkeni päris kindlad, et kuhu me läheme või kuhu me isegi tahaks minna. Aga kui siis ühel hetkel ikkagi tundus, et nüüd tuleb minna ja oli veel 2011. aasta detsember, siis ma ütlesin Meelisele, et lähme õige Raplasse. Lisete sündis 30. detsembri hommikul aastal 2011 ja jäi Rapla haigla viimaseks beebiks. 
31. detsembri õhtul saime me koju, aga 1. jaanuaril pidime veel haiglasse tagasi minema kontrolli. Uue aasta hommikul oli sünnitusosakond juba kokku pakitud ja me justkui ei olekski sealt alles eile õhtul lahkunud.

Lisetel on alati oma sünnipäevale väga kõrged ning läbimõeldud ootused ja mina alati pelgan veidi, et äkki ma ei suuda ootustele vastavat päeva organiseerida. 
Nagu kõik sünnipäevad meie peres algas ka see päev lauluga. Või õigupoolest ülejäänud pere alustas päeva siiski õhupallide puhumise ja laua sättimisega. Siis laul, lastešampus ja tort. 
Lisete soov oli sünnipäeval, kas uisutama või ujuma minna ja sushit süüa. Käisimegi siis ujumas. Õigupoolest oleme koolivaheajal mitu korda ujumas käinud, seal samas Mlynis, mis oli meie esimene hotell Elblagis. Elblagis on tegelikult ka kaks veidi suuremat ujulat. Ma olen neid küll netist uurinud, aga no ei ole väga palju infot, mida uurida, ja me ei ole neisse veel oma nina pistnud. Mlyni väike ujula koos kahe saunaga on meile vähemalt teada tuntud koht, kus me teame, kuidas käituda ja olla, sest me oleme seal kaks nädalat järjest iga päev, kas korra või paar ujumas käinud. Üle pika aja oli tegelikult väga mõnus veidi sulistada ja saunas istuda.

Sushi osas otsustasime, et on ikkagi sünnipäev ja läheks õige välja sööma. Elblagis on mitu sushikohvikut, aga me ei olnud üheski veel käinud. Nooblimad kohad on siin üldiselt vanalinnas ja kuna vanalinnas on täitsa mitu sushikohta, siis sinna me oma sammud seadsimegi lootuses, et me kuskile ikka laua saame. Saimegi. Aga mitte esimesse kohta, kuhu me sisse astusime, vaid teise. Tamago sushi osutus väga sõbralikuks ja mõnusaks väikeseks rahulikuks kohvikuks. Vaatamata sellele, et keegi liiga palju seal jällegi inglise keelt ei rääkinud, saime kenasti hakkama. Tellisime lihtsalt segavaagnad ja lasime hea maitsta. Oli ikka maitsev küll. Me pole Poolas siiani kohanud küpsetatud sushit ja Tamagos ka ei olnud. Kui muidu võib öelda, et sushi oli väga maitsev ja vaata, et sama hea kui SushiMushis, siis SushiMushi küpsetatud sushit igatseme me ikkagi.
Aga tundsime ennast hästi, rääkisime juttu, tegime nalja ja lõpuks arvasime, et suudame veel magustoitu ka süüa. No suutsimegi:D. Magustoit oli ka hea. Võtsime küpsetatud banaani jäätisega ja küpsetatud jäätist. Peale minu polnud keegi neid varem proovinud, aga jäid rahule.

Lisaks oleme me koolivaheajal igapäevaselt jalutamas käinud. Nagu me ise seda nimetame, et kas või ainult lähima foorini, milleni on kodust 1 km, aga siiski iga päev. Jalutada on mõnus, jõulutuledes majad on ilusad, ilmad on ka täitsa kenad, aga väga erililmelised olnud. On olnud selliseid uduilmasid, et tõesti sõrme ei näe ka suhu pista, on olnud päikest ja on vihma laristanud. Aga aasta lõppes Elblagis siiski absoluutselt lumevabalt. Kui lapsi peab jalutama veenma või meelitama, siis koerad on kohe, kui minul jalutamispüksid jalas, valmis ja elevil nagu ei tea, mis põnevad asjad hakkaks juhtuma.

Me oleme endale lubanud ka päris palju lihtsalt olemist ja filmide vaatamist. Poolas on elu kuidagi selliseks kujunenud, et me nädala sees praktiliselt ei vaata telekat üldse ja no vahel nädalavahetusel ikkagi jõuab Vera või Midsomeri ära näha. Ja kuna me tegelikult armastame filme vaadata, siis on tõesti ekstra mõnus seda vahel kohe täitsa piiramatult teha nii, et ühe filmiga lõpetad ja teisega alustad. Õnneks oli filmi vaatamisega kambas ka meie külaline Eva ja nii oli meil siis vist küll iga päev, kas suurem või väiksem filmiõhtu/päev.
Olen juba kirjutanud, et me armastame dinosauruseid ja seega on Jurassic pargi kõikide osade uuesti vaatamine enamvähem alati meie jõuluvaheaja plaanis. Vaatasime ka seekord kõik osad uuesti üle. Ma iga kord arutlen endaga väheke, et miks ma seda vaatan ja kas see on ikka normaalne ja kas SEE on normaalne, et ma seda koos lastega vaatan. Lõpuks ma jõuan alati selleni, et ei, see vist pole päris normaalne, aga meile meeldib. Ja tegelikult on lisaks inimeste tükkideks rebimisele nendes filmides  ka palju sügavaid mõtteid ja eksitsentsiaalseid küsimusi. Meie Liiisbetiga näiteks kindlates kohtades alati nutame ka natuke, sest mõned hetked on filmis ka väga kurvad, aga õiglased või ebaõiglased, kes teab. 

Veel vaatasime me ära kõik Näljamängud, kaasa arvatud ka selle kõige uuema ehk Näljamängude eelloo. Ma alati pelgan heade filmide puhul neid eel- ja järellugusid, mis on vahel täielik pettumus. Ilma, et ma rikuks nende filmielamust, kes seda veel näinud pole, ütlen, et minu meelest tasub vaadata küll. See uus lugu on piisavalt vanaga seotud ja ka omaette piisavalt põnev ning jätab omakorda otsad piisavalt lahti eelloo järje- ja miks mitte ka eelfilmideks.
Siis vaatasime me veel uuesti üle kõik Apteeker Melchiori filmid. Ma pean ütlema, et kui ma neid filme siis vaatasin, kui ma polnud raamatuid lugenud, siis need meeldisid mulle. Nüüd ma lihtsalt vaatan, kui valesti seal kõik on ja püüan leida seletust, kuidas film on neist drastilistest muudatustest võitnud. Küll aga on mul hea meel, et need filmid siiski olemas on, sest minu jaoks annavad need raamatu tegelastele näo. Mnu raamatuapteeker näeb välja nagu Märten Metsaviir ja minu Keterlinil on Maarja-Johanna Mägi nägu. On veel tegelasi, kelle näod ma olen filmist võtnud, aga mõni on ka selline, keda raamatus hoopis teisiti kirjeldatakse ja neile ma olen siiski ise uued näod mõelnud.

Vaatasime kõik päris esimest korda "Suvitajaid". Lootused olid suured, aga filmijärgsel arutelul (jah, me teeme selliseid asju ka :D) selgus, et olime kõik veidi üllatunud ja pettunud. Filmis oli paar head nalja ja väheke põnevust pakkus see, et filmi sai koguaeg "Siin me olemega" võrrelda ning sarnaseid või erinevaid lahendusi jälgida. Mõtlesin ka, et hmmmm, aga kui seda võtta täiesti iseseisva linateosena ja vana filmi ees ei oleks, siis mis asi see "Suvitajad" üldse oleks? Mis lugu see film rääkis? MInu meelest mitte Juhan Smuuli lugu. Mis oli selle filmi eesmärk? Mis mõtted minu pähe võiks peale filmi jääda? Ütlen ausalt, ma ei tea. Imelik film oli.
Peale lörriläinud elamust "Suvitajatega" põdesime väheke, et kas me üldse tahame "Vigaseid pruute" vaadata, väga ei tahtnud tegelikult uuesti sama reha otsa astuda. Aga no võtsime julguse kokku ja otsustasime, et vaatame vähemalt algust. Et kui väga hull on, paneme kinni. Ei olnud üldse hull. Täitsa tore ja naljakas oli ning näitlejad mängisid üks paremini kui teine ja me ei mõelnudki telekat poole pealt kinni panna. Seda filmi julgen küll soovitada kõigile, kellele ka natuke lihtsakoelisemad vaatemängud meeldivad, kus ei pea koguaeg pingsalt kaasa mõtlema, ja kes naerda tahavad. "Vigaste pruutidega" on tänapäeva filmitegijad täitsa hästi hakkama saanud.

Üht veidrat filmielamust pean veel mainima. Ilma, et me oleks ennast väga palju ette valmistanud selle osas, mis ootamas, panime käima 2022. aasta filmi "The Menu". Kas keegi teist on seda äkki näinud ja tahab oma mõtteid ja emotsioone jagada? Meie tavapärane filmijärgne arutelu kerkis korduvalt juba filmi keskel, sest me lihtsalt ei saanud aru, mis asi see nüüd on. Selle filmi puhul ma mõtlesin korduvalt, et äkki peaks nüüd vaatamise lõpetama, aga kihk oli ikkagi sees, et näha, mis siis ikkagi saab, kas see kõik on päriselt. 
Võibolla keegi teist on ekstra imelike filmide austaja, seega ma ei hakka ette reetma, mis seal filmis täpselt on, aga ma arvan, et üllatute te igal juhul. Üks on kindel, ehkki me armastame filme mitu korda vaadata, "The Menu" on nüüd nähtud ja kordamisele see ei tule.
Vot selliselt see meie vaheaeg kulgenud on. Hea on vahepeal lõdvemalt võtta. Igaks juhuks, kui ma peaks aastavahetuse jutu alles peale Kolmekuningapäeva valmis saama, soovime me teile kõigile juba siin postituses sooja, rõõmsat, häid inimesi ja ilusaid hetki täis uut aastat! Olge hoitud!
 
Ja veel soovin ma imelist uut eluaastat oma armsale sõbrale Katrinile, kellel on Lisetega ühel päeval sünnipäev. Mul on Katrini õnnitlemisega viimasel ajal alati probleeme, kuna mu päev kulub muule tähtsale ära ja kuna ma tahaks talle alati midagi väga erilist ja väga head soovida. Ma kannan muude tegemiste juures terve päeva seda õnnesoovi mõtet peas ja muudkui kaalun, mida mu süda tahab öelda. Sageli ma püüan veel napilt enne südaööd oma mõtted sõnadesse panna, vahel alles järgmisel või ülejärgmisel päeval. Nagu näete on nüüd juba uus aasta käes ja minul ikka head soovid ütlemata. Armas Katrin, ma loodan, et sul tuleb imeline ja igas mõttes südamega aasta, et see oleks jälle rohkem meie aasta, naeruaasta, hullude ideede aasta, tänulikkuse aasta, soojuse aasta. Palju õnne, armas sõber!