Majdanek - traumaks valmis

Laupäeva hommikul ootas meid Majdanek. Võibolla ma oletan valesti, et need teie seast, kes pole just üle keskmisesuured II maailmasõja huvilised, ei tea, mis koht see on. Mina ka ei teaks. Majdanek oli üks suurimaid natside rajatud koonduslaagreid Poolas. Ma muidugi mõistan alles nüüd kirjutades, et me läksime lapse 10. sünnipäeva puhul koonduslaagrit vaatama ja et võibolla see pole kõige kohasem, aga laps ise oli asjaga päri igatahes. Etteruttavalt ütlen, et kellelegi meist ei jäänud külastusest suuremaid kahjustusi ja tulime sealt oluliselt vähem rõhutuna välja, kui ma olin kartnud.

Ma olin ju ikka arvanud, et me vist ei lähegi ühtegi koonduslaagrisse, sest see on liiga hirmus ja selline käik, mis jääbki sind painama veel kauaks ajaks ning mul pole seda painamist vaja. Nüüd, kui meil üsna pea saab kolm aastat Poolas, kus on igapäevaselt II maailmasõja meenutused iga nurga pealt vastu vaatamas, oldud, tundsin ma, et ehk on aeg küps ka koonduslaagri külastuseks. Loomulikult on meid kõvasti karastanud ja loksutanud ka II maailmasõja muuseum ning kõik need teised mitte liiga rõõmsad muuseumid, kuhu me aja jooksul sattunud oleme. Igal juhul tundus, et on võimalik et me oleme valmis koonduslaagri koledustesse kiikama ja ehk ei saa sellest pikaaegset traumat.

Ametliku nimega „Lublini koonduslaager“ loodi oktoobris 1941 Reichsführer-SS Heinrich Himmleri käsul Nõukogude liidu sõjavangide jaoks. Rahvas hakkas laagrit hiljem ikka ainult Majdanekiks ehk Väikeseks Majdaniks kutsuma. Päris Majdan oli Lublini geto. Himmler viibis Lublinis 17.-20. juulil 1941 operatsiooni Barbarossa, mis oli Saksamaa sissetung Nõukogude liitu, käigus. Himmleri esialgse plaani kohaselt pidi laager mahutama vähemalt 25 000 sõjavangi. Muide, Himmler külastas ka Eestit umbes 27 korda, millest esimene kord oli 19. septembril 1941 ehk siis üsna vahetult enne, kui hakati Majdanekit ehitama..

Pärast seda, kui Kiievi lahingus võeti vangi suur hulk Nõukogude liidu poolel võidelnuid, suurendati laagri kavandatud mahutavust 50 000-ni. Sama moodi ja samal ajal hakati suurendama ka Auschwitz-Birkenau koonduslaagri mahutavust. Novembri alguses laiendati plaane, et mahutada Majdanekile 125 000 vangi ja detsembris kasvas see number juba 150 000-ni. Number paisus veelgi 1942. aasta märtsis, et mahutada lausa 250 000 Nõukogude sõjavangi. Plaanid jäid siiski vaid plaanideks.

Ehitustöid alustasid 150 juudi sunnitöölist, kes pärinesid ühest Globocniku Lublini laagrist, kuhu vangid igal õhtul tagasi pöördusid. Hiljem lisandus töölistele 2000 Punaarmee sõjavangi. Viimased elasid väga ekstreemsetes tingimustes kohapeal sh magasid õues. Novembri keskpaigaks oli elus veel vaid 500 töölist, kellest vähemalt 30% olid selleks hetkeks töövõimetud. Detsembri keskpaigaks said valmis 20 000 inimesele mõeldud kasarmud. Samal ajal puhkes tüüfuse epideemia ja 1942. aasta jaanuariks olid kõik orjatöölised – nii sõjavangid kui ka Poola juudid – surnud. Kogu töö peatati kuni 1942. aasta märtsini, mil saabusid uued vangid. Kuigi laagris oli lõpuks võimekus hoida umbes 50 000 vangi, ei kasvanud mahutavus sellest enam suuremaks.

1942. aasta juulis külastas Himmler Belzeci, Sobiborit ja Treblinkat, kolme salajast hävituslaagrit, mis ehitati spetsiaalselt operatsiooni Reinhard jaoks Poola juutide hävitamiseks. Need laagrid alustasid tegevust vastavalt märtsis, mais ja juulis 1942. Seejärel andis Himmler käsu, et asjaga on kiire ning juutide küüditamine laagritesse tuleb okupeeritud Poolas lõpule viia 1942. aasta lõpuks.

Operatsiooni Reinhard alguses oli  Majdanek muudetud sorteerimis- ja hoiukohaks Belzeci, Sobibori ja Treblinka tapmiskeskustes ohvritelt ära võetud vara ja väärisesemete jaoks. Kuna aga Kagu-Poolas oli palju juudi elanikke, kes polnud veel getodest laagrisse toimetatud, muudeti Majdanek 1942. aasta märtsis ümber tapmiskeskuseks.

Suure tööjõu vajaduse tõttu säästeti laagris olnud sunnitöölisi esialgu muust kui tööst. Nad töötasid peamiselt Steyr-Daimler-Puchi relva- ja laskemoonatehases. Majdaneki muuseumi andmete kohaselt käis laagrist ühel või teisel ajal läbi umbes 300 000 inimest. Vangide arv konkreetsel ajahetkel oli aga alati palju väiksem.

Operatsioon Reinhard jätkus kuni 1943. aasta novembri alguseni, mil laskekomandod tapsid operatsiooni "Lõikuspüha" käigus viimased juudi vangid. Majdaneki pealaagri puhul toimus üks kurikuulsamaid hukkamisi 3. novembril 1943, kui ühe päevaga mõrvati 18 400 juuti.

1944. aasta juuli lõpus, kui Nõukogude väed lähenesid jõudsalt Lublinile, evakueerisid sakslased laagri kiiruga ja hävitasid osaliselt krematooriumid enne Nõukogude Punaarmee vägede saabumist. Majdanek on kõige paremini säilinud laager tänu selle käpardist juhile, kes suutis õige vähe tõendeid toimunud holokaustist õigeaegselt hävitada. See oli esimene suurem koonduslaager, mille liitlasväed vabastasid ja seal leitud õudused avalikuks tegid.

Pärast laagri vallutamist 1944. aasta augustis kaitsesid nõukogude võimud laagrit ja moodustasid spetsiaalse Poola-Nõukogude Komisjoni, et uurida ja dokumenteerida Majdanekis toime pandud inimsusevastaseid kuritegusid. See oli üks esimesi katseid dokumenteerida natside sõjakuritegusid Ida-Euroopas.

Vaatamata suurele hulgale säilinud dokumentidele on ikka veel küsitav ja alles uurimisel, kui palju inimesi täpselt Majdanekis tapeti. 1948. aastal arvati ohvrite arvuks ~360 000. 1992. aasta uurimuse põhjal saadi arvuks ~235 000. Praeguseks on jõutud selleni, et Maidanekis tapeti kindlasti ~60 000 inimest, kellest 56 000 on nime pidi teada. Seda arvu peetakse aga erakordselt väikeseks, et see saaks päriselt tõsi olla, ja uuringud käivad edasi.

1944. aasta sügisel asutati Majdaneki koonduslaagri territooriumile Majdaneki Riiklik Muuseum. 1947. aastal sai Poola parlamendi otsusega laagrist märtrite mälestuspaik. Samal aastal koguti laagri territooriumilt umbes 1300 m3 pinnasematerjali, mis oli segatud inimtuha ja luufragmentidega, ning see pandi kokku üheks suureks künkaks. Majdanekist sai 1965. aastal rahvusmuuseumi osa.

Majdaneki kohtuprotsesside ajal esitati 2037-st Majdanekis töötanud inimesest süüdistus ainult 170-le. Lääne.-Saksamaa õigussüsteem lubas mõrvas süüdistada ainult teoga otseselt seotud isikuid.

Pärast laagri vallutamist Nõukogude armee poolt kasutas NKVD laagrit paigana Poola patriootide ning vastupanuliikumises osalejate vangistuses hoidmiseks ja piinamiseks. 23. augustil 1944 veeti umbes 250 Majdaneki vangi Lublini raudteejaama, pandi loomavagunitesse ja viidi Siberisse.

1969. aasta juulis, laagri vabastamise 25. aastapäeval, püstitati laagri territooriumile suur monument, mille projekteeris Wiktor Tołkin. See koosneb kahest osast: suurest väravamonumendist laagri sissepääsu juures ja suurest mausoleumist, kus asub ohvrite tuhk, laagri teises otsas. Neid ühendab tee ja läbi värava monumendi on kaugel eemal tee teises otsas olev mausoleum hästi näha. Mausoleumi keskel on eelkirjeldatud küngas, mis sisaldab inimtuhka ja -säilmeid.

2005. aasta oktoobris naasid neli Majdaneki ellujäänut koostöös Majdaneki muuseumi esindusega laagripaika ja aitasid arheoloogidel leida umbes 50 vangide poolt maetud eset (kellad, kõrvarõngad, abielusõrmused jne). Dokumentaalfilmi "Maetud palved" kohaselt oli see seni suurim teadaolev väärisesemete leid surmalaagrist.

Kuna meie olime ikkagi täiesti valmis koonduslaagri külastamisest traumat saama, siis leppisime enne minekut omavahel kokku, et igaüks vaatab täpselt nii palju, kui tahab ja me ei pea üldse kõiki kohti läbi käima ega igale poole kiikama. Vaatame natukene ja liigume tunde järgi. Lugesin, et keskmiselt kulub inimestel Majdanekit külastades 2 tundi ja mõtlesin, et kuna meie ilmselt igale poole ei vaata ja liigselt ei süvene, siis eks meil läheb ka kaks tundi või natuke vähem.

Kui Majdanek on vähemalt välismaalastele ehk vähe tuntum või täiesti tundmatu, siis ma olen päris kindel, et kõik teavad Auschwitz-Birkenau koonduslaagrit. Auschwitz on see koht, mis on kõigis turistile mõeldud „must visit“ nimekirjades. Auschwitz on kohe kindlasti rohkem reklaamitud ja tema asukoht on meelitavam, sest laager ei asu kuigi kaugel Krakowist – turistide lemmiklinnast. Majdaneki reklaame ma pole tõttöelda näinudki ja Lublin ise ei ole ka külastajate arvu poolest Krakowiga isegi mitte võrreldav. Seega Majdaneki muuseum ei kanna, vähemalt hetkel mitte, turistimeelitaja ideed, vaid ta lihtsalt on seal – tükike ajalugu ja mälestust, mida ei tohi lasta unustuse hõlma vajuda.

Miks ma üldse Auschwitzist rääkima hakkasin on see, et ma ise leidsin päris mitu põhjust, miks võiks, kui tundub, et tahaks koonduslaagrisse minna, hoopis Majdanekit külastada.

Majdanekis käib oluliselt vähem rahvast kui Auschwitzis ja ala on nii suur, et inimesed hajuvad sinna ära. Meie oleks seal peaaegu nagu üksi olnud. Oli küll veel külastajaid, aga me puutusime nendega vähe kokku.

Kogu Majdaneki ehk siis õueala ja siseruumide külastamine on täiesti tasuta. Lihtsalt lähed muuseumi avatud oleku ajal väravast sisse ja ei pea isegi kuskil märku andma, et ma nüüd tulin. Maksma peab siis, kui tahad giidiga tuuri.

Kogu laager on poola- ja INGLISE keelse infoga väga hästi ja põhjalikult varustatud. Ei mingit segadust ei mingeid õhku jäävaid küsimusi. Seal saab ise ringi liikudes ja lugedes väga korraliku ülevaate kätte. Ma usun, et enamik inimesi ei jaksagi nii palju süveneda, kui seal infot on.

Läksime mõnusalt sooja päeva tõotaval päikeselisel hommikul eesootavale mõeldes raskelt ohates muuseumi väravast sisse. Alustuseks satudki eelnevalt juba mainitud värava monumendi juurde. See on hiiglaslik ja see asub ümbritsevast maapinnast kõrgemal. Sealt saab laagri poole alla vaadata ja läbi selle monumendi paistab teises laagri otsas olev ufolaeva kujuline mausoleum. Võimsa mulje jätab see kõik küll. Monumendi juurest ülevalt alla vaadates näeb eelkõige suurt lagedat platsi mõnede majadega. Tegelikult on neid maju seal muidugi üksjagu, aga tühja viisakalt niidetud muru on veel rohkem. Ma arvan, et just see avarus ja võimalus hingata on see, mis muudab laagri vähem ängistavaks. Mälestusmärgi juurest viis edasi väike teeke, mis kunagi oli kindlasti olnud mingit sorti munakivitee. Seda nimetati Mustaks teeks, sest seda mööda kõndisid laagrisse vangid (Või mis see parem termin oleks? Kinnipeetud?). Juurdlesin kõndides, et huvitav, kas need harvad kivid teel on laagri toimimise ajast? Kas teadmatusse minevad inimesed kõndisid neid samu kive mööda? Kui juba tundus, et olimegi laagris ja no tegelikult olimegi, siis lugedes selgus, et see oli laagri töötajate ala – staabid, eluruumid, laod jmt. Kinnipeetavate ala oli veel eraldi mitme okastraataia ja kunagi ka elektriga eraldatud. Üsna veider, selline natuke sürreaalne ja kindlasti erinevaid mõtteid tekitav oli see, et Majdanek asub tegelikult keset linna, suurte paneelmajade kõrval. Algselt rajati laager hästi linna äärde või isegi veidi Lublinist välja (ma liiga täpselt seda teada ei saanud), aga linn on kasvanud. Ja praegu on see täpselt nii, et kui osadel inimestel paistab korteriaknast park, kirik või vanalinn, siis sealsetel inimestel on vaade otse Majdanekile. Ma mõtlesin, kas ma tahaks seal elada ja iseendagi suureks imestuseks leidsin, et poleks hullu, võiksin küll.

Mis aga tundus mulle üsna mõistmatu, oli see, et seal kunagisel töötajate alal kulges ka üks ekstra sile asfalttee ning inimesed rulluisutasid seal. Me vaatasime kõik seda veidi hämmastunult oskamata isegi kuidagi kommenteerida. Ma muidugi püüan mõista, et kui sa tõesti elad seal kõrval majades ja parim rullitamise rada on juhuslikult kunagise koonduslaagri aladel, siis võibolla on ikkagi võimalik, et sa harjud selle laagri kohaloluga nii ära, et see muutub üsna tavaliseks ja ei ole üldse imelik sinna rullitama või mängima minna. Et kellel on õues mänguväljak ja kellel Majdanek, elu käib ikka ühtviisi. Seal alal, kus kunagi elasid kinnipeetud, ei rulluisutatud ilmselt ainult sellepärast, et seal olid kruusateed.

Kunagisel tihedalt barakkide ja muude majadega asutatud laagrialal ei ole paljud hooned enam säilinud. Aga maju on siiski piisavalt, et väga selge pilt saada, kuidas kõik kunagi oli. Täpset infot me ei leidnud, aga meile tundus, et need majad, mis praegu territooriumil on, ongi ikkagi originaalid, aga renoveeritud. Kõik majad näevad viisakad välja ja ühtki lagunenud kuuri kusagil pole. Hulk majasid on avatud ja seal saab siis näha seda, mis seal originaaliski oli või on majades näitused. Paljud majad on lukuks ja ei ole kasutusel, mis kinnitaski meie jaoks arvamust, et majad on originaalid. Kui oleks nullist uuesti ehitatud, siis miks pealt tohutult lisamaju ehitama lihtsalt kasutuseta seisma.

Ma ei hakka detailselt kirjeldama, mis majades sees oli, aga see oli kõik viisakas, huvi tekitav ja mõtlema panev. Ruumid olid pigem heledad ja päikest täis ning ei soodustanud masenduse teket. Aga ega see muidugi rõõmus polnud. Lugesid, vaatasid ringi, mõtlesid ja ohkasid. Iga kord, kui mõne maja avatud uksest üle lävepaku jälle välja astusid, tundsid, kuidas vabaduse tuul puhus üle näo ja oh, kui hea see oli.

Ehkki ilm oli soe ja päikeseline, puhus tugev tuul ja majades sees olles kuulis tuult kuskil seinapragude vahel vilisemas. See oli peaaegu õudne, eriti, kui olid majja üksi jäänud. Üks maja oli suurem ja seal oli ka suurem muuseumisosa, kuhu oleks võinud väga pikaks ajaks lugema ja kuulama jääda. Peamiselt olid seal laagris olnud inimeste lood. Need, mida mina lugesin, olid hästi lühidalt kokku võetud, et kus ja mille eest inimene vahistati, kas ta liikus erinevate koonduslaagrite vahel ja mis temast edasi sai. Jah, neist enamvähem kõigist oli midagi ka edasi saanud, sest need olid ellujäänute lood. Täiesti hämmastav, aga paljud neist olid jõudnud kaugele, saanud kuulsateks näitlejateks, suurteks ärimeesteks, tunnustatud õppejõududeks ja õpetajateks jne. Üsna paljud neist olid Ameerikasse elama läinud või mõnedesse teistesse Euroopa riikidesse. Aga oli ka neid, kes jäid elama Poola ja mõned isegi Lublinisse. Inimesed on ikka hämmastavalt võimekad ja võimsad olendid.

Liisbetiga seal samas muuseumimaja WC-s käsi pestes mõtlesin ma, et kas need inimesed, keda siin hoiti, oleksid kunagi osanud mõelda, et ühel päeval on siin veega WC-d ja soojad ruumid ning üks väike eesti tüdruk Liisbet tuleb ja uurib tõsisel ilmsel laagri kaarti ning loeb, kui ebaõiglaselt inimesi selles samas paigas kunagi koheldi. Kas neile meeldiks see, et inimesed seal uudistamas käivad, et nende elud on vaatamiseks välja pandud? Ega täpselt ju ei tea. Aga neid kohti peab olema, et me ei unustaks ja ei rulluisutaks üle inimeste kannatuste ja piinade.

Võibolla veel mõned huvitavad mind kõnetanud faktid. Hästi põnev oli ühes majas üles seatud fotonäitus, kus olid kõrvuti täpselt samas kohas tehtud fotod koonduslaagri ajast ja tänasest päevast. Ise saab ka asju ette kujutada, et kuidas täpselt selles kohas, kus praegu on üks maja ja tühi muruplats, oli kunagi 20 barakki tihedalt üksteise kõrval, aga seda fotolt vaadata on ikkagi hoopis kõnekam. Sellel näitusel uurisin ma kõik fotod üksteise järel põhjalikult läbi ja mulle väga meeldis see lähenemine.

Laagrisse toodi teede täitmiseks suur hulk hauakivisid juudi surnuaialt. Mnjah, siin polegi midagi lisada. Ühes kohas on need kivitükid ka maa seest paistvatena eksponeeritud.

Koonduslaagris oli sul võimalus ellu jääda täpselt nii kaua, kui sa olid terve ja töövõimeline. Kui sa olid vana, jäid haigeks või olid niisama nõrk, siis oli sinuga kõik. Lisaks sellele, et tööd käidi tegemas laagrist väljas, olid ka kohapeal toimkonnad. Üks toimkond oli laagri kaunistamise toimkond. Kummaline, et sellise paiga ilu oluliseks peeti ja ega keegi ju ometi ei arvanud, et siis on seal toredam elada? Aga igal juhul on säilinud mitu kaunistamistoimkonna poolt tsemendist tehtud skulptuuri. Kuigi need kujud olid mõeldud laagri „ilustamiseks“ oli tegijatel alati ka varjatud tagamõte, mida teadsid vist küll kõik elanikud. Näiteks oli seal üks suur kilpkonna kuju. Kilpkonn oligi meeldetuletuseks, et kiirusta aeglaselt. Tee tööd nii aeglaselt ja nii vähe kui võimalik, ära kurna ennast asjata, sul on oma jõudu vaja hoida. Kolme kotkaga kõrge postament oli salajane mälestus kõigile kamraadidele, kes laagrisse oma elu olid jätnud.

Üks kõnekamaid ruume on kindlasti see, kus suurte metallvõrgust puuride sees on kingad – kõik üsna ühtviisi pruunid ja vanad. Neile ei saa päris lähedale minna, aga ka eemalt eraldab siiski, et mõned on naiste kingad ja mõned on teistest veidi erineva tegumoega. Neid kingi on seal kokku 430 000 paari!!! Need kõik on kuulunud Majdaneki laagrisse sattunud inimestele. See vaatepilt kõneleb ise enda eest.

Vaatamata algsele ettevaatlikkusele, et võibolla me igale poole sisse ei lähe ja kõike ei vaata, käisime me siiski kõik kohad läbi ja lugesime ning uurisime palju. Ei, me ei jõudnud muidugi kõike lugeda ja igasse loosse süveneda, seda oli seal liiga palju. Aga me olime endalegi imestuseks Majdanekis tervelt neli tundi. Sealt tagasi auto juurde jalutades olime me mõtlikud, aga õnneks mitte tohutult rusutud. Majdanekis oli ka selline soovitus külastajatele, et alla 14.-aastaste puhul peaks mõtlema, et kas ikka lasta neil sinna minna, kuna see võib neile kehvasti mõjuda. Liisbetiga õnneks midagi halba ei juhtunud ja hilisemaid õudusunenägusid ei tulnud. Kui teda huvitas, siis me seletasime talle ikka üsna täpselt ära iga asja juures, mis ja kuidas toimus ning ta luges ise ka huviga ja vahel luges meile ette ka. Mulle tundub, et oleneb muidugi lapsest, aga Majdanekisse võib väiksematega minna küll. Sealt annab vajadusel ka niimoodi läbi libiseda, et ei vaata kõike ja ei seleta kõike peensusteni.

Kokkuvõtteks otsustasime meil on hea meel, et me ära käisime ja muuseumina see meile tegelikult meeldis. Meil on väga hea meel, et me traumat ei saanud ja et nüüd aitab koonduslaagritest küll. Me oleme nüüd ära käinud ja seda kohta tunnetanud ning ei näe, mida võiks mõnel teisel koonduslaagril väga veel lisaks pakkuda olla.