Kõik pärineb Poolast - Gdynia Emigratsioonimuuseum

Trojmiastos öeldakse olevat kolm üliägedat ja ülipopulaarset muuseumi. Kahes neist olen ma mitu korda käinud - II Maailmasõja muuseumis ja Euroopa Solidaarsuskeskuses. Mulle väga-väga meeldib neist viimane, aga esimene, nohhhh, nii väga ei meeldi. Mäletate ma ütlesin peale esimest II Maailmasõja muuseumis käiku, et sinna ma enam ei lähe. Aga no läksin, kohe mitu korda. Iga järgmine käik oli natuke parem, sest ma juba teadsin, kuhu mitte vaadata, millesse mitte süveneda ja oskasin ennast paremini kapslisse sulgeda, et muuseumis nähtavat mitte väga endasse võtta. Aga armsaks pole see muuseum saanud. Euroopa Solidaarsuskeskust soovitan ma iga kell kõigile. II Maailmasõja muuseumi osas ütlen ma, et te peate enda sees kaaluma, kas te tahate sinna minna. Loomulikult on see väärt muuseum, väga väärt, aga see on ka erakordselt rõhuv ja raske.

Kolmas kõige popimate hulka kuuluv muuseum on Emigratsioonimuuseum Gdynias. See on koguaeg mu listis olnud, et ma tahan sinna minna, aga no ikka oli käimata. Gdynia on meil üldse korralikult avastamata. Ja kuna enam pole asju võimalik kaugemasse tulevikku lükata, siis tuleb mõtteid ellu hakata viima. Kui Liisbet sai klassivennalt sünnipäevakutse ja üritus toimus Gdynias, ütlesin ma Meelisele, et nüüd me läheme muuseumisse. Mõeldud, tehtud!

Viisimegi Liisbeti sünnipäevale ja sealt edasi oli meil neli tundi aega kuni pidime talle järgi minema. Jätsime auto sinna samasse jumpcity juurde ja kõndisime umbes poolteist kilomeetrit muuseumini. Täitsa uus kant oli, kuhu me polnudki varem sattunud, sadama kant. Vaatasin huviga ringi, vaade oli põnev, aga üldiselt inimtühi. Vaid mõned üksikud tervisesportlased sörkisid mööda ja ometi oli laupäeva pealelõuna. Kõik oli veidi hall, porine ja libe. Ma ütlesin Meelisele, et Gdynia on ikka veidi kõhe. Meelis vastas, et oli ka seda just mõelnud. Ma ei tea, kas see on Gdanski ja Gdynia vaheline rivaliteet, mis on eriti tugevalt esindatud jalgpallis, aga miski on, miks ma ennast Gdynias väga hästi ja turvaliselt ei tunne. Natuke tundub nagu Gdynias võiks iga nurga taga peksa saada, kui peaks selguma, et me Gdanskist oleme. Aga see on ainult tunne, tegelikult ei saa Gdynias peksa, isegi gdansklased mitte. Kuigi Lechia Gdanski sümboolikat kandes saab kindlasti peksa.

Igal juhul kõndisime me läbi kõheda Gdynia muuseumi poole. Leidsime muuseumi üles, aga ei saanud täpselt aru, millisest uksest sisse peaks minema. Kiikasime enne veel muuseumi juures olevale kaile, kus üllatuslikult oli veel inimesi, lihtsalt jalutamas ja merele vaatamas. Üle lahesopi paistis äkki mingi sõjasadam? Vähemasti nägid seal ankrus olevad laevad sõjakad välja. Kailt avanes ka hea vaade kogu Emigratsioonimuuseumi hoonele. Ma ei mäletagi, kust ma seda juba enne muuseumisse minekut teadsin, aga sealt praeguse muuseumi seina ääres olevalt kailt läkski rahvas laevadele, et kaugele ära õnne otsima sõita.

Läksime muuseumisse, eks vist ikka valest uksest, ja sattusime suurde fuajeesse. Maja oli seest väga nõukogude aja hõnguline. Suur kahele poole avanev trepp viis üles. Vaatasime imestunult ringi, et esiteks, ah selline siis ongi, teiseks, kust siis pileti saab osta ja kolmandaks, kust algab näitus. Avastasime ukse, mille peal oli kirjas „Kassa“. Uks ei olnud lukus, me saime sisse minna, aga ma ise oleks eeldanud avatud ust ja nähtavamat võimalust pilet soetada. Võimalik, et see oli selline põhihooaja väline tagasihoidlikum värk ja suvel ikkagi ei saa piletikassa märkamatuks jääda ega ilma piletita sisse minna. Seda viimast oleks me praegu vabalt saanud teha ja mulle ausalt öeldes tundus, et osad tegid ka, sest neil polnud nii teravad silmad nagu meil.

Olin kodus juba ette uurinud, et muuseumil on audiogiid olemas küll, aga see tuleb peale tasumist oma telefoni laadida ning siis mobiili ja klappidega seda kuulata. Mulle sellised variandid ei istu, et tõmba jälle mingi äpp ja sehkenda ning vaata, kas töötab. Ma eelistan iga kell võtta kohapealt audiogiiidi, seda kasutada ja pärast tagastada. Ehk siis ma enda jaoks järeldasin, et audiogiidi seal muuseumis ei ole. Aga ets kae, kohapeal kassas olles ma nägin, et aknalaual olid klapid ja tavaliste audiogiidide moodi seadmed. Küsisin nende kohta ja ei jõudnud veel lauset lõpetada, kui vastati, et jaa, muidugi saab, mis keeles soovite. Vaat siis, väga tore! Saime oma piletid ja giidid ning neiu tuli meiega koos fuajeesse, et seletada kuidas audiogiid töötab. Tegelikult seal muidugi midagi väga teistsugust polnud, kui meie seni kasutatud giididel. Ainuke segane koht oli see, mis pani meid üksteisele otsa vaatama, peale kassaneiu lahkumist, et kust see näitus siis algab. Kassaneiu ütles, et esimesel korrusel vasakul, aga seal ei olnud mitte midagi. Eee, me mõlemad kuulsime, et ta ütles esimesel korrusel vasakul. Ah jaaaa! Ta mõtles muidugi teist korrust. Sellega et esimeseks korruseks nimetatakse seda, mida meie tunneme teise korrusena, ei ole me ikka ära harjunud. Siiamaani läheb juhe kokku, kui on natukenegi vaja korrustele mõelda.

Aga läksime siis mööda seda suursugust laia treppi TEISELE korrusele ja keerasime vasakule ning hakkasime avastama. Selle maja puhul on väljast vaadates üpris raske otsustada, kui suur muuseum seest on. Maja on päris suur, aga pigem arvaks, et muuseumi all on selle esimene osa. Tegelikkuses oli see jälle üks neist muuseumitest, kus sa ei hooma sugugi, kui ulatuslik see tegelikult on. Hakkad rahulikult uurides minema ja ühel hetkel avastad, et näitus läheb muudkui edasi ja edasi, aga muuseumi hakatakse juba sulgema. Ja siis sa kappad nagu hobune viimase osa läbi ja püüad lihtsalt peaga siia ja sinna vehkides veenduda, et midagi väga olulist märkamata ei jääks.

Hoone ise on kunagine sadamaterminal, mis valmis aastal 1933 (ehk siis ei ole tegelikult nõukogudeaegne) . Tänapäeval asub maja Prantsuse kai ja Witold Gombrowiczi väljaku ääres Gdynia meresadamas. Hoone oli omal ajal vägev ehitis. Modernistlikus stiilis fassaadi kaunistasid kaks Poola kotkaga bareljeefi. Hoone peasaali kattis ristkülikukujuline raudbetoonkuppel, mille tipus oli püramiidikujuline katuseaken. Jaama sees olid marssal Piłsudskile ja Poola Vabariigi presidendile Ignacy Mościckile pühendatud tahvlid, samuti kaks mälestustahvlit, mis olid pühendatud sadama ehitusloole ja selle ehitajatele. Need kõik on ka praegu alles (või taas olemas). 2500 m² suurune jaam oli varustatud kõigi vajalike rajatistega reisijate vastuvõtmiseks ja registreerimiseks, posti ja pagasi käitlemiseks, tolli ja passi töötlemiseks.

Jaama pühitses sisse Chełmno piiskop ning avamistseremoonial olid kohal nii Poola president kui ka palju teisi tähtsaid inimesi. Jaam oli Atlandi-ülese reisijatelaevastiku "G-A-L" (mis teenindas New Yorgi ja Lõuna-Ameerika liine) kodubaas. Jaama juurde viis raudtee kõrvalharu emigrantide liikluseks. Sõdadevahelisel perioodil peeti jaamahoones sadamatöötajate pühapäevaseid jumalateenistusi, mida juhtis sadama kaplan. Avaras jaamahoones toimusid ka Gdynia eliidi uusaastaballid, rahvatantsud, spordivõistlused ja etendused.

Teise maailmasõja ajal kohandati jaam kontoriks ja selle arhitektuuri muudeti. Esimestel päevadel pärast Gdynia okupeerimist (14. september 1939) eemaldati jaama fassaadilt Poola kotkad ning president Mościcki ja marssal Piłsudski reljeefid peasaali seintelt. 9. oktoobril 1943 hävis sadama pommitamise käigus osa reisijate saalist. Kahjustused parandati ajutiselt. Hoone osa vundamendi hävimise tõttu oli võimatu raudbetoonkonstruktsioonielemente nende algsel kujul uuesti paigaldada ja hoone algset kuju taastada. Ka tänapäeval on hoonel märgata teatud asümmeetria.

Terminal muutus poliitilise olukorra tõttu peale II maailmasõda kasutuskõlbmatuks. Küll aga  väljus sadamast iga kuu ühe korra tühi ookeanilainer MS Batory. Tühja laeva iga väljumisega kaasnes suur hüvastijätt, kus mängis orkester ja peeti ametlikke kõnesid. Reisijaid võeti aga peale ainult Kopenhaagenis ja Southamptonis. Muutus saabus 1957. aastal pärast Stalini surma.

1987. aastal sulgesid Poola laevaomanikud transatlantilise liinilaevanduse ja hoone kaotas oma algse funktsiooni. 2023. aastal alustati renoveerimist, et kujundada hoone ringi Emigratsioonimuuseumiks. Tänu renoveerimisele sai muuseum juurde 2900 ruutmeetrit näitusepinda. Ka veeäärne fassaad kujundati ümber – algne telliskivisein asendati klaaspaneeliga. Maja küljele ehitati tunnelilaadne konstruktsioon, mis oli arhitektuuriline ja sümboolne viide ajaloolisele läbisõiduteele, mida reisijad kasutasid jaamast lahkudes laevadele minekuks. Kotkad jõudsid tagasi fassaadile ning emigratsioonimuuseum avati ametlikult 16. mail 2015.

Aga näitus ise koosnes mitmest osast. Alustuseks hakkas kostma Poola hümn. Kostis juba kaugelt ja koguaeg oleks teada tahtnud, et kust see tuleb, miks see tuleb. Allikaks osutus üks Andrzej Wajda film, mille lõik ekraanil jooksis. Seal marssis või pigem kõndis või vantsis üksus Poola üksus ja tegevuskohaks oli Monte Cassino Itaalias. Monte Cassinost olen ma varem kirjutanud ka, et see on poolakatele üks väga oluline koht. Sõdurid lihtsalt kõndisid ekraanil ja laulsid rivilauluks Dąbrowski masurkat, mis on tänane Poola hümn. Mõtlesin otsida, kas seda filmi ka tervikuna kusagilt vaadata saab, aga pole jõudnud. Liikusin sellest ruumist edasi ja kuulsin endiselt hümni. Lugesin ja uurisin juba järgmist infot, aga hümn kõlas peas. Hakkasin ise ka seda ümisema. Lõpuks ei saanud enam aru, kas ma kuulen seda ikka veel päriselt või kõlab see nüüd juba ainult minu peas. Poola hümn on kaasakiskuv.

Hümni üminast sai lahti alles siis, kui jõudsid ruumi, mille põrandal olid ringid. Iga ring kujutas mõnda keelt, mille esindajaid Poolas kohapeal rohkem elab. Läksid ringile lähemale ja hakkasid seda keelt valjemini kuulma, samas vaikselt kostsid korraga ka kõik teised keeled ja muidugi kaikus vaikselt veel ka Dąbrowski masurka (ei ole kindel, kas peas või päriselt). See oli nagu üks suur sumisev mesitaru, kus igaühel on midagi tähtsat öelda, aga reaalselt ei erista sa sellest kogumist mitte ühtegi keelt ega sõna.

Muuseumis oli tegelikult hästi palju huvitavaid lahendusi ja uurimist üle pea. Ma sain palju uut teada ja nii mõnedki pusletükid leidsid jälle oma koha. Palju põnevaid lugusid sellest, millal, miks ja kuidas keegi emigreerus ja kuidas tal uuel kodumaal minema hakkas. Kujutage ette mõni inimene käis nõuka ajal kuude kaupa iga päev salaja pimedas laevateel ujumas lootuses ennast mõne Rootsi laeva köie külge haakida. Ma ei hakka mõistagi kõike ümber jutustama, muidu poleks teil ju mõtet endal muuseumisse minna. Aga seda muuseumit soovitan ma küll külastada. Aga mina poleks mina, kui ma mõnda mind kõnetanud fakti siiski välja ei tooks.

Üks huvitav lahendus näitusel oli selline, et läbi ruumide kulges lisaks muule ka ühe perekonna lugu. Seda jutustas perekonna vanim tütar, kes selle kirja oli pannud. Lugu kulges nii kirjalikult, kui seda sai ka audiogiidiga kuulata. Kirjalikul osal oli iga kord mõni foto ka juures. Perekond Sikora ei saanud enam eluga Poolas hästi hakkama ja vanemad tahtsid lastele paremat tulevikku ning nad hakkasid ette valmistama perekonna emigreerumist USA-sse. Räägitigi, kuidas nad raha kõrvale panid ja muid ettevalmistusi tegid, et siis päriselt teele asuda. Nad läksid teele Kagu-Poolast. Iga uus lugu oli koos märkega kaardil, et kui mitu päeva nad teel on olnud ja mitu kilomeetrit alguspunktist edasi liikunud. Saksamaalt üle Atlandi sõit võttis aega 10 päeva. See oli minu jaoks huvitav kuulamine ja mulle meeldis eriti see isiklik lugu. Kuulasin järjest kogu selle perekonna loo ära ja hoidsin pöialt, et keegi neist tee peal otsa ei saaks nt mõni väiksem laps. Kõik läks õnnelikult ja nad alustasid uut elu Chicagos. Kõige viimase loo lõpus oli kirjas, et lugu oli fiktiivne ja pandud kokku paljude Ameerikasse emigreerunud Poola perede lugudest. Oi, kui pettunud ma olin. Minu jaoks olid need päris inimesed olnud ja tegelikult neid polnudki olemas. Ma muidugi ei olekski seda lugu kuulama hakanud, kui alguses oleks kirjas olnud, et see on fiktiivne.

Ma olen juba mõni aeg tagasi aru saanud, et siit Poolast vaadates on kõik maailma olulised suurimad, vanimad ja muud taolised asjad just siin riigis. Enamus asju on poolakate poolt leiutatud ja suures plaanis võib öelda, et kõik, mis maailmas vähegi olulist, on siit tulnud. Ma olen sellega juba harjunud, et ma elan ühes vägevas riigis, aga aegajalt suudab Poola mind ikkagi veel üllatada.

Ka emigratsioonimuuseumis sai nimekiri „See kõik on Poolast“ täiendust. Kas teie näiteks teadsite, et kogu Põhjamaade kuningate sugu pärineb Poola esiemast? Ma arvan, et ei teadnud. Aga saage siis lahkesti tuttavaks – Świętosława.

Rootsi keeles on ta tuntud kui Sigrid Storråda (Uhke), keda Poola ajaloos teatakse nime Świętosława all (tõenäoliselt sündinud aastatel 960–972). Poola ajalugu jutustab, et Świętosława oli vürst Mieszko I tütar ja Poola esimese kuninga Boleslaw Vapra õde. Temast sai Rootsi, Taani, Norra ja Inglismaa kuninganna, Sweyn Harkhabeme ja Erik Võiduka abikaasa ning kuningate Harald Svenssoni ja Knut Suure ema.

Kui internetis natuke kaevata, siis võib leida ka infot, et kuningas Sveni naised on segi aetud või läbi ajaloo kuidagi üheks saanud ja ei ole kindel, kas just Świętosława ikka kõigi nende tulevaste kuningate esiema on. On kahtlus, et võibolla Świętosława ei olnud Sigrid, vaid oli hoopis Gunhilda nime all teatud, aga samas võibolla ei olnudki mitmeid naisi, vaid oli ainult üks – Świętosława. Kui Poolas olla, siis ei saa muud uskuda, kui et tõesti oli üks vägev Świętosława ja kõik tänapäeva Frederikud, Christianid, Gustavid ja teised pärinevad just temast.

Świętosława puhul on hästi palju vaieldavat või ütleme siis palju seda, mida veel uuritakse. Tõenäoliselt ei olnud tema päris nimi ka mitte Świętosława, vaid see nimi on talle ajaloolaste poolt sümboolselt antud. Võibolla ta ei olnud Mieszko I ja Dąbrówka tütar, vaid Mieszko ja mõne teise tema naise laps. Võibolla nt tema teise naise Oda tütar. Poolal on nii palju ajalugu, et seda kõike on tõesti raske meeles pidada ja seostada. Tuletan eelkõige endale meelde, et vürst Mieszko I oli Poola valitseja, kelle üks abikaasadest (abikaasasid oli tal üks korraga, mitte kõik korraga) oli Tšehhi päritolu (loodan, et mäletan õigesti) Dąbrówka. Just tema oli see, kes tõi Poolasse koos abieluga ka ristiusu. Mieszko I astus abielludes koos kogu Poolaga ristiusku. Nende pojast Boleslaw Vaprast sai Poola esimene kuningas. Ja Mieszkol oli kindlasti ka tütar, kelle koodnimi on Świętosława. Mitmed allikad tegelikult ütlevad, et Świętosława oli just Dąbrówka enda tütar ja teised jälle, et mitte. Võta sa nüüd kinni. Aga igal juhul oli ta Mieszko I tütar, selles ei kahelda.

Aastatel 980–984 andis Mieszko Świętosława naiseks Rootsi kuningas Erik Võidukale. See oli tõenäoliselt poliitiline abielu, mis oli suunatud Taani vastu ja mille eesmärk oli Mieszko võimu kindlustamine Lääne-Pommeris. Teadaolevad lapsed sellest abielust olid hilisem Rootsi kuningas Olof Skötkonung ja Holmfrida Eriksdotter. Sigrid (Świętosława) jäi leseks umbes aastal 995. Tema poeg Olof oli selleks ajaks juba täie võimu juures. Kuninganna soovis tugevdada Rootsi-Taani liitu Norra vastu ning abiellus Taani ja Norra kuninga Sweyn Harkhabemega, kes oli pagendusest naasnud. Abielu toimus umbes aastal 996. Sellest liidust sündis vähemalt viis last, sealhulgas kaks järgnevat Taani kuningat: Harald II Svensson ja Knut Suur ning tütred Estrida ja Świętosława. Kui Sweyn oma naise umbes aastal 1002 riigist välja ajas leidis naine varjupaiga tema venna Bolesław Vapra juures Poolas. Sweynist sai Inglismaa kuningas 1013. aastal. Pärast Taani kuninga Sweyni surma tulid nende pojad Harald ja Knut Poolasse paludes emal Taani naasta. Viimane kindel fakt tema elu kohta on tema tagasipöördumine Taani. Knut vallutas Inglismaa 1016. aastal. Tema ema saatis teda tõenäoliselt tema valitsemisajal Inglismaal, kuna allikate kohaselt oli ta 1016. aastal veel elus. Kogu see info on kokku pandud erinevate keskaegsete kroonikate põhjal, mis kõik räägivad veidi erinevaid lugusid, aga see, et Poola printsessist sai Rootsi kuninganna käib neist mitmetest läbi.

Świętosławast või siis Sigridist räägivad Skandinaavia lood ka seda, et peale leseks jäämist lasi ta elusalt põletada ühe või mitu talle kosja tulnud kuningat. Ta tegi seda hoiatuseks kõigile tühistele kuningatele, kes oleksid ka tahtnud äkki kosja tulla. Świętosławal oli juba välja valitud, et tema sooviks abielluda ainult Olafiga, kellega ta hiljem siis tõesti ka paari läks. Vot selline vägev poolatarist esiema on Skandinaavia kuninglikul sool. Võibolla. No ilmselt ikka on.

Teine poolatar mängis olulist Rolli Osmani Impeeriumi ajaloos. Oletatakse, et tema nimi võis algselt olla Aleksandra või Anastazja Lisowska ja ta sündis  umbes 1505. aastal Ruteenias, mis tollal oli Poola, aga praegu jääb Ukraina aladele. Ta vangistati orjapüügi ajal ja viidi Osmani pealinna Konstantinoopoli keiserlikku haaremisse ja temast sai sultan Suleimani lemmiknaine. Nimeks anti talle Hürrem. Murdes Osmanite traditsiooni, vabastas sultan Hürremi ja abiellus temaga, tehes temast oma seadusliku naise. Varem olid sultanid abiellunud ainult välismaalastest vabalt sündinud aadlinaistega ja ka siis ei saanud nad nendega lapsi. Lapsi sünnitasid orjad.

Hürrem jäi sultani õukonda kogu ülejäänud eluks, nautides armastavat suhet oma abikaasaga ning saades temaga vähemalt kuus last, sealhulgas tulevase sultani Selim II. See teeb temast kõigi järgnevate sultanite ja praeguste Osmani dünastia järeltulijate esiema. Hürremi kuuest teadaolevast lapsest viis olid poisid. See rikkus üht vanimat Osmani tava, mille kohaselt iga liignaine võis sultanile anda ainult ühe poisslapse, et säilitada võimu tasakaal erinevate naiste vahel. Suleiman ei saanud peale Hürremiga kohtumist enam ühegi teise naisega lapsi. Hürrem saavutas lõpuks tohutu võimu mängides keskset rolli Osmani impeeriumi poliitikas. Samuti mängis ka aktiivset rolli impeeriumi asjades ja sekkus isegi impeeriumi ja oma endise kodumaa vahelistesse asjadesse, aidates ilmselt Poolal saavutada oma privilegeeritud diplomaatilist staatust. Väidetavalt tõi ta diplomaatilistesse suhetesse "naiseliku puudutuse", saates diplomaatilisi kirju koos isiklikult tikitud esemetega välisriikide juhtidele ja nende sugulastele. Kuna sultan oli tihti pikalt sõjaretkedel juhtis riiki suuresti Hürrem. Ta oli sel ajal üks maailma haritumaid naisi ja tal oli keskne roll Ottomani impeeriumi poliitilises elus. Ehk siis selline vägev poolatar. Temast räägivad ka Türgi muinasjutud, aga ta ei olnud ainult müütiline tegelane, vaid oli siiski päruselt olemas. Nüüd te ilmselt saate aru, et nii skandinaavlased kui türklased pärinevad tegelikult suuresti poolakatest.

Aga te ei tea veel midagi sellisest mehest nagu Tadeusz Kościuszko. Ta sündis 1746. aastal Polesies (tänapäeva Valgevenes). Kuna vend Józefist pidi saama nende väikese peremõisa pärija, valis Tadeusz sõjaväelase karjääri. Ta astus Rüütlikooli, kus valmistati ette ohvitseride kaadrit, valgustatud, edumeelseid inimesi ja tublisid kodanikke. Ta lõpetas kooli kapteni auastme ja inseneri spetsialiseerumisega.

1769. aastal oktoobris läks ta kuningliku stipendiaadina Pariisi ja täiendas oma teadmisi muuhulgas Versailles’ kuningliku kaardiväe sõjaväeakadeemias. Õppimine Prantsusmaal revolutsiooni eelõhtul avaldas tõsist mõju tema poliitilistele ja sotsiaalsetele tõekspidamistele. Poolasse naastes ei leidnud Tadeusz tööd Poola selleks hetkeks minimaalseks kahandatud sõjaväes. Tema vend oli peremõisa omanik ja Tadeusze abieluplaanid kukkusid läbi, kuna tal polnud vara. Ta läks tagasi Pariisi ja kuulis seal Ameerika sõjast, kus kolooniad võitlesid Suurbritannia vastu ja oma iseseisvuse eest. Pariis kihas uudistest ameeriklaste esimestest edusammudest, mida toetasid prantslased. Tõenäoliselt 1776. aasta suvel asus ta Le Havre'i sadamast teele pikale, üle kahe kuu kestnud reisile Põhja-Ameerikasse. Silmapaistva insenerina määrati ta kohe projekteerima Philadelphia linna kindlustusi.

1777. aasta kevadel saadeti Kościuszko Kanada piirile. Kościuszko kindlustas mitu kuud erinevaid Kontinentaalarmee laagreid. Ta saavutas kurikuulsuse oma kindlustustööde suure panusega ameeriklaste võitu Saratoga lahingus. Tema insenerioskuste tunnustamiseks usaldati talle Hudsoni jõele tugeva West Pointi kindluse ehitamine. Seda otsust toetas Ameerika armee ülemjuhataja George Washington.

Ta ülendati 1783. aasta Kongressi resolutsiooniga USA armee brigaadikindraliks. Ta sai ka maad (umbes 250 hektarit) ja märkimisväärse rahasumma, mis maksti hiljem välja iga-aastaste osamaksetena. Kui Kongress talle 1798. aastal tagasiulatuva palga välja maksis, eraldas ta vaatamata tema keerulisele rahalisele olukorrale raha mustanahalistele elanikele vabaduse ostmiseks ja nende harimiseks. Veelgi suurem au oli Kościuszko vastuvõtmine ühena kolmest välismaalasest ja auliikmena Cincinnati Seltsi, mille asutasid kõige silmapaistvamad ohvitserid (esimene president oli George Washington).

Tadeusz Kościuszko Philadelphias viibimise ajal külastas teda indiaanipealik Väike Kilpkonn. Kościuszko kinkis talle paar püstolit koos juhistega kasutada neid "kõigi vastu, kes üritavad teid vallutada".

1784. aastal läks ta tagasi koju. Olukord Poola riigis oli halb. Vaatamata oma tagasihoidlikule sissetulekule, mis vaevu oli piisav oluliste kulutuste katteks, piiras Kościuszko Siechnowiczi talupoegade pärisorjust. Sellest ajast alates pidid nad töötama ainult kaks päeva nädalas varasema nelja asemel. Naised olid tööst täielikult vabastatud. Kohalik aadel ei kiitnud sellist otsust heaks. Poola-Leedu riigi taastamisega suurenes ka riigi armee. See andis Kościuszkole võimaluse teha sõjaväelist karjääri Poola-Leedu riigis. 12. oktoobril 1789 sai ta kuninga allkirjaga kroonivägede kindralmajoriks.

Tal oli veel nii palju seiklusi, et ma ei hakka neid kõiki siin üles lugema. Ta jõudis revolutsioone korraldada, armeesid ümber formeerida, venelaste kätte vangi langeda, muusikat komponeerida, uuesti Ameerikas käia, Poola riiki kritiseerida jne jne. 2. aprillil 1817 kirjutas Kościuszko oma testamendi, milles vabastas oma talupojad orjusest ja jagas raha Ameerika mustanahaliste hariduse toetuseks. Temast sai nüüd kokku ikkagi päris palju kirjutatud, aga põhisõnum oli see, et tegu on poolakaga, kes muutis Ameerika Vabadussõja käiku.

Lõpetuseks ütlen, et üks kõik, mida või keda te maailmas kohtate, see võib olla Poolast alguse saanud. Kui Poolas elab hetkel umbes 38 miljonit inimest, siis maailmas laiali on neid veel umbes 20 miljonit ja Emigratsioonimuusem Gdynias on äge.

Ja peale lõppu lõpetuseks veel midagi, nagu Kõige suurema sõbra saates ootasid alati peale saate lõppu, et kas täna tuleb Anekdoot ka.

Kas te teate, miks on olemas Sopot?

Et Gdynia hais Gdanski ei jõuaks (ja vastupidi, kui teisest linnast vaadata).