Lõpuks Krakowis 4 ehk Makabra
–
Mäletate, ma kirjutasin, et Krakowis teeb meie lemmik "pay what you wish" firma Walkatiwe lausa kuut erinevat ekskursiooni. Vanalinna tuurist ma juba veidi pajatasin, aga mahutasime plaanidesse veel mõne. Ühel õhtul juba pimedas läksime kogu perega Makabra tuurile. Muidu oleme tuurihuvilised meie Meelisega kahekesi ja lapsed ütlevad pigem, et ei, ei, ei, aga Makabra tuurile tulid nad selle kirjeldust kuuldes väga hea meelega kaasa. Mis see Makabra siis on? Õudused, hirmsad asjad, seletamatud juhtumised, kummitused. Ma ei hakka jällegi kogu tuuri teile ümber jutustama, sest muidu pole teil enam põnev, kui te ise sinna juhtute ja tegelikult ma eile oma märkmeid uurides sain aru ka, et isegi oma lühikeste ülestähenduste põhjal ei mäleta ma enam mitmeid asju, mida üks või teine märksõna tähendada võis. Murran siiani pead, mis oli tuuril nähtul pistimist Tutanhamoni raamatu või matrjoškadega, aga no sellised märksõnad olen endale kirja pannud.
Õuduse tuurile oli soojal ööhakul üllatavlt palju rahvast tulnud. Kogu vanalinnas oli üllatavalt palju rahvast, tundus, et veelgi rohkem kui päeval. Välikohvikutes põlesid tuled ja tundus nagu kõik lauad oleksid inimesi täis olnud. Kõikjal oli melu. Mõtlesin, et nagu mõnes eriti soojas riigis, kus elu hakkab siis, kui päike on loojunud ja päevane kuum möödas.
Giidiks oli seekord Damian, kes oli erakordselt sobiv Makabra tuuri juhi rolli ja kes meenutas mulle oma valge kaabuga millegi pärast Lauri Leesit. Kui võiks arvata, et õuduste tuuri giid on erakordselt teatraalne ja ehmatab inimesi, siis ei otse vastupidi. Damian oli nii muhe, kui üldse veel olla saab ja rääkis timukatest, mõrvaritest ja vampiiridest rõõmsal meelel ning naeratus ei kadunud vist korrakski ta näolt. Samas ei jäänud kuidagi muljet, et see on mingi nali, mida ta räägib, pigem oli tunne, et olgu kui koledaid asju tahes juhtunud, see on elu ja seda ei tasu tänasel päeval liiga tõsiselt võtta.
Giidiks oli seekord Damian, kes oli erakordselt sobiv Makabra tuuri juhi rolli ja kes meenutas mulle oma valge kaabuga millegi pärast Lauri Leesit. Kui võiks arvata, et õuduste tuuri giid on erakordselt teatraalne ja ehmatab inimesi, siis ei otse vastupidi. Damian oli nii muhe, kui üldse veel olla saab ja rääkis timukatest, mõrvaritest ja vampiiridest rõõmsal meelel ning naeratus ei kadunud vist korrakski ta näolt. Samas ei jäänud kuidagi muljet, et see on mingi nali, mida ta räägib, pigem oli tunne, et olgu kui koledaid asju tahes juhtunud, see on elu ja seda ei tasu tänasel päeval liiga tõsiselt võtta.
Üks huvitav asi, mis selgeks sai oli see, et vanalinn on täis märke keskaegsetest piinamistest ja karistustest, lihtsalt ka kõige valgemal päeva ajal polnud me osanud märgata asju, mida me nüüd pimedas nägime.
Näiteks Sukiennica ehk siis selle raekojaplatsil asuva vana turuhoone ühe sissepääsu võlvi kohal ripub nuga. Ja ripubki. Nagu kirves peakohal, eks ole?See on seal keskajast saadik olnud meeldetuletuseks, et parem ärge proovigegi turult midagi varastada, sest kui te seda teete, lõigatakse teil kõrv noaga maha. Vargad tundiski ära ühe kõrva puudumise pärast.
Samuti ripuvad veel praegu mõnel pool seina küljes käe- või kaelarauad, milles inimesi erinevate tegude eest karistuseks hoiti. Need on jälle täiesti nähtaval, aga ometi nähtamatud, kui sa just makabra pilguga ringi ei vaata.
Vanalinnas on kahes kohas alles ka kellad, mis on kõrgel maja seina peal, aga millest kunagi tuli alla nöör, millega sai kella helistada. Praegu kelladel nööre pole, sest päris kindlasti helistaks muidu pea iga möödakäija kella ja see oleks kohutavalt närve sööv läheduses elavate inimeste jaoks. Neid kellasid helistati siis, kui keegi linnas suri. See oli märguandeks kõigile teistele, et keegi on surnud. Ilmselt levis info linnas niigi väga kiiresti, aga mulle tundub natuke hirmus, et kell heliseb ja sa tead, et keegi on läinud, aga ei tea kes. Ehkki ma kujutan ette, kuidas siis jooksidki kõik kella juurde kokku, või vähemalt igast majapidamisest keegi jooksis, et näha ja kuulda, kes kella helistab ja mis on juhtunud.
Päris palju oli sellel tuuril juttu ka timukatest. Timuka maja asus praeguses Planty pargis ehk siis kohe linnamüüri taga ja selle asukoht on ka silmaga tuvastatv. Maja seal enam ei ole. Kust timukast juttu, seal mõtlen mina ikka Wolf Bosele ja mis seal salata kogu see tuur oli suurel määral nagu üks Melchiori lugude sees olemine ja see lisas ainult ekstra põnevust.
Näiteks Sukiennica ehk siis selle raekojaplatsil asuva vana turuhoone ühe sissepääsu võlvi kohal ripub nuga. Ja ripubki. Nagu kirves peakohal, eks ole?See on seal keskajast saadik olnud meeldetuletuseks, et parem ärge proovigegi turult midagi varastada, sest kui te seda teete, lõigatakse teil kõrv noaga maha. Vargad tundiski ära ühe kõrva puudumise pärast.
Samuti ripuvad veel praegu mõnel pool seina küljes käe- või kaelarauad, milles inimesi erinevate tegude eest karistuseks hoiti. Need on jälle täiesti nähtaval, aga ometi nähtamatud, kui sa just makabra pilguga ringi ei vaata.
Vanalinnas on kahes kohas alles ka kellad, mis on kõrgel maja seina peal, aga millest kunagi tuli alla nöör, millega sai kella helistada. Praegu kelladel nööre pole, sest päris kindlasti helistaks muidu pea iga möödakäija kella ja see oleks kohutavalt närve sööv läheduses elavate inimeste jaoks. Neid kellasid helistati siis, kui keegi linnas suri. See oli märguandeks kõigile teistele, et keegi on surnud. Ilmselt levis info linnas niigi väga kiiresti, aga mulle tundub natuke hirmus, et kell heliseb ja sa tead, et keegi on läinud, aga ei tea kes. Ehkki ma kujutan ette, kuidas siis jooksidki kõik kella juurde kokku, või vähemalt igast majapidamisest keegi jooksis, et näha ja kuulda, kes kella helistab ja mis on juhtunud.
Päris palju oli sellel tuuril juttu ka timukatest. Timuka maja asus praeguses Planty pargis ehk siis kohe linnamüüri taga ja selle asukoht on ka silmaga tuvastatv. Maja seal enam ei ole. Kust timukast juttu, seal mõtlen mina ikka Wolf Bosele ja mis seal salata kogu see tuur oli suurel määral nagu üks Melchiori lugude sees olemine ja see lisas ainult ekstra põnevust.
Ma nüüd aastaid ei mäleta, aga igatahes tunduvalt hiljem kui keskajal hakkasid Krakowis ühes vanalinna lähedases piirkonnas inimesed kaduma. Detailidesse laskumata, nende kadumise taga oli vorstimeister ja võite isegi arvata, mis neist inimestest saanud oli. Kõlab nagu legend, aga tegelikult vist ikkagi polnud. Kindel on see, et veel hulk aega hiljem rääkisid inimesed, et sellest kandist vorsti osta ei tohi, need on kahtlased. Mõelge sellele, kui teil Krakowi vorsti isu tuleb :D.
Juttu oli veel mitmest huvitavast sarimõrvarist. Näiteks oli seal igati ontlik ja sõbralik kuju koodnimega "džentelmen", kes nagu Robin Hood võttis rikastelt ja jagas vaestele. Eelmisel sajandil tegutses üks noormees, kes jõi ka oma ohvrite verd. See Krakowis keskajal nii kardetud vampiirindus ei ole ikkagi veel kadunud.
Lugusid ja tegusid oli veel ja veel. Läbi aegade on Krakowis ikka päris mitu millegi polest kummalist või mainimist väärt sarimõrvarit tegutsenud.
Juttu oli veel mitmest huvitavast sarimõrvarist. Näiteks oli seal igati ontlik ja sõbralik kuju koodnimega "džentelmen", kes nagu Robin Hood võttis rikastelt ja jagas vaestele. Eelmisel sajandil tegutses üks noormees, kes jõi ka oma ohvrite verd. See Krakowis keskajal nii kardetud vampiirindus ei ole ikkagi veel kadunud.
Lugusid ja tegusid oli veel ja veel. Läbi aegade on Krakowis ikka päris mitu millegi polest kummalist või mainimist väärt sarimõrvarit tegutsenud.
Vanalinnas on üsna mitu kloostrit. Üks neist peidab oma keldris ka rõõmsaid muumiaid, keda veel 10 aastat tagasi vaatamas sai käia. Mingil ajajärgul klooster mitte ei matnud oma munkasid, vaid pani nad kloostri keldrisse. Keldris oli mingi eriline kuiv stabiilne sisekliima ja mungad mumifitseerusid. Nahk tõmbus kokku ja seepärast tundus nagu nad naerataksid ning neid hakati kutsuma rõõmsateks munkadeks. Ja neid saigi siis kuni üsna viimase ajani seal kloostri keldris vaatamas käia. Ma nüüd täpselt ei mäleta, kas see võiski olla see, et liiga palju rahvast käis läbi ja keldri sisekliima läks paigast ära, aga igatahes praegu munkasid vaadata ei saa ja olukorda stabiliseeritakse, aga siis plaanitakse muumiad uuesti vaatamsieks välja panna.
Mõned asjad tunduvad mulle kummalised, nagu see paavsti akna müük ja pühaku ostmine, millest varasemates Krakowi lugudes juttu on. Ja no see, et munkade muumiad on rahvale vaatamiseks väljas, tundub ka kummaline ja natuke võigaski. Aga kui neid ikkagi käidigi nii arvukalt vaatamas, siis ju oli see enamike inimeste jaoks ikkagi üsna normaalne.
Mõned asjad tunduvad mulle kummalised, nagu see paavsti akna müük ja pühaku ostmine, millest varasemates Krakowi lugudes juttu on. Ja no see, et munkade muumiad on rahvale vaatamiseks väljas, tundub ka kummaline ja natuke võigaski. Aga kui neid ikkagi käidigi nii arvukalt vaatamas, siis ju oli see enamike inimeste jaoks ikkagi üsna normaalne.
Ka minu kõige sügavam elamus sellelt tuurilt oli just kloostriga seotud, aga ühe teise kloostriga. Damian lihtsalt küsis keset tuuri, et kuulge, kas läheme korra siseruumi ka ja kõik mõmisesid jaatavalt. Me läksimegi ühest väikesest uksest sisse - kloostrisse. Silmasin kiresti, et ukse juures sildil olid ka kloostri lahtioleku ajad ja piletihinnad, ehk siis päevasel ajal sai kloostrit ka niisama külastada. Praegu ei olnud päevane aeg ja mulle on alati kloostrid nii salajased kohad tundunud, et ma imestasin väga, et me saime sinna niimoodi vupsti ööhakul sisse hüpata.
Me tegime ühes pikas laias ja lõpuks ringiga tagasi välisukse juurde viivas koridoris tiiru. See oli tühi koridor, mille seintel rippusid maalitud oluliste meeste portreed. Siia ja sinna viisid suletud uksed. Ilmselgelt oli käimas, arvatavasti selle päeva viimane, palvus. Mungad laulsid kusagil nii, et see hääl kaikus koridoris. See oli nii Melchior, kui Melchior! Ma kujutasin ette, millised saladused nende uste taga peituvad, kuidas samal ajal, kui meie seal ringi vaatasime võis keegi meid ka kusagilt võlvi alt varjatult vaadata. Kusagil seal oli kindlasti hoiul vana kroonika, kusagil kapinurgas oli arseen ja kelellgi oli hingel aastate tagaune seniavastamata kuritegu.
Mulle meeldis see kloostris käik väga. Kui grupi liikumisel ette lasime saime hetkel, kui kaaslased koridori käänaku taha kadusid isegi korra heita pilgu seljatagusele koridorile nii, et seal mitte kedagi ei olnud. Kloostris oleks kauemgi tahtnud olla, lihtsalt vaadata ja tunnetada, seda ajalgu ja no neid Melchiori saladusi ka :). Aga me oleme tänulikud, et me niimoodi sinna üldse sattusime.
Pragu turgatas pähe, et huvitav, kas Damian ütles, et see on dominiiklaste klooster ja et seal on mungad? Või ma mõtlesin selle ise välja, sest sobitumaks minu Melchiori pilti see lihtsalt pidi nii olema? Ma tahan uskuda, et ta siiski ütles.
Tegelikult me ei näinud ei Krakowis ega ole Gdanskis tänavatel ka ainsatki munka näinud, nunnasid aga küll.
Vot selline makabra siis.
Me tegime ühes pikas laias ja lõpuks ringiga tagasi välisukse juurde viivas koridoris tiiru. See oli tühi koridor, mille seintel rippusid maalitud oluliste meeste portreed. Siia ja sinna viisid suletud uksed. Ilmselgelt oli käimas, arvatavasti selle päeva viimane, palvus. Mungad laulsid kusagil nii, et see hääl kaikus koridoris. See oli nii Melchior, kui Melchior! Ma kujutasin ette, millised saladused nende uste taga peituvad, kuidas samal ajal, kui meie seal ringi vaatasime võis keegi meid ka kusagilt võlvi alt varjatult vaadata. Kusagil seal oli kindlasti hoiul vana kroonika, kusagil kapinurgas oli arseen ja kelellgi oli hingel aastate tagaune seniavastamata kuritegu.
Mulle meeldis see kloostris käik väga. Kui grupi liikumisel ette lasime saime hetkel, kui kaaslased koridori käänaku taha kadusid isegi korra heita pilgu seljatagusele koridorile nii, et seal mitte kedagi ei olnud. Kloostris oleks kauemgi tahtnud olla, lihtsalt vaadata ja tunnetada, seda ajalgu ja no neid Melchiori saladusi ka :). Aga me oleme tänulikud, et me niimoodi sinna üldse sattusime.
Pragu turgatas pähe, et huvitav, kas Damian ütles, et see on dominiiklaste klooster ja et seal on mungad? Või ma mõtlesin selle ise välja, sest sobitumaks minu Melchiori pilti see lihtsalt pidi nii olema? Ma tahan uskuda, et ta siiski ütles.
Tegelikult me ei näinud ei Krakowis ega ole Gdanskis tänavatel ka ainsatki munka näinud, nunnasid aga küll.
Vot selline makabra siis.
Lisa kommentaar