Kadunud loomaaed vs kadunud loomad
–
Olen Krakowi juttudega niigi jänni jäänud, aga samal ajal jõudsime me maipühade ehk majowka ajal juba Poznanis käia ja veel uuemad seiklused ootavad ka põnevusega üles tähendamist. Seega tuleb täna loomaaia lugu, mis räägib nii ülestõusmispühade ajal külastatud Krakowi loomaaiast kui ka hilisemast Poznani loomaaias käigust.
Me oleme loomaaia sõbrad või no pigem siis tegelikult ikkagi loomade sõbrad, sest kellele siis ikka meeldib, et loomad aias on? Üks asi, mida me loomaaedades otsime ja hindame ongi tegelikult see külg, et kas tundub, et loomadel on seal hea elada ja nad on õnnelikud.
Eksootilised loomad leidsid oma tee Krakowisse juba õige ammu ehk siis aastal 1406 tekkis Waweli mäele tilluke loomaaed, mitte küll päris selle tänapäevases mõistes, aga igatahes elasid Waweli mäel lõvid, ahvid ja kaamlid. 1596. aastal kolis pealinn Krakowist Varssavisse ja siis hääbus ka loomaaed. Ma ei tea, kas loomad läksid ka uude pealinna kaasa või nad lihtsalt leidsid ajajooksul oma loomuliku lõpu.
1926. aastal hakati uuesti mõtlema sellele, et Krakowis võiks olla loomaaed. Idee algatajaks oli nn faasanite selts, kes kasvatas ise lisaks faasanitele ka teisi kohalikke linde ja mõningaid rohusööjaid. Mõeldud, tehtud! 1929. aasta 6. juulil avati Krakowi loomaaed külastajatele oma praeguses asukohas Wolski metsas. Loomaaed asub metsa kõrgeimas ja kuiveimas kohas ning enne karvaseid ja sulelisi kasutas seda ala sõjavägi. Juba loomaaia avamisel oli elanikke minu meelest täiesti arvestatav hulk - 94 imetajat, 98 lindu ja 12 roomajat. II Maailmasõja ajal oli Krakowi loomaaed Saksamaa halduses ja mitmed loomad viidi laiali Saksamaa loomaaedadesse. Loomaaia esimene direktor oli ametis pea 40 aastat.
Varsti saab loomaaed 100 aastat vanaks ja arenetud on selle ajaga märkimisväärselt. Praegu on tegu Euroopas tuntud keskmise suurusega loomaaiaga, mis osaleb aktiivselt igasugustes rahvusvahelistes aretus- ja arendusprogrammides. Täna on Krakowi loomaaias eksponeeritud 1494 looma ja 271 liiki.
1926. aastal hakati uuesti mõtlema sellele, et Krakowis võiks olla loomaaed. Idee algatajaks oli nn faasanite selts, kes kasvatas ise lisaks faasanitele ka teisi kohalikke linde ja mõningaid rohusööjaid. Mõeldud, tehtud! 1929. aasta 6. juulil avati Krakowi loomaaed külastajatele oma praeguses asukohas Wolski metsas. Loomaaed asub metsa kõrgeimas ja kuiveimas kohas ning enne karvaseid ja sulelisi kasutas seda ala sõjavägi. Juba loomaaia avamisel oli elanikke minu meelest täiesti arvestatav hulk - 94 imetajat, 98 lindu ja 12 roomajat. II Maailmasõja ajal oli Krakowi loomaaed Saksamaa halduses ja mitmed loomad viidi laiali Saksamaa loomaaedadesse. Loomaaia esimene direktor oli ametis pea 40 aastat.
Varsti saab loomaaed 100 aastat vanaks ja arenetud on selle ajaga märkimisväärselt. Praegu on tegu Euroopas tuntud keskmise suurusega loomaaiaga, mis osaleb aktiivselt igasugustes rahvusvahelistes aretus- ja arendusprogrammides. Täna on Krakowi loomaaias eksponeeritud 1494 looma ja 271 liiki.
Meie läksime nagu tavaliselt loomaaeda hommikusel ajal. Kuna loomaaed oli piisavalt kaugel, et mitte hakata sinna jala astuma, läksime autoga, ja ma muidugi uurisin enne järgi ka, et jaa, seal on parkla ka ja võiks mahtuda parkima küll. Loomaaiale lähenedes läksid teed aina kitsamaks ja majad madalamaks ning lõpuks oli ees mets ning tõepoolest ka viide, et siin on parkla. Aga see polnud mingi metsaparkla nagu te võiksite ekslikult arvata, see oli siiski aus tõkekpuu ja parkimisautomaadi ja isegi reguleerijatega ning mõistagi tasuline parkla.
Mida ei olnud, oli suur, või ka väike, silt, et siin asub loomaaed ja mine nüüd sinna suunas. Vaatasime seda metsa enda ees ja läksime sinna poole, kuhu ühed, enne meid parkinud, inimesed läksid. Metsa äärest läksid mitmed rajad metsa sisse, aga meie imestuseks ei olnud endiselt kusagil ainsatki, silti, et kuhu poole tuleks astuda, kui soovid loomaaeda minna. Nüüd oli metsa all juba mitte ainult üks seltskond, vaid mitu seltsoknda ja nad suundusid erinevatele radadele. Mitmed inimesed sättisid ennast seisma ka ühte bussipeatust tähistava posti juurde, aga ega seal ei olnud ka mingit viidet. kuhu buss läheb, millal läheb ja kas üldse läheb.
Meie astusime heas usus edasi mööda teed, kuhu ikkagi mõned teised inmesed ka läksid, et me päris üksi kuhugi metsa ära ei kaoks. Algul oli tegu pinnase ja hiljem sellise, hmm, kruusase teega. Ja muidugi viis see tee küll ei tea kuhu, aga kindlasti mäest üles. Me natuke tundsime muidugi endale ka kaasa, et me seal kuumavas päikeses muudkui rühkisime ja rühkisime teadmata, millal see finiš tuleb ja kas me üldse õigel teel oleme, aga veel enam tundsime kaasa neile lapsevanematele ja beebidele muidugi ka, kes seal kivisel kruusateel kärudega olid. Krakowi loomaaia nimetasin ma oma mõttes igatahes Kadunud Loomaiaks.
Tõsi on, et ilmselt sealt samast eelmainitud postipeatusest sõitis loomaiale lähemale ka buss. Vähemalt kusagilt saabusid inimesed ka bussiga.
Mida ei olnud, oli suur, või ka väike, silt, et siin asub loomaaed ja mine nüüd sinna suunas. Vaatasime seda metsa enda ees ja läksime sinna poole, kuhu ühed, enne meid parkinud, inimesed läksid. Metsa äärest läksid mitmed rajad metsa sisse, aga meie imestuseks ei olnud endiselt kusagil ainsatki, silti, et kuhu poole tuleks astuda, kui soovid loomaaeda minna. Nüüd oli metsa all juba mitte ainult üks seltskond, vaid mitu seltsoknda ja nad suundusid erinevatele radadele. Mitmed inimesed sättisid ennast seisma ka ühte bussipeatust tähistava posti juurde, aga ega seal ei olnud ka mingit viidet. kuhu buss läheb, millal läheb ja kas üldse läheb.
Meie astusime heas usus edasi mööda teed, kuhu ikkagi mõned teised inmesed ka läksid, et me päris üksi kuhugi metsa ära ei kaoks. Algul oli tegu pinnase ja hiljem sellise, hmm, kruusase teega. Ja muidugi viis see tee küll ei tea kuhu, aga kindlasti mäest üles. Me natuke tundsime muidugi endale ka kaasa, et me seal kuumavas päikeses muudkui rühkisime ja rühkisime teadmata, millal see finiš tuleb ja kas me üldse õigel teel oleme, aga veel enam tundsime kaasa neile lapsevanematele ja beebidele muidugi ka, kes seal kivisel kruusateel kärudega olid. Krakowi loomaaia nimetasin ma oma mõttes igatahes Kadunud Loomaiaks.
Tõsi on, et ilmselt sealt samast eelmainitud postipeatusest sõitis loomaiale lähemale ka buss. Vähemalt kusagilt saabusid inimesed ka bussiga.
Ühel hetkel jõudsime me igatahes päriselt loomaaeda kohale, pisut väsinute ja higistena, aga no seal me olime. Kas see meie valitu oli ka kõige otsem tee loomaaeda, ei tea ma siiani, sest mets oli siiski radasid täis. Tagasi läksime igaks juhuks sama teed, sest see oli meid ju igatahes kohale toonud.
Jah, Krakowi loomaaed meeldis meile. Me usume küll, et seal on vähemalt suurem osa loomi õnnelikud oma igapäevaseid loomaasju ajades. Paljudel loomadel on kaasaegsed suured alad erinevate maastikujuppide ja võimalustega. Ka elavad võimaluste piires erinevad liigid koos ühel territooriumil. Loomaaias oli ka mitmeid liike, keda me polnudki varem näinud, aga mulle ei meenu kahjuks hetkel mitte ainuski, et kes need olid, aga no pigem olid need siiski sellised pisemad suslikud, mitte mõni uus elevandisuurune loom.
Uus avastus oli see, et Krakowi loomaaias olid kõnniteede ääres puidust imetamisepingid/mähkuvahetuslauad, kus istujad ja vahetajad jäävad kenasti seina taha varju. Väga hea idee mu meelest.
Muljetavaldavad olid pingviinid, kelle õuealal oli erakordselt helesinine ja läbipaistev bassein. Pingviinid on alati nunnud ja neil on alati ka mingsigune vesi aias, kus sulberdada, aga nii läbipaistvat pingviinivett nägime küll esimest korda. Pingviinivesi on täiesti õigustatud termin, sest parajasti pesti voolikuga pingviinide ülejäänud elamist ja kõik asukad olidki basseini kupatatud ning vesi lausa kees väikestest plädistajatest. Oli ainult üks rebel, kes trotsis üleüldist ujumisaega ja pressis ennast ikkagi majutuskorrusele.
Esimest korda nägime armadillot ringi sprintimas. Ta vudis nagu oleks rongile hilinemas ja pole kindel, kus see õige peatus on - siia-sinna-siia-sinna.
Päeva kõige nunnuma, aktiivsema ja naeratama paneva elaniku tiitli sai sel korral aga hoopiski okassiga. Okassigasid oli oma aias kaks tükki. Arutasime, kuidas see neil käib, et kas korraga on ühel nö töövahetus ja ta teeb rahvale trikke ja on nunnu ning teine saab rahulikult magada ja tema tööpäev algab hiljem või siis ongi juhtumisi üks aktiivne ja üks magamist armastav isend.
Igal juhul oli see üks rõõmupall koguaeg aktsioonis ja ta oleks nagu oma varasema elu tsirkuses elanud. Ma pole kuulnud, et okassigasid tsirkuses kasutataks, seega tegelikult ilmselt see ikkagi nii ei olnud. Ta ronis mööda puurivarbasid üles ja vaatas inimestele umbes nende silmakõrguselt otsa ja hüüdis:"Juhhei!". See viimane on tegelikult minu lisandus :D, ta mõistagi ei hüüdnud midagi, aga ta oli seda nägu, et ta võiks kohe "Juhhei!" hüüda. Siis ronis ta alla ja jälle üles, alla ja üles. Ja ta oli ise selle juures nii nunnu. Kui uus rahvas tuli, läks ja näitas ta neile ka oma trikke. Kui tundus, et hea küll, me nüüd vaatasime teda juba tükkaega, läheme õige edasi, siis ta näitas jälle kiirelt, kui hästi ta ikkagi ronida oskab nii, et me vaatasime veel ja veel. Krakowi loomaaed saab kindlasti meie soovituse, et kui te peaksite Krakowis olema ja te olete juhtumisi ka suured loomaia sõbrad, siis astuge läbi. Aga Krakowis on nii palju muud ka vaadata ja kogeda, et loomaaed ei pruugi prioriteetidesse mahtuda ega peagi, sest nii erakordne ega äge see nüüd ka ei olnud - tavaline rõõmus loomaaed.
Jah, Krakowi loomaaed meeldis meile. Me usume küll, et seal on vähemalt suurem osa loomi õnnelikud oma igapäevaseid loomaasju ajades. Paljudel loomadel on kaasaegsed suured alad erinevate maastikujuppide ja võimalustega. Ka elavad võimaluste piires erinevad liigid koos ühel territooriumil. Loomaaias oli ka mitmeid liike, keda me polnudki varem näinud, aga mulle ei meenu kahjuks hetkel mitte ainuski, et kes need olid, aga no pigem olid need siiski sellised pisemad suslikud, mitte mõni uus elevandisuurune loom.
Uus avastus oli see, et Krakowi loomaaias olid kõnniteede ääres puidust imetamisepingid/mähkuvahetuslauad, kus istujad ja vahetajad jäävad kenasti seina taha varju. Väga hea idee mu meelest.
Muljetavaldavad olid pingviinid, kelle õuealal oli erakordselt helesinine ja läbipaistev bassein. Pingviinid on alati nunnud ja neil on alati ka mingsigune vesi aias, kus sulberdada, aga nii läbipaistvat pingviinivett nägime küll esimest korda. Pingviinivesi on täiesti õigustatud termin, sest parajasti pesti voolikuga pingviinide ülejäänud elamist ja kõik asukad olidki basseini kupatatud ning vesi lausa kees väikestest plädistajatest. Oli ainult üks rebel, kes trotsis üleüldist ujumisaega ja pressis ennast ikkagi majutuskorrusele.
Esimest korda nägime armadillot ringi sprintimas. Ta vudis nagu oleks rongile hilinemas ja pole kindel, kus see õige peatus on - siia-sinna-siia-sinna.
Päeva kõige nunnuma, aktiivsema ja naeratama paneva elaniku tiitli sai sel korral aga hoopiski okassiga. Okassigasid oli oma aias kaks tükki. Arutasime, kuidas see neil käib, et kas korraga on ühel nö töövahetus ja ta teeb rahvale trikke ja on nunnu ning teine saab rahulikult magada ja tema tööpäev algab hiljem või siis ongi juhtumisi üks aktiivne ja üks magamist armastav isend.
Igal juhul oli see üks rõõmupall koguaeg aktsioonis ja ta oleks nagu oma varasema elu tsirkuses elanud. Ma pole kuulnud, et okassigasid tsirkuses kasutataks, seega tegelikult ilmselt see ikkagi nii ei olnud. Ta ronis mööda puurivarbasid üles ja vaatas inimestele umbes nende silmakõrguselt otsa ja hüüdis:"Juhhei!". See viimane on tegelikult minu lisandus :D, ta mõistagi ei hüüdnud midagi, aga ta oli seda nägu, et ta võiks kohe "Juhhei!" hüüda. Siis ronis ta alla ja jälle üles, alla ja üles. Ja ta oli ise selle juures nii nunnu. Kui uus rahvas tuli, läks ja näitas ta neile ka oma trikke. Kui tundus, et hea küll, me nüüd vaatasime teda juba tükkaega, läheme õige edasi, siis ta näitas jälle kiirelt, kui hästi ta ikkagi ronida oskab nii, et me vaatasime veel ja veel. Krakowi loomaaed saab kindlasti meie soovituse, et kui te peaksite Krakowis olema ja te olete juhtumisi ka suured loomaia sõbrad, siis astuge läbi. Aga Krakowis on nii palju muud ka vaadata ja kogeda, et loomaaed ei pruugi prioriteetidesse mahtuda ega peagi, sest nii erakordne ega äge see nüüd ka ei olnud - tavaline rõõmus loomaaed.
Kui Krakowis oli Kadunud Loomaaed, siis hoopis teine lugu oli Poznani loomaiaga, kus me siis umbes kaks nädalat hiljem käisime - seal olid loomad kadunud. Mida me seal Poznanis üldse tegime, sellest räägib mõni järgmine lugu, aga siinkohal lihtsalt ettekujutuseks, et kus on Krakow ja kus Poznan Poola kaardil. Kui Poolat kellana kujutada, siis Gdansk asub kella 12 peal, Varssavi on kella 3 suunal, aga mitte päris riigi servas, vaid veidi keskele nihutatud. Krakow on kella 5 ja 6 vahel ning Poznan umbes kella 9 peal, aga samuti mitte päris riigi servas, vaid veidi keskele poole nihutatud.
Poznani loomaia algusest räägitakse, et 150 aastat tagasi mõtlesid kunded Poznańi lähedal Jeżyce külas asuvas rongijaama restoranis, et mida keegliklubi juhatajale 50.daks juubeliks kinkida. Üks ideedest tehti teoks ja nii juhtuski, et sünnipäevakingitused hakkasid elama restorani aias ja panid aluse hilisemale Poznani loomaiale. Juubilarile kingiti nimelt siga, jäär, kits, kana, part, hani, jänes, paabulind, ahv ja karu. Kaks viimast osteti läbirännanud mustlastelt. Kui ma neid kõiki teisi kujutan ette küll restorani tagaaias elamas, siis hmm, kuidas nad seal teiste seas karu pidasid, vajab veidi rohkem kujutlusvõimet. Ja noh, püüdke veel seda ette kujutada, kui sõbrad teile sünnipäevaks karu või paabulinnu toovad:).
Poznańi loomaaed asutati 1871. aastal, mis teeb sellest ühe Euroopa kolmekümnest vanimast loomaaiast. Juba asutamisest alates tõmbas loomaaed arvukalt külastajaid ligi ning arenes ja kasvas avalikkuse rahasüstide toel pidevalt. 1907. aasta keskel oli loomaaias umbes 900 looma enam kui 400 liigist. Külastajate arv aastas oli ~ 250 000 inimest. Sel ajal oli Poznańi loomaaed Kesk-Euroopa üks arenenumaid, eelkõige tänu innovaatilisele ja võimekale direktorile. Loomaaias korraldati muuhulgas ka üritusi nt kontserte ja isegi Johann Strauss isiklikult on seal kaks kontserti andnud. Pärast esimese direktori Jaeckli surma hakkas loomade arv vähenema ning loomaaia edasist arengut piiras rahaliste vahendite nappus. Rahaline olukord ja külastajate arvu vähenemine said määravaks ning Loomaaia ühingu juhatus andis sunnitult loomaaia 1911. aastal üle Poznańi linna võimudele.
I Maailmasõja puhkemine peatas loomaia arengu täielikult, kuna pea kogu messoost töötajaskond läks sõdima sh tollaeaegne loomaaia direktor. Rikkalikust loomakogust elasid sõja üle vaid 243 looma 75 liigist, tingimused olid kohutvad ja rohelust enam praktiliselt polnudki. Kuigi loomi oli väheseks jäänud, külastas peale sõda loomaaeda aastas ikka üle 200 000 inimese ja tasapisi hakati jälle loomi juurde soetama.
Põntsu pani loomaaiale ka II Maailmasõda, kui pommirünnakud otse loomaaeda tabasid. Peale seda hakati loomaaeda uuesti üles ehitama. Loomaliikide arv kasvas aga jätkuvalt ning peagi jäi loomaaed liiga väikeseks, et kõik loomad ära mahuksid ja ennast ka mõnusalt tunneks.
Taaskord kohaliku kogukonna annetuste toel alustati täiesti uue loomaaia taristu ehitamisega 1970. aastal. Uus loomaaed tehti põhimõtteliselt keset metsa ehk siis alustuseks võeti mets maha ja siis hakati sinna peale aedikuid ja muud taristut ehitama. Vana Loomaia 100. aastapäeval avati ametliku nimega Uus Loomaaed külastajatele.
Algselt oli plaan, et loomad kolitakse järjest Uude Loomaaeda ja Vana Loomaaed pannakse kinni, aga läks teisiti - Poznanis on siiamaani kaks loomaaeda - Vana ja Uus. Tegelikult tegustevad kaks loomaaeda siis ühena ehk ühe mütsi all, aga asuvad lihtsalt erinevates kohtades. Vana Loomaaed on hubane ja peresõbralik linnapargilaadne asutus, kus elavad väiksemad ja peamiselt kodustatud loomad. Uus loomaaed aga on avar ja suurtel loomadel on seal suured ja nende ehtsale elukkeskkonnale võimalikult lähedased maa-alad ja sisepaviljonid.
Poznani loomaia algusest räägitakse, et 150 aastat tagasi mõtlesid kunded Poznańi lähedal Jeżyce külas asuvas rongijaama restoranis, et mida keegliklubi juhatajale 50.daks juubeliks kinkida. Üks ideedest tehti teoks ja nii juhtuski, et sünnipäevakingitused hakkasid elama restorani aias ja panid aluse hilisemale Poznani loomaiale. Juubilarile kingiti nimelt siga, jäär, kits, kana, part, hani, jänes, paabulind, ahv ja karu. Kaks viimast osteti läbirännanud mustlastelt. Kui ma neid kõiki teisi kujutan ette küll restorani tagaaias elamas, siis hmm, kuidas nad seal teiste seas karu pidasid, vajab veidi rohkem kujutlusvõimet. Ja noh, püüdke veel seda ette kujutada, kui sõbrad teile sünnipäevaks karu või paabulinnu toovad:).
Poznańi loomaaed asutati 1871. aastal, mis teeb sellest ühe Euroopa kolmekümnest vanimast loomaaiast. Juba asutamisest alates tõmbas loomaaed arvukalt külastajaid ligi ning arenes ja kasvas avalikkuse rahasüstide toel pidevalt. 1907. aasta keskel oli loomaaias umbes 900 looma enam kui 400 liigist. Külastajate arv aastas oli ~ 250 000 inimest. Sel ajal oli Poznańi loomaaed Kesk-Euroopa üks arenenumaid, eelkõige tänu innovaatilisele ja võimekale direktorile. Loomaaias korraldati muuhulgas ka üritusi nt kontserte ja isegi Johann Strauss isiklikult on seal kaks kontserti andnud. Pärast esimese direktori Jaeckli surma hakkas loomade arv vähenema ning loomaaia edasist arengut piiras rahaliste vahendite nappus. Rahaline olukord ja külastajate arvu vähenemine said määravaks ning Loomaaia ühingu juhatus andis sunnitult loomaaia 1911. aastal üle Poznańi linna võimudele.
I Maailmasõja puhkemine peatas loomaia arengu täielikult, kuna pea kogu messoost töötajaskond läks sõdima sh tollaeaegne loomaaia direktor. Rikkalikust loomakogust elasid sõja üle vaid 243 looma 75 liigist, tingimused olid kohutvad ja rohelust enam praktiliselt polnudki. Kuigi loomi oli väheseks jäänud, külastas peale sõda loomaaeda aastas ikka üle 200 000 inimese ja tasapisi hakati jälle loomi juurde soetama.
Põntsu pani loomaaiale ka II Maailmasõda, kui pommirünnakud otse loomaaeda tabasid. Peale seda hakati loomaaeda uuesti üles ehitama. Loomaliikide arv kasvas aga jätkuvalt ning peagi jäi loomaaed liiga väikeseks, et kõik loomad ära mahuksid ja ennast ka mõnusalt tunneks.
Taaskord kohaliku kogukonna annetuste toel alustati täiesti uue loomaaia taristu ehitamisega 1970. aastal. Uus loomaaed tehti põhimõtteliselt keset metsa ehk siis alustuseks võeti mets maha ja siis hakati sinna peale aedikuid ja muud taristut ehitama. Vana Loomaia 100. aastapäeval avati ametliku nimega Uus Loomaaed külastajatele.
Algselt oli plaan, et loomad kolitakse järjest Uude Loomaaeda ja Vana Loomaaed pannakse kinni, aga läks teisiti - Poznanis on siiamaani kaks loomaaeda - Vana ja Uus. Tegelikult tegustevad kaks loomaaeda siis ühena ehk ühe mütsi all, aga asuvad lihtsalt erinevates kohtades. Vana Loomaaed on hubane ja peresõbralik linnapargilaadne asutus, kus elavad väiksemad ja peamiselt kodustatud loomad. Uus loomaaed aga on avar ja suurtel loomadel on seal suured ja nende ehtsale elukkeskkonnale võimalikult lähedased maa-alad ja sisepaviljonid.
Loomulikult oli loomaaia külastus ka meie plaanides ja kui ma loomaia kohta uurisin, siis tundus see üks väga vahva ja areneneud loomaaed olevat ning näis, et targem oleks Uude Loomaaeda minna.
Seekord leidsime me loomaia ilusti üles. Loomaaed avati kell 9 ja meie olime kohal umbes kell 10. Tundus, et oodatakse hulka rahvast, sest lisaks tavapiletikassadele oli seatud välja telgialla veel oma 5-6 piletimüügi kohta. Nojah, oli majowka, kõige ägedam püha Poolas, ja kogu riik reisis. Läksime sisse ja asusime avastama oma tavapärast rada pidi. Me püüame alati kogu loomaaia läbi käia ja hakkame minema väliringi pidi. Läksime ka seekord ja üsna kiiresti hakkasime kahtlema, kas välisringil äkki polegi loomi? Olid mõned tühjad ja mahajäetud puurid, kus küll polnud kirjas, et ärge siit kedagi otsige, aga need nägid välja nagu seal ei elaks keegi. Ühe puuri keskel oli suur mullahunnik. Liisbet küsisi ehmunult, et appi, kas see loom suri ära? Jaa, ma nägin seost, miks ta seda küsis. Ja ühel hetkel tulid ka aedikud ja puurid, kus keegi kindlasti elas, aga no elanikke polnud näha. Meil läks ikka tükk aega enne, kui me päriselt mõnda looma nägime.
See saigi meie jaoks Poznani uue loomaaia läbivaks jooneks - loomi ei olnud. Loomaaed oli oma ala poolest suur, seal oli mitu järve, ümber mille ka looma aedikuid oli aegajalt. Keset järve oli pelikanide saar. Aga kus need pelikanid olid, seda ma ei tea, saarel neid igatahes ei paistnud. Paremaks ette kujutamiseks mainin, et suur osa loomaiast oli üsna metsane. Kõnnidki mööda metsa ja siis kusagil tuleb mõni aedik või puur, vaatad, kas seal on keegi, no pigem ei olnud ja kõnnid edasi. Tüki aja pärast ilmub metsast järgmine aedik.
Seekord leidsime me loomaia ilusti üles. Loomaaed avati kell 9 ja meie olime kohal umbes kell 10. Tundus, et oodatakse hulka rahvast, sest lisaks tavapiletikassadele oli seatud välja telgialla veel oma 5-6 piletimüügi kohta. Nojah, oli majowka, kõige ägedam püha Poolas, ja kogu riik reisis. Läksime sisse ja asusime avastama oma tavapärast rada pidi. Me püüame alati kogu loomaaia läbi käia ja hakkame minema väliringi pidi. Läksime ka seekord ja üsna kiiresti hakkasime kahtlema, kas välisringil äkki polegi loomi? Olid mõned tühjad ja mahajäetud puurid, kus küll polnud kirjas, et ärge siit kedagi otsige, aga need nägid välja nagu seal ei elaks keegi. Ühe puuri keskel oli suur mullahunnik. Liisbet küsisi ehmunult, et appi, kas see loom suri ära? Jaa, ma nägin seost, miks ta seda küsis. Ja ühel hetkel tulid ka aedikud ja puurid, kus keegi kindlasti elas, aga no elanikke polnud näha. Meil läks ikka tükk aega enne, kui me päriselt mõnda looma nägime.
See saigi meie jaoks Poznani uue loomaaia läbivaks jooneks - loomi ei olnud. Loomaaed oli oma ala poolest suur, seal oli mitu järve, ümber mille ka looma aedikuid oli aegajalt. Keset järve oli pelikanide saar. Aga kus need pelikanid olid, seda ma ei tea, saarel neid igatahes ei paistnud. Paremaks ette kujutamiseks mainin, et suur osa loomaiast oli üsna metsane. Kõnnidki mööda metsa ja siis kusagil tuleb mõni aedik või puur, vaatad, kas seal on keegi, no pigem ei olnud ja kõnnid edasi. Tüki aja pärast ilmub metsast järgmine aedik.
Iseenesest olid paljud alad väga modernsed, kus võiks olla nii hea loomadel elada kui et oleks olnud ka hea loomi vaadata. Näiteks elevantide ala, mida seal üheks ägedamaks peetakse, oli tõesti suur ja sealt viis üle sild, kus iniemsed said käia ja elevante ülevalt vaadata, aga no elevante ei olnud, õigupoolest olid nad toas. Tõsi, mida aeg edasi läks, seda rohkem ilmus ka loomi välja. Ausalt öeldes mina arvan, et neid lihtsalt lasti järjest välja, aga kas seda ei peaks tehtama juba kella 9-ks, kui loomaaed sellest ajast avatud on?
Minu vend Mehis, kes meil sel ajal külas oli, täheldas, et ühtegi töötajat pole ringi askeldamas näha, et Tallinnas on töötajad koguaeg midagi sebimas ja pildil. Jah, täpselt nii oligi, töötajaid polnud liikumas.
Kummalisena mõjusid ka tühjad puurid, mille seintel olid loomade fotod - värvilised ja mustvalged. Ma esialgu ei saanud aru, kas seal peaks keegi elama või mitte, aga ühel hetkel hammustasin läbi, et see oli presenteeritud ajalugu. Mustvalge foto loomad olid juba siitilmast lahkunud ja värviliste fotode loomad olid sealt loomaaiast lahkunud. See tundus mulle tol hetkel tõesti veider, aga ma hiljem netist lugesin, et nad väärtustavadki väga oma loomaaia ajalugu ja iga looma elulugu ja näitavad seda ajalugu ka teistele. Nojah, poolakatest külastajatele on see ehk kohe selge, sest meie võibolla ei märganud lugeda mõnda selle teemalist poolakeelset selgitust.
Mõnes puuris või akvaariumis oli ainul hulk surnud kärbseid.
Ma pean ütlema, et Poznani loomaaed on kindlasti üks väga arenenud ja vahva loomaaed, aga meie läksime võibolla halval päeval, sest minule isiklikult ja ka mitmele teisele meie kambast jättis loomaaed väga kesise, pisut räämas mulje koos kõigi oma mullahunnikute ja tühjade puuridega. Liisbet andis aga loomaiale 10 punkti, sest tema suur lemmik kapibaara oli õues ja ta sai teda igast küljest oma 100 korda pildistada:D.
Teiste jaoks oli vist suurimaks elamuseks konnakrooks. Päriselt. Loomaaias oli mitu järve ja nende järvede kaldaäärses võsas käis kõige valjem konnakrooks, mida keegi meist kunagi kuulnud oli. See ei olnud lihtne kontsert, see oli kõikide konnakontsertite isa. Me olime sellest suurest krooksumisest täiesti lummatud ja see kestis ja kostis üsna pikalt mööda järvekallast jalutades.
Kokkuvõtvalt ütlen väga vaikselt, et suure tõenäosusega on sel päeval, kui teie Poznanisse loomaaeda lähete seal hea päev ja kõik uksed on valla ning loomad saavad väljas olla ja teie neid näha, aga meie ise arvame, et meie sinna loomaaeda enam teistkorda ei lähe, ega need konnad ju ka alati krooksu.
Minu vend Mehis, kes meil sel ajal külas oli, täheldas, et ühtegi töötajat pole ringi askeldamas näha, et Tallinnas on töötajad koguaeg midagi sebimas ja pildil. Jah, täpselt nii oligi, töötajaid polnud liikumas.
Kummalisena mõjusid ka tühjad puurid, mille seintel olid loomade fotod - värvilised ja mustvalged. Ma esialgu ei saanud aru, kas seal peaks keegi elama või mitte, aga ühel hetkel hammustasin läbi, et see oli presenteeritud ajalugu. Mustvalge foto loomad olid juba siitilmast lahkunud ja värviliste fotode loomad olid sealt loomaaiast lahkunud. See tundus mulle tol hetkel tõesti veider, aga ma hiljem netist lugesin, et nad väärtustavadki väga oma loomaaia ajalugu ja iga looma elulugu ja näitavad seda ajalugu ka teistele. Nojah, poolakatest külastajatele on see ehk kohe selge, sest meie võibolla ei märganud lugeda mõnda selle teemalist poolakeelset selgitust.
Mõnes puuris või akvaariumis oli ainul hulk surnud kärbseid.
Ma pean ütlema, et Poznani loomaaed on kindlasti üks väga arenenud ja vahva loomaaed, aga meie läksime võibolla halval päeval, sest minule isiklikult ja ka mitmele teisele meie kambast jättis loomaaed väga kesise, pisut räämas mulje koos kõigi oma mullahunnikute ja tühjade puuridega. Liisbet andis aga loomaiale 10 punkti, sest tema suur lemmik kapibaara oli õues ja ta sai teda igast küljest oma 100 korda pildistada:D.
Teiste jaoks oli vist suurimaks elamuseks konnakrooks. Päriselt. Loomaaias oli mitu järve ja nende järvede kaldaäärses võsas käis kõige valjem konnakrooks, mida keegi meist kunagi kuulnud oli. See ei olnud lihtne kontsert, see oli kõikide konnakontsertite isa. Me olime sellest suurest krooksumisest täiesti lummatud ja see kestis ja kostis üsna pikalt mööda järvekallast jalutades.
Kokkuvõtvalt ütlen väga vaikselt, et suure tõenäosusega on sel päeval, kui teie Poznanisse loomaaeda lähete seal hea päev ja kõik uksed on valla ning loomad saavad väljas olla ja teie neid näha, aga meie ise arvame, et meie sinna loomaaeda enam teistkorda ei lähe, ega need konnad ju ka alati krooksu.
Loomaia lähedal asub võimalus puude otsas kõndida. Uurisin seda enne oma arvates põhjalikult, aga ei saanud üldse aru, et kas see saab tõesti tasuta olla, hinnast polnud kusagil mingit juttu. Me oleme ise varem ühel puulatvade kõrgusele ehitatud rajal käinud ja reklaamides teisigi selliseid kohti näinud, seega arvasime teadvat, mis see on.
Loomaaia taga metsas oli üsna uuena näiv lai ja võimas puude kõrgusele viiv rada küll ja see oligi tasuta ka, aga see ei olnud üldse selline nagu meie oma kogemuste põhjal eeldasime. See oli lühike ehk paarisaja meetrine kahe käänakuga tee. Vaade oli ainult alla, sest puuladvad kõrgusid siiski üle tee ja seega linna vmt ei näinud.
Ilmselgelt oli see tee ehitatud ilmestamaks seal samas loomaaia taga asuvat suurt metsaparki, kus tundus olevat rohkelt võimalusi jalutamiseks, jooksmises, rattasõiduks. On ju äge, kui vahepeal viib suu jooksurada näiteks ka puulatvadesse. Ja kindlasti tahavad lapsed palju parema meelega pühapäeval jalutama tulla, kui on loota, et vahepeal saab kõrgel ka kõndida.
Loomaaia taga metsas oli üsna uuena näiv lai ja võimas puude kõrgusele viiv rada küll ja see oligi tasuta ka, aga see ei olnud üldse selline nagu meie oma kogemuste põhjal eeldasime. See oli lühike ehk paarisaja meetrine kahe käänakuga tee. Vaade oli ainult alla, sest puuladvad kõrgusid siiski üle tee ja seega linna vmt ei näinud.
Ilmselgelt oli see tee ehitatud ilmestamaks seal samas loomaaia taga asuvat suurt metsaparki, kus tundus olevat rohkelt võimalusi jalutamiseks, jooksmises, rattasõiduks. On ju äge, kui vahepeal viib suu jooksurada näiteks ka puulatvadesse. Ja kindlasti tahavad lapsed palju parema meelega pühapäeval jalutama tulla, kui on loota, et vahepeal saab kõrgel ka kõndida.
Lisa kommentaar