Lõpuks Krakowis 3 ehk Kas tõesti Pariisi sündroom?

Ma olen sellest mitmel korral kuulnud ja minu mõttes on see selline olukord, et sa unistad kaua-kaua Pariisi minemisest, sa uurid põhjalikult kõike oma unistuste linna kohta, sa kujutad korduvalt ette, mida kõike sa seal teed, kuhu sa lähed ja kui imeline see saab olema. Ja kui ükskord see suur ja kauaunistatud päev tuleb ning sa lähedki Pariisi......ja sa pettud hirmsal kombel. Sest Pariis ei olegi see üliromantiline, ülipuhas ja ülikülalislahke linn nagu sa olid koguaeg oodanud. Eiffeli torni minek on hoopis üks suur teiste vastu nühkimine ja higihais, Mona Lisa on tibatilluke pildike, mida sa näed poole minuti jooksul, Seine'i jõgi on roiskunud haisev vetevool, rotid jooksevad tävavatel ja saiapoes baguettide vahel. Sa oled oma unistustes linna nii ideaalseks mõelnud, et tegelikkus on suur šokk. Pettumus võib Pariisi sündroomi puhul lausa nii suur olla, et põhjustab ägedaid füüsilisi ja psüühilisi reaktsioone. Pariisi sündroomi nö loojad ehk siis esimesed selle all kannatajad olid Jaapani turistid. 
Minuga muidugi nii hull lugu polnud, aga mulle tundub, et sellist kergemal kujul Parisii sündroomi võis siin täheldada küll. Õigupoolest oli sama lugu sügisel Torunis käiguga. Võibolla te mäletate ka, et ma pidasin Torunit vahvaks linnaks, aga ma olin oodanud siiski veel rohkem. 

Krakowiga tundus juba sarnane lugu olevat, et linn oli ilus ja põnev ja tõesti tohutult lugusid täis ning ma imetlesin seda, aga kuidagi oli ikka tunne, et kas ma ei leiagi seda oma Krakowit? Kas mina ei näegi seda õiget Poola pärli seda miljonite ja kümnete miljonite inimeste poolt Poola kõige imelisemaks kohaks peetavat Krakowit? Kas ma tõesti ootasin jälle liiga palju?
Aga ma ei tahtnud siiski kohe alla anda. Krakow pidi saama oma võimaluse ennast tõestada ja ma tõesti andsin ka endast kõik, et linna tundma õppida ja temasse imbuda. Võin juba etteruttavalt öelda, et me saime sõbraks - Krakow on väga vinge linn ja seal on palju, mida armastada ja vähemasti minu hinge puges ta tugevasti. Ma võiksin seal  vabalt nädalaid uudistades ja avastades veeta ja ilmselt ei saaks siis ka küll. Aga minu lemmiklinnaks Poolas ja tõeliseks minu linnaks jääb ikkagi Gdansk. 

Mis Krakowis siis ägedat on? Esimesena tuleb ikkagi öelda, et vanalinn koos kõige sinna kuuluvaga. Me käisime Meelisega ka Walkatiwe "pay what you wish" giidiga tuuril. See on meile kuidagi nii meeldima hakanud, et vaatame igas uues kohas üle, kas seal tuure tehakse ja kas meie ajakavasse ka mõni  mahuks. Krakow on ikka nii turiste täis linn, et seal on lausa 6 erinevat Walkatiwe tuuri ja inglise keeles tehakse neid kõiki iga päev väga mitmeid kordi.
Vanalinna ringkäigul käisime kohe linnas oleku teisel hommikul jättes lapsed alles magama. Loomulikult teadsin ma ise ka enne Krakowi kohta üht-teist ja muidugi ei saa ühe tuuriga selle vanalinna kogu ega isegi poolt ajalugu ära rääkida, aga no väga põnevad olid need ajaloo jupikesed siit ja sealt siiski. Ka mina ei saa teile kõike edasi jutustada, aga taaskord ühtteist põnevat tahan ma siiski jagada. 

Teadaolevalt on Krakowit esimest korda mainitud juba üheksanda sajandi teisel poolel. Umbes aasta 1000 paiku sai Krakowist Poola kuningate residents pikkadeks sajanditeks. Krakow oli pikka aega ka Poola pealinn, aga siis otsustati, et riigi keskel on ikka kergem kokku saada ja asju ajada ning pealinna tiitel rändaski keskpõrandale ehk Varssavisse.
Krakowi vanalinnast on päris keerukas kirjutada, sest seda on lihtsalt nii palju, isegi minu vähesed teadmised vääriks pigem õhukest raamatut kui pisikest blogilugu. Mitte et vanalinn ise nii suur oleks, ei ole. Kappasime vanalinna ühest otsast teise oma Krakowis oldud aja jooksul iga päev mitu korda. Lihtsalt iga maja, nurgapealne ja tänavakivi räägib, kõigel on lugu, ja katsu sa seda siis kokku pressida. 
Tänase Krakowi alal oli kunagi palju erinevaid linnu ja muid asulaid. Krakowiks kutsutigi ainult seda osa, mis täna on Krakowi vanalinn. Ülejäänud asulad on aja jooksul saanud Krakowi linnaosadeks.
Krakowi vanalinna süda on muidugi turuplats, kus vanasti tehti ohtralt kaupa ja kus nüüd tehakse ohtralt pilti. Krakowi vanalinna turuplats mõjub kuidagi hästi avaralt. Sa lähed sinna ja see on nii hele ja suur, et tundub nagu oleks see kõige suurem vanalinna turuplats, mida sa iial näinud oled. Ja peaagu et ongi. See on teiseks kõige suurem keskaegne linnaväljak Euroopas. Veel suurem, ja lausa kaks korda suurem on, arvake ära,............ Prahas.

Nagu vist kõikide vanalinnade kõik raekojaplatsid, vähemalt meie kultuuriruumis, on ka Krakowi turuplatsi äär tihedalt ärisid ja kohvikuid täis. Kuna suvi algas sel aastal just Krakowis, siis oli iga endast lugupidav restoran ja kohvik Wielkanoci ajaks juba ka oma suveala üles seadnud. Inimesed istusid väljas ja nautisid lisaks toidule ja raekojaplatsi mõnusale saginale ka ilma. 
Raekojaplatsi keskel püüab pilku suur kuju - seekord kuulus, vististi kõige kuulsam Poola poeet, Adam Mickiewicz. Meie giid Michal ütles, et vaatamata sellele, et Adam Mickiewicz ei elanud ega isegi käinud kunagi Krakowis, on siiski vajalikuks peetud tema kuju ka Krakowisse püstitada ning aja jooksul on ka selle kuju ümber oma legendid tekkinud.
Üks, isegi mitte legend, vaid traditsioon, on selline, et kui noortel koolilõpetajatel on lõpuball, siis minnakse peale balli öösel Mickiewiczi kuju juurde. Tausta loomiseks ütlen, et see on veebruaris-märtsis, väljas on kindlasti libe ja võibolla isegi lumine. Abiturient hüppab vasakul jalal nii palju tiire ümber kuju, kui ta suudab ja nii mitu ringi, kui ta teeb, sellise hinde saab ta matemaatika eksamil. Varem kui eksamite eest pandi hindeid, olla see täitsa mõeldav olnud, et hüppad seal endale viie välja. Aga nüüd, kui juba ammu saab eksamite eest hoopis saja palli süsteemis punkte, on endale päris vaevaline midagi head hüpata. Aga no teate ju küll, hull aeg nõuab hulle inimesi.

Raekojaplatsi kõige uhkem kirik on Bazylika Mariacka ehk Maarja basiilika. See on kogu Krakowi teiseks kõige tähtsam kirik, sest veel tähtsam asub Waweli mäel. See on see sama kirik, kuhu me korraks ka oma nina sisse pistsime pühade ajal. Aga väljast näeb see kirik sama huvitav välja kui seest. Arvatavasti valmis kirik oma praegusel kujul 1320. aastal, aga hilisemate sajandite jooksul on seda nii seest kui väljast korduvalt renoveeritud. 
Kummalisel kombel on kirikul kaks täiesti erinevat torni. Selle kohta räägib legend, et kiriku ehitasid kaks venda, kellest üks oli natuke tublim kui teine. Vähem tubli ehitas kiiresti uhke kõrge torni ja hakkas siis vaatama, mida vend teeb. Tublim vend ehitas aeglasemalt ja pühendunult pannes rõhku kvaliteedile. Kõrgema torni vend sai aru, et teise venna torn tuleb lõpuks parem kui tema oma ja ta tappis oma venna ära. Nii jäigi üks torn lühemaks ja teistsuguseks, sest teise torniga sama kõrgeks ei ehitatud seda kunagi.
Kirikuga on seotud ka pasunapuhuja lugu. Kindel on see, et Mariacka Basiilika tornis on pasunapuhuja ja see on Krakowi traditsioon, et igal täistunnil mängib pasunapuhuja igasse nelja ilmakaarde ehk siis torni nelja erineva akna peal ühe kindla lühikese viisijupi. Ta kordab sama jupikest igasse suunda neli korda. Keskpäevane mäng kantakse iga päev raadio kaudu üle kogu Poolale ja soovijatele maailmas.
Miks selline traditsioon on tekkinud, selle kohta on taas väga mitmeid legende. Keskajal oli kombeks anda pillimänguga märku linnaväravate avamiseks koidikul ja sulgemiseks päikeseloojangul. Märku anti nelja suunda, kus olid Krakowi linnaväravad. Väravate sulgemiseks anti märku ka siis, kui linna ähvardas sissetung. Kord, oli see siis nüüd mongoollaste või kellegi muu rünnaku eel, puhus pasunapuhuja kõvasti pasunat ja teda lasti noolega ning viisijupp jäi pooleli. Kui ma õigesti aru saan, siis jääb ka praegu viimane viisijupp poolikuks. Aga traditsioon on traditsioon ja seda armastatakse ning on see tegelikult üldse oluline, kuidas see alguse sai?
Ma pean ütlema, et me olime mitu korda raekojapaltsil selle pillimängu ajal, aga no tee või tina, kuidas ma ei pingutanud ega uurinud, ma ei näinud seda pillimeest. Meelis ka ei näinud. Isegi siis, kui giid osutas, kuhu peaks vaatama, no ikka ei näinud.

Raekojaplatsi, võiks öelda, et jagab pooleks Sukiennica ehk turumaja, kus kunagi kaubeldi valdavalt kangastega. See kuulub Unesco maailmapärandi nimistusse ja huumoriga võib öelda, et tegu on Krakowi vanima ostukeskusega. Ka praegu on Sukiennicas igapäevaselt turg ja oi, kui tore turg! Ma ütleks, et vähemalt 80% turul pakutavast on käsitöö. Turul müüakse just esemeid ja mitte toitu. Kui tahta endale Krakowist midagi vahvat ja Poola pärast kaasa osta, siis Sukiennica on koht, kust seda otsida. Kuna meie külaskäigu ajal oli Wielkanoc, siis oli lisaks igapäevasele Sukiennica sees olevale turule veel ka raekojaplatsil pühadeaegne välilaat, kus ka igasugust tavapärast laadakraami müüdi. Michal ütles, et õues ajutisel laadal on hinnad oluliselt kallimad kui Sukiennicas sees. Selles osas tuli teda uskuda, sest me käisime hiljem nii Sukiennica kui laada läbi, aga no mul ei ole peas seda hinnavõrdluskalkulaatorit, sest kui kaupa on nii palju, et see võtab silme eest kirjuks, siis ma ei mäleta juba järgmise leti juures, mida eelmises müüdi.

Üks huvitav hmmm tahaks öelda, et fakt, aga no ma otsisin ja otsisin, aga leidsin sellele vähe tõestust, seega peab, kas uskuma või mitte uskuma Mihal sõnu, et Poola sai endale kuninga järgmisel kombel. Poolat valitses hertsog Boleslaw, kes tahtis tegelikult väga kuningas olla. Kuningaks sai inimesi kuulutada Püha Rooma Impeeriumi keiser. Kuidas veenda keisrit, et Poola on üks vägev ja usklik maa, mille valitseja peaks kindlasti kuningas olema ja mitte hertsog?
Lihtne! Tšehhis oli pühakuks kuulutatud mees nimega Adalbert, kelle säilmed Poola hertsog Boleslaw ära ostis, makstes pühaku kaalu kullas. Ta tõi selle, mis pühakust järgi, Krakowisse. Just Krakowisse sellepärast, et Krakow oli imeilus ja hästi toimiv linn ning keisrile tuli just Poola imelisust näidata. Krakowis korraldati säilmetele suurejoonelised matused ja Rooma keiser kutsuti pühaku matustele. Kõik pidi olema täiuslik ja muljet avaldama ning seejärel pidi keiser tunnustavalt noogutama ja kuulutama Boleslawi Poola kuningaks. Boleslawist saigi Poola kuningas aastal 1025. Käesoleval aastal tähisab Poola 1000.-t kroonimise aastapäeva. Boleslaw elas ise peale kuningaks saamist veel alla aasta, aga Poola oli siiski kuningriigiks saanud ning kuningate sugu jätkus. 
Teine huvitav kuningalugu toimus ajas mõned sajandid hiljem, kui 1384. aastal krooniti Krakowis Poola kuningaks Ungari tüdruk - Jadwiga. Ma täpselt ei mäleta, kuidas see kõik sugulusastmeid pidi oli, aga igal juhul tekkis trooniõigus Jadwiga perekonnale ja mõni tema vendadest oleks võinud kuningaks saada, aga tal ei olnud vendi. Ta isa siis uuris ja sebis, et äkki saaks tüdruk kuningaks. See oli ennekuulmatu asi ja sellega ei olnud sugugi nõus need, kes sellega nõus pidid olema. Isa pakkus neile raha, nad ei olnud ikka nõus. Isa pakkus veel raha ja hops, tollal umbes 10.-aastasest Jadwigast sai kuningas. Tõsi, ühel hetkel leiti talle sobiv abiaasa ja siis vist korraldati Jadwiga kuningannaks ja mees kuningaks. Tema mees oli Leedu suurvürst Jagielloonide soost Wladyslaw II ja ma arvan, et sealt sai alguse Jagielloonide dünastia võidukäik Poolas. Jagielloonide järgi on ka mitmeid ja mitmeid asju Poolas nimetatud - spordiklubisid, tänavaid, koole jne jne.
Jadwiga panus Poola arengusse oli siiski suur. Kõige muu hulgas lasi ta ehitada uusi koole, kirikuid, haiglaid ja renoveerida vanu. Tema ütles ka seda, et kirikus tuleb kõneleda poola keelt ja ka laulda poola keeles. Jutlusi hakatigi poola keelde tõlkima. 
Poola kuningas Kazimierz Suur asutas juba 1364. aastal Krakowi ülikooli, mis aga hakkas peale kuninga surma veidike kiratsema. Alguses õpetati ülikoolis juurat ja just haritud juristide koolitamiseks Kazmierz ülikooli lõigi, et oleks inimesi, kes suudaks paremini seaduseid luua ja hallata ning kes kohtutes töötaksid.
Jadwiga ja tema mees Wladyslaw palusid üheskoos paavst Bonifatius IX-l anda loa teoloogiateaduskonna asutamiseks Krakówi ülikooli juurde. Paavst rahuldas nende taotluse. Jadwiga ostis ülikooli jaoks majad Krakówi keskele. Teaduskond loodi aga alles aasta pärast Jadwiga surma. Vastavalt Jadwiga testamendile rahastati ülikooli taastamist osaliselt tema ehete müügist. 
Algselt Krakowi ja hiljem juba Jagielloonia ülikooli nime kandnud ülikool on Poola vanim ja ka üks vanimaid ülikoole Euroopas üldse. Ülikool oli esimene ülikool Euroopas, mis asutas iseseisvad matemaatika ja astronoomia õppetoolid. See on ka hetkel Poola suurim ülikool. Krakowi vanalinnas on terve sektor tänavaid, mis kõik on ülikooli majad või vähemasti olnud ülikooli majad, eks vist needsamad, mis Jadwiga ostis. Tänapäeval on muidugi palju uusi moodsaid hooneid juurde ehitatud ilmselt ka kusagile mujale, kui kunagisse ülikoolisektorisse vanalinnas. Ülikoolis õpib hetkel ~35000 üliõpilast 166 erialal. Jagielloonia ülikooli väärikad vilistlased on näiteks Mikolaj Kopernik, Johannes Paulus II ja Andrzej Duda. Nemad on need, kelle nimed ka mulle väga tuttavad on. Kuulsaid inimesi ja sealhulgas nt Nobeli preemia laureaate on lõpetajate seas veelgi, aga no mina nende tegusid ja nimesid hetkel veel kokku ei vii.
Ülikooli õppejõud majutusid hoones, mida nimetatakse Collegium Maiuseks. Tänapäeval on selles hoones muuseum. Ka meie saime oma ekskursiooni ajal nina selle maja kandilisse suletud sisehoovi pista. Seal on ilusad rõdukäigud ja ma kujutan ette küll, kuidas väga targad akadeemikud seal võlvide vahel ka juhslike kohtumiste käigus suuri asju ja uusimaid teadusavastusi arutasid ning aruteluõhtuid korraldasid.  
Mõne sajandi jooksul käis selles ülikoolis haridust saamas pea kogu Poola intellektuaalne eliit. Enamus üliõpilastest olid siis ja on ka praegu poolakad, aga ometi on seal juba ammusest ajast ka palju välisüliõpilasi õppinud. Esimesed õppejõud ja professorid olid tšehhid, sakslased ja poolakd, kes ise olid valdavad oma hariduse saanud Prahast Karli ülikoolist. 

Huvitav fakt on ka see, et suur osa Krakowi vanlinnast on maa all. Või siis täpsemalt öeldes on vanalinna majade puhul see, mis näib olevat 0-korrus tegelikult hoopis kunagine esimene korrus, sest ajajooksul on 0-korrus lihtsalt maa alla jäänud. Ilmselt on see kõigi keskaja linnade häda, et prügi lendas otse tänavale ja niimoodi tänavad aina kerkisid ja kerkisid ning alumine osa majadest jäi maa alla.
Keskaja krakowlased olid hästi vampiiriusku. Surnukehad põletati, et inimesel poleks võimalik vampiirina ellu ärgata ja tagasi tulla. Kui aga ühel hetkel tuli ristiusk ja ütles, et kuulge, põletamine pole okei, matame laibad parem korralikult maha ja otse siia kiriku juurde keset linna, tekkis tõeline möll. Kes julgeks enam rahulikult magada, kui akna taga on surnuaed ja vampiirid võivad ennast sealt öösiti välja kaevata? Surnuaed viidi veidi kaugemale ja eks inimesed leppisid ühel hetkel matmisega, aga Krakowist on leitud ka inimeste säilmeid, kes on maetud nägu all pool ja kätest-jalust kinni seotuna. Need olid mõistagi need inimesed, kellest oli arvata, et eks nemad vampiiridegna tagasi tule. Ja kuna oli teada, et vampiirid kaevasid ennasa hauast välja, siis esiteks olid neil käed seotud, et nad üldse kaevata ei saaks ja teiseks oli neil nägu allpool. Seda siis sellepärast, et kui nad siis ikkagi kuidagi kaevata peaksid saama, siis kaevavad nad ennast aina sügavamale maa sisse.

Üks Krakowi ja vanalinna pärle on kindlasti Waweli mägi koos Waweli lossi, katedraali ja mudiugi Waweli lohega. Kuna meie käisime Krakowis pühade ajal, siis tegin eelnevalt suurt eeltööd, millal midagi avatud on ja kuidas külastusgraafik paika saada. Waweli loss on üks tähtsamaid losse kui mitte ikkagi see kõige tähtsam loss Poolas. Selle lasi rajada seesama kunungas Kazimierz Suur, kes ka Krakowi ülikooli lõi. Waweli loss asub vanalinna tipus Visla jõe kaldal mäe otsas. No on ikka ilus vaadata küll!
Loss oli sajandeid Poola kuningate residents ja on Poola riikluse sümbol. Praegu asub lossis muuseum, milles on tohutult erinevaid kollektsioone - kroonijuveelid, relvad, portselan, gobeläänid, sõjatelgid jne jne. Ütlen ausalt, et eelnevalt lossi kohta põhjalikult uurides ja kalkuleerides lossi lahtioleku aegu ja meie võimalusi, otsustasin ma, et vaatame lossi ainult väljast ja sisehoovist, sest me ei jõua lühikese ajaga nii palju süveneda lihtsalt ja paneme selle aja pigem mõne teise kohta külastamise alla. Ma tean küll jah, et siinkohal tuleb kahe käega peast kinni haarata, et kas ma olen hull, et ma niimoodi otsutsasin Poola kõige tähtsamat hoonet mitte külastada??? 
Aga no meil oli Plaanis külastada võibolla, et veelgi rohkem kõige tähtsamat hoonet Poolas ehk Waweli katedraali, mis asub ka lossi kompleksis ja mis oli pühade ajal veelgi vähem rahvale avatud. Selle katedraali ees oli reaalselt ka valvur, kes ilmselt viisakalt palus igasugustel sinna mitte isegi "palvetama" minna. Me ei katsetanud. Lõpuks läks nii, et see lühike katedraali avatud olemise aeg kulus meil mujal ära ja no tegelikult me ei tahtnud ehku peale järjekorda minna ka, et äkki mahume sisse. Selge on see, et pea kogu maailm oli Wielkanociks Krakowisse tulnud ja millegipärast me arvasime, et nad kõik varistevad seda sama akent, mida meie, et ka katedraali külastada. Katedraali saab piletid netist ette osta küll, aga need ei garanteeri sulle sissepääsu soovitud ajal, vaid need saab ära kasutada 10 päeva jooksul ostmise hetkest. Ma ise kujutan ette, et siis sa lähed oma etteostetud piletitega ja ootad ikka järjekorras ja närid küüsi, kas sa mahud täna sisse või mitte. 
18. sajandi lõpust, kui Poola kaotas riikide jagamise ajal oma iseseisvuse, sai Wawelist vastupidavuse sümbol ning see oli krakovlaste meeleavalduste ja kogunemiste kohaks, kus protesteeriti Austria, Preisi ja Vene impeeriumide jätkuva okupatsiooni vastu. Seega tuleneb Waweli mäe olulisus osaliselt selle poliitilise ja religioosse tähtsuse kombinatsioonist.

Krakowil on ka oma lohe - Waweli lohe, ja ka draakoni koobas, mida saab külastada ja mida me muidugi mingi hinna eest vahele poleks jätnud, kui vaid poleks olnud nii, et koobas avati sel aastal külastushooajaks just päev pärast meie Krakowist lahkumist. 
Lohega on aga selline lugu, et oli kord Krakowis ennast sisse seadnud üks riiakas lohe, kes elanikke terroriseeris - nende lambaid ja tüdrukuid röövis. Nüüd edasi on mitu versiooni. Üks on selline, et linna päästis lohe käest noor kingsepp, kellel tuli idee lamba nahk väävlit täis toppida ja sellest pürotehniline pall kokku õmmelda. Pall visati lohe lõugade vahele. Lohe neelas selle alla ja pall hakkas ta kõhus hirmsal kombel lõõmama . Lohe läks alla Visla äärde ja jõi nii palju, et uppus jõkke ära. Seda versiooni kohtab rohkem ja sellel on veel jätk, et palju aastaid hiljem leiti Vislast lohe luud. Need luud on tänapäeval reaalselt üleval ja kõigile vaatamiseks Waweli katedraali ukse kohal. Meie nägime neid ka kaugelt. Tõsi, nüüdsel ajal, kui saab dna-d uurida, on kindlaks tehtud, et tegelikult on need vaala ja hmm, ei mäletagi enam, kelle luud. Igatahes mitte lohe luud, tema omad on seega ikka veel Visla põhjas. 
Teine legend ütleb, et linna päästis lohe käest vapper vürst Krakus, kes asutas ka Krakowi linna ja ehitas oma lossi tapetud lohe koopasse. No minu meelest kõlab esimene lugu usutavamalt, sest praktilise meelega nupukaid tööinimesi on ikka leidunud ja miks ei võiks siis tegu olla targa kingsepaselliga. Teine lugu kõlab aga nii nagu kõik muinasjutud:). 
Waweli lossi juures jõe ääres ja lohekoopa sissepääsu läheduses on selle loo meenutuseks metallist lohe kuju. See kuju purskab iga natukese aja tagant päris tuld. Põnev, või mis? Meil läks nii, et me ootasime seal koos massiga, kes pea kõik olid oma telefonidega valmis kohe pildistamist või filmimist alustama ja siis kostis mingi paljulubav "suss", aga muud ei miskit. Me ootasime siis veel ja jälle kostis "suss", aga leeki me ikkagi ei näinud. Mõtlesime, te äkki on päike nii ere, et gaasileek on olemas, aga sa lihtsalt ei näe mitte midagi, nagu vahel priimusega, et pead käega katsuma, kas põleb või ei põle, sest silmaga pole miskit näha. Aga ei, lähemale minnes nägime, et keegi oli lohe külge kinnitanud käsitsi kirjutatud poolakeelse sõnumi "Ärge oodake, see ei tööta!". Kahju muidugi, sest tuld purskava lohe nägemist ootasime me küll.

Aga natuke sellest katedraalist ka,mille uksel ripuvad lohe luud ja kuhu me ise siiski ei läinud ning, mis on taas üks Poola kõige tähtsamatest katedraalidest. Ma olen siin Poolas selgeks saanud, et kui millegi kohta öeldakse see on maailma kõige või Poola kõige, siis tasub natuke ise salauurimistööd teha, et kuidas tegelikult on. Ma ei ütle, et poolakad valetavad, absoluutselt mitte, nad lihtsalt usuvad väga kõvasti omasse. Mulle on mulje jäänud, et kui Poolas öelda, et mingi vägev asi on poolakate tehtud, siis kõik, kes seda kuulevad hüüavad jeeee ja löövad rusikaga vastu rindu. Kui Eestis öelda, et mingi vägev asi on eestlaste tehtud, siis meie ikkagi küsime: "Päriselt või?" ja uurime ise üle, et kas tõesti on nii ja siis rõõmustrame ka, kes natuke vähem ja kes natuke rohkem. Ja nii usuvad krakowlased, et just Waweli katedraal on see kõige olulisem katedraal, aga sama moodi usuvad poznanlased, et just nende katedraalide saarel asuv katedraal on see kõige olulisem. Ja ega võõrastel jäägi muud üle, kui valida pool või siis uskuda, et Poolas on mitu kõige tähtsamat katedraali. Seda viimast teen mina:D.
Waweli katedraal on on umbes 1000 aastat vana ja see on olnud pikka aega Poola monarhide kroonimispaigaks. See on Krakówi peapiiskopi ja Krakówi peapiiskopkonna ametlik asukoht. Poola riikluse ja usu sümbolina korraldab katedraal olulisi religioosseid sündmusi ja iga-aastaseid pidustusi. Karol Wojtyła, kellest sai 1978. aastal paavst Johannes Paulus II, pidas päev pärast preestriks pühitsemist oma esimese missa preestrina Waweli krüptis 2. novembril 1946 ja pühitseti Krakówi abipiiskopiks katedraalis aastal 1958.
Waweli katedraal on olnud Poola monarhide peamine matmispaik alates 14. sajandist. Seda on aja jooksul oluliselt laiendatud ja ümber ehitatud, kuna erinevad valitsejad on lisanud mitu matusekabelit. Waweli katedraali all asuvad lisaks kuninglikele krüptidele ka rahvusluuletajate krüpt ja peapiiskoppide krüptid, samuti näiteks kuulsate sõjaväelaste omad. Ka Johannes Paulus II kaalus matmist Waweli katedraali, aga ta puhkab siiski seal, kus enamik paavste - Püha Peetruse basiilika all.
Seda katedraali on väljast päris keeruline kirjeldada, huvitav või omapärane, aga siiski ilus, oleks vist õige kokkuvõte. See on natuke nagu lipp-lipi-peal ja lapp-lapi peal, sest iga valitseja on katedraalile omalt poolet mõne tornikese, akna või kuldse kupli lisanud ja nii on konnu saanud üks suur kakofoonia:). Seda peab ise oma silmaga nägema, et täpselt mõista, mida ma küll siin oma lippide ja kakofooniaga mõtlen.

Üks põhjus, miks Krakow mulle veel meeldib, on see, et see on Karol Wojtyła linn, tema samme on seal kõikjal näha. Karol Wojtyła sündis Krakowist mitte väga kaugel asuvas Wadowices, kus möödus tema lapsepõlv. Kui nende perest olid järgi vaid tema ja isa, kolisid nad Krakowisse. Karol Wojtyła armastas Krakowit väga, see oli tema linn ja eriti meeldis talle, et mäed on Krakowile nii lähedal, et mägedes saab tihti matkamas käia. Mägesid armastas ta võibolla veel enam kui Krakowit ennast. Ta ütles, et ta saab seal hingata. 
Aga Krakowis on lihtne mõelda ja ette kujutada, et kus ta seal kõndida võis, kus istuda ja mõelda, kust kaudu tööle kiirustada. Eks Krakow on ka igasuguseid Johannes Paulus II, kelleks siis Karol Wojtyła ühel hetkel sai, teemalisi märgukirju ja maju täis, et kus majas ta mida tegi. 
Ma neid kõiki kohti avastada ei jõudnud ja tema jälgedes päris käia ei saanud, aga no ühtteist nägime meie ka. Krakowis on näiteks paavsti aken. See on teise korruse aken ühes kirikule kuuluvas majas. Johannes Paulus II ööbis alati seal, kui ta juba paavstina Krakowisse tuli. Ja tal oli kombeks igal õhtul akna peale tulla ja akna taha platsile kogunenud inimestega juttu rääkida. Seal akna taga käisid just eriti noored inimesed ja nendest kogunemistest oli juttu ka ühes paavsti elulooraamatus, mida ma kuulasin. Need kogunemised olid nagu laulupidu ja paavstile meeldis väga noortega rääkida. Ja sageli läksid need jutuajamised öösse või lausa varahommikusse välja ning lõppesid ainult sellepärast, et paavst ütles, et nüüd peab ta tõesti magama minema ja teistel kohalviibijatel soovitab ta sama teha. Praegu on selle tähtsa akna kohal Johannes Paulus II pilt, kus ta justkui olekski ise aknal kõigi nende ka täna akna juures käijatega vestlemas.
Huvitav, aga minu meelest natuke lausa uskumatu fakt, mida me MIchal käest kuulsime on see, et see seal pole see originaalaken, kus paavst oma vestlusi pidas. See päris aken müüdi ära ühele rikkale itaallasele, kes seda nii väga endale himustas. Päriselt??? Kas siis niimoodi tehakse rahvusliku aardega? Aga no ma ei tea tegelikult, kes müüs, et äkki oli seda raha väga vaja, võibolla sai kirik või kõik linna 134 kirikut uue katuse või muud sellist. See viimane on lihstalt minu uitmõte, mitte kuuldud fakt. Ma püüan oma peas põhjendusi näha, et miks küll nii oluline aken ära müüa.

Meil oli juba enne reisi väike uitmõte, et kui ilm ilus ja ajaliselt klapib ning hind väga kirves pole, siis läheme teeme ehk Visla peal ühe laevasõidu ka. Ilm oli ilus ja kohe kui me paatidele veidi lähenesime oli seal muidugi üks neiu, kes meid kenasti sõitma kutsus. Otsustavaks sai asjaolu, et laev pidi oma tuurile väljuma juba 9 minuti pärast. Ideaalne! Kui start oleks olnud 39 minuti pärast näiteks, siis me ilmslet poleks ootama hakanud. 
Laevasõit oli täitsa tore ja vahva oli linnale ka jõe poolt pilk peale heita. Nägime ka mõnda seni veel tundmata kohta. Aga siiski, vist jälle see Pariisi sündroom, sest ma ütlen, et see polnud midagi erilist või pahviks löövat, mida me kindlasti soovitame kogeda. Küll aga nägime me ka laevasõidu ajal otse kõrgel jõekaldal asuvat majakest, kus olla elanud Karol Wojtyła. Ma pean uurima, mis perioodil ta seal elas, et kas see oligi see koht, kus ta isaga koos elas, julgen pakkuda, et vast oli. See on vanalinnast üle jõe. Sealt kõndis ta ilmselt üle esimese silla ülikooli ja kirikusse ja kuhu tal veel vaja oli minna. 
Ükas huvitav fakt on ka see, et Krakowis on ka selline linnaosa nagu Nowa Huta. See ehitati peale II Maailmasõda ja korraliku kommunistliku arhitektuuri näidisena. See asustati valdavalt tehasetööliste peredega ja ega seal kindlasti polnudki suures plaanis kuidagi halb elada. Linnaosas oli kõik olemas, mida eluks vaja, välja arvatud üks asi, seal polnud poolakatele nii vajalikku kirikut. Selles küsimuses saadeti kommunistlike linnavõimudega läbirääkima üks noor entusiastlik vaimulik, kellel kusjuures õnnestuski kõrgeid ametnikke veenda ja Nowa Huta sai endale kõige kibedamal kommunismi ajal uue kiriku. See noor vaimulik oli hilisem paavst Johannes Paulus II. 

Veel paar huvitavat ja mitte otseselt Krakowisse puutuvat fakti Krakowi vanalinna tuurilt Michalga. Keegi tuuril olnutest küsis, et kas poolakad kardavad, et sõda võib tulla. Vastus oli kokkuvõtlikult selline, et jaa, kardavad küll, aga see hirm ei halva neid üldiselt igapäevaselt, aga tiksub kuskil kuklas ja osad inimesed arvestavad sellega tulevikuplaane tehes. 
Mina mõtlesin siinkohal Eestile ja sellele, kas meie kardame igapäevaselt sõda? Osad kindlasti kardavad, enamuste igapäevaelu see mõte minu meelest siiski ei sega. Küll aga jaa, muidugi see mõte tiksub samamoodi kuskil, et see on reaalne väljavaade. Kas me peaksime sellel tiksumisel laskma ennast rohkem mõjutada? Ma arvan, et mitte. Mõtlesin, et see on nagu vulkaani jalamil elamine. Igapäevaselt inimesed teavad küll, et see vulkaan on seal ja koguaeg on oht, et ükskord ta jälle purtsatab tuld ja tõrva välja, aga nad on sellega harjunud ja elavad ikka õnnelikult. Vulkaani jälgitakse pidevalt ja otsitakse ohumärke, aga see ei takista normaalset elu. Ma arvan, et Eesti on täpselt samamoodi ühe vulkaani ääres. 
Seoses sõjaküsimustega jõudis Michal kuidagi ka oma jutuga sinnani, et oli see nüüd mõnes balti riigis vist või kusagil mujal, aga neil on seal selline suur vabathtlik riigikaitse organisatsioon, kus igaüks saabki õppida oma riiki kaitsma ja vot see on küll selline vau asi ja valmistumine. Ma pärast ütlesin talle ka, millises riigis see vau asi olemas on:).
Uuriti ka ukrainlaste ja pagulasvaenu ja jõukude kohta. Michal vastus oli selge, et Poolasse on tõesti väga palju ukrainlasi tulnud ja Poola seisab endiselt kindlalt Ukraina selja taga. Poola tulnud ukrainlased elavad siin kiiresti sisse, õpivad keele ära ja leiavad endale töö ning saavad normaalseks osaks ühiskonnast. Poola ei tulda toetuste pärast, sest siin ei jagata ei ukrainlastele ega muudele rahvastele lahkelt toetusi. Ukrainlastele näiteks on riigipoolne toetus ajal, kui nad veel ei tööta ja hakkama ei saa 40 eurot kuus ja no vägagi mõistetav, et sellega kuidagi ära ei ela ja igal juhul püütakse endale kiiresti töö leida. Seetõttu pole siin ka mingeid töötute ukrainlaste jõuke ega üldse ukrainlasi kuskil ulapeal näha, sest nad käivad tööl, nagu teised inimesed. Jah, aegajalt keegi kuskil kisab, et pagulased võtavad meie töö ära vmt, aga see ei ole tegelikult tõsi.