Łódźi kuumuses - elu ja melu

Filminduse osas ma tegin palju uurimistööd ja tõesti, pea kõik, mis on Poola filmindusega seotud, pärineb Łódźist. Łódźis on väga mitmeid veidi erineva fookusega filmimuuseume, palju kinosid ja võimalus teha koos giidiga ringkäike erinevate filmide radadel. Tuleb tunnistada, et me ei tea üldse poola filme ega näitlejaid, pole veel seda kihti kahjuks jõudnud avastama hakata. Ja no seega ei tea me ka kultusfilmide võttekohti ja ei tunneks midagi ära. Tõele au andes peab ütlema, et päris nullimehed me pole, oleme vaadanud ära ühe üsna uue Poola sõjafilmi ja ühe krimisarja Netflixist ja lisaks olen mina üksi veel ühe krimiloo ära vaadanud ning mul on suveks pausile pandud, aga muidu pooleli üks mitmehooajaline maffiasari. Seda üksi Netflixi vaatamist luban ma endale kahjuks liiga harva. Aga no muidugi on ju põnev ka, aga eelkõige vaatan ma poola sarju keeleõppe eesmärgil. No muidugi kasutan ma inglisekeelseid subtiitreid, muidu ma saaksin üsna vähe aru. Nad räägivad nii päris elus kui filmis nii kiiresti, et no filmis ma ei jõua sageli subtiitreidki lõpuni lugeda, kui need juba vahetunud on. Aga see selleks, tegelikult tahtsin ma öelda, et filmi Łódźi me seekord ei avastanud. Üks muuseum oli plaanis küll, aga no milleks need plaanid on, kui mitte selleks, et neid jooksvalt muuta :).

Alustan hoopis meelelahutuse ja lusti osast ning tegelikult Łódźi loomaaiast. Meie esimene käik, kui me reede hommikul ärgatud ja söödud-joodud saime, oligi loomaaeda. Me polnud seal varem käinud, Liisbet tahtis väga-väga kapibaarasid näha (ta on juba pikemat aega suur fänn) ja vähemalt kuulu järgi on Łódźi loomaaia Orientaariumi osa midagi erilist. Orientaariumi kohta on kirjutatud, et see on Euroopa kõige modernsem Kagu-Aasia loomastikule ja taimestikule pühendatud paviljon. Loomulikult olime ka meie Orientaariumi osas põnevil, aga loomaias on siiski muud ka veel.

Me ei jõudnud loomaaia juurde päris avamisajaks, aga no peaaegu. Rahvast oli piletikassade juures nii palju, et ma peaaegu ei suutnud oma silmi uskuda. Enamik tundusid olevat perepäeval – ema, isa, lapsed või vanaema, vanaisa ja lapsed või need eelnevad komplektid koos. Ja ilm oli vaatamata hommikusele ajale juba tulikuum, nagu me muidugi eeldanud olimegi. Läbisime piletiraja ja siis võtsimegi kohe suuna Orientaariumile. Üks populaarsemaid või siis, et kõige populaarsem ja enim reklaamitud atraktsioon on seal samas Orientaariumis kaks korda päevas aset leidev elevandivann. Meil oli suurepärane plaan, et läheme kõigepealt Orientaariumisse, vaatame ära, kus seal see koht on, kus elevante vannitatakse. Siis on meil veel külalt aega, et mujal ringi vaadata ja õigeks ajaks supsti elevantide juures tagasi olla. Läksime koos pideva inimvooga koos Orientaariumisse ja leidsime üsna kohe vannikoha üles. Meil oli plaan vaadata vanni suunast, mis selleks ilmselt kõige popim on. Seal näeb nii vee alla kui vee peale. Tegu oli ühe suure punase savikarva ruumiga, kus oli seina sees klaaspaneel läbi mille nägigi elevandi aedikusse, kus oli bassein. Mingil põhjusel, ja me arvame, et põhjuseks on huligaanid, oli klaas vee kohal häirivalt kraabitud. Klaasakna ees oli vaba ruum kõndimiseks ja siis olid kivist tõusvad astmed istumiseks. Astmete ülevalt läks rõdu moodi eraldi käigurada puhuks, kui sa ei taha alla ronida ja sealt akna eest läbi minna.

Ainus, mille üle me imestasime, oli see, et vannini oli veel 40+ minutit aega, aga enamik istekohad astmetel olid juba hõivatud. Veel rohkem imestasime me selle üle, et tore küll, et on istekohad, aga kuidas inimesed peaks seal istudes midagi nägema, kui juba oli kogu akna esine tihedalt inimesi täis? Kas ei oleks kõigiga arvestav, et kui sa istuma ei mahu, siis sa lähed seisad kusagil istmete kõrval, mitte ees?

Igatahes mahutasime me ennast sinna nö rõdu osale otse piirde äärde ja üsna heale kohale seisma ja saime aru, et kui me seda kohta nüüd 40 minutit ei hoia, siis me ilmselt mitte midagi ei näe. Ühesõnaga loobusime plaanist, et läheme vaatame veel kuni vanni alguseni ringi. Seisime kaljukindlalt kogu selle aja seal piirde ääres ja vaatasime imestunult seda aina kasvavat rahvahulka. Jube nüri oli. Liisbet küsis iga natukese aja tagant, mis kell on ja kui palju nüüd veel alguseni aega on.

Mingil hetkel, veel enne õiget kellaaega, tulid elevandid õue ja siis oli põnev neid piiluda, kui nad akna vaatevälja sattusid. Ma olin oma mõttes koguaeg juurelnud, kuidas elevandid vette kupatatakse? Torgitakse neid harjavarrega? Käib mingi helisignaal, mille peale elevandid on harjutatud vette minema? Sest kui iga päev on kaks korda välja kuulutatud elevantide vann, siis midagi peab ju rahvale näitama ja keegi peab vette minema. Aga kas elevant läheb vette, sest ta teab, et kell hakkab 11 saama? Üllatav oli see, et kedagi ei pidanud kuhugi kupatama. Elevandid tegid algul kuival maal liivaprotseduure ehk viskasid endale londiga ohtralt liiva selga. Ja siis astus kõige veelembesem neist lihtsalt üle basseini ääre ja läkski ujuma. Kell polnudki veel üksteist. Seal ta siis ujus ja mõnules. Teine elevant katsus korduvalt varbaga vett ja see vist ei meelitanud teda nii väga. Küll aga meelitasid teda õunad, mida neile vannisnäkiks vette loobiti ja nii tuli tema ka ujuma. Kolmas elevant käis ka basseini äärel kiikamas ja oli eelnevalt liivaprotseduure teinud, aga vette ta siiski ei läinud ja keegi ei sundinud ka, õnneks. See elevantide vann oli väga nunnu ja palju ägedam vaadata, kui ma arvanud olin. Neile lasti voolikust vett peale ja vähemalt üks neist, see, kes esimesena vette ja viimasena välja läks, tundis ennast küll silmnähtavalt nagu spas.

Meie nägime oma varmalt hoitud positsioonilt päris hästi elevante, aga mul oli täitsa kahju neist, kes võibolla üldse ei näinud. Loomulikult olid kõik väikesed lapsed kohal ja siis nad upitati seal akna ees kukile ja see vähendas omakorda veelgi tagumiste vaatevälja. Õnneks oli nii, et elevandid olid vees täitsa tükk aega ja paljud klaasi ees olijad läksid juba ära enne, kui elevandid veest väljusid, seega said tagumised, kes kannatlikult oodanud olid, ka oma võimaluse. Aga see elevandivann oli midagi päris erilist, mida tasub Łódźis olles kindlasti vaatama minna.

Kui elevandid vannist ära läksid, jällegi omal soovil, mitte käsu peale, siis meie otsustasime, et ilmselt enamik inimesi vaatab nüüd ka ülejäänud Orientaariumi üle ja et meie läheme parem õue ja teeme seal tiiru ära. Pärast, kui muu vaadatud, tuleme Orientaariumisse tagasi. Oli see hea otsus või mitte, ei tea, sest õues oli ka väga palju rahvast. Igal pool oli väga palju rahvast. Tahaks arvata, et see oli pika nädalalõpu pärast ja et neil iga päev ei ole siiski sellist massi seal.

Łódźi loomaaed on minu meelest külastajatele orienteeritud ja mugav. Kõige tähtsam on muidugi, et loomad oleks loomaaias õnnelikud, aga ka see punkt tundus mulle täidetud olevat – avarad aedikud, palju rohelust, mitmed liigid võimalusel ühel alal. See külastajatele orienteeritud väljendus minu jaoks näiteks selles, et alal oli päris palju loomaaia kaarte ja palju viitasid, mis näitasid, et kaelkirjakud seal, ahvid seal. Liikumisteed olid kuidagi käänulised ja see ajas külla aegajalt segadusse, aga siis sa jõudsidki kohe jälle kaardini, kus sai ennast nö paika panna. Lisaks oli päris paljude loomade aedikutele märgitud söötmisajad, et taaskord huvilistele midagi põnevat pakkuda.

Me käisime kapipaarade juurest juba enne läbi ja vaatasime neid täitsa pikalt, aga selleks ajaks kui neil söögiaeg oli, sättisime me ennast jälle kapipaarade juurde. Õigemini sättisime me ennast kõigi nende inimeste taha, kes ennast juba kapipaarade juurde olid sättinud. Kapibaaradele toodigi süüa, aga esialgu ei näinud me muud, kui et peoga visati kartuleid laiali ja suur kast oli mingit kraami täis. Ma lootsin, et kapibaarad mäluvad korralikult ja söövad aeglaselt, et osadel inimestel juba isu täis saaks vaatamisest ja Liisbet siiski ka näeks, kuidas kapibaarad söövad ja mida söövad. Õnneks oligi kapipaarade lõuna palju pikem kui inimeste meel ja ühel hetkel hakkasime ka meie nägema ja lõpuks vaatasime veel üsna üksi seda söömaaega.

Łódźis on kolm kapibaarat. Alles söögiajal saime me aru, et üks neist on kõvem käbi kui teised kaks ja no üks oli meie kurvastuseks üsna tõrjutud. See kõige bossim läks nende ühise toidukasti juurde, ronis sinna jalgupidi sisse ja ajas teised joonelt minema, kui nad kastile lähedale julgesid tulla. See kast oli selline harilik kaubakast ja see oli ääreni värsket kraami täis – peet, suvikõrvits, kurk, kartul jne. Kõik oli viiludeks lõigatud ja tundus päris maitsev. Maitsev tundus see ka bossile kapibaarale, kes muudkui sõi ja sõi üksinda. Liisbet läks juba päris kurvaks, et teistel ei jäänudki muud üle, kui paari laiali visatud kartulit järada. Me vaatasime ja vaatasime, et kas mingil hetkel saavad teised ka löögile. Kui pool kasti söödud, hiilis teine kapibaara ka vaikselt kasti juurde ja asus tagasihoidlikult sööma. Nüüd ei teinud boss tast enam välja, aga ise ka söömist ei lõpetanud. See kõige tõrjutum kapibaara ei tulnud ikka veel ligi, vaatas kaugelt. Toit muudkui kahanes ja meie mure ka. Lõpuks me lihtsalt ei jaksanud enam seal kapibaarade juures olla, et ära oodata, kas kolmandale jääb ka mõni peediviil või mitte. Läksime ära, aga kurb tunne jäi sisse edasi. Kusjuures pealtnäha ei olnud see bosskapibaara teistest üldse paksem või suurem, pigem oli väiksem.

Nagu te aru saate, siis ma räägin ainult nendest asjadest, mis tähelepanuväärsed tundusid ja mitte igast toredast kohatud loomast. Seal on muidu enamvähem kõik loomad toredad J. Eriti äge maailm oli ahvidel. See oli täpselt niimoodi kujundatud nagu kadunud ja džungli alla mattunud linn, midagi sellist nagu maadeavastajad võiksid leida. Ahve seal õuealal hetkel toimetamas polnud, aga ma kujutasin ette, kuidas ahvid kunagises inimlinnas valitsevad – ronivad mööda kivist kuningate päid ja turnivad mööda uhkeid sambaid. Seda ala nimetatakse loomaaias ahvide templiks.

Lisaks elevantidele ja kapibaaradele vaatasime me tükk aega ka orangutani. Kui te nüüd siinkohal mõtlete, et mis orangutan? OrangutanG on ikka see loom, siis te olete veidi vanad. Mina olen ka. Ma olen alati teadnud, et eluka nimi on orangutang ja nüüd mu oma laps parandas, et ikka orangutan. Mina ei tahtnud seda hästi uskuda ja kontrollisin üle. Ets kae! Kunagi oli tõesti orangutang, aga uue ÕS-i järgi on orangutan ning orangutang on selle sõna vananenud analoog.

Aga igatahes kui me siis ühel hetkel, kui meil ülejäänud loomaaed üle vaadatud oli, tagasi Orientaariumisse läksime, kostis sealt valju tagumist. Mina mõtlesin, et äkki ehitatakse midagi, aga Meelis ja Liisbet olid kindlad, et mingi loom kolgib. Kui lähemale jõudsime, veendusime, et see tõesti oligi loom – üksik orangutan oma suurel ja ägedal alal, tagus vastu raudluuki, kust sai kas välja või mõnele varjatud alale. Lugesin veebist, et neid orangutane on seal tegelikult ikkagi mitu ja võibolla ta tahtiski teiste juurde minna. Igatahes ta tagus ja tagus, aga siis tundus, et tal hakkas oma käitumise pärast piinlik või oli see midagi muud, aga ta hakkas ennast peitma ja naljakaid tempe tegema. Kõigepealt ronis ühe toru sisse ja rullis ennast sellega ringi. Siis pani ta endale ämbri pähe. Siis ronis ta vanni ja pani endale ämbri pähe ja teda nagu polekski seal puuris olnud. Siis mõne aja pärast ilmus vanni äärele väike karvane käsi ja siis jalg ning see kõik nägi välja nagu meeleheitel kunstniku pange-mind-tähele hüüe. Seda oli äge vaadata ja see oli nunnu ja naljakas üheskoos. Łódźis elavad Poola ainsad Sumatra orangutangid.

Aga kõige-kõige ägedam oli minu jaoks siiski megasuur ookeaniakvaarium. Seda sai vaadata ühelt poolt ja teiselt poolt ja see kulges toruna üle koridori ning sai ka altpoolt vaadata. Seal olid väiksemad haid ja raid ja muid elukaid ka, kokku umbes 180 liiki erinevaid kalu. Kõige suuremas basseinis on põhjas kuristik, kus lebab Teise Maailmasõja aegse Jaapani hävitaja koopia. Kõige viimasena enne loomaaiast lahkumist me läksimegi selle akvaariumi juurde. Sinna äärde on sätitud rannatoolid ja tumbad ning sinna võibki istuma jääda, muudkui vaatad ja vaatad seda ookeani. Ja milline omaette, aga süsteemne elu seal käib. See meenutas täpselt näiteks Haikala lugu või Käsna-Kallet, kus käib tohutu liiklus, aga ometi süsteemne, valgusfoorid, liiklusmärgid jne. Akvaariumis tegelikult muidugi polnud valgusfoore, aga liiklus käis nii nagu oleks olnud. Istusime seal ja vaatasime ja kuidagi ei tahtnud ennast püsti rebida ja ära minna. Aga no ühel hetkel siiski upitasime ennast üles, läksime taas välja päikese ja kuuma kätte ning süda oli selle loomaias käiguga ikka väga rahul. Kui Łódźis olete, siis külastage kindlasti!

Esimene koht, kuhu Łódźi külastades tegelikult minnakse, on kohe kindlasti kultuslik Piotrkowska tänav. See on Euroopa pikim kaubandustänav, mis on otsast otsani mõlemalt poolt teed tihedalt väikeste poodide ja kohvikute-restoranidega ääristatud. Söögikohtadest leidub seal küll absoluutselt kõike ja no poodidest ka. Ja kõige-kõige rohkem on seal tänaval melu. Juba varahommikul sebib ringi hommikusööki otsivaid ja Zabkat külastavaid või hoopis tööle tõttavaid inimesi. Mida tund edasi, seda rohkem inimesi tänavale tuleb ja hilisõhtuks on tänaval lihtsalt selline suur lust ja melu, mis kohati kella edenedes muutub juba päris valjuks. Piotrkowska on kohe kindlasti üks rõõmus tänav, sinna tullakse toredasti aega veetma, sööma, jooma, poodlema, kokku saama, lihtsalt jalutama ja nautima.

Tänav on algusest peale olnud Łódźi tuiksoon ja linn on ennast ümber selle asutanud. Tänaval on valdavalt imeilusad majad, milledest osadel on fassaadid ka korda tehtud, teisi on ajahammas purenud ja pätid on neile graffitit teinud, aga algne suursugusus on neil siiski enam kui alles. Mitmed majad olid kunagi tekstiilitöösturite paleed. Piotrkowska tänav on midagi sellist, mida peab omal nahal tunnetama, et sellest päriselt aru saada. Tuleb jalutada õhtuses tulede säras tänaval ja kuulda neid hääli, nuusutada neid lõhnu, tunnetada seda rahvusvahelisust ja praegusel juhul ka seda kuuma, isegi peaaegu et öötundidel.

Mida Piotrkowska tänavalt veel põnevat leiab? Näiteks on seal kuulsuste allee, no selline tähtedega, nagu Hollywoodis. Seal on tähed olulistele Łódźi ja filmindusega seotud inimestele. Mina leidsin sealt Andrzej Wajda tähe, aga ülejäänud kuulsused oli kahjuks võõrad.

Seal on ka Off Piotrkowska, mis on tänavajupike või hoovijupike, mis Piotrkowska tänavaga ristub. Seal on kunagisse puuvillavabrikusse ja selle hoovialale tehtud kaasaegne kärg, kus on söögikohti, stuudioid, disainiettevõtteid, klubisid, baare jne jne. Põikasime Meelisega õhtul mööda Piotrkowskat jalutades ka sinna sisse. Kohe nö kärje või kogumi alguses tervitas meid suur lärm ja kaks hiiglaslikku neoonroosat flamingot. Need olid tõesti pilkupüüdvad kusjuures. Off Piotrkowska õueala ise oli selline lärmakas ja suitsune ja võibolla mõeldud pigem nõksa noorematele inimestele kui meie.

Aga selliseid passaaže, kuhu Piotrkowska tänavalt keerata ja kus avaneb täitsa uus eriline maailm, on mitmeid. Mõned natuke tavalisemad ja mõned täitsa erilised ja imelised. Oli passaaž, kus kitsas käik oli pealt värviliste vihmavarjudega kaetud (nagu mõnel pool mujalgi on) ja maja seinu katsid tihedalt metsikud viinamarjad. See passaaž oli imeliselt vaikne ja sellesse vaikusesse jõudmiseks piisas vaid kahest sammust Piotrkowska tänavalt kõrvale.

Kõige ilusam passaaž oli Roosi passaaž. Kujutage ette, sinna sisse pöörates avastad, et majade seinad on täies ulatuses kaetud peeglitükkidega, mis moodustavad mosaiikmustreid. Seda peab ise nägema, sest isegi fotod ei anna seda huvitavat ja imelist vaatepilti edasi.

Kuna meie olime Piotrkowskal pühade ajal, siis jäi võimalik poekülastuse vahemik hästi lühikeseks ja me poodides põhimõtteliselt seal ei kolanud. Käisime ainult Zabkas ja Harry Potteri võlupoes. Viimane oli muide üks vaatamisväärsus omaette ja me olime seal tillukeses poes kokku lausa tund aega. Seal oli ikka igasugu põnevat kraami ja juba kogu kujundus oli nii lahe ja avastamist väärt. Pood oli tegelikult veidi ka kohvik ja sealt sai erinevaid kohvijooke tellida. Meil oligi plaan esialgu poodi vaatama ja kohvi jooma minna, aga lõpuks me vaatasime seal nii kaua, et kohvi enam jooma ei hakanud. Kõige keerulisem oli muidugi see, et lubasime Liisbetil endale poest ühe asja valida, ja no seda ta ikka valis pikalt ja põhjalikult. Me pidime ikkagi natuke valikut mõjutama ka ning õnneks ei lahkunud me võlupoest mehhaanilise sõõlamiskübara või sädemeid pilduva võlukepiga. Noh, natuke on kahju ka muidugi.

Aga kahes söögikohas käisime me Piotrkowskal küll :). Esimene neist oli mul juba varem välja vaadatud, et sinna võiksime võimaluse korral minna ja no läksimegi ja õnneks oli kohti ka, mida vist alati ei juhtu. Koha nimi on Imber, see asub ühes Piotrkowska tänava sisehoovis ning seal pakutakse juudi sööke ja Łódźi kohalikke roogasid. Hoovis restorani ees olid väljas lauad ja sinna me ennast sättisimegi. Kujundus oli armas ja lihtne. Menüüs oli kenasti kirjas ka, et mis sealt menüüst on juudi road ja millised on kohalikud palad, lisaks muidugi ka mõned tavapärased Poola road. Kaalusime pikalt, mida võtta ja mida jätta, kartsime, et pingutame suures soovis kõike proovida, jälle üle. Aga ohhooo, seda restot julgeme küll kõigile, kes armastavad kohalike maitsete proovimist ja midagi uut ning tahavad mõnusat söögikogemust saada, soovitada. Ehk siis Łódźis külastage Imberit.

Meie sõime rooga nimega „Jewish delicacy“, mis osutus maailma parimaks pasteediks. Sellel oli kodupasteedi maitse, teate ju küll, mida nii mõneski peres jõuluks tehakse, aga see oli lisanditega. Kõige erilisemana tõusid sealt esile munatükid näiteks. No igatahes meie sõime ja kiitsime ning Meelis ütles juba järgmisel päeval, et tahaks veel.

Veel sõime me Zalewajkat, mis on Łódźi kohalik kraam. See on hapu rukkisupp grillitud lambavorstiga. Poola köögi üks põhisupp žurek on ka hapu rukkisupp ja mulle see nii väga ei meeldi. Zalewajka oli aga igati mõnus ja ei maitsenud üldse hapult. Nautisime.

Väga põnev ootus oli ka Žulik pastramiga osas. Žulik on tume türgi köögist pärinev leib. See sisaldab erinevaid ained sh näiteks kohvi. Ja Žulik on ennast ammu aega tagasi Łódźi köögis sisse seadnud. Me ootasime mingeid huvitavaid leivaviile koos pastrami ja muu kraamiga, aga toodi burger. Olime täitsa üllatunud ja arvasime, et meie seda ei tellinud, aga no see oligi žulik. Tõsi, burksi sai oli natuke tumedam küll. Burgeril ei olnud viga, maitses hästi, aga me oleks ilmselt midagi muud tellinud, kui me oleks teadnud, et see on burger. Sai ei olnud päris tavaline, aga ma väga mingit tuntavat erilist maitset selle juures ka ei tundnud.

Liisbet võttis tartari. See maitses hästi nagu tartarid Poolas üldiselt maitsevad. Ma muidugi ei ole kusagil mujal tartari proovinudki J. Üllatus või imelugu oli see, et muidu hiiglasuur lihasõber Meelis proovis ka esimest korda tartari. Seni on ta sellest alati keeldunud, et tema selliseid asju ei söö.

Meil oli ka üks teine resto Off Piotrkowskas varemalt välja valitud, kuhu mõtlesime sööma minna, aga plaanid muutusid. Käisime korduvalt mööda Piotrkowska tänaval asuvast Korea restoranist. Me pole Korea sööke söönud, ega tea neist midagi, aga see kutsus meid igal mööda käigul. Ükskord astusime lähemale ja piilusime ukse taga olevat menüüd. Tundus, et igaüks meist leiaks midagi, mida tellida ja õnneks ei olnud menüü liiga keeruline või pikk. Otsustasime, et oma viimase Łódźi õhtusöögi teeme seal, saagu, mis saab. Mõeldud, tehtud! Astusime õigel õhtul hoogsalt restorani sisse. Leti taga olev neiu selgitas kohe rõõmsalt, et palun, siin on teile menüüd, istuge, kuhu tahate, aga tulge tellige letist. Selge. Läksime ja istusime ning hakkasime menüüd uurima. Restoran oli interjöörilt selline kodusem kiirtoidu resto ja seal ei olnud kuigi palju laudu – 9-10 ehk kokku. Üldiselt olid lauad kogu aja hõivatud. Kui keegi ära läks, tulid peagi uued inimesed asemele.

Vaatasime siis menüüst mõned erinevad road välja ja tellisime ära. Meile Meelisega hakkas silma ka riisivein ja mõtlesime, et proovime ära. Riisiviina oli ka muidu, aga seda me ei soovinud. Riisiveini oli viinamarja-, banaani-, maasika- ja kastanimaitselist. Võtsime viinamarja oma, et see kuidagigi traditsioonilist veini meenutaks. Müüja pani valge plastpudeliga veini letile ja mingil hetkel tellimise vältel ilmusid letile ka kaks väikest plekist kausikest. Võtsime pudeli ja kausid ja läksime oma lauda. Esimene mõte oli, et ju siis nendest kaussidest juuakse veini. Teine mõte oli muidugi, et äkki ei jooda ja me jääme lolliks ja naerualusteks. Meil on varem ka juhtunud, et me ei saa aru, et kätepuhastusrätt, mis on kenasti ja osavalt rulli keeratud on kätepuhastusrätt ja me pole vahel ka näpuloputuskaussi ära tundnud. No igal juhul küsisime teenindajalt üle, et kas need kausid on veini jaoks. Keegi teine ei paistnud veini joovat ja seega ei saanud kellegi pealt spikerdada ka. Aga valasime siis veini kaussidesse, lõime salaja kokku ka ja mekkisime. Mmmm, see oli hea ja magus, mitte liiga tugeva maitsega ja ka promille oli tal 3-4 vist. Täitsa huvitav maitseelamus oli. Tõtt öelda jõime me selle ära ja siis proovisime veel banaanimaitselist ka. See oli ka hea, aga kui seda niisama maitsma juhtuks ei oskaks aimata küll, et tegu on veiniga.

Ka Liisbet leidis oma uue lemmikjoogi. Uurisime müüjalt, et mis jook võiks lapsele meeldida, mis oleks midagi uut, midagi, mida ta pole kunagi proovinud. Müüa pakkus, et see võiks Milkis olla. Tegu oli purgijoogiga ja see oli piima ja jogurtiga tehtud limonaad põhimõtteliselt. No maitses tõesti hästi!

Aga söögid, oh jaa, mmmm. Mina tellisin supi. Ma vaatasin ja arutasin küll teistega, et huvitav, et teised supid on paarisajagrammised ja see üks supp, mida ma tahtsin proovida oli 700- grammine (menüüs olid toitudel grammid taga), et kas tasub ikka võtta. Nemad õhutasid tagant ja võtsin. Ma kahjuks ei teinud menüüst fotot ja seega ma ei oska mitte ühegi roa nime nimetada. See supp oli tõesti suur ja seal oli juurvilju ja nuudleid ja rohelist kraami ja oi, kui hea see oli. Õhtu lõpuks leidsime, et tellitud söökidest oli just see supp meie kõigi lemmik.

Meelis võttis mingit sealiha ja see maitses ka hästi. Liisbet tahtis kimchi riisi võtta, aga see oli ainuke asi kogu menüüst, mida tegelikult ikkagi sel õhtul ei saanud. Kuna mina olin tellimas, siis ma valisin talle ise ruttu midagi, mis nägi välja nagu sushi. Ja see nägi lauale tooduna ka välja nagu sushi, aga no see ei maitsnud nagu sushi. Ma mõtlesin, et mis maitse teistsuguseks tegi, ja ma arvan, et see oli riis. Sushi riis on kleepuv ja hapukas, aga see ei kleepunud ja oli neutraalse maitsega. Sushilaadne toode oli hea, aga mitte nii hea, et teinekord ei tahaks midagi muud proovida.

Siis võtsime me veel kimchi kotletid, mis maitsesid nagu ühed täitsa head juurviljakotletid. Iga roaga, isegi supiga, olid kaasas ka väikesed kausikesed, kus olid erinevad lisandid. Seda ma olen enne ka kuulnud-näinud, et Koreas niimoodi käibki, et tellid ühe asja, aga veel hulk väikeseid kausikesi tuleb ka kaasa. Ühes kausis oli kimchi, ühes keedetud brokoli, ühes oli midagi, mis tundus meile makaroni salatina ja ühes kausis oli tundmatu kollane objekt. Väga põnev kogemus igatahes.

Seal teisi sööjaid piieldes, saime aru, et toidukoha kõige popim kaup oli praekana. Seda sai erinvate kastmetega ja kõik võtsid seda, kas siis nainult kana või muud ka ja kana. Teinekord peaks siis kana ka proovima. Aga igal juhul kiitsime me Korea köögi vägagi heaks ja oleme valmis teine kord jälle Korea toidukohta minema.

Piotrkowska puhul tuleb veel mainida, et ta on nii elu täis, et sa vaatad koguaeg suurte silmadega ringi ja ometi ei märka pooli asju. Me käisime mitu päeva järjest ja mitu korda päevas seda tänavat pidi ühele ja teisele poole ning ikka ja jälle juhtus nii, et järsku keegi märkas ja küsis midagi sellist, et eeee, kas see kuju siin posti otsas oli koguaeg olemas? Kas see pood oli enne ka siin? Ma ei mäletagi, et siin ka kohvik oli jne jne. Ma ei kujuta ette ka, kui palju seal peaks käima, et iga põnevat detaili märgata. Igal juhul on Piotrkowska äge ja Łódźis olles ei saa kuidagi teisiti, kui et tuleb sealt ka läbi käia.