Łódźi kuumuses - sissejuhatus

Meie oleme ka täiel määral omaks võtnud, et pikk nädalavahetus tähendab midagi vahvat. See tähendab kuhugi kaugemale minekut. See tähendab reisi. Meie seekordne käik viis mind, Meelist ja Liisbeti Łódźi (wuudz). Nagu te aru saate, mida suuremaks lapsed kasvavad, seda vähem tõmbab neid enda koos kogu perega autosse surumine ja mööda ilma ringi sõitmine. Meie seni neljane reisikamp on nüüd vist kolmeseks kahanenud. Igal juhul jäid Lisete ja Luise, Lilly ja Luna koju ning nautisid omapead olemist.

Parematel päevadel ehk siis väga õnnestunult valitud kellaaegadel võib Gdanskist Łódźi jõuda 3,5 tunniga. Vähemalt Google ütleb nii ja ma usun seda. Me ise arvestasime, et vast jõuame 4 või 4,5 tunniga koos väikese peatusega. Sõidu võtsime ette neljapäeva pealelõunal, sest Meelisel oli tööpäev ja seiklus sai alata peale seda, kui ta Elblagist koju on jõudnud. Selgus, et pikk nädalavahetus oli juba alanud, Gdanski sisenevad teed olid üleautostunud ja teele oli ka remont tekitatud ning Meelisel läks juba koju jõudmisega oluliselt pikemalt, kui tavapäraselt. Aga no ükskord ta siiski jõudis ning peagi istusime rõõmsalt autosse ja hakkasime minema. Nonoh, ka Gdanskist väljuvad teed olid enam kui üleautostunud ja pooleteise tunni pärast peale starti, kui Luise kirjutas ja uuris, kuidas meil läheb, olime me ikka veel Gdanskis. Seda seismist või väga aeglaselt kulgemist oli teel palju. Ka kiirteel, sest kui kiirteel oli üks sõidurida mõnesajaks meetriks või kilomeetrikeseks suletud, tõmbas see, et kogu automass, pidi mööda üht rida minema liikluse korralikult seisma. Ehk siis tee Łódźi kujunes tunde ja tunde aegavõtvamaks, kui me mõelnud olime. Aga olime rõõmsad, et saime siiski neljapäeva õhtul linna kohale ja reedel võisime kohe hommikul avastama hakata. Oleme Łódźis varem ka käinud ja sellest ka kirjutanud, aga need olid siiski põgusad käigus ja tegelikult rohkem peatumised põhjast lõunasse või lõunast põhja sõites.

Poolas on üldiselt selline keskmine suvi olnud. Kraadid on püsinud 23-25 peal päeval ja sadanud väga palju ei ole. Minu meelest üsna mõnusad ilmad. Kes oleks võinud arvata, et suve kõige kuumemad kraadid just pika nädalavahetuse ajaks välja võlutakse? +31-ga terve päeva mööda linna ringi tatsuda on ikka jube, mis jube. Meie majutusega oli muidu kõik väga hästi, aga ega me ju ei mõelnud broneerides, et äkki lähevad ilmad nii kuumaks ja peaks kontrollima, kas toas ikka konditsioneer ka on. No ei olnud. Seega oli kuum nii päeval kui öösel.

Łódź asub Kesk-Poolas ja on varemalt olnud tohutu tööstuskeskus. Kontrollisin üle ka, sest selles osas leiab igasuguseid erinevaid andmeid, aga värske info kohaselt on Łódź rahvaarvult Poola teine linn peale Varssavit. 2025. aastal elab Łódźis üle 768 000 inimese.

Łódźile andis linnaõigused 1423. aastal Poola kuningas Władysław II Jagiełło. Kuni 18. sajandi lõpuni oli see piiskoppide ja vaimulike eralinn. Sealt edasi käis linn käest kätte ning kuulus siia ja sinna nagu Poola ajaloos ikka. Linn hakkas plahvatuslikult kasvama teise tööstusrevolutsiooniga alates aastast 1850, mil linna tekkis tekstiilitööstus ja saabus hulgaliselt sisserändajaid, peamiselt juudid ja sakslased. Linn ongi sellest ajast olnud üsna rahvusvaheline ja võidelnud sotsiaalse ebavõrdsusega. Sakslaste, juutide ja poolakate koostoimimisest tööstusrevolutsiooniaegses Łódźis räägib Władysław Reymonti kirjutatud raamat „Tõotatud maa“. Romaani ainetel väntas maailmakuulus poola režissöör Andrzej Wajda 1975. aastal ka filmi „Tõotatud maa“. Władysław Reymont on Nobeli preemia laureaat. Film „Tõotatud maa“ kandideeris parima võõrkeelse filmi oscarile. Film oscarit siiski ei saanud, aga Andrzej Wajda sai hiljem elutöö oscari. Seega võib julgelt öelda, et „Tõotatud maa“ on ennast Poola ajalukku kirjutanud ja mul on plaanis see ära vaadata.

Tööstus ja sisseränne tegid Łódźist ühe Poola suurima linna. Teine maailmasõda lõi linna kõvasti hävingut. Saksa okupatsiooni ajal kiusati linna elanikkonda taga ja suur juudi vähemus suunati müüriga piiratud getosse elama. Getot nimetati Litzmannstadti getoks, sest Łódź oli tollal sakslaste poolt Litzmannstadtiks nimetatud. Geto oli Varssavi geto järel suuruselt teine geto kogu sakslaste poolt okupeeritud Euroopas. Linnast sai Poola ajutine võimukeskus 1945. aastal.

Łódź hakkas peale Teist Maailmasõda vaikselt järjest enam alla käima ja alles 2010.-st aastast hakati kesklinna jälle elustama ja ilustama. Linn on rahvusvaheliselt tuntud oma riikliku filmikooli poolest, mis on hälliks Poola tuntuimatele näitlejatele ja režissööridele, sealhulgas Andrzej Wajdale ja Roman Polańskile. 2017. aastal võeti linn UNESCO Loovlinnade Võrgustikku ja nimetati UNESCO Filmilinnaks. Ma isegi ei teadnud, et on selline võrgustik ja on olemas Filmilinnad.

Täpselt nii vastuoluline on ja nii paljudest tahkudest Łódź koosnebki. On paras pähkel, kuidas seda kõike lahti hakata harutama. Aga eks ma püüan kusagilt minema hakata. Linna nime päritolu osas puudub samuti konsensus. Łódź tähendab poola keeles paati. Ikka naljatatakse, et kas tõesti pandi kõige veevaesemale linnale kunagi „Paat“ nimeks? See võib olla seotud ka łoza ehk „paju“ või vanapoola isikunimega Włodzisław. Mine võta sa nüüd kinni.

Kui uuesti algusest alustada, siis Łódź oli pisike asula metsade keskel, kus elas paarsada inimest. Tegeleti peamiselt põllumajandusega. 1820. aastal määras valitsus Łódźi ja selle ümbruse tsentraalselt planeeritud tööstusarenduse alaks. Arendamine tähendas uue linnakeskuse loomist kaheksanurkse väljakuga (täna plac Wolności ehk Vabaduse väljak) ja elamukruntide rajamist. Arenduse teine etapp (1824–28) nägi ette puuvillavabrikute asumite ja lineaarse tänavasüsteemi rajamist koos peatänava Piotrkowskaga. Nii hakkas sündima kivilinn. Paljud varased elamud olid puitmajad, mis olid ehitatud kudujate majutamiseks.

Tollimaksude minimeerimine võimaldas linnal vabalt eksportida oma kaupu Venemaale, kus oli tekstiilide järele suur nõudlus. Poola esimene aurujõul töötav kangastelg alustas tööd Ludwik Geyeri Valges Tehases 1839. aastal. 1865. aastal avati Varssavi-Viini raudtee haru Łódźi–Koluszki liin, mis võimaldas rongiühendust suuremate turgudega.

Łódźi taristu ja ühiskasutatavad majad ehitati töösturite ja ärimagnaatide, peamiselt Karl Wilhelm Scheibleri ja Izrael Poznański kulul, kes toetasid koole, haiglaid, lastekodusid ja religioosseid hooneid. Aastatel 1872–1892 rajas Poznański suure tekstiilimanufaktuuri, mis koosnes kaheteistkümnest tehasest, elektrijaamadest, tööliskorteritest, eratuletõrjejaamast ja suurest sõna otseses mõttes paleest. Sajandi lõpuks sai Scheibleri Księży Młynist üks Euroopa suurimaid tööstuskomplekse, kus ühes rajatises töötas 5000 töötajat. Aastatel 1870–1890 toimus kõige intensiivsem industrialiseerimine, mida iseloomustasid sotsiaalne ebavõrdsus ja kohutavad töötingimused.

1899. aastal avati Łódźis Poola esimene statsionaarne kino. Samal aastal asus linna elama tulevane Poola marssal Józef Piłsudski ja hakkas trükkima Poola Sotsialistliku Partei väljaantavat põrandaalust ajalehte Robotnik. Piłsudskist ja Robotnikust olen ma varem juba kirjutanud ka. 1905. aastal alustasid umbes 100 000 töötut töölist massistreiki ja barrikadeerisid tänavad. Ametlikult tapeti 151 meeleavaldajat ja tuhandeid sai haavata. Vaatamata Esimesele Maailmasõjale eelnenud kriisile kasvas Łódź endiselt ja oli üks maailma tihedamini asustatud tööstuslinnu, mille rahvastikutihedus oli 1914. aastaks 13 200 elanikku ruutkilomeetri kohta. Ka oli Łódź tollal üks maailma saastatumaid linnu.

Sõdade vahelisel perioodil tekkisid märkimisväärsed majanduslikud raskused ja tööstuslik tagasilangus. Suur depressioon ja Saksa-Poola tollisõda sulgesid lääne turud Poola tekstiilidele, samal ajal kui bolševike revolutsioon ja kodusõda Venemaal lõpetasid ka kauplemise idaga. Eelmise sajandi kiire ja sellest tulenevalt kaootilise arengu tõttu ei olnud Łódźil oma elanikele pakkuda piisavat infrastruktuuri. Suureks probleemiks oli reostus, sanitaartingimused olid halvad ja võimud ei investeerinud reoveepuhastussüsteemi enne 1920. aastaid. Aastatel 1918–1939 loodi palju kultuuri-, haridus- ja teadusasutusi, sealhulgas algkoolid, muuseumid, kunstigaleriid ja avalikud raamatukogud, mida enne Esimest maailmasõda polnud olemas. Łódź hakkas arendama ka meelelahutuselu, 1939. aastaks tegutses linnas 34 kino.

Łódźi ideoloogiline orientatsioon oli tugevalt vasakpoolne ning linn oli Poola poliitikas kahe riigi vahelisel ajal märkimisväärne sotsialistliku ja kommunistliku tegevuse keskus. Peale korraliku vastupanu osaks saamist, sisenesid esimesed Wehrmachti väed 9. septembri varahommikul 1939 Łódźi. Linn allutati kohe saksastamisele, suleti Poola ja juudi asutused ning keelati poolakeelne ajakirjandus. Linna 16–60-aastastele elanikele kehtestati madalapalgaline sunnitöö ning paljud neist küüditati hiljem Saksamaale. Operatsiooni osana vangistati linna ja piirkonna Poola intellektuaalid, kes saadeti kas koonduslaagritesse või mõrvati. Poola lapsed võeti vanematelt jõuga ära ja aastatel 1942–1945 pidas Saksa Sicherheitspolizei laagrit Łódźi eri piirkondadest röövitud Poola lastele.

Saksa võimud rajasid linna Łódźi geto (Ghetto Litzmannstadt) ja asustasid sinna üle 200 000 piirkonna juudi, kes saadeti süstemaatiliselt Saksa hävituslaagritesse. See oli okupeeritud Euroopa suuruselt teine geto ja viimane suurem geto, mis likvideeriti 1944. aasta augustis. Linnas tegutses Poola vastupanuliikumine (Żegota), mis aitas juudi rahvast kogu oma eksistentsi vältel. 1945. aastaks oli aga elus vaid 877 juuti. Enne sakslaste sissetungi elas Łódźis 223 000 juuti.  Riigist põgenes ja vältis sellega holokausti üle 10 000 juudi. Ehkki kogu teise maailmasõja temaatika huvitab mind ja juutide saatus huvitab ka, siis seekordsesse reisi me juuditeemat sisse ei planeerinud. Aga tuleb tõdeda, et see teema leidis meid siiski siin ja seal Łódźis üles. Ja Łódźis ongi ka palju juudiajalooga seotud kohti, mida need, keda huvitab, külastada saavad.

Pärast Teist maailmasõda viidi ruumiline ja linnaplaneerimine läbi nii, et vana keskuse elanikkond paigutati ümber uutesse elamurajoonidesse. Selle tulemusel aga kaotasid kesklinna ja ajaloolised piirkonnad oma tähtsuse ning muutusid slummiks.

Pärast 1989. aastat varises Łódźi tekstiilitööstus kokku ning linn kannatas sotsiaalse ja majandusliku languse all. Linna tööstuspärand ja Poola juugendstiili parimad näited tõstsid aga linna taas kaardile ja said turismimagnetiks. 2011. aastaks võõrustas linn umbes 60 festivali aastas.

Enne 1990. aastat sõltus Łódźi majandus suuresti tekstiilitööstusest, mis oli linnas arenenud 19. sajandil tänu arvukatele jõgedele. Selle tööstusharu kasvu tõttu on linna mõnikord nimetatud ka "Poola Manchesteriks" ja "Poola pesupealinnaks". Tekstiilitööstus langes dramaatiliselt aastatel 1990 ja 1991 ning Łódźis ei ole enam ühtegi suuremat tekstiiliettevõtet. Siiski toodavad lugematud väikeettevõtted endiselt märkimisväärsel hulgal tekstiilitooteid, peamiselt ekspordiks. Łódź ei ole enam oluline tööstuskeskus, kuid tänu kõrgelt kvalifitseeritud töötajate kättesaadavusele ja kohalike ülikoolide ning ärisektori aktiivsele koostööle on sellest saanud Poola äriteenuste sektori oluline keskus.

Kui eelnevalt uurida, mis need Łódźi põhikohad on, kus peaks ära käima, siis neid kohti on palju, aga seal hulgas ei ole vanalinna. Vanalinn on ju esimene asi, kuhu igas linnas juhatatakse ning eriilmelised raekojaplatsid on need, mille järgi meeles pidada, milline vanalinn mis linna juurde käis. Kui üritada ette kujutada Łódźi vanalinna või vanemat osa, siis ma olen üsna kindel, et inimestele kerkib silma ette Piotrkowska tänav, kus on tõesti vana ilmega maju, aga see pole siiski see. Kunagi oli Łódźil ka vanalinn. Linnaosa mõttes on ka praegu olemas linnaosa nimega vanalinn. Ainult et vana seal peaaegu polegi. Łódźi kunagist vanalinna nimetatakse nüüd „kadunud kvartaliks“. Ega ma sellele enne väga palju ei mõelnud ja sellest midagi ei teadnud, kui me Meelisega jalutades puht juhuslikult stiilis näe-seal-on-mingi-park-lähme-vaatame, sattusime vanalinnaparki. Park oli suur ja erinevateks aladeks jagatud. Seal oli näiteks koerte mänguplats, laste mänguplats, purskkaevud, veesilm jne jne. Park ei olnud liialt klanitud. Łódźis ei ole miski liialt klanitud. Aga pargis olid väga suured puud ja rohkelt inimesi, kes mõnusalt aega veetsid. Näiteks mängisid härrade grupid pargilaudade taga kaarte. Teised mehed (vanemad, nooremad, valge- ja mustanahalised) mängisid pingpongi. Seda oli nii lahe vaadata, kuidas see oligi see tavaliste inimeste, kohalike, lusti- ja kokkusaamiskoht, kus mõnusalt pikka nädalavahetust veedeti. Sealt vaid mõnesaja meetri kaugusel pulbitses elust ja turistidest tulvil Piotrkowska tänav, aga seal pargis ei teatud sellest justkui midagi.

Igal juhul seal pargis me sattusimegi info peale, et park on osa kadunud kvartalist, mis kunagi oli Łódźi vanalinn. Vanalinnas elas palju juute. Ja kui siis teise maailmasõja ajal hakati Łódźi getot rajama, tundus igati mõistlik see vanalinna aladele rajada, kuna seal juba nagunii oli rohkelt juute. Osa vanalinnast tõmmati maha juba getot rajades, et tekitada tühi ruum ümber geto. Ülejäänud majad hävitati geto likvideerimisel. Ja nii haihtuski Łódźi vanalinn ja sellest sai kadunud kvartal. Praegu asuvad alal lisaks pargile ka suured paneelkorterelamud.

Me vaatasime, kui hiigelsuureks olid pargi puud sellest koleduste ja kadumise ajast kasvanud ja imestasime, et tegelikult ei ole sellest üldse nii palju aega möödas. Uus oli leidnud oma koha ja saanud normaalsuseks.

Siinkohal tõmban ma esimesele Łódźi loole joone alla, sest liiga palju on veel rääkida, et see kõik üheks kokku pressida.