Liisbetiga Kopenhaagenis - unistus või pool?

Ma pole isegi päris kindel, millised need konkreetsed põhjused olid, aga sel aastal oli ka Liisbeti ja Lisete kool võtnud vaheaja osas kampa ülejäänud Poolaga. See tähendas seda, et peale jõuluvaheaega mindi jaanuaris kooli ja käidi seal KAHEKSA päeva. Seejärel algas kahenädalane talvevaheaeg. Päris õudne mu meelest. Kui palju jõuab üks laps puhata ja lapsevanem teda lõbustada? J

Aga nii rohkele vaheajale mõeldes hakkas minu peas järjest enam küpsema idee, et äkki oleks hea aeg proovida Liisbetiga see kahekesi reisimine ära. Hakkasin esialgu ilma kellelegi rääkimata ja suurt õhinat tekitamata vaikselt võimalusi uurima ja reisi planeerima. Esimene kindel element reisil oli lennuk. Minu lisatingimus seal juures oli see, et see peaks olema otselend ja võimalikult lühike. Kindel oli ka see, et sihtkoht peab asuma väljaspool Poolat, sest mis me ikka Varssavisse või Poznanisse lendama hakkame. Sinna saab rongiga ka. Muidugi ma kaalusin Pariisi ka. Aga esiteks sinna ei olnud kõige lühem lend ja teiseks tundus mulle, et meie esimene reis võiks olla võimalikult mugav ja lihtne ning ma ei tahtnud hakata prantsuse keelega rinda pistma. Saksamaa mõned linnad olid kohe kindlasti lühemate otselendude seas ja saksa keelest ma murraks läbi küll. Ma vähemalt usun, et murraks. Aga ma valisin esimeseks võimalikuks sihtkohaks hoopis Taani pealinna Kopenhaageni.

Gdanskist on sinna lennata umbes üks tund. Seal räägivad pea kõik inimesed inglise keelt. Taani keelsest jutust ei saa ma küll mitte midagi aru, sest nad söövad suurema osa sõnast ära, aga vähekese rootsi keele baasilt on taanikeelsed sildid näiteks täitsa mõistetavad. Lisaks olen ma Kopenhaagenis korra käinud, küll põgusalt, aga siiski käinud. Kopenhaagen tundus minu jaoks hetkel just selle kõige mõnusama turvalise valikuna, kuhu oma beebiga minna.

Kui ma Liisbetile ideed tutvustasin, et mis ta arvab, kui jätaks Pariisi ootele ja läheks praegu Kopenhaagenisse, oli tema õhinal nõus, et kui lennukiga, siis ükskõik kuhu, kas või Kopenhaagenisse. Nii me siis arutasime asja ka ülejäänud perega, et ega keegi liiga kurb pole, kui me seekord Liisbetiga kahekesi reisile läheksime. Kõik olid mõttega rahul ja nii me siis tegime kiire uuringu ja kokkulepped, ostsime lennupiletid ära ja broneerisime majutuse ning läksimegi.

Seiklus algas juba Gdanski lennujaamas. Liisbet pelgas väga turvakontrolli, aga rääkisime kõik enne läbi ja ma muudkui kinnitasin, et hullu poole midagi ja kui midagi piiksub vmt, siis tee nii nagu onu või tädi ütleb. Esimene veider asi oli muidugi see, et enamvähem kõigil inimestel olid oma vedelikud ehk kosmeetikatarbed pakitud oma lilladesse, kollastesse ja hõbedastesse kosmeetikakotikestesse. Ja siis paluti need turvakontrollis ringi pakkida läbipaistvasse minigrip kotti. Vaatasime neile natuke viltu, et kuidas nad siis ei tea, et peab minigrip olema ja nad kulutavad nii palju aega oma vedelike ümberpakkimisele lennujaama poolt antud kotikesse. Meil olid asjad kenasti minigripis ja ma igaks juhuks isegi võrdlesin, et meie kotike oli täpselt samas mõõdus kui lennujaama poolt pakutav kotike. Ainus vahe oli see, et meil oli kinnitusriba roosa ja lennujaama kotil punane. Kui järg meie kätte jõudis, öeldi ka meile esimese asjana, et pakkige palun oma vedelikud lennujaama minigrippi. Ma olin üpriski hämmastunud, aga loomulikult ei vaielnud. Kui on vaja punase kinnitusega kotti, siis olgu nii. Valasime oma koti sisu hops teise kotti ümber ja viskasime kõlbmatuks osutunud roosa kinnitusribaga koti prügikasti.

Saatsin Liisbeti ees läbi turvavärava. Vaatamata minu kinnitusele, et ära karda, sul ei ole midagi, mis võiks värava piiksuma panna, hakkas värav siiski piiksuma. Ma ei saanud midagi muud teha, kui vaadata eemalt, kuidas temaga räägiti ja talle lõhkeaine test tehti ning ta siis edasi suunati. Siis oli minu kord läbi värava astuda ja muidugi hakkas see piiksuma. Tegelikult polnud meie erandid, vaid päris paljud ajasid värava piiksuma. Mul paluti saapad ära võtta ja uuesti tulla, aga no ikka piiksus. Mulle tehti ka lõhkeainetest ja kombati veel läbi ka. Seejärel pääsesin ma Liisbeti juurde, kes oli vahepeal nii tublilt juba kõik meie kraami kokku korjanud ja ootas mind.

Lennujaamas läks edasi üsna libedalt. Väljalend tegelikult muidugi hilines ja ka maandumisaeg läks hilisemaks, aga meil ei olnud õnneks kusagile kiiret. Lend läks peaaegu kenasti – Liisbet vaatas õhinal aknast välja ja tegi pilti ning  lugesime mõlemad oma kaasavõetud raamatuid. Aga kohe, kui lennuk maandumisel kõrgust hakkas vähendama, tekkis Liisbetil ninajuurele ja sealt üles poole terav valu. Mul oli tast nii kahju ja muutusin muidugi ärevaks ka, aga see hakkas peale maandumist üsna kiiresti järele andma ja kadus. Uurisin netist, et selline asi võib juhtuda peamiselt siis, kui sa lendad nohuga. Liisbetil oli sama nädala alguses nohu olnud küll. Aga nagu te isegi arvata võite, tänu sellele peavalule, ei olnud Liisbeti muljed oma esimesest õhulennust kahjuks üldse nii imelised, kui ta unistanud oli.

Olimegi Kopenhaagenis. Püüdsime hästi rahulikult võtta ja oodata Liisbeti peavalu täielikku möödumist, seega istusime juba lennujaamas kohvikusse ja sõime kaneelisaia ning vaatasime ringi. Lennujaamas oli remont ja inimesed sagisid siia sinna, aga rahumeelselt. Keegi ei jooksnud, keegi ei lärmanud. Meie esimese päeva plaan oli külastada lennujaamast mitte väga kaugele jäävat Den Bla Planetit, mis on akvaarium.

Soetasime endale mingid transpordikaardid ja läksime õige bussi peale ning nägime õiget peatust ka, kus maha minna. Mida me ei teadnud oli see, et buss ei peatu, kui sa enne peatust nuppu ei vajuta andmaks märku oma soovist maha minna. Seega sõitsime me õigest peatusest mööda. Meil läks natuke aega mõtlemiseks, et mis me nüüd siis teeme, kas oleme rahulikult bussis ja sõidame hoopis linna ning tuleme akvaariumisse mõnel teisel päeval või jääme esialgse plaani juurde. Lasime juba mitmed ja mitmed peatused mööda, kui jõudsime otsusele, et meil ju on seiklemiseks aega, järgime oma esialgset plaani ja lähme ikka akvaariumisse. Vajutasime nuppu ja saime bussist maha. Tuvastasime, et sama numbriga buss sõidab teiselt poolt tänavat täpselt sama teed pidi tagasi. Läksime sinna peale ja varitsesime nagu kullid, et õigel hetkel nuppu vajutada. Saime õiges kohas maha ja läksimegi akvaariumisse. Saime juba ka Taani tuuli tunda, sest kohvrit lohistasime me enda järel ikka kahe käega kinni hoides, kuna tuul tahtis sellest pidevalt kinni haarata ja kes teab kuhu lennutada. Taanis, erinevalt Gdanskist, ei olnud lund. Ilm oli kraadidelt oluliselt soojem kui meil kodus, aga tuul oli vali ja seega läks pikema ajalise väljas viibimisega ikkagi külm kontidesse.

Mõte Taani oma akvaariumist sündis jõululaupäeval 1934. aastal. Insener Knud Højgaard ja tema poeg zooloog Mogens Højgaard jalutasid nagu neil sel õhtul ikka kombeks oli, läbi metsa. Poeg rääkis isale unistades, et kui see mets tema oma oleks, siis rajaks ta sinna sooja kasvuhoone, kus elaksid kalad ja kaepaiksed. Isa ütles seepeale, et me saame seda asja arutada. Meie oma peres ütleksime, et vaatame seda asja. See tähendab seda, et me ei luba konkreetselt midagi, et lapsed meid pärast südantlõhestavalt ei süüdistaks, et aga te ju lubasite, aga me hoiame ideed mõttes ja anname endast parima selle teostamiseks. Ilmselt midagi sellist mõtles ka insener Knud, kui ta jõululaupäeval oma pojale need sõnad lausus.

Viie aasta pärast ehk 1939, avas Taani akvaarium Charlottenlundis oma uksed. See oli esimene avalik akvaarium Taanis ja oma suuruselt oli ta Euroopas teine. Sellest sai kiiresti tohutu vaatamisväärsus ja ühe kuuga külastas akvaariumi ligi 77 000 inimest. Akvaariumisse soovivad rahvahulgad olid nii suured, et neid lasti sisse gruppidena. Sellele vaatamata ei vedanud hoone ventilatsioon välja ja külastajad kippusid õhupuuduses minestama.

Nagu te isegi arvata võite, polnud maailma vaadates 1939. aasta just kõige parem aeg akvaariumi avamiseks. Uute kalade sissetoomine oli sõja ajal pea võimatu. 1944. aastal puhkes Taanis üldstreik ja akvaarium jäi elektrita. Direktor Mogens Højgaardi, kes oligi see sama ülalmainitud unistusega poeg,  juhtimisel varustasid töötajad akvaariume hapnikuga pedaale vändates. Ma püüan mõelda, kust need pedaalidega elektrit tootvad masinad nii kiiresti võeti, aga on ju ka täitsa võimalik, et need masinad olidki just selliste elektrikriiside tarbeks laos olemas. Et inimesed olid ettenägelikud ja valmistujad.

Aga need halvad ajad elati üle ja 1974. aasta renoveerimistööde käigus ehitati akvaariumisse juurde kaks uut sektsiooni. 1989. aastal, tähistas Taani akvaarium oma 50. aastapäeva. 1990. aastate keskpaigaks oli akvaarium kasvanud nii palju, et vajas rohkem ruumi ja kaasaegseid hooneid. Akvaarium asus aga muinsuskaitse all oleval kinnistul, mistõttu on Charlottenlundis akvaarium jätkata ei saanud.

Pärast mitmeaastast vahendite kogumist korraldati 2007. aastal arhitektuurivõistlus, et rajada Taani Rahvuslik Akvaarium Den Blå Planet. Rahvusvahelise arhitektuurivõistluse võitis Taani arhitektuuribüroo 3XN ja uus akvaariumihoone ehitati mere äärde Amageri saarele. Vanast Taani Akvaariumist Charlottenlundis koliti loomad ümber ja neile lisandus veel palju uusi. Tänapäeval elab Taani Rahvuslikus Akvaariumis tuhandeid kalu ja mereelukaid 53 paagis, mis sisaldavad kokku 7 miljonit liitrit vett. Kolimisega muutus Taani akvaariumi nimi Taani Rahvuslikuks Akvaariumiks – Den Blå Planet ja töötajate arv kasvas 16-lt umbes 70-le. Taani Rahvuslik Akvaarium – Den Blå Planet avati Tema Majesteedi kuninganna Margrethe II ja Tema Kuningliku Kõrguse prints Henriku poolt 21. märtsil 2013 ning avalikkusele avati see 22. märtsil 2013. Vanas asukohas Charlottenburgis oli akvaarium tegutsenud selleks ajaks 73 aastat.

Põhja-Euroopa suurima ja moodsaima akvaariumina, mis asub vaid mõne meetri kaugusel Øresundist, on Den Blå Planetil suurepärane potentsiaal mere saladuste paremaks mõistmiseks. Seetõttu teevad akvaariumi eksperdid koostööd nii Taani kui ka rahvusvaheliste teadlastega. Taani Rahvuslik Akvaarium on pühendunud ka võitlusele plastreostuse vastu maailmameres.

Den Blå Planetil on oma Suur Viisik, kellega nad külastajaid tutvuma kutsuvad - kõige lahedamad, naljakamad, armsamad, õilsaimad ja ilusamad ning hämmastavamad olendid – merisaarmad, vasarhaid, astelraid, Vaikse ookeani hiiglaslik kaheksajalg ja arapaima.

Meie Liisbetiga läksime akvaariumisse suurte ootustega, sest meile väga meeldivad loomaaiad ja akvaariumid. See oligi igati tore akvaarium, aga me olime siiski õrnalt pettunud. Me oleme vägevamaid ja ägedamaid näinud ning see oligi ainus etteheide Den Blå Planetile. Erilisem asi, mida igal pool ei kohta, oli see, et Den Blå Planetis sai päris mitmes akvaariumis käe vette panna ning kalu ja taimi katsuda. Lisaks toimusid seal terve päeva läbi erinevatel kellaaegadel vestlused erinevate akvaariumide juures. Vähemalt praegusel aastaajal olid enamus jututundidest taani keeles ja mõned inglise keeles. Kalu me katsusime, aga jututundides ei osalenud. Tegelikult tulime akvaariumist üldse natuke kiiremini läbi, kui olime eeldanud. Kui teie aeg Kopenhaagenis on piiratud, siis meie Liisbetiga arvame, et akvaarium ei ole võibolla see esimene koht, kuhu tõtata. Aga kui aega on, siis tasub muidugi ka akvaariumi külastada.

Järgmisena võtsime me Google mapsi lahti, et leida õige bussipeatus, kust saaks hotelli poole sõita. Google juhataski meid bussipeatusesse, mis oli täitsa olemas, aga mida ei olnud, oli võimalus, et ükski buss saaks sellel tänaval üldse sõita. Kogu tänav oli remondis. Emmm, aitäh, maps! Seal samas kõrval oli metroopeatus. Me olime küll plaaninud, et me ei sõida võimalusel metrooga, kuna mul on veel selgelt meeles, kui keeruline oli Londoni metroos kaarti lugeda ja õige liin leida ning päriselt õige sõiduki peale ka minna ja õigele poole sõita. Aga kuna meil muud üle ei jäänud, siis mõtlesime, et julge hundi rind on rasvane, ja läksime metroo peale. Ütlen juba ette, et ehkki me käisime palju üldse jala, sai meie lemmik transpordivahendiks just metroo. Kopenhaagenis oli see kuidagi loogiline ja kaardilt sai alati aru, mis liin tuleks võtta ja kuhu poole sõita. Me tõesti ei eksinud kordagi. Metroos ei pea nuppu ka vajutama, vaid uksed lähevad kohe kindlasti igas peatuses lahti sõltumata sellest, kas keegi tahab maha minna või peale tulla. Meie esimene metroosõit lõppes meile üllatuseks, pumm, otse kaubanduskeskuses. Tundsime ennast pisut eksinult oma kohvriga kosmeetika ja kullalettide vahel uidates ning väljapääsu otsides, aga välja me saime.

Hingasime Kopenhaageni kesklinna õhku, vaatasime suurte silmadega ringi ja otsisime üles oma hotelli. Muidugi oli ka kohe esimesest hetkest selge, et see on jalgratturite linn ja seal võib tähelepanematu olles kergesti ratta alla jääda. Meie olime tähelepanelikud. Ma juba tundsin seda mõnusat Taani vaibi – kõikjal hõljuvat hygget. Mulle meeldib Taani ja tegelikult olen ma üleüldse suur põhjamaade austaja. Looduslikult karmid tingimused ja soojad südamed, see on kuidagi nii minu teema.

Ma ei osanud reisi planeerides üldse arvestada, et väike vapper reisisell Liisbet väsib meie seiklusrikaste päevadega väga ära ja me ei saa tavapäraselt palju ringi tormata, vaid kõik meie õhtud lõppesid hotellis raamatulugemise ja varajase magama minekuga. Ma pole ammu nii palju maganud. Ühel öösel tegin silmad lahti ja tundsin, et nüüd ma olen küll ennast nii välja maganud, et enam ei jaksa. Vaatasin kella – kaks. No ma siis ikkagi pingutasin veel magada. Tavapäraselt käime me ju ringi kogu perega või vähemasti poole perega ja siis on täiesti loomulik, et me teeme kõik koos sellise päeva põhikäimise ära, olgu see siis mõni loomaad, matk, loss, muuseum vmt. Peale seda teeme me veel väiksemaid käike, aga siis on juba igal pereliikmel vabadus valida, et kas ta tuleb igale poole kaasa või puhkab vahepeal majutuses. Ma ei olnud sellele varem üldse niimoodi mõelnud, aga tõe poolest, Liisbet ju võttis endale alati seda puhkeaega ka. Seekord kujunes meil siis nii, et läksime hommikul välja ja seiklesime nii palju kui jaksu oli ning siis läksime hotelli tagasi ja enam sel päeval välja ei läinud.

Ja ka esimesel õhtul arutasime me oma päeva üle, rääkisime järgmise päeva plaanid üle, lugesime ja läksime magama, et juba homme jälle avastama hakata.
P.S! Kui teile pilte vaadates tundub, et Liisbetil on muhk otsa ees, siis teile tundub õigesti. Käisime eelmisel õhtul enne Taani minekut k-pop kontserdil ja see oli Liisbeti jaoks väga suur elamus ning me olime muidugi kaua üleval ka. Ilmselt sellepärast keeras Liisbet ennast öösel magades, põmm, vastu seina. Üritasime keset ööd tohterdada, aga Taani reis sai siiski alguse sinise muhuga. Tagasi tulles oli muhk juba kollane.