Bryan ja k-pop

Võibolla mõned teist, minuealised ja tiba vanemad, mäletavad sellist maailmakuulsat staari nagu Bryan Adams? Mina mäletan teda igatahes väga hästi. Kui me Mehisega teismelised olime, siis mingil hetkel tungis maailma pop-muusika ka Eestisse. Ma ei mäleta enam millises, aga ühes telekanalis näitas enne saadete algust tunde kaupa lääne muusikavideoid. Videod olid iga päev samad ja me teadsime neid kõiki peast, aga me vaatasime neid ikkagi. See oli midagi nii cooli, et lihtsalt kiskus vaatama. Ma arvan, et just see 90.ndate algus või keskpaik oli see aeg, kui ma sain esimest korda teada, kes on Bryan Adams ja ma teadsin algusest lõpuni peast kõiki tema lugusid, mis telekast tulid. Ta kehastas justkui kõike, mida meie polnud seni tundnud ega näinud – vabadust, välismaad, ilusaid riideid, ilusaid inimesi, „teen mis tahan ja kõik on võimalik“ unistust. Usun, et kõik tolle aja nooremad ja ka vanemad inimesed teadsid teda ja olid vähemalt natuke fännid. Jah, muidugi olid pildis ka teised välismaa artistid, aga Bryan Adams on mulle eriti ehedalt meelde jäänud.

Aeg läks edasi ja nii fänn ma ei olnud, et oleks jäänudki Bryani tegemisi jälgima. Minu jaoks ta jäigi sinna 90.ndatesse kui ilus mälestus. Meediast hakkas silma, et ta ikka laulab ja kirjutab muusikat ning ta on oma stiilile üsna kindlaks jäänud. Ma ei kuulanud aga enam tema muusikat ega teadnud ühtki uut lugu.

Aga ühel hetkel möödunud sügisel kuulutati välja, et Bryan Adams annab oma tuuri lisakontserdi Sopotis Ergo Arenal. Sellel samal Ergo Arenal, mis asub meie majast umbes kilomeetri kaugusel. Ma mõtlesin korra, kaks ja kaheksa, et kas peaks piletid ostma või mitte. Bryan Adams isiklikult tuleb meile põhimõtteliselt koju! Aga kas ma poleks seal kontserdil nagu võõrkeha, sest ma ei tea tema loomingust viimasel kolmekümnel aastal mitte midagi? No tüüpilise eestlasena järgisingi seda „üheksa korda mõõda ja üks kord lõika“ tõetera ning peale korralikku kaalumist ostsin endale ja Meelisele piletid ära. Lastele ma ei hakanud pakkumagi, sest me oleme seda varem korduvalt arutanud, et nemad ei taha ühelgi kontserdil lihtsalt kogemuse pärast osaleda, vaid on ikkagi huvitatud ainult esinejatest, kes neile väga meeldivad. Bryan Adamsist ei tea nad aga mitte midagi.

Aga, mida lähemale detsember jõudis, seda selgemaks sai, et Meelis pole selle kontserdi ajal isegi mitte Poolas. Tahtsin ise ikkagi väga minna ja mõtlesin, et kui muud lahendust ei teki, vean ikkagi mõne lapse kontserdile kaasa. Lõpuks läks aga nii, et minu vennal Mehisel õnnestus oma aastalõpu külaskäik meie juurde sättida nii, et ta sai koos minuga kontserdile tulla.

Ma olin kontserdi eel päris põnevil, sest see tõotas tulla kindlasti kõige suurem kontsert, kus ma käinud olen ja Bryan Adams on kindlasti ka kõige suurem staar, keda ma näinud olen. Detsembri keskpaigas oli ilm mõnus – kuiv ja soe, seega läksime Ergo Arenale jala. Saime juba teel aru, et samas suunas liikuvatest inimestest vähemasti need lõbusamad, olid ka samasse kohta teel, kuhu meiegi. Kohapeal sujus kõik suurepäraselt. Meie sissepääsu juures mingit tunglemist ei olnud ja järjekord liikus ühtlaselt ning kiiresti. Hoopis tülpinum oli seista pudelikaelaks osutunud riietehoiu sabas. Aga saime sellest ka üle. Otsisime oma istekohad üles ja kuna aega veel oli, siis jäime niisama vaatlema – teisi inimesi ja mida Ergo Arenaga kontserdi jaoks tehtud oli. Ainuüksi vaib oli Arenal täiesti teine ning kõik oli salapärane ja hämar. See ei meenutanud kuidagi meile tuttavat valgustatud ja kirevat korvpalli-Arenat.

Meil olid istekohad, sest mulle meeldib rahulikult olla ja ma ei tahaks lava ääres hüpata või massi sees seista. Tundus, et enamik, kui mitte kõik, istekohad olid välja müüdud ning suur hulk rahvast oli ka põrandale seisukohad soetanud. Põrandale oleks veelgi rahvast mahtunud, maksimaalselt täis saal ikkagi ei olnud. Kontserdil osalejad olid erinevas vanuses ja meie olime pigem selle noorema osa sees ma arvan. Kõik olid rõõmsad, peaaegu. Aga sellest hiljem. Ja kõik olid tavaliste riietega. See selgub ka hiljem, miks ma seda rõhutan.

Sissepääsu juures anti meile, tegelikult kõigile, väikesed lambikesed. Vähemalt need tundusid olevat lambid ja neil oli kumm küljes, et need saaks endale ümber käe kinnitada. Aega oli. Uurisin istudes seda lampi ka lähemalt, et kuidas see sisse lülitada. Ei tahaks ju, et kui on mingi õige hetk ja öeldakse, et pange nüüd lambid põlema, siis ma ei tea, kuidas seda teha. No ma ei leidnud lambi küljes mitte ainsatki nuppu ega mitte midagi, mis näeks lüliti moodi välja. Mehis polnud ka kontserditel selliste lampidega varem kokku puutunud. Aga panime need käe külge ja eeldasime, et ju need siis hakkavad äkki ise põlema mingil hetkel.

Veel uurisime, et keset põrandat, lavalt vaadates saali teises otsas, oli mingi hiigelsuur kast. Arutasime, mis kast see on, ja Mehis, kes on ikkagi päris palju erinevatel kontserditel käinud, mõtles selle välja. Peale mõningaid oletusi, arvas ta, et selle kasti otsa läheb Bryan Adams mingil hetkel esinema. Et on põhilava ja siis on saali tagaosas ka see kastlava. Mõtlesime ka, et äkki ta alustab sealt, et äkki ta on juba seal kastis ja hüppab varsti välja J. See viimane tundus siiski ebatõenäoline.

Aga see, et esinemine algab kasti otsast oli täiesti tõene oletus. Minu üllatuseks algas kontsert täpselt sel kellaajal, kui ta oli ettenähtud algama, ning avapauguks tuligi Bryan üksi, õigemini koos oma kitarriga, ronis kasti otsa ja hakkas laulma. See oli ehmatav üllatus neile, kes põrandal seistes olid juba pealava äärde kohad saanud ja ei teadnud nüüd, kas kimada saali teise otsa või säilitada positsioon lava ääres. Need, kes ikkagi päris lava ääres olid, jäid siiski oma kohtadele. Aga Bryan tegi kasti otsas mitu lugu – ainult tema ja kitarr. Tunne hakkas vaikselt sisse tulema, et ma ehk ei olegi nii vales kohas, ma mäletan neid lugusid küll.

Siis läks Bryan pealavale ja bänd tuli ka välja ning möll läks lahti. Imetlusväärse energiaga bänd. Rahvas läks ka kohe põlema ja põrandal hakati möllama. Ja siis süttisid ka lambid! Vau! Neid lampe imetlesin ma kogu kontserdi aja – see oli nii ilus tuledemäng, mis pea iga looga kaasas käis – erinevad värvid ja tuled süttisid ning kustusid rütmiga kooskõlas. Ja kuna inimesi oli palju, sest ka päris lae all olid isegi Harry Potteri kohad rahvast täis, siis see tähendas seinte kaupa tulesid ja see oli niiiiii lahe. Püüdsin seda tuledemängu ka pildile ja filmile saada. Eks ma midagi saingi, aga seda kohapealset efekti siiski üks ühele tabada ei õnnestunud. Need lambid tegutsesid kogu kontserdi aja ja pärast uksest välja minnes sai need ühte kasti poetada järgmiste kontserdite jaoks. Need lambid olid minu meelest nii geniaalne leiutis. Täitsa võimalik, et neid kasutatakse kontserditel tihti, aga no ma pole käinud ega näinud ja seega jätsid need mulle siiski kustumatu mulje.

Kontsert ise jättis ka suurepärase mulje. Naljakal kombel tundusid kõik lood kuidagi tuttavad just kui ei olekski vahepeal kolmekümne aasta jooksul pea ainsatki uut lugu välja tulnud. Tegelikult see muidugi nii olla ei saanud. Aga kuna Bryan Adams on oma stiilile läbi aja truuks jäänud, siis ma usun, et just sellepärast tunduvad kõik lood tuttavad. Aga loomulikult tulid ettekandele ka kõik 90.ndatest tuntud hitid. Bryan ise oli sõbralik ja nagu tavaline inimene, rääkis publikuga juttu ja oli normaalne. Kogu kontsert oli sellise hästi positiivse vaibiga.

Inimesed olid rõõmsad ja nautisid. Ka istekohtadel olijad hüppasid aegajalt püsti ja rokkisid kaasa. Kontserdi lõpus oldigi juba ainult püsti. Kui ma ennist ütlesin, et inimesed olid rõõmsad, peaaegu, siis ma pidasin sellega silmas oma naabrit, kes vähemalt minu tähelepanu äratas. Minu kõrval istusid noorem mees ja naine, kes tõenäoliselt olid kontserdile tulnud naise initsiatiivil. Mees istus nokamüts peas, vaatas laval toimuvat ja ei liigutanud praktiliselt üldse. Ta ei plaksutanud ühegi loo järel, lihtsalt istus ja vaatas. Naine ikkagi plaksutas. Kui kontsert oli juba päris pikalt käinud, läks mu naaber veidi vabamaks. Ta võttis nokatsi peast ära  ja otsustas ühel hetkel peale lugu plaksutada, aga no ega sellest midagi head ei saanud tulla. Plaksutades pillas ta oma telefoni suure kolinaga maha ja rohkem ta ei plaksutanud. Aga ta hakkas oma kaaslasega natuke rohkem rääkima aegajalt ja tundus, et tegi isegi nalja. Üsna kummaline naaber igatahes oli ja hoolimata oma peaaegu mitte midagi tegemisest oli ta siiski minu pidevas huviorbiidis.

Aga kontserdiga jäin ma igati rahule, mõnus vaib oli veel tükkaega sees. Ja isegi Mehisele meeldis. Ta nentis, et loomulikult pole Bryan Adams tema lemmikartistide seas, aga kontsert oli täitsa lahe.

Jaanuaris olime me aga jälle Ergo Arenal ja sedapuhku neljakesi – Lisete, Liisbet, mina ja Meelis. Luiset ei õnnestunud kuidagi kampa meelitada, aga selle saime me juba enne piletiostu selgeks õnneks. Seekordne elamus oli absoluutselt teistsugune detsembrikuisest Bryan Adamsi kontserdist. Esines P1Harmony. Te ei tea sellist bändi? Me ka ei teadnud. Aga ma alustan algusest.

Lastele, eriti Liisbetile, meeldib teiste toredate artistide kõrval väga ka k-pop. Ma usun, et nii mitmedki teist kergitavad nüüd kulme ja küsivad, et mis see veel on? Aga ma tean, et näiteks väikeste tüdrukute ema minu kolleeg Elisa teab k-poppi küll. Meie ise ei teadnud Eestis olles k-kultuurist mitte midagi. Polnud ühtegi k-restot näinud, k-chickeni reklaami märganud ja ammugi ei teadnud me k-poppi. Seega ma ei oska kommenteerida, kuivõrd k Eestis ilma teeb, aga kui Elisa k-poppi teab, siis järelikult on k-värk Eestis igati olemas.

K-pop on muusikastiil, mis sai alguse Lõuna-Koreast 1990. aastatel ja seda mõjutasid lääne tantsumuusika, hiphop, R&B ja rokk. Ehk siis see on peaaegu nagu kõigest mõjutatud. Tänapäeva k-pop on peamiselt teismelistele suunatud tüdrukute ja poiste bändide toodang. Bändide liikmed on välimuselt hästi atraktiivsed ja lisaks laulmisele nad ka tantsivad esinemise ajal nagu hullud. Võibolla teile nüüd meenub kusagilt nähtud muusikavideo ilusate Korea poiste või tüdrukutega, kes kõlavad nagu inglikoor ja tantsivad nagu homset ei oleks?

Ja kõik restoranid, müügiputkad ja letid, mida te vaatama jääte ning millest te täpselt aru ei saa, mis koht see selline on, aga mille uksel, aknal või luugil särab K täht, on korea toidukohad. Vähemalt siin Poolas on nii. Me tegelikult hakkasime neid märkama alles peale seda, kui me ise korra Łódźis korea kohas einestasime. Enne poleks neid K kohti justkui olemas olnud, aga nüüd neid igatahes on. Ei, mitte massiliselt, aga on.

2000.ndatel murdis aga k-pop Koreast välja ja hakkas ka mujal maailmas järjest enam populaarsust koguma. Meediast võib lugeda mitte kõige ilusamaid lugusid, milline vabrik see Korea iidolite tööstus on ja kuidas potentsiaalsed tulevased staarid suurkorporatsioonide poolt  juba üsna noorena kokku korjatakse ja treenima pannakse. Noored talendid elavad üheskoos rangelt distsiplineeritud ja korraldatud elu ning treenivad päevade kaupa laulmist, tantsimist, võõrkeeli, kombeid ja muud, mida üks korralik Korea iidol peaks valdama. Kas see võib päriselt nii olla? Jah, ma usun küll. Aga tegelikult ma ju ei tea. Aga ma püüan sellesse iidoli tootmise maailma hetkel mitte liialt süveneda, vaid jääda ilusa mõtte juurde, et minu laps(ed) armastab k-pop muusikat.

Koreast välja levides hakati lauludes järjest enam kasutama ingliskeelseid fraase, refrääne jmt. Palgatakse ka välismaiseid laulukirjutajaid. Bändidele ja artistidele pannakse ingliskeelseid nimesid.

K-pop on meie juurde siin Poolas tulnud. Ma alguses arvasin, et sellepärast, et Liisbeti sõber Zihan on Hiinast ja ma olen näinud, et tema vaatab väga palju k-popi videoid ja tantsib ise nende järgi. Hämmastavalt osavalt kusjuures. Tegelikult ma lihtsalt oletan, et kui videos on Aasia poisid või tüdrukud, siis see on k-pop. Täiesti võimalik, et on veel igasuguseid Aasiast päris stiile, millest ma ei tea. Aga vähemalt ma tean nüüd k-poppi. Aga ei, see ei ole siiski ainult asiaatide poolt fännatud ja sealt meie lasteni tulnud. Kontserdil ma vist ei näinudki asiaate, kõik olid poolakad ja ooo, nad olid tõelised fännid. No näed, ma nüüd lugesingi netist, et näiteks on olemas ka j-pop, mis on pärit Jaapanist.

Liisbetil on ka oma lemmikud k-pop bändid ja üks eriline lemmik on Stary Kids, mille kontserdile minekust ta unistab. Ma olen otsinud ka, aga tundub, et see bänd lähiajal üldse Euroopasse ei tule ja tuuritab Põhja- ja Lõuna-Ameerikas. Küll aga avastasin ma sügisel, et lähiajal tulevad müüki mingi tundmatu k-pop bändi kontserdi piletid ja nad esinevad jälle siin samas meie kodus ehk Ergo Arenal. Uurisin algul ise ja siis näitasin teistele ka, et vot selline bänd tuleb ja mis nad arvavad. Keegi polnud neist kunagi kuulnud ega teadnud nende popimaid lugusidki. Samas oleks see nii hea võimalus korea-pop oma silmaga ära näha ja oma kõrvaga kuulata, mis see siis ikkagi on. Mõtlesin jälle üheksa korda ning olin õigel päeval ja õigel kellajal, kui piletite müük lahti läks arvuti juures valmisolekus nr 1. Oi,oi! Ilmselgelt oli valmisolekus kogu Pomorskie maakond või kogu Poola või mina ei tea, kes seal kõik pileteid püüdmas olid, aga istekohad läksid lihtsalt sekunditega minu silma all. Süsteem toimib nii, et sa ei saa korralikku ülevaadet tervikust, vaid pead lahti klikkama konkreetse sektori, kuhu sa piletit soovid. Siis sa vaatad, et oo, kaheksandas reas on vabad kohad, tõmbad need reserveeringusse, aga tahad igaks juhuks vaadata, et äkki mõnes teises sektoris on ka mõnes lähemas reas kohti ja lähed klikkad teist sektorit, aga oi, seal pole paremaid kohti Proovid tagasi esimese vaadatud sektori juurde saada, aga kui sa sinna lähed, ei ole seal enam neid sinu bronniga kohti saadaval, sest sa oled need bronninud, aga sa ei näe neid ise enam. Ja siis sa klikkad nagu hull kiirklikkaja mööda erinevaid sektoreid ja kohad muudkui kaovad ja kaovad. Ja ma lihtsalt bronnisin kiirelt mingid neli kõrvuti kohta mitte kõige kallimas sektoris ja ostsin need ära. Selleni, kui mul piletid taskus, oli kulunud alla 10 minuti vaatamata sellele, et mulle tundus, et ma kulutasin nii kohutavalt palju aega seal sektorite vahel hüpates ja pead kinni hoides. Uskuge või mitte, ma olin väga õnnelik oma täiesti tundmatu Korea bändi kontserdi piletite üle kohtadel, mille osas ma polnud kindel, kui hästi sealt ikka midagi näeb või kas need ehk lavast liiga kaugel pole. Lisaks olid need veel kõige kallimad kontserdipiletid, mis ma ostnud olen. Aga ma olin ikkagi õnnelik.

Siinjuures täpsustan igaks juhuks ka, et ma ei oodanud isiklikku tohutut muusikaelamust, vaid pigem kartsin, et see võib natuke hirmus olla. Aga ma ootasin suurt elamust laste jaoks ja väärt jälgimiskogemust endale. Unustasime selle kontserdi asja kuni jaanuari teise pooleni ära, ei oodanud küüsi närides ega teinud mingeid ettevalmistusi. Tõsi, ma siiski lugesin igaks juhuks mitu korda läbi kõik selle kontserdiga seotud reeglid ja neid ikka oli. Peamiselt oli küll hästi reguleeritud vanusesse puutuv. Kontserdile võis minna igas vanuses inimene. 13-aastased ja nooremad võisid minna ainult koos täiskasvanuga. Täiskasvanu ei pidanud olema konkreetselt selle lapse vanem. Lapse pilet ei pidanud olema samasse sektorisse, kuhu lapsevanema oma. Siin ma arvan on see loogika, et kui laps tahab lava ees põrandal möllamise piletit, siis vanem võib endale rahuliku istekoha soetada. 14-17-aastased võisid kontserdile minna üksi, aga neil pidi lapsevanema kirjalik luba kaasas olema. Kõrgemas vanuses inimesed ei vajanud lubasid ega kaaslaseid. Aga kõigil pidi kaasas olema isikut tõendav dokument. Ma teadsin seda.

Aga kui me siis piisavalt varakult kodust kontserdile minema hakkasime, sedapuhku autoga, tuli mul järsku poolel teel meelde, et oi-oi, me ei võtnud dokumente kaasa. Kuna ma ei soovinud, et me jääksime lihtsalt dokumendi puudumise pärast ukse taha, ütlesin Meelisele, et keerame ikka tagasi. Ega enam ei olnudki mujalt tagasi keerata kui ringi pealt, mis on Ergo Arena ees. Kiikasin möödudes Arena poole ka ja autosid õnneks veel massiliselt ei olnud. Me oleksime ka kenasti sinna mahtunud. Küll, aga püüdis ringi peal silma Ergo Arenast teisel pool suurt sõiduteed kulgev paks inimkett. Vaatasime hämmastunult, aga no sõitsime ju vaid korraks mööda ja pikemalt piiluda ei jõudnud. Tagasi kodupoole sõites hakkasime arutama, millega tegu võis olla ja kas see oli ka kontserdiga seotud. Tõtt öelda olid inimesed ju hoopis hipodroomi aia taga. Aga üsna väheusutav, et hobused sellise massi kohale ajasid. Me polnud ka kuulnud, et mõni kuningas või keegi oleks linna tulemas, et tee äärde selline rahvas võiks koguneda. Kõige tõenäolisem oli ikkagi, et see inimsein oli kontserdiga seotud. Aga miks nad seal seisid? Me ei osanud muud mõelda, et äkki bänd saabub kuidagi sealt tee äärest ja kuidagi need inimesed teavad seda ja ootavad seal. Kell oli küll muidugi nii palju, et tundus kahtlane, et bänd juba ammu Ergo Arenal sättimas ja proovi tegemas pole. Igal juhul käisime me kiirelt kodus ära ja läksime Ergole tagasi. See mass meile enam silma ei hakanud, aga meil oli juba kiire ka muidugi.

Parkisime auto ära ja kiirustasime oma värava poole. Meil olid istekohad rõdul ja seega sisenesime kõrgemal olevast väravast. Ja ohhoooo, sealt ülevalt me nägime küll, et see, mida me enne nägime kaugel teisel pool tänavat, pidi olema järjekord, kes sisenes peauksest ja kellel olid seisukohad. See oli ikka üüratu rivi!!! Lausa silmipimestav rivi. Meie aga vupsasime oma külgväravast sisse ja asi korras. Dokumenti ei küsinud keegi. Takerdusime taaskord garderoobi järjekorda, aga seismine võimaldas veidi ringi vaadata ja ohhoooo elamused juba algasidki. Kui ma Bryan Adamsi kontserdi puhul rõhutasin, et inimestel olid tavalised riided, siis just selle pärast, et vot siin olid vist enam kui pooled inimesed erilistes riietes. Valdavaks olid mustad, valged ja roosad toonid. Ühel proual oli ka näiteks nägu üleni tumeroheliseks värvitud ja kõige mõistetavam kirjeldus sellele oleks olnud Printsess Fiona. Ja no ühed noored olid näiteks ka mesimummudeks riietunud. Inimesed üldiselt olid inimesed meigitud ja ilusad, ilusate riietega ning neil olid patsidesse ja krunnidesse sätitud soengud. Ma ütlen inimesed, aga enamus olid siiski noored neiud ma arvan sellised 14-22. Aga oli ka lapsi ja meesterahvaid. Paljude puhul oligi näha, et nad olid koos emaga või siis koos vanaemaga või koos vanaema ja vanaisaga. Seega meie Meelisega polnud seal üldse kõige vanemad inimesed. Lisaks sellele, et inimesed olid kostümeeritud, ma nimetaksin seda nii, sest neil olid ikkagi erilised riided, millega nad vast ikkagi väljaspool kontserti kunagi ei käi, (Aga no mine sa tea ka!?) nad kiljusid. Said fuajees sõbraga kokku ja kiljusid. Ootasid kambas jope järjekorras ja aegajalt lihtsalt kiljusid. Seda kiljuma ajavat elevust oli natuke veider, aga samas ka päris huvitav kõrvalt näha.

Meie aga jätsime Meelise jopedega järjekorda ja tegime ise kiire tiiru fuajees, kuna meile tundus, et bändi nänni müüakse ka ja tahtsime kiire pilgu peale visata. Väga paljudel olid käes sellised korralikud suure nuia laadsed lambid, millega kontserdil vehkida ja kaasa elada ning muidugi oli Liisbet ka ühest sellisest huvitatud. Täitsa lõpp, aga nänni leti juures polnud eriti kedagi tunglemas ja seda sellepärast, et enamik nänni oli juba otsa lõppenud. See nui oli veel müügil, aga oioi, ma ei uskunud oma silmi – see maksis peaaegu 70 eurot!!! Meie nuia ei ostnud, aga neid oli hiljem saalis ikkagi päris palju näha.

Eales varem pole ma näinud nii palju sekeldamist istekohtade leidmisega. Meie leidsime oma kohad esimesel katsel, aga seal juba istus kaks neiut. No viitasime siis neile, et nad on tegelikult meie kohal, mis peale üks neist oma piletit kontrollis ja sai aru, et ta on reaga eksinud ning läks meie taha istuma. Teine piidles meid altkulmu, aga ära ei läinud. Kuna Meelis oli ikka veel garderoobis, siis me lihtsalt istusime oma ülejäänud kohtadele ja lootsime, et küll ta siis ära läheb, kui Meelis tuleb. No nii oligi. Meelis näitas talle oma piletit ja siis tütarlaps nihkus natuke reas edasi ja vabastas meie koha. Tema sõber, kes istus nüüd meie taga pidi veel mitu korda ringi istuma, sest ikka tuli keegi, kes ütles, et ta on tema kohal. See oli nagu mingi omaette vaatemäng, mida jälgida. Ja see polnud meie läheduses ainus lava. Paar rida eespool istusid kolm last, kes tundsid ennast juba mõnusalt ja lõbusalt, kui samuti tuli keegi ja viitas, et need on hoopis tema kohad. Lapsed hakkasid kuskile taha poole oma ema hüüdma, kelle käes ilmselgelt nende piletid olid. Siis nad tõusid püsti ja läksid vaateväljast ära. Hiljem ma sain aru, et nad läksid ema või kellegi juurde, kes seal kuskil tagapool oli ja selgitasid oma istekohad välja. Nad tulid mõne aja pärast enesekindlalt tagasi ja istusid ühte teise meist eespool olevasse ritta ja hoopis teistele kohtadele. Aga ka seal selgus mõne aja pärast, et nad pole ikka liiga õigel, kohal. Nad nihutasid ennast veidi, aga nihutamiseks oli ainult 2 kohta, nemad olid kolmekesi. Peale mõningat arupidamist saatsid nad kõige väiksema enda seast tagasi sinna, kus nad algul istusid ja kuhu oli jäänud üks vaba koht. Ma imestasin ikka, et kuidas saab nummerdatud ridade ja toolidega õigele istekohale pihta saamine nii raske olla. Ja ei saanud ju olla, et see tsirkus ainult meie läheduses toimus, ilmselt ikka igal pool. Kaks meie kohtadel olnud sõbrannat said lõpuks meie taga kõrvuti istuda, sest keegi vahetas nendega ühe koha ära. Ja oi, nemad olid ikka tõelised fännid, nad kiljusid metsikult iga asja peale ja laulsid kaasa ning hüppasid kogu hingest.

Ma ei oskagi öelda, kas rahvast oli vähem või rohkem kui Bryan Adamsil, aga võibolla ikkagi vähem. Kõige ülemised istesektorid ehk Harry Potteri kohad polnud ilmselgelt üldse müügis olnudki ja olid kinni. Aga põrandal oli see eest kõvasti rohkem rahvast kui Bryanil. 

Minu üllatuseks algas kontsert jälle täpselt õigel ajal. Nagu juba öeldud esines P1Harmony – kuus Lõuna-Korea noormeest. Bänd loodi 2020. aastal, mis oli minu jaoks üllatav info, kuna nad nägid ka praegu väga noored, sellised „ei tea, kas on 20 täis“, välja. Kui noored nad siis täpselt olid, kui bänd juba kuus aastat tagasi sündis??? Ma tegelikult vaatasin järgi ka, et praegusel hetkel, jäävad nende vanused vahemikku 20-24 ehk siis nad olid väga noored ikkagi.  Bändi nimi P1Harmony on tuletis sõnadest Plus, 1 ja Harmony. See tähendab, et bändi liikmed on kokku liidetud, mis on siis Pluss. Nad on nagu üks mees ehk siis 1. Harmony on harmooniad, mida nad koos loovad.

Aga nad tulid lavale ja nii laval kui publiku seas läks möll kohe esimeste sekunditega lahti. Vahepeal muusikat ei kuulnudki, sest selline kiljumine käis. Aga ma ei olnud mitte ainult kiljumisest hämmastunud, vaid niisama ka. Täiesti uskumatu, kui kiirelt ja kui sünkroniseeritult need poisid tantsisid ja liikusid ning kui süsteemselt laulsid. Süsteemselt selles mõttes, et mina-sina-tema-koos-sina-tema-koos jne jne. Kõik oli tohutult kiire ja hästi toimiv. Lisaks sellele, et publik oli vaatamisväärsus ja poisid olid laval täiesti suud lahti võtvad, olid kaasatud ka visuaalsed efektid – tulesambad, ekraanid ja iga natukese aja tagant õhku tulistatud konfetid. Seda lendlevat kraami puhusid lavatöölised igal võimalusel lavalt lehepuhurite laadsete aparaatidega, mis võibolla olidki lehepuhurid, ära. Nad püüdsid ise samal ajal märkamatuks jääda ja kasutasid neid hetki, kui ei lauldud ega tantsitud, vaid poisid rääkisid. Nad küll ei saanud lava kordagi täiesti puhtaks, aga õnneks keegi ka ei libastunud konfetihunnikute otsas äkilisi tantsuliigutusi tehes.

Lisaks ametlikule bändi koosseisule olid neil veel lisatantsupoisid, kes aegajalt lavale hüppasid. Ma tegelikult ei jõudnud kordagi üle lugeda kui palju neid oli. Publiku hulgas oli võrreldes Bryan Adamsi kontserdiga teistmoodi see, et kui Bryani juures hüppasid istujad püsti kontserdi lõpu poole, siis k-popil hüpati püsti kohe alguses ja me enamvähem seisime ise ka kogu aja püsti, sest meie ees istujad seisid ja selleks, et ise ka midagi näha, pidime ka meie seisma.

Ja nii see kontsert suure möllu saatel kulges. Lisete ja Meelis hoidsid päris palju ka oma kõrvu kinni, aga mitte muusika pärast, vaid kiljumise pärast. Meelisel vilisesid kõrvad veel peale kontserti ka ja Lisetel lausa valutasid niimoodi, et panime talle sel õhtul enne magama minekut kõrvarohtu. Meil Liisbetiga kõrvad kannatasid ja meie saime õnneks kogu raha eest nautida. Ja nii see kontsert kulges. Ma olin lastele enne öelnud, et eks ta tunni või veidi peale kestab, aga no tegelikult kestis üle kahe tunni ja me ausalt öeldes tulime veidi enne lõppu ära. Kui tundus, et nüüd hakkab lõppema, saatsime Meelise juba garderoobi, et pärast ei peaks tunde järjekorras seisma. Aga kontsert ikkagi muudkui kestis ja kestis ning tulid aina uued ja uued lood. Lõpuks, kui meile jälle tundus, et nüüd vist on viimased lood ja et Meelis on juba kahetsusväärselt kaua ehk oma pool tundi pidanud üksi garderoobis ootama, hiilisime me minema. Saime mõnusalt takistusteta nii uksest kui parklast välja, aga ega me siis täiesti täpselt ei teagi, mis kell bänd lõpetas. Ära tulles ootas trobikond lapsevanemaid ja vanavanemaid oma võsukesi arena uksel ja see oli kuidagi nii nunnu. Muusika muudkui kestis ja nemad muudkui ootasid. Aga ma usun, et ka see ootamine oli väärt, sest nende lapsed olid millegi vägeva ja ilmselt väga kaua igatsetu osaliseks saanud.

Mille üle ma veel imestasin? Selle üle, et fännid laulsid kaasa. Enamus lood olid minu arvates siiski korea keeles, aga ma rõhutan minu arvates. Ma ei saa tihti laulude puhul aru, mis keeles need on. Aga tõsi, mõne aja pärast ma siiski kuulasin välja, et osadel lugudel oli vähemasti refrään inglise keeles ja päris kindlasti kõlas ka mitu päris ingliskeelset laulu.

Poisid tegid päris mitu korda ka sellise rääkimispausi. Ma imestasin, et miks nad ometi iga kord kõik rääkisid ja no oli aru saada, et mõned neist ei rääkinud väga hästi inglise keelt ja seega nad lihtsalt hüüdsid mingeid hüüdlauseid järjest, et kas teil on tore jmt. Ma tõesti mõtlesin, et miks ometi nad iga kord kõik kuuekesi järgemööda räägivad. Võiks ju olla, et iga kord räägib kaks inimest. Alles peale kontserti kogu tervikut seedides, sain ma aru, et ahhhaaaa, muidugi, rääkides võtsid nad aega pausiks ja hingamiseks. Sest see oli ikka kohutav kehaline koormus, mis neil koguaeg peal oli ja muidugi vajasid nad aega puhkamiseks. Lõpu poole osad neist enam ei pingutanud ka inglise keelt rääkida, vaid nad rääkisid korea keeles ja läbi kõlarite tuli täiesti sujuv poolakeelne sünkroontõlge.

Aga mida meeldejäävat ma nende jutust välja noppisin, sest kaks neist rääkisid ikkagi inglise keeles pikad jutud ära. Tõsi, ega ma kõike ei kuulnud, sest iga lause järel toimus jälle kiljumine. Iga kord, kui järgmine poiss mikrofoni enda kätte võttis, toimus ka kiljumine. Aga ma kuulsin seda, et poisid olid enne kontserti üsna murelikud olnud, sest neil polnud õrna aimugi, kas Poolas keegi neid üldse teab. Elu näitas, et teati küll. Veel rääkisid nad, et tulid paar päeva varem Poola kohale ja tahtsid Gdanskiga tutvuda, aga siin oli nii kibedalt külm, et nad pidid oma vaatlusi eelkõige autoaknast teostama. Veel kiitsid nad, et Poolas osatakse süüa teha ja ka teisi kööke lisaks Poola enda maitsetele. Neil õnnestus näiteks käia väga heas Hiina restos ja väga heas Tai restos. Ja et nad tahaksid siia kunagi jälle esinema tulla ja loodetavasti on siis natuke soojem ja nad saavad linnapeal ka käia.

Kuigi ma lüürikast tervikuna liiga palju aru ei saanud, siis nad ise ütlesid ühe loo kohta, et see räägib sellest, et meilt oodatakse nii palju ja meid jälgitakse koguaeg sotsiaalmeedias ja koguaeg peab tasemel olema, aga tegelikult on täiesti normaalne olla aegajalt ikka sina ise - „It’s okay to be human“. Vat see sõnum jäi mulle sellest kontserdist väga kõlama. It’s okay to be human, ole sa kes oled, ja ikka on hästi. Kõik on normaalsed.

Need olid kaks nii erinevat ja ometi nii ägedat kontserdi elamust. Ma julgen küll öelda, et võib küll minna kontserdile, mille puhul sa kardad, et see pole sinu teetass ja et see võib midagi erakordselt kreisit ja koledat olla. Ma ei ole küll peale kontserti k-poppi kuulanud, aga minust on siiski saanud selle stiili ees sügavalt kummardaja – see on tõeliselt hämmastav, mida inimesed laval suudavad teha.