Kopenhaageni lossid

Mina muidugi tahtnuks kõik lossid läbi käia, aga nii palju aega meil ei olnud, seega leppisime Liisbetiga juba aegsasti kokku, et me võime väljast mitut lossi vaadata, aga sisse läheme ainult ühte. Ma pole siiani päris kindel, kas sai õige loss valitud, aga igal juhul otsustasin ma, et me külastame Christiansborgi. See on Taani kuninglik esindusloss ehk siis tegevloss, kus võetakse vastu külalisi – peetakse pidulikke õhtusööke, vastuvõtte jmt. Seega peab seda lossi külastada soovides alati eelnevalt uurima, kas loss ikka on sel päeval külastajatele avatud.

1167. aastal lasi piiskop Absalon ehitada väikesele Slotsholmeni saarele kindluse, et kaitsta linna potentsiaalse vaenlase eest. Ma ei tea miks, aga nii on kirjas, et Hansa Liit vallutas 1369. aastal Absaloni kindluse ja lammutas selle kivi kivi haaval maha.

Umbes 1380. aastal ehitati Absaloni kindluse varemetele Kopenhaageni loss. Sellest sai aja jooksul peamine kuninglik residents ja see kindlustas Kopenhaageni staatust kuningriigi pealinnana.

Jälle möödusid sajandid ning 1731. aastal lammutati Kopenhaageni loss taas, kuna see ei vastanud tolleaegsetele standartidele ja vundamendi konstruktsioonid olid ajale järgi andnud.

Kuningas Christian VI alustas uue ja moodsa kuningliku palee – esimese Christiansborgi – ehitamist, mis avati 1740. aastal.. See oli Taani ajaloo uhkeim hoone ja selle ehitusmaksumus oli umbes pool riigi aastaeelarvest. Õnnetuseks hävitas tulekahju 1794. aastal selle hunnitu palee. Alles jäid ainult varemed. Säilisid tallid, millesse jõuti viia ka väheke mööblit, mõned kunstiteosed ja esemed.

1828. aastal avas kuningas Frederik VI teise Christiansborgi palee, millest sai taas suurejoonelise kuninglik residents Kopenhaagenis. 1884. aastal põles loss taas maani maha. Seekord jäi alles vaid kabel ja osa mööblist ning mõned maalid ja esemed.

1928. aastal valmis kolmas ehk praegune Christiansborgi palee. Üks hoone tiib oli kavandatud kuningas Christian X ja kuningliku perekonna vastuvõturuumideks, teine ​​aga oli määratud Landstingeti ja Folketingeti, parlamendi ülemise ja alumise koja tarbeks.

Ka tänapäeval sünnib selles palees pea igapäevaselt ajalugu – seal tervitab kuningas riigipäid üle kogu maailma. Samuti asuvad lossis nii Taani parlament kui ka peaministri kantselei.

Meie Liisbetiga läksime Christiansborgi hommikul selleks ajaks, kui loss avati. Talvega on see häda, et muuseumid avatakse hilja ja pannakse vara kinni ning keerukas on klapitada mitmesse kohta minekut. Meie jõudsime veel enne lossi avamist ümbrusele tiiru peale teha. Vaatasime üle ka tallide juures õues olevad hobused ja kuningate ratsamonumendid.

Lossis võtsime me pileti, millega sai külastada lossi esindusruume, kuninglikku kööki, varemeid ja kuninglikku talli. Oma üllatuseks saime teada, et pilet kehtib kuu aega, seega jäi meile võimalus, et kui me sel päeval ei jõua kõiki kohti läbi käia, võime mõnel järgmisel päeval edasi avastada. Alustasime esindusruumidest. Sisenemiseks pidi saabaste otsa tõmbama sinised kilesussid. Kogu lossis oldud aja tundsime, et see on ikkagi oluline ja valvatud koht, sest turvamehi kõndis ruumides meile üsna tihti vastu. Just turvamehi ja mitte muuseumitädisid. Rahvast oli lossis sel ajal vähe – paar seltskonda peale meie, kõik liikusid omas tempos ja enamasti olime me ühes ruumis ikkagi üksinda.

Ruumid olid ilusad, lausa hunnitud. Kõik seinad olid täis kuningate, kuningannade, printside ja printsesside maalitud portreesid. Kuningate nimed olid Frederik ja Christian. 1513. aastast alates on järgitud traditsiooni, et kroonprintsidele antakse vaheldumisi nimeks Frederik ja Christian. Enne seda oli ka teise nimega kuningaid. Aastast 2024 on Taani kuningas Frederik X.

Taani kuningate liini saab jälgida Hardeknutini, kes valitses 10. sajandi alguses ja keskel. Kuningriik ise on ilmselt veel vanem, aga kaugemale pole suudetud jälgi ajada. Ma tegelikult imestasin, et kuningliku liini alguses tulid välja ka tuttavad nimed „Viikingite“ seriaalist. Ma olen siiani sealseid tegelaskujusid väljamõeldiseks pidanud.

Kogu lossis oldud aja kujutasin ma ette, kuidas kuningapere lapsed läbi aja on kõndinud nendes saalides ja püüdnud meelde jätta maalidel kujutatud esivanemate nimesid, teate küll, nagu filmides.

Kõik saalid lossis olid sarnase stiiliga, aga ometi täiesti erinevad ja erineva otstarbega. Christiansborgis on ka rõdu, mille all on suur linnaväljak. Sellelt rõdult kuulutab riigi peaminister välja järgmise monarhi. Vähemalt nii saime meie asjast aru. See pole kroonimine, see on midagi muud. Rahvahulgad seisavad väljas platsil. Peaminister ja kuningas või kuninganna seisavad rõdul. Peaminister peab kõnet ja muuhulgas siis ütleb, et siin on meie uus kuningas. Ja siis peab kuningas kõnet ning rahvahulgad tervitavad teda. Selline on traditsioon.

Saalide ja portreede virrvarris oli see rõdu üks, mis meile rohkem meelde jäi ja tähelepanu tõmbas. Teine koht oli raamatukogutuba, kus kõiki seinu katsid täies ulatuses klaasist ustega raamatukapid, mis olid ka äärest ääreni raamatuid täis. Ümber toa jooksis rõdu, mille seinad olid ka täies ulatuses raamatukappe täis. Rõdul oli ka paar ust, mille kaudu sai rõdule siseneda, aga alt või siis nö toast endast trepi või redeli abiga rõdule ei saanud. Rõdule mineku trepid pidid kusagil mujal olema.

Raamatukogu läheduses oli üks suur peegel, mis oli vist ainuke atraktsioon, mis ei kuulunud päriselt lossi, vaid oli seal rahva lõbustamiseks. Kõndisid peeglist mööda ja jäid mõtlema, et midagi oli nagu valesti. Läksid tagasi, vaatasid ja ehmatasid hetkeks, sest sul olid hoopis teised riided seljas, kui need, mida sa ennist kandsid. Ehk siis see peegel võlus sulle selga elegantsed lossile kohased riided. Kui sa peegli vaateulatusest välja läksid ja siis uuesti tagasi tulid, oli sul enamasti juba uus kostüüm seljas. Seal oli paar erinevat härrade riietust ja paar daamide oma ning meie Liisbetiga lõbustasime ennast seal peegli juures ikka tükk aega.

Lossi kõige uskumatum ja vaatamisväärsem koht on Rüütlisaal, mille seinad on kaunistatud 1000 aasta pikkuse Taani ajalooga, viikingiajast kuni tänapäevani. 1990. aastal sai kuninganna Margrethe Taani äriringkondadelt oma 50. sünnipäeva kingituseks Christiansborgi palee Rüütlisaali 17 seinavaipa. Seinavaibad kujundas Taani kunstnik Bjørn Nørgaard. Ja nendel vaipadel ongi Taani ajalugu ja olemus. Päris nii see tegelikul ei olnud, et kui kuninganna sünnipäev 16. aprillil 1990. aastal käes oli, siis tulid ärimehed vaibarullid õlal õnne soovima. Tegelikult allkirjastati sünnipäeva paiku leping, et umbes järgneva üheksa aasta jooksul kootakse kingituseks 11 gobelääni. Esimene vaip valmis aastal 1993. Seejärel muudeti lepingut ja lisati sinna ka kuus kitsamat vaipa nö vahetükkideks. 1999. aastal olid kõik Pariisis kootud gobeläänid valmis. 2000. aastal riputati vaibad Christiansborgi palee Rüütlisaali seinale ja nüüd saavad kõik lossi külalised neid imetleda.

Läksime Liisbetiga rüütlisaali sisse ja vaatasime nii üldjoontes vaibad üle. Siis avastasime me raamatud!!! See oli üks hull raamat või õigemini saime me raamatust aru, kui hullud vaibad need olid. Raamat ütles täpselt, milline on esimene vaip, mida vaadata, milline teine jne. Iga vaiba kohta oli ülidetailne kirjeldus, mida miski sellel vaibal kujutab, miks selline värv või selline sümbol. See oli täiesti tohutu omaette maailm. Kui oleks iga vaiba olemusega detailselt tutvunud, oleks selleks ma pakun, et 4-5 päeva läinud. Meie tutvusime natuke lähemalt ainult esimese vaibaga, mis oligi viikingiajastust – Harald Sinihammas, Ragnar Lothbruk, ohverdused, šamaanid jmt. Ka see tutvus jäi pinnapealseks, sest meil ei olnud lihtsalt aega ega mõnel meist ka kannatust süveneda iga vaibal kujutatud linnu ja samblatuti olemusse. Sellest oli lausa kahju, sest need vaibad oleks nii väärt lähemat uurimist, aga me ju tahtsime ikkagi muid kohti ka avastada. Küll aga ostsime me endale lossipoest 1000-tükilise pusle, mis kujutab just seda esimest seinavaipa. Me oleme suured puslesõbrad ja meil on elutoas puslelaud, kus on koguaeg üks pusle pooleli. Iga pereliige võib selle kallal sobival hetkel nokitseda. Vahel ei pane keegi nädalate kaupa sinna ühtegi tükikest, aga kui vaim jälle peale tuleb, siis ei saa mõnda aega puslelauast eemale.

Läksime Christiansborgist ära mõttega, et me tuleme kas samal päeval hiljem või mõnel järgmisel päeval neid ülejäänud tsoone, mille pilet meil ka oli, uudistama. Tõsiasi oli aga see, et seekord me kahjuks Christiansborgi tagasi ei jõudnudki. Christiansborg tiksus küll koguaeg kuklas, et me tahame veel sinna ka jõuda, aga ikkagi kulus aeg mujal ära.

Peale Christiansborgis käimist saime me kokku minu vana tuttava Torbeni ja tema abikaasa Elleniga. Ma võin ilmselt öelda, et mul on Taanis kaks sõpra, kelle olemasolu üle ma väga tänulik olen. Nende mõlemaga kohtusin ma Kaitseliidu Koolis töötamise ajal ning meie koostöö väljaõppe ja arenduse alal kestis aastaid. Kaitseliidu Kooli delegatsioon käis igal aastal Taani kodukaitse Akadeemias külas ja nemad käisid sama tihti Eestis. Minu senised Taani külastused, enne koos Liisbetiga minekut, olidki kõik tööga seotult ja selle koostöö raames toimunud. Ühel hetkel liikusime me kõik ükshaaval Kodukaitse koolide arendustest edasi ja uute inimestega enam sellist klappi ja sõprust ei tekkinud ning täna ma enam ei teagi, mis koolide arendusüksuste vahelisest koostööst on saanud.

Igatahes pidasin ma vajalikuks, et kui ma Taani lähen, siis annan Sörenile ja Torbenile teada, et ilmun nende kuningriigi maadele ja uurin, et äkki on keegi neist puht juhuslikult pealinnas käimas. Nemad on tegelikult jüütlased ja ei ela Kopenhaagenis ega isegi mitte Sjællandi saarel. Õnnelikul kombel vastas Torben aga, et tema on abikaasaga laupäeval pealinna tulemas ja nad teeksid meiega hea meelega ühe kohvi.

Kohtusime Torbeni ja Elleniga, kui nemad olid just rongiga Kopenhaagenisse  jõudnud ja meie tulime otse Christiansborgist. Ootasime neid südame põksudes tänavanurgal teadmata, millisest suunast nad täpselt meie poole liiguvad. Kohtusime Torbeniga viimati 2016. aastal Eestis meie kodus ja Liisbet oli siis 3 kuud vana. Sealt edasi oleme me aegajalt sotsiaalmeedias sõnumeid vahetanud ja üksteisele erinevate tähtpäevade puhul õnne soovinud. Elleniga me ei olnudki kunagi kohtunud, küll aga oli Torben temast palju rääkinud ja ma olin sotsiaalmeediast tema fotosid näinud. Tundus küll lollakas mõte, aga siiski käis peast läbi, et äkki me ei tunne neid ära. Liisbet palus mul neid mitu korda endale kirjeldada, et ka tema oskaks vaadata ja neid märgata. Me olime vaid mõned minutid ärevalt erinevatesse suundadesse vaadanud, kui me nägimegi neid ja tundsime juba kaugelt ära. Torben oli täpselt samasugune kui alati ja Ellen oli täpselt selline nagu fotodel. Nad olid nagu ikka nii positiivsed ja neid oli nii armas näha.

Otsisime ühe kohviku, jõime kohvi ja rääkisime juttu. Vestlesime nii sellest, mis meie enda eludes vahepeal toimunud on, kui meenutasime vanu vahvaid aegu kohtumistest Eestis ja Taanis. Tegime nalja ja vaatasime vanu fotosid, mis Torbenil kohe telefonis võtta olid. See oli nii ehe ja armas kohtumine, mis tõestas taaskord, et pole tähtis kui palju aastaid vahepeal mööda läheb, oma inimestega kohtudes on tunne ikka selline nagu me oleks just eile näinud. Ka Ellen osutus täpselt nii toredaks inimeseks nagu Torben teda kirjeldanud oli. Ei saa märkimata jätta, et nad on lausa nii toredad inimesed, et Liisbet, kellele üldiselt võõrastega kohtuda ei meeldi ja kes neid pigem pelgab, arvas õhtul päevale tagasi vaadates, et kohtumine taanlastega oli päeva parim osa.

Veel üks vaatamist väärt loss Kopenhaagenis on Rosenborg. Seda me plaanisime väljast vaadata ja seal ümber aedades luusida, aga kuna me ka sinna ei jõudnud, siis ma sellest lossist pikalt ei räägi. Ma üldse mainin Rosenborgi sellepärast, et ma Kopenhaagenist tagasi tulles kuulasin audiraamatuna ära Kati Nielseni „Minu Kompenhaageni“ ja sealt mul tekkis kindel tunnetus, et Reosenborg on üks väga äge miniatuurne Pöial-Liisi loss, mida peaks kindlasti külastama.

Rosenborg sai alguse kuningas Christian IV unistusest elegantsest aiast koos suvemajaga, mis arenes hoopis elegantseks lossiks ning mis on sajandeid olnud kuninglike sündmuste toimumiskohaks. See oli Christian IV lemmikloss. Kui 1794. Christiansborg põles, kasutati Rosenborgi kuningapere ajutise residentsina. Raamatust kuulasin, et Rosenborg on säilitatud nii nagu see kunagi oli ja seal pole elektrit ning sellepärast on külastajatele lahti oleku aeg lühike, kuna hakkama peab saama väljast tuleva valgusega. Ma ei leidnud seda infot kodulehelt, aga no ega neil polnud seal ka kirjas, et tulge julgelt, meil on elekter. Igal juhul tundub Rosenborg väga külastamist väärt loss olevat ja oma imelise aia tõttu võiks selle külastuse ette võtta soojal ajal.

Vististi kõige olulisem ja tuntum loss Kopenhaagenis tänapäeval on aga hoopis Amalienborg. See on Taani kuningliku perekonna ametlik residents. Amalienborgi nimi tuleneb kuninganna Sophie Amalie, Friedrich III abikaasa, nimest. Päris esimene Amalienborg, mis koosnes kahest paleest, põles maha Sophie Amalie poeg Christian V neljakümne neljanda sünnipäeva auks palees toimunud ooperietenduse ajal, kui lavadekoratsioonid süttisid. Tulekahjus hukkus 180 inimest.

Aga muidugi tuli ka teine Amalienborg, mis on siis loss küll aastate jooksul veel korduvalt muudetuna, aga põhimõtteliselt siiski praegusel kujul. Loss erineb teistest, sest see koosneb neljast identsest hoonest, mis paiknevad ümber kaheksanurkse sisehoovi. Platsi ehk siis sisehoovi keskel on Friedrich V suur ratsamonument. Amalienborg ehitati algselt neljale aadliperekonnale, kuid pärast Christiansborgi palee põlemist 1794. aastal ostis kuninglik perekond paleed ja kolis sinna sisse. Raha ja edutamise nimel olid aadlikud nõus koheselt oma majad loovutama ja paleed omandati paari päevaga.

Sellest ajast alates on kuningliku perekonna järjestikused liikmed elanud Amalienborgis ja kuningad on andnud oma nimed neljale paleele: Christian VII paleele, Christian VIII paleele, Frederik VIII paleele ja Christian IX paleele. Amalienborgis elab ka tänane kuningas Frederik X koos kuninganna Mary ja lastega.

Amalienborgis saab ka mõningatesse tiibadesse sisse minna, aga seda võimalust meie ei kasutanud. Küll aga käisime me vaatamas kuningalossi ees toimuvat vahtkonna vahetust, mis on kindlasti üks popimaid vaatamisväärsusi Kopenhaagenis. Vahtkonna vahetust saab vaadata iga päev täpselt kell 12.00 päeval. Läksime Liisbetiga aegsasti kohale, sest me tahtsime ikkagi midagi näha ka. Amalienborgis on oma reeglid ka, millega on soovitatav enne tutvuda, kui sinna patseerima lähed. Muidu olid üsna tavalised reeglid, mille osas ma teadsin, et ehh, me ei eksi nii kui nii. Aga oli üks reegel, mille vastu võiks küll teadmatusest eksida – hoonetele ei tohi lähemale minna kui 1,5 meetrit. Nägime ise oma silmaga ka, kuidas vahtkonna liige turistidele, kes vastu seina toetusid, eemalt käega viipas, et astugu need aga heaga seinast eemale.

Kuninglik vahtkond valvab Amalienborgi ööpäevaringselt. Nende vormiriietuseks on helepunane jakk, sinised püksid ja kõrge karvane, kuuldavasti karunahast, müts. Kui monarh on residentsis, marsib keskpäeval valvurivahetusega kaasa ka kuninga kaardivägi, keda saadab orkester, mis mängib traditsioonilisi sõjaväemarsse. Meile tundus, et sel päeval, kui meie Amalienborgis käisime, oli kuningas kodus, sest kõik oli suurejooneline. Liisbet imestas küll, et miks kuningas ei käi iga päev väljas, kui vahtkonna vahetus toimub, neid tervitamas ja kas ta tõesti ka sel päeval ei tule. No ei tulnud.

Kui me Amalienborgi jõudsime, oli sinna juba veidi rahvast kogunenud. Kuna oli kibekülma tuulega ilm, eeldasime meie, et ega masse ei tule ja ma saame rahulikult vaadata. Aga massid ikkagi tulid. Me polnud päris kindlad, kus me seisma peaks ja võtsime seega kohad sisse platsi keskel. Mõne aja pärast hakkas politsei sõbralikult suunama ka, et seiske kõik sinna platsi keskele musta joone taha. Meie nihutasimegi ennast kohe viisakalt täpselt musta joone taha. Aga aega veel oli ja rahvast muudkui tuli ja mida lähemale südapäev jõudis, seda jõulisemalt hakkas politsei rahvast joone taha suunama. Meie oma positsioonilt ei taganenud. Seega nägime me üsna hästi orkestrit marssimas ja ka kaardiväge tema järel.  Aga kuna mingil hetkel, kui orkester oli mööda läinud, lubati inimesed paleele lähemale mingi teise joone taha ja kõik jooksid ummisjalu sinna, siis me seda päris vahetust ikkagi ei läinud. Ajasime ennast kikivarvule ja upitasime, mis me upitasime, aga tõesti mitte midagi ei näinud. Otsustasime siiski tseremoonia lõpuni kohal olla. Jube külm oli ja mingi hetk hakkas rahvas laiali vajuma. Politsei käe all toimus järgmine liikumine teisel pool asuvale paleele lähemale ja nüüd saime ka meie üsna joone lähedale ning nägime mis seal toimus ja mis oli ilmselt toimunud ka teise maja ees. Ega midagi tohutult erilist polnud - ettekanded, tseremoniaalsed astumised ja liikumised Külmetasime veel ja vaatasime kõik lõpuni ära ning olime ikkagi rõõmsad, et me olime seda tseremooniat näinud.

Sellise väikese ampsu võtsime me siis Kopenhaageni lossidest, mis väärivad kindlasti palju suuremat tähelepanu.