Lihasööjad ja muidusööjad

Polegi vist veel kirjutanud sellest, et poznanlastel on natuke nagu oma keel ka, tegelikult Poznani murre. Üht sõna te juba teate - pyry on kartulid. Aga neil on neid oma sõnu ikkagi palju rohkem ja Croissanti muuseumi kodulehel on lausa muuseumi lühike tutvustus lisaks muudele keeltele ka poznani murdes. Poznani murre on tugevate saksa keele mõjutustega, AGA no kust on pärit sellised sõnad nagu kociamber (kass), kejter (koer) ja knipa (raamat)? Saksa keelest küll mitte. Näiteks poola keelne sõna sklep, mis on pood, tähendab poznani murdes hoopis keldrit. Mõelge, kui palju nalja selle sõnaga saada võib :D. Üks väga huvitav sõna on bimba, mis tähendab trammi :D. 
Öeldakse, et lisaks saksa mõjudele on poznani murdes palju arhaisme ehk siis sõnu, mis on vanast ajast jäänud. Ametlik poola keel on moderniseerunud ja kasutab uusi sõnu, aga poznani murdes on alles vanad väljendid.

Aga kuhu me veel jõudsime ja mis mainimist vääriks? Kohe otsapidi vanalinnas on kaubanduskeskus nimega Stary Browar ehk siis põhimõtteliselt Vana Õlletehas. Me nägime seda põgusalt ka oma esimesel Poznanis käigul. Seekord nägime veidi rohkem, sest saatsime lapsed sinna seniks, kui ise vanalinnatuuril käisime. See on väga äge hoone ja esmapilgul ei saa arugi, et sellel on tegelikult väga palju erinevaid soppe. Seal on väga mõnusalt kohe päriselt vana õlletehas kaasaegse ehituskunsti parimate leiutistega sümbioosis. Maja vaatama tasub kindlasti minna, kui sealkandis olete. Aga noh, ostlemise eesmärgil me seda kaubanduskeskust väga ei soovita. See on ääreni kalleid firmapoode täis, selliseid, kus meie mitte kunagi ei käi ja selliseid tavaliste inimeste poode seal põhimõtteliselt ei olegi. 
Küll aga on Poznanis veel mitu suurt kaubanduskeskust, mis on rohkem inimeste jaoks mõeldud. Mehis ja Lisete käisid ka ühes väga hiiglaslikus kaubanduskeskuses ringi vaatamas ja ostlemas, aga mis nimelises täpselt, seda peab nende endi käest küsima. 

Samal ajal, kui osa meie seltskonnast kaubanduskeskust väisas, käisime meie Liisbeti ja Meelisega Poznani Palmimajas. Liisbet armastab palme, mina muidugi ka, ja me polnud kunagi üheski palmimajas sees käinud, seega otsustasime, et teeme ära. Jõudsime palmimajja niimoodi, et meil oli veidi üle tunni aega kuni maja sulgemiseni. Mõtlesime, et kui me pikalt ei jokuta, siis saame selle tunniga hakkama, saimegi. Palmimajas oli üks marsruut, mida mööda minna ja nooled koguaeg näitasid, et nüüd sinna ja siis sinna ning senikaua, kui inimesed liikumissuunast kinni pidasid, oli kõik okei. 
Aga päris kõik siiski, ma ei tea, kas ei näinud nooli või ei mõistnud, et see on liikumissuund või olid lihtsalt mässajad ning trügisid kitsastes kohtades teistele vastu. Neid ma vaatasin altkulmu, et hmm, kas isegi see, kui kogu rahvas sulle vastu tuleb, ei tekita mõtet, et äkki sa oled valel liinil? Ja kitsaid kohti oli seal palju, sest see oli tõeline dzungel. Seal oli nii kõrgeid ja suuri taimi (ma igaks juhuks ei ütle, palme, sest need kõik kindlasti palmid polnud), et pea pidi päris päris kuklasse ajama, et neid vaadata. Ja kohati pidi taimede vahel isegi natuke kummardama või pugema, et läbi pääseda.
Ja kõik ei olnud üldse palmid ega vihmametsataimed, oli ka näiteks kaktuseid ja isegi selliseid suure tünni mõõtu kaktuseid. Me uudistasime mõnda taime veidi pikemalt, aga üldiselt hoidsime siiski tempot, et jõuaks ikka kõik üle vaadata. 

Üks ruum oli suuresti lihasööjate taimede päralt. No ametlikult on nad putuktoidulised, aga lihasööja taim kõlab nii hästi :). Ja seal oli isegi lett ja riiulite kaupa erinevas suuruses ja paari erinevat sorti lihasööjaid müügil. Ma kohe nägin, kui väga Liisbet endale ühte taimekest soovis ja ega ei jäänudki midagi üle, ta valis taime välja ja nüüd see rõõmustabki meid kodus. Käib agar jälgimine, kas taim on kellegi oma haardesse võtnud. 
Koju jõudes selgus, et Luise oleks endale ka väga lihasööjat taime tahtnud, aga no kes siis seda teadis. Mõtlesime küll korra, et äkki ta tahab, aga no Luisele enamasti ei meeldi asjad, mida meie talle kingiks valime.
Meie jäime aga palmimajas käiguga täitsa rahule ja olimegi juba viimases ruumis, kui valjuhääldajast hakati märku andma, et peagi palmimaja suletakse. Kui te olete taimehuvilised ja tahate dzunglikogemust saada, siis soovitame, see on üks korralik palmimaja.

Koht, kus tasub ka kindlasti ringi vaadata ja kus paljud seda teevadki on Malta järv. See asub loomaaia läheduses ja kujutab endast suurt rekreatsiooniala. Oli näha, et järvel tegeletakse sõudmisspordiga, kogu vastav atribuutika oli ülesseatud. Lisaks oli järve kaldal kaks suusahüppemäge ja spa. Sai rattaga sõita ja sai jalutada, oli laste mänguväljak. Lisaks sai seal ka praegusel ajal pobisõitu harrastada ja seda tehtiugi üsna aktiivselt. Tõenäoliselt saab seal veidi soojemal ajal ka ujuda. Poola on üleüldse selline maa, kus enamikes linnades on suurt tähelepanu pööratud sellele, et oleks kohti, kus saab tervisespordiga tegeleda ja liikuda. Ja inimesed liiguvadki. Osad teevad konkreetslet sporti, aga suurem osa lihtsalt liigub ja naudib seltskonda. 
Malta järve äärde saab linnapoolt sõita ka vanaaegse rongiga vististi kitsarööpmelisel raudteel. Ma uurisin seda varianti, sest see tundus tore mõte, et rongiga loomaaeda sõita, aga selle rongi peatus oli meist nii kaugel, et kõige pealt oleks pidanud mõtlema, et kuidas me peatusesse saame ja seega jätsin selle rongi mõtte kõrvale. 
Meie majutus oli taaskord vanalinna äärel ja no seal oli küll parkimisega probleeme. Parkida sai tänava äärtes ja no seal lihtsalt polnd ruumi. Kui me esimesel päeval Poznani saabudes, leidsime rõõmusalt hõisates kõrvaltänavasse parkimiskoha, siis me oma autot enne ära sõitmist ei liigutanudki. käisime valdavalt jala ja pikad otsad tegime Boltiga. Viimane osutus üpris tänuväärseks, kuna see ei maksnud palju, tuli kiiresti ja rohkelt oli saadaval ka neid taksosid, kuhu me mahtusime viiekesi peal. Julgen sellist liiklemisviisi soovitada küll.

Seal samas Malta järve ääres juhtusime me einestama India restorani. Me tulime loomaaiast ja kõhud olid tühjad ning see restoran tundus lähikonnas parim valik olevat. Vau, ma pole iial, nii suures, nii viirukilõhnalises ja nii indialikus söögikohas käinud. 
See koht oli tõesti suur, aga vaatamata sellele oli see ka üsna täis. Et meie saime laua üsna välisukse lähedal siis me saime ka järge pidada, kui pikk on parajasti ootajate järjekord. Oodati nii lauda istumiseks kui ka toitu kaasavõtmiseks. Mehise abiga said meil söögid tellitud, sest tema on selles köögis oluliselt rohkem kodus kui meie. Ja no oehhh, kõik erakordselt maistev, sõime ja jälle natuke ägisesime. 

Loomulikult toitsime me Poznanis ka oma rameni armastust. Ja mmmm, kui  head need ramenid olid. Otsisin ramenikoha googlist välja, läksime kohale ja astusime uksest sisse. Oleks justkui kohe tahtnud välja ka astuda, sest me ei saanud täpselt aru, kas sisenesime valest uksest või mis, aga sattusime kitsasse koridori, kust avanes uks väikesesse kööki ja teine uks mingisse abiruumi. Kohe tõttas üks ettekandja ka vastu ja juhatas meid sealt alalt ära ning viis terassile majade vahelisse sisehoovi. Veidi piinlik oli, et me niimoodi valest kohast sisse trügisime, aga mida kauem me seal istusime, seda enam hakkasin ma mõistma, et see oligi õige käik ja mingit teist teed ei paistnudki olevat. Vaatatamata üsna kummalisele sissepääsule, olid seal ramenid taaskord imeliselt head ja atmosfäär nii mõnus.. 

Kui veel paari huvitavat söögielamust mainida, siis Lisete, kes on meil suur beeftartari sõber, sai esimest korda tartari juba saiale määrituna ja mitte lihtsalt saiale, vaid saiale, mis nägi välja, kui oleks see äärest näritud:D. Mehis sõi hapsukapsasuppi, mis on üks poola rahvusköögi tavaline esindaja, aga püreesupina. 

Poznanist tagasiteel põikasime veel Torunist läbi, sest Mehis polnud seal käinud ja tahtis hea meelega läbi hüpata. Hüppasime. Torun oli ikka sama linn kui novembri kõleduses. Rahvast oli võibolla veidike rohkem, aga mitte hullusti, sest tundus, et enamus majowkalised olid vist juba koju sõitnud. Kõik väravad ja tornid olid endiselt alles. Korraks tekkis tunne, et kuhu see Toruni väike lohe on kadunud, aga leidsime ka selle. Käisime ringi ja vaatasime ringi ning Mehis täiendas oma piparkoogitoodete varusid. Mäletate ju küll, Torun, see on see piparkoogi linn:).