Kui põnevaks ja rikkaks laupäev saab...

Meil oli vahepeal rõõm vastu võtta tervelt kaks satsi sõpru Eestist. Esimesena tulid Põhja-Poolat avastama ja seal hulgas paariks päevaks meie juurde Airi ja Valjo perega. Ning kui me neile siis ühel hommikul head aega ütlesime, saabusid juba samal õhtul Ruth ja Eha. Kokku sai sellest üks väga äge karussell-nädal, mil meie püüdsime külalistele näidata kõike, mille pärast me ise Gdanski ja Trojmiastot väga armastame. Imelikul kombel selliseid kordusetendusi, et oot siin me juba olime, sai palju vähem, kui ma arvasin.

Esiteks oli muidugi nii tore kõiki näha ja kuulda, kuidas neil läheb ning muidugi Naiskodukaitse uudiseid ja muid uudiseid arutada. Mitte et me poleks üldiselt kursis, kuidas elu kodus on, aga pikemalt koos viibides tuleb hoopis rohkem asju meelde, mida küsida ja millest rääkida. 
Kuna mõlemad ekipaažid võtsid aega ja külastasid tuleku teel ka juba põnevaid kohti, siis oli muidugi ekstra huvitav kuulda, kus nad käisid, mida nägid ja mida arvasid. Ma muidugi teadsin, et Hundikoobas ja Mamerki punkrid on väärt külastamist ning oi kui palju kordi ma olen neid uurinud ja plaani pidanud, et äkki nüüd jõuame meie ka sinna, aga no ei ole jõudnud. Küll aga käisid sealt tulles läbi mõlemad reisiseltskonnad, kes kiitsid kogetut igati. Ma loodan, et see meie kord Hundikoopasse piiluda pole ka siiski kaugel. 
Tagasiteel käisid mõlemad ekipaažid nii oma huvist kui ka meie tungival soovitusel läbi Malborki lossist, millest ma olen blogis korduvalt kirjutanud. Ühe kamba osas sain ma ka tagasisidet, et Malborkis meeldis neile väga ja kogu perel oli põnev. 

Kahel seltskonnal olid reisile natuke erinevad lähenemised, mis tegi minu jaoks asja veelgi põnevamaks, sest see tähendas ikkagi mõnel määral ka erinevaid kohti, kus käia. Esimestel saabujatel (või vähemalt ühel pereliikmel) olid mõningad mõtted, kuhu minna ja kuhu pigem mitte ja ma tegin selle põhjal sellise soovitusliku kava igaks päevaks (mis küll lõpuks osutus üsna paindlikuks). Teised saabujad ütlesid kohe, et nad tee peal vaatavad ise, kus käia ja mida näha, aga Gdanskis oleku aja võiksime meie sisustada oma parema äranägemise järgi. Et nad soovivad näha absoluutselt kõike, mis selle ajaga võimalik ja teeme ikka tiheda programmi. Mulle sobis igat pidi. Et teil ka põnev oleks, siis ma panen mõlema grupi tegemised siia ka kirja, või no eelkõige on see mulle endale põnev:D.

Turismigrupp nr 1
6 liiget + sõltuvalt ajast 1-3 isehakanud giidi

Kolmapäev
Kell 20.36 saabub perekond Gdanski poola muusika ja lehvivate lippude saatel. Tervitasime, rõõmustasime, sõime, ajasime juttu ja oligi magama mineku aeg käes. 

Neljapäev
Esimesena oli programmis Gdanski vanalinna külastus. Vaatasime üle pika turu, Neptuni purskkaevu, Mariacka tänava, kuldse ja rohelise värava ning kõik muu, mis aga rohkem vaatamist väärt oli. Keset suve oli ühtäkki nii külm tuul, et kiiksasime korduvalt suveniiripoe akende poole, et äkki saab lastele Lech Walesa või Kopernikuse pildiga pusa või muu soojema asja soetada :D, et külm kedagi ära ei võtaks. Julgemad otsustasid vaaterattale minna ja need, kellele nii väga ei meeldi kõrgel vaaterattal tuule käes kõikuda, jäid alla jalutama. 
Tuvastasime, et vaaterattal ollakse tervelt 15 minutit. Kuna mulle vaaterattad pigem ei meeldi, aga koos perekonnaga olen ma ikka ühel ja teisel vaaterattal pidanud käima, ja ma tean, kuidas ma seal liiga palju ringi vaadata ei julge, vaid pigem hoian kramplikult kusagilt postist kinni ja mõtlen, et palun et ta läheks nüüd juba alla ja palun et ta enam uut tiiru ei teeks, siis 15 minutit tundus minu jaoks üsna hirmus katsumus. Aga mina muidugi vaaterattale ei läinud ka. Ja ma olin selle otsuse üle väga rõõmus, kui need, kes käisid, pärast rääkisid, et üleval ikkagi kõigutas tuntavalt ja oleks tahtnud varem alla saada.
Juhtus aga see, et samal ajal, kui vaateratas oma ringe tegi ja meie ülejäänud seltskonnaga jõudsime juba pika tiiruga teisele poole jõge jalutada ning poolt kampa otse teisel kaldal oodata, tõsteti lähim sild üles. Vanalinnas on jõe kohal lausa mitu ülestõstetavat silda, mis on all või üleval, vastavalt oma graafikule. Kui sillad on all, saavad jalakäiad neist üle kõndida, ja kui sillad on üleval, saavad laevad mööda jõge sõita. Nii saime me kätte ka koos korraliku rahvahulgaga kaldal konutamise ja minutite lugemise kogemuse. Konkreetselt see sild, mida meie ootasime, vahetas oma asendit iga poole tunni tagant. Aga lõpuks langes sild aeglaselt-aeglaselt alla ja kogu rahvas läks liikuma. Tulid ka meie kambalised.

Võtsime vahepeal väikese eine ja siis otsustasime sammud seada Gora Gradowale. Tundus hea mõte läbi põigata ka pearaudteejamast, mis on seest nagu raudteejaam ikka, aga väljast tõeline vaatamsiväärsus. Ma polnud ammu Gora Gradowal käinud ja sestap vedasin ma oma kaaslased rappa ehk siis takistuseks sai raudteeületus. Kindel oli see, et Gora Gradowa on teisel pool arvutuid rööpapaare ning proovisime, mis me proovisime mitmelt poolt ülekäiku või raudteealust tunnelit leida, aga no õiget käiku siiski ei avastanud. 
Ja siis tuli üks noormees ja uuris, mis me seal otsime, ning temast saigi päeva päästja. Ta ei olnud isegi gdansklane ja polnud isegi päris kindel, kus otsitav koht on. Aga ta rääkis igati mõistetavat inglise keelt ja hakkas algul selgitama, kuidas ta arvab, et võiks Gora Gradowale saada, aga pakkus siis, et näitab meile õige tee ise kätte. See oli temast nii kena, et me olime lausa natuke hämmastnud sellisest lahkusest. Ja ta vedaski meid läbi maapealsete ja maa-aluste käikude, otsides igal tasandivahetusel üles ka lifti, millega sai see minna, kes parajasti lapsekäru lükkas. Ja ühel hetkel väljusime me taas päikese kätte ning noormees osutas, et nüüd tuleb tema arvates sinna poole minna. Jah, muidugi tuli nüüd sinna poole minna, seda kohta ma juba teadsin. Tänasime abivalmis noormeest ja kahetsesime, et meil polnud mõnd eesti maiust juhuslikult kotis, et talle teo väärilisemalt aitäh öelda.

Aga ma võin rõõmsalt öelda, et täna, nii kaks nädalat hiljem, oli mul võimalus see heategu edasi anda. Tulin hommikul parajasti Liisbeti koolist koju. Jalutasin mööda tänavat ja kuulasin mõnuga audioraamatut Kreekast. Nägin küll, et üks proua käib nõutult ringi, aga ikkagi olin algul kohkunud kui ta minuga poola keeles rääkima hakkas. Mul juhtub see tegelikult alati, et ma kohkun. Sest ma ei eelda, et inimesed mind tänaval kõnetavad ja siis mul kaob see jutu algus ära enne, kui ma lainele saan. Panin oma Kreeka lood pausile ja küsisin üle, mida proua tahab. Proua tahtis leida bussipeatust, kust läheb buss nr 148, et sõita sellega Nowy Porti. Ahah, mina ju busse väga ei kasuta ja neid liine ei tea. Esimene mõte oli, et ütlen talle, et vabandust ma ei tea ja poola keelt ma ka ei räägi, aga mul tuli kohe see abivalmis noormees meelde ja mõtlesin, et kuidas ma siis proua abita jätan. Tegin mapsi lahti ja vaatasin, kus see õige bussipeatus on, sest ühel ristmikul tavaliselt mitu peatust ja no võta sa kinni, milline see õige on. Vaatan ja ahhaa, õige peatus, kust just see nr 148 buss väljub, on teise pool auto-, trammi- ja autoteed. Ma ei oska öelda, et mine üle tee. Näitasin siis käega, et vot seal pool on bussipeatus. Tädi oli umbusklik ja ütles, et seal ikka ei saa olla, sest seal on hoopis trammipeatus. Nojah, vahepeal ongi trammipeatus ja siis sealt edasi üle järgmise auotee oli tegelikult bussipeatus. Ma püüdsin ikka selgitada, et seal ja seal ning osutasin aktiivselt käega üle tee. Näitasin talle googlist ka, et kui ta mind ei usu, siis äkki seda, aga tundus, et mapsist sai ta veelgi vähem aru. 
Proua ütles veel kord umbuslikult, et seal ei saa õige peatus olla, sest see buss läheb siit tänavalt ja keerab paremale, aga mina püüdsin teda vastassuunda ehk siis vasakule saata. Egas muud, kui kõndsiin koos temaga paremal oleva bussipeatuse juurde ja veendusime koos, et sealt ei välju bussi nr 148. Kõik seda peatust läbivad bussid on nimelt peatuse sildil kirjas. Üks naine ootas seal peatuses bussi ka ja proua küsis tema käest veel üle, kas sealt peatusest siis tõesti õiget bussi ei lähe ja no ei läinud ning naine ka ei teadnud, kust otsitav buss väljub. Ma nägin tõesti vaeva, et proua oleks nõus koos minuga üle tee tulema, sest ma ei oska öelda, tule minu järgi või et läheme üle tee. Nii ma siis pomisesin vaheldumisi sõnu idziemy ja widziemy ehk läheme ja näeme. Proua ise ka muudkui rääkis midagi, noh sain aru, et ta oli nördinud, et liine muudkui muudetakse, aga muust küll aru ei saanud. Igal juhul oli ta siiski nõus minu kannul kõndima ja läksimegi üle tee selle õige peatuse juurde, kust buss hoopis teisele poole sõitis, kui ta proua arvates oleks pidanud sõitma. Näitasin prouale, et näe, siin on õige bussi number kirjas ja on kirjas ka, et see sõidab soovitud kohta ehk Nowy porti. Proua hakkas peaaegu uskuma, et see võib tõesti õige koht olla, aga igaks juhuks küsis veel teistelt bussiootajatelt üle ning kui need ka kinnitasid, et see on tõesti õige peatus, jäigi proua sinna teistega jutlema ja bussi ootama. Mina läksin rõõmsalt edasi kodu poole. Korraga meenus mulle, et mul oli ju kotis poest ostetud jäätis, mille olin mõelnud kiiresti külmkappi toimetada. Aga sellegi poolest tundsin ma ennast nagu kangelane, pidin ikka korralikult peale suruma, aga heategu sai tehtud:).

Ja nüüd tagasi külaliste seikluste juurde.
Siis käisimegi Gora Gradowal. Vaatasime grotid ka üle. Kahjuks oli seal ikka kogu info ainult poola keeles. Vaatasime ka Milleniumi risti juurest alla linna peale. Mulle ikka väga meeldib sealt avanev panoraam. Nagu ma ütlesin, polnud ma ammu Gora Gradowal käinud ja seda enam oli äge tõdeda, et vahepeal on tekkinud uusi kohti, mille ma linnale vaadates ära tunnen, et ahhaa, see seal on ju see maja või torn või kraana.
Lõpetasime õhtu Sopotis. Mõõtsime taldadega Euroopa pikimat puidust muuli, jalutasime Monciakil, piidlesime Kõverat maja ja tervitasime karu Vojtekit. Otse loomulikult ei saanud me mööda ka soolapurskkaevudest ja lehmakommipoest. 
Korda läks ka üks oluline missioon ehk mitte kogemata sisse astuda Sinisesse Puudlisse. Õnneks me seda seekord ei teinud, olime Meelisega selle üle päris rõõmsad. Küll aga õhtustasime me ühes täiesti senikülastamata söögikohas nimega Browar Miejski Sopot. Valisime põhjalikult ja igaüks leidiski endale õnneks miskit meelepärast süüa. 
Kõige naljakam toidukogemus oli see, et üks noortest külalistest võttis söögiks saiaklimbid (ma ei tea, kuidas neid paremini kutsuda, sest mulle meenutavad need just selliseid saiaklimpe - natuke pehmed ja vetruvad, aga siiski mitte sai). Kui kõik juba rõõmsalt ja isukalt oma toitu mekkisid, hakkasime muljeid vahetama, kuidas kellelegi tema toit maitseb. Noormees siis arvas, et tema roog on muidu igati hea, aga kartulid on kuidagi imelikult pehmed. Kui selgeks sai, et need polegi kartulid, vaid on klimbid, siis ta ütles, et no siis on hoopis teine asi ja sõi isukalt edasi. 
Mina muideks võtsin hanetäidisega pierogid seenekastmega ja no julgen soovitada, maitsesid väga hääd.
See oli tegelikult üks nii äge õhtu - lihtsalt naudid head sööki ja head jooki ning eelkõige parimat seltskonda. Õhkkond on mõnus. Väljas oli küll suveõhtu kohta üsna karge, aga meie välilaua kohal olid soojuskiirgurid ja olemine oli päris soe. Kiiret ei olnud kuhugi - istusime, tegime nalja ja siis veel natuke nalja. Proovisin ära ka baski juustukoogi, mida ma olen sellest ajast peale püüdnud menüüdest leida, kui poola keele õpetaja ütles, et see on üks isevärki soolane kook, mis on tõelisel juustukoogimaal Poolas järjest popim ja popim. See oli üks äraütlemata maitsev kook, mitte siiski soolane, aga kindlasti mitte ka magus. Seda maitset on üsna keeruline kirjeldada, sest kui ma ütlen, et polnud ei soolane ega magus, siis pidi see ju mage olema, aga no ei olnud :D. 

Reede
Reedel käisid kallid külalised kahjuks küll taaskord ilma meieta Heli poolsaart avastamas ja nad jäid selle käiguga väga rahule. Sain ainult kuulata ja õhata, sest kõik need kohad, kus nad käisid, ongi need samad, kuhu meiegi oleme ammu ihanud minna - hülgla (osutus põnevaks ja nunnuks ja nägi mõnusalt lähedalt hülgeid), sõjamuuseum (see muideks väga head muljet ei jätnud, veidi segane mitmete piletitega süsteem ja eriti ei saanud aru, kus ja mida vaadata), liblikamaja (see oli ekstranunnu olnud) ja muidugi imelise päikeselise ning lõpuks ometi sooja ilmaga kogu Heli poolsaar ise. 
Kui nad tagasi jõudsid käisime me Gdanski kõige ilusamas pargis tsistertslaste jälgi otsimas, muidugi Oliwa pargis. Ja vaatasime väljast Gdanski kõige vanemat kirikut ja ühtlasi Gdanski kõige vanemat hoonet - Oliwa katedraali. Plaan oli küll katedraali sisse ka minna, aga kuna see plaan oli teiseks päevaks, siis polnud ma kursis reedeste missaaegadega ja kui meie Oliwas olime, käiski parajasti missa. Missa ega kontserdite ajal ei ole turistid kirikut kaema oodatud. Aga ega õige turist ei lase ennast sellest häirida ja kõige uljam meie seast käis siiski keset missat ka kirikus ära. Eks sai ju kaugelt tuldud ka ja no ma võin öelda, et turistide puhul võib ühe silma ikkagi kinni pigistada :D.
Võtsime meie naaberkebabikohast õhtusöögiks kebabi. Ma ilmselt polegi rääkinud, et meie kõrvalmajas on ärid suvehakul veidi muutunud. Ühte toidupoodi pole enam ja itaalia söögikoht läks kinni ning juba nädal või kaks hiljem avati seal uus kebabi koht. Tänaseks oleme me sealt ikkagi juba nii palju kebabi ostnud, et nii tihti ei tohi osta, muidu läheb isu ära. Kebab on seal hea ja nad räägivad kenasti inglise keelt ka, ehkki mina püüan harjutamise mõttes alati püüdlikult poola keeles tellida. Kebabimeistrid on väga sõbralikud ja keeravad kebabe kiiresti, aga esialgu on nad hädas, või no aeglased, oma kassasüsteemiga. Vahel peab mitu korda ütlema, mida sa soovid, mis lihaga ja mis kastmega ja kui suurt, sest nad lihtsalt ei jõua arvutist nii kiiresti üles leida neid õigeid asju. Aga no saime kõik tellitud ja saime ka kõik omavahel ära jagatud ning maitses järjekordselt väga mõnusalt. 

Peale kebabi tundus igati mõnus üks jalutuskäik randa teha ja nii me käisimegi nö meie rannas. Meie rand on see rand, mis meie tänava lõpus on (sissepääs nr 63) ja muud rannad on siis teised rannad. Valjo tegi päeva teise julgustüki ja käis ning kastis ennast üle pea kaela merevette. No meie vaatasime seda dressipluusides ja jopedes pealt ning innustasime teda kaldalt. Päeva esimene julgustükk oli olnud see, et ta võttis kebabi terava kastmega ja seda, et see tõesti ikka terav oli, detailidesse laskumata, oli ta näost näha. Aga suvi ongi ju seiklus - kebabid peavadki vürtsised olema ja vesi kärekülm :D. Hea küll, seda viimast siiski ei pea. 
Laupäev
Hommikul alustasid kallid külalised tagasiteed koju, võttes selleks siiski mõnusalt mitu päeva ja põigates veelgi läbi põnevatest kohtadest. 
Aitäh, armsad sõbrad, et te võtside vaevaks tulla ja andsite võimaluse teile meie elus nii tähtsaks saanud kohti näidata. Oli väga vahva! 
Meie aga võtsime tolmuimeja ja tõmbasime maja üle ning võtsime samal õhtul vastu järgmised sõbrad Eestist.
Järgneb...