Lechia Gdansk! Lechia Gdansk!

Me oleme tegelikult üsna väikesed jalka vaatajad. Või siis võibolla tavalised ehk need, kes vaatavad jalgpalli väga suure huviga siis, kui on MM või EM käimas ja muul ajal toimuvast ehk klubi- ja koondisemängudest ei tea me midagi.
Ma olen muidugi kursis olnud, et Gdanskil on oma jalgpalliklubi ja selle nimi on Lechia, sest kui sa siin natukenegi olnud oled, siis üsna võimatu Lechiast puudutamata jääda. Näiteks võib Lechia nime näha üsna paljudel graffititel ja ma tean ka, kus asub Lechia fännikraami pood. Reedel lehvisid linnas vähemalt ühel alleel pikalt tänavapostide küljes Lechia lipud. See muidugi meenutas kodust Raplat, kus mängupäeval kogu linn Avise punasesse mähkub ja korvpallile kaasa elab.
Mängu sattusime aga vaatama me sellepärast, et sel nädalal on meil külas minu vend Mehis ja tema on küll jalkafänn. Ta uuris kohe välja, et ets kae Lechial ongi just tema siinolemise ajal mäng ning pakkus välja, et lähme õige seda vaatama. 
Meie muidugi olime nõus, sest esiteks ega me jalka vastased pole. Teiseks me tahame Poolas võimalikult palju kohalikke kogemusi saada. Ja kolmandaks see mäng toimus Polsat Arenal ehk sellel suurel staadionil, millest me iga päev mitu korda mööda sõidame ja kuhu me oleme tahtnud sattuda. 

Mõeldud ja peaaegu tehtud! Kui te mäletate meie varasemaid kogemusi ja mõtlete, et kui me oleme Poolas nüüdseks midagi õppinud, siis on see see, et osta alati piletid ette ära, aga ohhh, see pole päris tõsi. Mul oli küll väga tugev kahtlus hinges, et mängupiletid tuleb ette soetada, aga no läks nagu läks. 
Plaanisime siiski piletid kohapealt osta ja läksime piisavalt varakult kohale, enda arvates. Sõitsime parklasse ja esimesena tekitas segadust parkimissüsteem. Tegu oli justkui tasulise parklaga, AGA läheduses olevad parkimisautomaadid olid musta kilega kinni kaetud. Kas see võis tähendada, et praegu on parkimine tasuta? Meelis küsis igaks juhuks kelleltki, kes osutas kaugemale, et seal on automaat ja saab maksta. Meelis läks siis sinna kaugemale ja seal olid ka automaadid kilesse mässitud. Ta küsis uuesti, et kuidas ikkagi maksta saab ja talle osutati käega, et näed seda kollases tüüpi seal eemal parklas, tema korradlab meil siin parkimist ja teab, mine küsi tema käest. Hea huumor oli see, et see, kellele osutuati, oli minu vend oma kollases jopes:D.
Kolmandal küsimise katsel öeldi Meelisele, et parkida saab äpiga ja see oli siis lõpuks ka tõsi ja saime pargitud.

Siis me hakkasime ümber staadioni ringi tegema eeldades, et mõne sissepääsu juures on ka piletimüük. Ühes kohas jälle küsisime, et kummale poole me minema peaks, et piletit saada, no näidati käega, et pange ikka samas suunas edasi. Ühel hetkel olime me hiiglaslikule staadionile ringi peale teinud ja ei mingit piletimüüki. Küsisime uuesti ja nüüd näidati käega sinna, kust me just tulime. 
Siis märkasime, et mingi järjekord on eemal staadionitreppidest all pool. Küsisime ühe sissepääsu juures olevalt turvamehelt, et kas äkki seal all müüakse pileteid ja ta vastas, et ei-ei ning osutas uuesti sinna, kust me tulime. Meie aga otsustasime ikkagi vaadata, et mis järjekord seal all on ja ohhoo, see oligi üks päris pikk piletisaba.
Kohal oli ka üpris arvestatav hulk politseiekipaaže ja maskides ning kilpidega varustatud politsenikke. See tekitas ka veidi ärevust nagu oleks alust arvata, et kindlasti läheb mölluks.
Võtsime aga järjekorda. See liikus üliaeglaselt või no alguses peaaegu, et ei liikunudki, mis andis meile võimaluse ümbrust ja saabuvaid inimesi vaadata. Ehkki me olime mõelnud, et kui palju inimesi ikka tuleb 1. liiga mängule, kus vastamisi liiga hetke esimene ehk Lechia Gdansk ja viimane ehk Zagłębie Sosnowiec, siis neid ikka tuli ja tuli. Ja tuli. Ja tuli veel.
Suurem osa tulijatest olid silmnähtavalt rõõmsad ja kandsid Lechia sümboolikat. Need, kellega koos me järjekorras olime, olid ka rõõmsad aga mida edasi kell tiksus, seda enam tekkis neis ka närvilisuse märke. Ja ehkki meie ikkagi nihkusime teosammul piletikassa poole, siis järjekord oli koguaeg sama pikk ehk siis pidevalt tuli sappa uusi ootajaid. 

Tõsi on, et piletikassal oli lahti ka ainult kolm luuki, oleks võinud olla ka kolmteist, aga aega võttis seal hoopis teine ja minu jaoks üllatav asi. Mehis oskas ette aimata, et piletiostjatelt võidakse küsida dokumenti. Poola jalgpalli fännid olla tuntud liigse vägivalla poolest ja seega on võimalik, et kõik mängule tulnud pannakse nimeliselt kirja. Nagu lõpuks kassa juurde jõudes selgus, siis nii oligi. Aega tõesti võttiski see, et kõik piletiostjad registreeriti dokumendi järgi ehk siis trükiti käsitsi sisse igaühe nimi ja isikukood, ma arvan, sest ega ma tegelikult ei näinud, mis andmed sisse löödi. 
Aga kui meil piletid käes, kiirustasime hop-hop staadioni poole ja meist jäi veel maha ikka sama pikk järjekord nagu ta koguaeg olnud oli. Täpselt siis, kui me sissepääsu poole tormasime läks mölluks ja muusika hakkas mürtsuma ehk siis mõistsime, et nüüd tuli värav. Saime istuma, kui esimest poolaega oli veel umbes 15 minutit, asi seegi. Ja ega mul tegelikult kaotatud minutitest kahju polnudki, kuna mina tahtsingi ju eelkõige kogemust nautida ja staadionit vaadata jmt. 

Ja vaadata seal tõepoolest oli. Staadion oli lahmakas, aga tegelikult isegi veidi väiksem, kui see väljast vaadates ja minu kujutluses näis. Oli soe õhtu, õhk oli elevusest paks ja läbi katuseava paistis pisike kuusirp. Jah, staadionil käis mäng, jah löödi veel kolm väravat, jah, ma ei näinud ühegi löömist :D. Ma vaatasin ikkagi mängu ka, aga suurema osa ajast ma vaatasin Lechia fännisektorit ja ka neid fänne, kes polnud konkreetselt fännialal. 
See oli nii äge, kuidas nö ametlikke fänne oli ikkagi tuhandetes, ma arvan, ja neil oli oma ergutaja ja oma bänd ja trumm mürtsus lihtsalt kogu mängu ja laul ning hõikumine ei peatunud hetkekski. See õhtu oli neile korraliku trenni eest, ma arvan, sest ooo, kui palju nad ühes taktis vehkisid ja kui sageli nad püsti hüppasid. Kui värav tuli, haaras kogu staadion oma Lechia sallid ja keerutas nendega hullunult. 
Mulle tundus üsna pikalt, et kas tõesti vastasmeeskonda ei tulnud mitte keegi ergutama. Vastastribüünil küll istusid mõned inimesed, aga vaikselt ja ilma igasuguseid emotsioone näitamata. Need ei saanud ju ometi fännid olla? Kaugelt tundus, et need võivad isegi lihtsalt nukud olla, mis on sinna tribüüni täiteks pandud. Aga seda, et need ei olnud nukud, oli mängu lõpu poole ühel hetkel kuulda, sest nad siiski hõikasid ka midagi paar korda. 
Kuulates, milline mürgel Lechia fännide seas katkematult käis, mõtlesin ma, et appi, aga kui teisel võistkonnal on vahel sama palju ja sama häälekaid fänne, milline kõrvulukustav hullus see siis on?

Aga see kõik oli siiski superäge kogemus ning plaksutasime ja hüppasime ka püsti nii kuis jaksasime. Õhkkond oli ääretult positiivne ja rõõm oli näha, kui hingestunult inimesed kaasa elasid.

Väike huumor ka, et oleme ikka imestanud, et enamik inimesi meie kandis, noored pea saja protsendiliselt, kannavad siin musti jopesid. Et miks selline must ja morn valik, kui on ometi olemas nii palju muid ja rõõmsaid värve. Aga vaadates nüüd seda fänniväge, kes ka olid kui üks mees mustades jopedes, sain ma aru küll, et see ei ole üldse imelik, et kõik inimesed tänaval kannavad musta värvi jopesid, nad on lihtsalt Lechia fännid:D. 

Igaks juhuks mainin ka, et mäng lõppes seisuga 4:0 Lechia kasuks.

Et ise natuke asjast aru saada, püüdsin ka Lechia ajaloos veidi kaevata. Et näiteks mida see Lechia tähendab. Kuna tõlge ei anna Lechiale mingit vastet, siis Mehis pakkus, et äkki see ongi nimi nagu Tallinna Kalev näiteks. Ja no me ju kõik teame ka, et Lech on Poolas pop mehe nimi. Kaevasin, mis ma kaevasin ja näibki nii, et Lechia on tõesti nagu Kalev. Lech on üks mehine nimi ja Lechi nimelist kuningat peetakse ka Poola riigi asutajaks. 
Huvitav on ka see, ja ma loodan, et ma nüüd puusse ei pane, aga no kui panen, siis küll ma teinekord parandan, et Lechia Gdansk peab ennast eelmise sajandi alguses tegutsenud Lechia Lvivi jalgpalliklubi järeltulijaks. Kantakse nii selle klubi nime kui värve. 
See teeb aga Lechia Gdanskist Poola kõige vanema jalgpalliklubi, sest Lechia Lviv asutati juba 1903. aastal. Kuna mina Poolast ühtki Lvivi ei leidnud, siis ma usun, et see klubi tegutses tänasel Ukraina alal, mis on aegajalt olnud ka Poola osa. 
Lechia Gdanski nime all asutati või taasasutati klubi 1945. aastal, kui sõda läbi sai. Põhjuseid miks ennast Lechia Lvivi õigusjärglaseks arvati ja kummardusena esimesele Lechiale ka klubi värvideks roheline ja valge valiti oli mitu. Lechia Gdanski asutajate hulgas oli juhtiv roll mitmetel Gdanski Tehnikaülikooliga seotud inimestel, kes enne sõda olid olnud õppejõududeks Lvivi ülikoolis. Ka oli vähemalt üks Gdanski Lechia mängija varem Lechia Lvivis mänginud ja Gdanski Lechia treener oli ka varem ise Lvivis mänginud. Ma loodan, et ma sain sellest segasest loost õigesti aru. Aga jah, klubi ajaloos näib ka palju esialgu veel tühje lünkasid olevat. Õnneks on inimesi, kellel on huvi uurida ja nii saab ka vast kogu Lechia Gdanski ajalugu taastatud.

Kokkuvõttes ütlen ma, et meile meeldis mängukogemus väga ja ma arvan, et võiks veelgi mõnda mängu vaatama minna. Aga no siis võiks piletid ikka ette osta :D.