Kilu suured sõidud

Tegelikult juhtus see juba pea kolm nädalat tagasi, kui ühel esmaspäevahommikul Gdanskis tavapärast parempööret tehes nägin keset pööret, et kohe-kohe ootab mind ees tupik. Ootaski. Kuna enamik juhte vist ka uuest liiklusmuudatusest midagi ei teadnud, siis tekkis tohutu segadus. 
Enamus püüdsid enne tupikut vasakpöörde teha ja suurte majade vahele, minna. Mina siis tegin ka nii, sest arvasin, et kuskilt ju ikka saab uuesti reele või siis teele :D . Oh häda, hiljem ka kaardi pealt uurides selgus, et just selles alas on terve bloki ja paari ulatuses tänavad, mis kuhugi ei vii ehk ainult tupiktänavad. Mis seal ikka nokerdasin ennast selles tohuvabohus samale tänavale tagasi, kust ma tulin, aga ninaga teise suunda ja hakkasin ümbersõitu otsima. Navid ei tahtnud tunnistada, et tavapärast ringi pidi ei saa ja seega ei pakkunud nad mulle ka mingeid altervnatiive peale selle, et pööra tagasi ja mine ikka sealt, kus alati. Kuna kõik vasakule läinud, tahtsid nüüd jälle liiklusvoogu saada ja lisaks olid seal need, kes tupikust midagi ei teadnud ja tahtsid vasakule ja ühesõnaga see kõik oli üks autosupp ja tohutu aeglane venimine.

Ja siis ma olingi tundmatul teel. Lihtsalt klammerdusin teistele sappa ja vaatasin silmad pärani märke ning püüdisn õigele poole ehk siis Lisete kooli poole hoida. Korra pöörasin liiga vara ära ka ja sattusin kaubanduskeskusesse viivale ringile, mis muidu oli tavaline üherealine ring, aga nüüd oli seal kaks rida ja igast suunast pressiti peale ka veel. Sain ka sealt õnnelikult välja ja tagasi teele. Ja saime ühel hetkel ka Lisete kooli lähedal Lisete maha pandud. Algas uus missioon, et kuidas nüüd Liisbet kooli viia. Peale väga-väga-väga pikka venimist ja närvikulu selgus, et Liisbeti juurde sai tavapärast teed pidi, aga tänu üllatuslikele liiklusmuudatustele tekkinud segadusele võttis see sõit 50 minutit tavapärase 10 minuti asemel. Liisbet jäi sel päeval esimest korda kooli hiljaks. Õnneks mitte palju, aga ta tundis ennast siiski päris kehvasti.

Koju jõudes hakkasin kohe kaarti uurima, et kuidas lapsed koolist kätte saada. Vaatasin kõik kenasti valmis ja ettevalmistatud plaan toimis ning lapsed said koju. Teisipäeval oli juba uut plaani vaja, sest siis oli vaja ringi teistpidi sõita. Vaatasin jälle plaani valmis ja no lapsed said kooli ja koju. Pöörasin küll korra valesti kuskile majade vahele, aga sain tagasi teele ja polnud hullu. Nüüdseks olen seal majade vahel juba mitu korda käinud ja millegi pärast tundub vahel ikka, et see on see õige koht, kust pöörata :D
Tänaseks olen oma uuel ringil nii- ja naapidi sõitnud juba päris palju kordi ja tundub turvaline ning oma juba. Isegi pimedas tean juba, mitmendast foorist, kuhu pööran.

Aga, kui juba, siis juba. Mäletate Lisete Torunis käiku? Selle sama uue liikluskorralduse nädala neljapäeva hommikul oli mul vaja Lisete kella 7-ks hommikul viia Gdanskisse Ergo Arena juurde. Meie jaoks oli see jälle üks täiesti tundmatu koht. Uurisin ja puurisin kaardilt, et väga keeruline see ei tohiks olla, kuna suur osa teest kattub minu tavapärase ringiga ja lootsin, et saan hakkama. Ja no seda mõtlesin ma ka, et kes see ikka enne 7-t väga liiklemas on, kindlasti on tänavad tühjad ja ma saan kenasti vaadata, kuhu minna. 
See oli muidugi täiesti vale eeldus. Tänavad olid ikkagi autosid täis, vihma sadas ja liiga hea just polnud vaadata, et mis ja kus, aga ma jõudsin Ergo Arenale juba esimesel katsel päris lähedale. Ma nägin kaugelt isegi inimesi kogunemas, aga nende juurde ma sõita ei saanud, sest keelumärk oli ees. Tuiskasin tagasi liiklusesse ja proovisin järgmist pööret. Ka see viis meid päris Arena juurde, aga teise külge, kus polnud inimesi. Tegelikult üks auto seal siiski oli. See oli Lisete tšehhitarist sõber oma emaga, kes ei leidnud samuti õiget teed. 
Arutasime plaani ja kuna mina nägin ennist inimesi kogunemas, siis mina sõitsin ees ja viisin meid esialgu jälle valesse kohta ja siis oma neljandal katsel suure ringiga sõites jõudsime täitsa õigesse kohta. Olin päris rõõmus iseenda saavutuse üle.

Aga see ei olnud ju veel kõik. Nüüd tuli võõrast kohast veel Liisbet kooli saada. Ma olin jälle kaardi pealt kõik ette valmistanud. Tähtis oli jõuda Jana Pawla II tänavale ja see tänav on mulle juba tuttav.
Ma vist pole varem kirjutanud, aga Poolas on vist igas linnas niing külas Jana Pawla II tänav ja sild ja võibolla ka park jne jne. Ma märkasin seda juba ammu, et see tänavanimi eksisteerib erakordselt sageli ja rääkisin sellest isegi Meelisele. Ja loogika ütles, et kui on Jana Pawla II, keda ma siis mingiks kunagiseks kuningaks või kellekski pidasin, tänavad, siis kuskil peavad olema ka Jana Pawla I tänavad, mida ma kunagi ei näinud. Ja ükskord oli mul põhjust vastu laupa lüüa ja hüüda, kuidas ma seda küll varem ei taibanud :D. 
Jan Pawel ei ole mingi kuningas, see on Poola üks armastatumaid inimesi, kelle üle nad ka täna pööraselt uhked on - paavst Johannes Paulus II. Üks pusle sai kokku ja ma hakkasin Jana Pawla nimelisi asju sellest ajast peale veel enam märkama. Nüüd toovad need leiud eriti sooja tunde südamesse.

Aga igal juhul otsisin ma sel varasel neljapäevahommikul teed Jana Pawla tänavale. Jälgisin pingsalt oma süsteeme, et varsti tuleb paremale pöörata, mis tundus veidi imelik, sest mul oli vaja vasakule minna. Ja no teate ju küll neid juhtumeid, või mõned ehk teavad, et nüüd kohe tuleb pöörata, nüüd kohe, kohe-kohe, oih, läks mööda. 
No mis seal ikka. Navi ütles, et varsti saab tagasipöörde teha ja sehkendasin  ennast sinna ja sain tagasipöördega hakkama. Siis sain aru, et ahah, ma ei pea teist tagasipööret tegema, vaid nüüd olles teises suunas, saan ma ilusti siit ka pöörata. Ja siis juhtus jälle see, et nüüd kohe tuleb pöörata, nüüd kohe, kohe-kohe, oih, läks mööda.
Nohhhhhh, tegin siis ikkagi korra veel tagasipöörde ja kuna ma nüüd juba teadisn, kust see pööre läks, siis nüüd sain ma sellele pihta. Enda ees oli veidi piinlik, aga samas ma olin rõõmsalt õigele tänavale saanud ja see oli kõige tähtsam. Mitte küll õigustuseks, aga selgituseks võin öelda, et kaardi pealt sellest aru ei saanud, aga Jana Pawla tänav kulges kuidagi veidralt selle tänava alt, kus mina siis oma teed otsisin. 

Ja ma tundsin reaalselt, kuidas nii karastub teras. Iga uue tänava ja pöördega, iga uue hüppega tundmatusse, on hirm autoga võõras linnas seiklemise ees väiksemaks jäänud. Ma esimestel "vali teine tee" päevadel reaalselt muretsesin, et äkki rool tuleb varsti küljest ära, kuna ma pigistan seda nii kramplikult ja kõvasti koguaeg.
Ma pean kiitma ka poola autojuhte. Siin lastakse koguaeg inimesed üle tee, isegi, kui nad veel kaugel on, juba peatutakse. Siin lastakse suunanäitajad alati kohe vahele. See on turvaline tunne, et ma tean, et kui mul midagi pekki läheb ja ma vales reas olen, siis ma väga suure tõenäosusega saan kohe õigesse ritta vahele. Mina ise püüan ka koguaeg väga viisakas ja sõbralik autojuht olla.
Mäletate, ma kunagi ütlesin, et ma tahaks ka tunda ennast nagu kala vees kiirteel ja Gdanski tänavatel, või siis vähemalt nagu kilu. Täna ma võin öelda, et ma tunnen ennast igatahes juba täitsa uhke kiluna, sest oma karastumise nädala lõpuks sõitsin ma täitsa ise Eestisse ja pärast tagasi ka. Sain hakkama!!!!

EEstisse ja tagasi sõidul problemee nagu polndki. Kõik sujus. ESimene segane koht oli Pärnu taga, seal Lottemaa kandis, kus oli tohutu remont, kust tuli ennast läbi sehkendada. Ma ütlen ausalt, et võibolla oli mul juba pikk sõit seljataga, agab ma ei saanud mitte midagi aru, kuhu minna. Õnneks olid mitmed autod minu ees ja ma lihtsalt rippusin neil kenasti sabas ja mõtlesin endamisi, kes see sõge iniemne seal ees on, kes praegu siin remondirägastikus tee leiab.
Vot sellised arengud on kilu sõitudes. Jehhuu!!!