Kui tali jääb tavaliselt taeva

Meie kaks varasemat talve Poolas on olnud peaaegu, et lumeta ja tennised on pidanud saabaste vastu vahetama ehk nädalaks. Seda ka siis mitte niivõrd sellepärast, et lumi tahaks üle tennise ääre tulla, vaid sellepärast, et libe on olnud. Seda võiks kirjeldada nagu Eesti suve, et ükspäev oli küll suvi, aga ma olin siis tööl. Siin oli siis kahel viimasel aastal korraks talv küll, paar päeva, ja õnneks langes see ka mõlemal korral nädalavahetusele. Kõik inimesed olid õues – jalutasid mereääres, kelgutasid ja jagasid sotsiaalmeedias lumepilte.

Aga vot sel aastal õnnestus meil päris talv ära näha ja ka kõik sellega kaasas käivad hädad. Kuna me hetkel elame mõnusas kevades, siis on juba praegu raske tagasi mõelda, et millal see lumeuputus täpselt tuli ja kui kaua see õigupoolest kestis, aga kindel on see, et ta oli ja päris pikalt, ikka nädalaid ja nädalaid. Väikest lumekest sadas juba eelmise aasta lõpus ning ma mäletan, et aastavahetusel oli meil igatahes lumi maas ja saapad jalas. Aga see oli selline normaalne lumi, mis tegi puud ja põõsad ilusaks, kattis koerajunnid ning muutis inimesed rõõmsaks.

Ühel hetkel jaanuaris lubas lumetormi. Vaatasin veel õhtul enne magama minekut aknast välja ja nägin, et oo, sadaski tihedat lund ning sõiduteel tegi oma tööd lumesahk. Minu meelest on see alati nii rahustav, kui näed või kuuled öösel, et sahk sõidab. See laseb mõnusasti edasi magada teadmisega, et maailm toimib, inimesed teevad oma tööd, hommikul saab kodust välja. See üksik lumesahk jäi ainukeseks, mida ma iial Gdanskis näinud olen.

Hommikul oli suur, ma mõtlen SUUR, lumi maas. Mitte midagi ei olnud lahti lükatud, isegi sõiduteid mitte, aga need sulasid vaikselt ise autorataste all. Kõnniteedel olid varaste tööle minejate tehtud rajakesed ja jäljed, kuhu ka ülejäänud jalakäijad astusid. Trammid hilinesid, rongid hilinesid ning autoliiklus oli ettevaatlik ja aeglane. Aga inimesed paistsid kõik tohutult rõõmsad olevat ja meie olime ka.

Mulle tundus üsna mõistetav, et Gdanskis ilmselt ei ole, ja ei peagi olema, selliseid lumekoristuse süsteeme nagu Eestis. Uskusin, et kuskil töö koguaeg käib ja küll paari päeva jooksul lükatakse lisaks sõiduteedele ka kõik kõnniteed lahti. Umbes kolmandal päeval, kui lund vahepeal ikka veel juurde sadas, ja ma endiselt mitte ainsatki sahka ei näinud, hakkasin ma arvama, et siin vist ainult üks sahk ongi, seesama, mida ma ühe korra nägin. Ja ilmselt saadeti ka see ainumas sahk nüüd juba teistesse linnadesse lund lükkama. Teine variant on, et see läks katki. Aga inimesed olid ikka veel lume üle rõõmsad.

Kõnniteedel liigeldi päevade kaupa mööda neid kitsukesi sissetallatud rajakesi. Kui keegi vastu tuli või tahtsid eeskõndijast mööda minna, tuli suuremasse lumme astuda. Kui ma ise ka uskuma hakkasin, et lumi vist tõesti jääb mõneks ajaks maha, läksin ma poodi, et lumelabidas osta. Mõtlesin välja, millistes poodides äkki võiks kuskil kõrvalisel nurgariiulil lumelabidaid olla. Eestis pannakse talvekaup üldiselt kohe poe sissepääsu juurde ning sealt saab lumelabidaid, kelkusid ja aknakaabitsaid valida, milliseid aga tahad. Siin on ka kombeks, et hooajaline kaup on sissepääsu lähedal ja saad kohe aru, kas hakkavad tulema jõulud või Valentini päev. Aga talvekaupa niimoodi välja ei panda, sest seda ilmselt väga ei olegi. Kahes esimeses poes, kuhu ma labidat otsima läksin, polnud isegi mingit viidet, et seal kunagi neid olnud oleks. Kolmas pood oli ehitus- ja aianduspood, a la Bauhof. Mõtlesin, et seal ju ometi peab lumelabidaid olema. Murdsin ennast läbi poe ees oleva suure poolde säärde lumepudruse parkla, mis oli auto jälgi täis ning kus päis mitu autot ennast parajasti lumest välja üritas rebida. Poodi jõudes selgus, et ilmselgelt enamus, kes olid võtnud ette selle üüratu, üks samm edasi ja kaks tagasi, astumise läbi parkla ja poodi kohale jõudsid, olid tulnud lumelabidat ostma. Kohe kassade juures oli üks suur metallkorv, kus olid püsti mõned labidad. Iga labidas oli erineva pikkuse, suuruse ja värviga, aga need kõik olid metallist. See korv nägi välja täpselt nii kirju ja õnnetu nagu riidepoodides need „viimased eksemplarid“ stanged. Mõtlesin, et hmmm, siin korvis on ilmselt mõned näited kõigist neist labidatest, mis neil kuskil, tagapool riiulitel reas seisavad. Läksin tahapoole ja ka kõik teised poekülastajad suundusid sinna sammasse ja vaatasid ühel hetkel sama nõutult kui mina seda tagapool olevat riiulit. Seal oli paar labidat ja mõned sahad.

Ükski polnud selline õiges mõõdus plastmassist labidas, mis igal eestlasel kodus on, ja mida ma ostma läksin. Sahka ma ei tahtnud, sest meil on nii kitsad teed hoovis, et sahaga pole midagi lükata ja ma kujutasin liiga elavalt ette, kuidas ma sellega mitmed kvartalivahed koju kõnnin. Variant oleks olnud seda, kas enda järel lohistada või siis ees lükata ja vähemalt osalt Gdanski kõnniteed puhtaks saada. Aga see mõte siiski ei meelitanud mind nii väga. Väikest kitsast metall-labidat ma ka väga ei tahtnud. Ma mõtlesin, et kas need üleüldse on lumelabidad või need on vastavalt oludele kiirelt lumelabidateks nimetatud. Meil on majas üks selline nõukaaegne raske metallist labidas, mille kohta te iial ei ütleks ega mõtleks, et see on lumelabidas. See on rohkem ikka selline kruusa või millegi kärru või kärust maha kühveldamiseks. Aga me olime sellega siiski hädapärast siiani trepi ja tee väravani puhtaks lükanud. Ja nii ma siis seal poes mõtlesingi, et mul on kodus ka üks metallikärakas, et ei hakka ikka uut ostma. Ma muidugi sain sel talvel hiljem ikka mitu korda mõelda, et oleks ikka pidanud selle uue, kerge ja peenema varrega (lume)labida soetama, oleks vast oluliselt kergem lumega võidelda olnud.

Sellest võitlusest, peale selle, et mina sain rakud pihku ja kõik kohad haigeks, suurt kasu polnud. Aia taga tänaval oli juba esimesel hommikul rada nii tugevalt sisse trambitud, et seda kihti enam eemaldada polnud lihtsalt võimalik. Aga ma nägin vaeva ja püüdsin ikkagi iga päev seda lume- ja hiljem juba jääkihti taguda, et natukenegi inimestele astumist paremaks teha. Eks te ju kujutate ette sellist, ütleme siis maastikku, kui värskel lumel on väga palju käidud, tekkinud on tuhanded jäljed ja siis läheb külmaks ning sellest kõigest saab jää. Eriti künklikku lohukeste ja mäekestega jäämaastiku oli sel aastal pikalt. Mõni päev sadas jälle uut lund peale ja teine päev tuli väikest vihma ning oht, et sul tänaval jalad alt libisevad, oli suur. Oo jaa, me kukkusime ise ja nägime teisi kukkumas. Õnneks tänaval midagi hullu ei juhtunud ja kukkujad tõusid ise või sõbra abiga peale väikest ägamist ja naerupugistamist püsti. Inimesed hakkasidki väljas rohkem paarikaupa käima, sest on ikka kindlam küll, kui sul on sõber, kelle käe alt kinni võtta, et paremini püsti püsida ja kes sind vajadusel püsti upitab.

Meil endal juhtus ka üks verd tarretama panev lugu, mis õnneks lõpuks nii hulluks, kui algul tundus, ei osutunudki. Oli üks libe neljapäevaõhtu. Ma olin just kodust lahkunud ja ootasin trammi, et poola keele tundi sõita. Tramm sõitis ette ja mina tundsin vibreerimise järgi, et keegi helistab. Astusin trammi samal ajal telefoni taskust välja õngitsedes. Trammi uksed läksid kinni ja tramm hakkas liikuma ning mina vaatasin mõningase imestusega, et helistajaks on Lisete (ma ju just läksin kodust ära) ja võtsin vastu.

„Ahoi, Lisete!“

„Emme, ma ei tea, aga ma arvan, et sa peaksid koju tulema.“

„Mis on?“

„Issi kukkus trepist alla.“

Nüüd oligi see verd tarretav hetk või mitu. Ma esimese hooga mõtlesin meie teisele korrusele viivale kõrgele trepile ja kujutlesin Meelist sealt alla uperpallitamas. Võimalik, aga no, mida ta juba üleval tegi? Hakkas ju just prügi välja viima, kui ma kodust ära tulin. Välja, …muidugi. Õuetrepp oli hiiglama libe. Ma jõudsin väga palju mõelda, aga kõne osas oli justkui halvatus tekkinud. Mulle tundus, et ma ei vastanud Lisetele tükkaega, sest mul ei tulnud sõnad suust välja. Lõpuks suutsin meie vestlust jätkata.

„Kas ta on teadvusel?“

„Jaa.“

„Mis ta teeb?“

„Karjub.“

„Kas ta on viga saanud?“

„Trepp on verd täis.“

„Ma jooksen, Lisete!“

Ja ma jooksingi. Hüppasin avanevatest trammiustest välja ja sörkisin-kiirkõndisin koju. Kuigi minu mõttes oli meie vestlus ja minu mõttepaus hiiglama pikad olnud, jõudis tramm selle ajaga õnneks ainult järgmisesse peatusesse ja sealt polnud palju minna. Maja poole traavides üritasin juba eemalt kiigata, kas Meelis lamab väljas trepil, aga kedagi ei paistnud ja karjumist polnud ka kuulda.

Kimasin tuppa ja seal nad kõik ootasid juba rõõmsamad näod peas. Olid esmaabigagi jõudnud tegeleda. Mõtlesin, et minu koju „jooksmine“ oli küll vist aeg luubis, sest nemad olid vahepeal juba niipalju jõudnud ja keegi polnud enam isegi eriti ehmunud. Meelis muidugi ütles, et pole häda midagi ja et ta arvas algul, et asi on hullem ja et mine nüüd ruttu poola keelde ja et poleks vaja olnud koju tulla.

Mina: „Sa karjusid!“

Meelis: „Aa, ei, mis asja?!“

Lisete (nördinult): „ Karjusid küll! Sa karjusid, et helistage emmele.“

Tegime veel väheke plaasterdustööd ja jõudsin sel õhtul väikese hilinemisega ikkagi ka poola keelde. Kodutrepp oli tõe poolest verine. Suuremateks kahjustusteks oli üks suur ja kole haav Meelise sõrmel, mille osas me polnud päris kindlad, kas sellega peaks õmblema minema või mitte. No ei läinud. Lisaks olid veel mõned kriimustused kätel ja eriti hell ning järgmiseks päevaks potisinine selja alaosa. Läks aega, aga kõik paranes ära. Kõigil nii hästi ei läinud. Lugesin ikkagi uudistest, et emode koridorid olid libedaga kukkunud inimesi täis.

Lume ja libeda probleemist ei saanudki enne üle, kui soojemaks läks ja lumi paari päevaga ära sulas. See muidugi tekitas korraks suure veeuputuse ja kuiva jalaga kõndida ei saanudki, aga õnneks lahenes see paari päevaga ise ära.

Küll aga said probleemiks suured külmakraadid. Kui ühel hetkel külmaks läks ja peaaegu -10 juba termomeetril ees oli, vaatasin ma tänaval ja trammis inimesi. Mõned neist olid korralikus talvevarustuses, aga täitsa mitmed käisid ikka tossudes ja õhukeste jopedega. Ma ei tea, kas see oli päriselt nii, aga mõtlesin, et neil ilmselt polegi saapaid ja korralikku talvejopet. Mul endal ka pole. Aga mul on siiski kevad-sügissaapad ja väheke toekam kevad-sügisjope, mille alla ma dressipluusi toppisin. Kui talve üldiselt pole või see kestab kolm päeva, siis miks peakski talvejopet ja saapaid omama? Maksavad raha ja võtavad hiljem lihtsalt ruumi. Seega ma mõistsin neid tossuinimesi küll. Aga külmad päevad muudkui jätkusid ning tosse jäi linnapildis aina vähemaks ja vähemaks.

Külma tuli muidugi veel rohkem ja isegi üle -20. Peaaegu, et hädaolukord tekkis siis, kui mingisugune suur juhtimiskeskus rikki läks, mis juhtis ka paljude linnaosade kütet. Ma pole 100% kindel, mis keskus see täpselt oli, kuna selliseid keerulisi termineid translator usaldusväärselt ei tõlgi. Aga kindel on see, et esialgse uudise kohaselt pidid meid mitmest küljest ümbritsevad linnaosad sh suurte paneelmajadega piirkonnad, mitmeks päevaks kütteta jääma. Meie linnaosas Przymorzez oli küte õnneks olemas. Aga ma mõtlesin kõigile neile vaestele inimestele siinsamas meie kõrval Žabianka 11-kordsetes hiidmajades, et kuidas nemad küll hakkama saavad. Mõne aja pärast tulid siiski uued uudised, et linnas keeratakse koolides ja kontorites kütte miinimumi peale, et sealt kütteressursid kodudesse suunata. Enamus koole pandi kolmeks päevaks kinni. Siis teatati nädalaks ujulate sulgemisest, ikka samuti selleks, et kütet mujale suunata. Niimoodi tundus olukord juba palju rõõmsam ja loodan, et kodudes väga suures külmahädas ei oldud. Küll aga hukkus mitu inimest, kellel võibolla kodu ei olnud ja kes jäid pargipingil või mujal külma kätte.

Gdanski üks reklaamlause on – Gdansk, linn, mis töötab. Ja töötab on siis selles mõttes, et siin kõik toimib. Oi, linnavalitsus sai lume, jää ja külmaga mitte toime tulemise eest kõvasti sugeda ning seda linna reklaamlauset mõnitati ka kõvasti. Isegi president Nawrocki viibutas linnavõimude poole karmilt sõrme. Aga keegi tagasi ei astunud, pigem põhjendati, et oldi küll valmistunud, aga no kuidas sa tead, kas süsteemid töötavad enne, kui sa neid esimest korda testida saad. No ei töötanud, aga jooksvalt püüti olukorda koguaeg parandada. Tegelikult mulle jäigi tunne, et kogu see lumi ja külm tuligi siia Põhja-Poolasse ja eriti Trojmiasto piirkonda. Ülejäänud Poolas olid temperatuurid kõrgemad ja ka lund oli pigem vähe või üldse mitte ning keegi teine talvega hätta ei jäänud.

Aga tegelikult oli see talv ikka tore nii Gdanskis kui ümbruskonnas. Ammu pole nii paljud suusakeskused ja uisuväljad avatud olnud. Meie kahjuks väga palju talverõõme maitsta ei saanud. Uisutama jõudsime paar korda, kelgutama ka paar korda ja ehkki me tahtsime, siis suusamäele ei jõudnud üldse. Me tegelikult hoidsime teadlikult tagasi ka, kuna Liisbetil oli see Kopenhaagenis tekkinud auk jalas ja me ei tahtnud mitte kuidagi riskida, et ta auguga põlve peale aktiivse sportimise käigus uuesti kukuks.

Kujutage ette, sel aastal läks isegi jõgi jäässe ja tsipake merd ka. Inimesed lustid vanalinnas rohelise värava juures jääl käies ja muidugi olid ka kalamehed hoos.

Hirmsa libedaga ei kiskunud kohutuslikele käikudele lisaks isegi mitte välja jalutama. Nii õnnestus meil üle pika aja olla aktiivsed olümpia jälgijad. Ma siis räägin endast ja Meelisest eelkõige. Nii väga kui ma ka lastele ei püüdnud seda olümpiapisikut sisse süstida, no ei nakatanud. Liisbet vaatas küll huviga curlingut ja piilus pisut ka laskesuusatamist, aga ei muud. Aga meie Meelisega olime rõõmsad, et jõudsime nii paljule võistlustele kaasa elada ja ennast taaskord olümpia melu sees tunda. Saime jälle selgeks ka, kes on mingil alal tegijad, aga see on ilmselt järgmiseks olümpiaks juba suuresti muutunud.

Kokkuvõtvalt ütlen, et oli sündmusterohke talv, aga me oleme nüüd täiega kevadeks valmis ja enam lund, jääd, külma ja muid ebameeldivusi ei taha.