Kopenhaagen – pandad, legod ja suur auk

Ilmselt teate te meid juba piisavalt, et oletada, et küllap me Liisbetiga käisime Taanis loomaaias ka. Muidugi käisime! Eelnevalt uurimistööd tehes nägin ma, et Kopenhaageni loomaaias peaks ka hiidpanda olema. See on loom, keda me oleme ammu näha igatsenud, aga peale suvist pandaotsingut Soomes ei julgenud ma loota, et Kopenhaagenis tõesti panda on. No tõele au andes pean ma ütlema, et Liisbet on koos minuga natuke igatsenud, talle meeldivad siiski kapibaarad rohkem. Veebis oleval loomaia kaardil oli panda asukoht kenasti peal, aga no Soome loomaaia, mille nimi mulle kohe meelde ei tule, kaardil on ka panda ilusti ära toodud, mis siis, et neid seal enam pole.

Seega ei tormanud me loomaaeda jõudes kohe ummisjalu sinna poole, kus panda võiks olla, vaid tegime nagu ikka, et hakkasime aga järjest minema plaaniga kõik loomad ära näha. Me käisime loomaaias pühapäeval ja ehkki see pole kesklinnale liiga lähedal, läksime me suurema osa teest jala, kuna minu transpordikaart oli tühjaks saanud ja me ei leidnud kohta, kus sinna midagi juurde oleks saanud laadida. Rahulikul pühapäeva hommikul oli inimesi väljas liikumas küll, palju rohkem kui arvata oleks võinud, aga nemad ei olnud rahulikult jalutamas nagu meie Liisbetiga, nemad olid sportimas. Inimesed jooksid vastu üksi, paarikaupa ja suuremate kampadena ning oli näha, et nad kõik nautisid seda pühapäevast liikumist. Taanlased tunduvad üleüldse üks sportlik rahvas olevat.

1859. aastal asutatud Kopenhaageni loomaaed on üks Euroopa vanimaid loomaaedu. Seda külastab aastas ~1,5 miljonit inimest ja see on Taani üks enimkülastatud vaatamisväärsusi. Kopenhaageni loomaaia asutas ornitoloog Niels Kjærbølling ja avamise aastal saigi loomaaias peamiselt vaadata linde - kotkaid, kanu, parte, öökulle. Aga olemas olid ka küülikud, rebased, vannis elav hüljes ja ämbris elav kilpkonn. Algusaastatel püüdis loomaaed näidata võimalikult palju erinevaid liike, aga kuna selle all kannatas loomade heaolu, otsustati liikide arvu vähendada ja iga loom sai rohkem ruumi. 1901. aastal oli loomaaias inimnäitus, kus eksponeeriti 25 indiaanlast oma igapäeva elu elamas.

Alates 1980. aastast on loomaaeda väga palju renoveeritud ja uuendatud püüdes sealjuures säilitada ka ajaloolised hooned. Meile meeldis see viimane väga – vanad puidust hooned tegid kogu loomaaia tervikuna nii armsaks.

Oli külm päev. Kopenhaagenis oli tegelikult koguaeg külm, kui natuke kauem väljas olid. Lund jah polnud, aga oli läbilõikavalt külm tuul, enamvähem koguaeg. Üks esimesi loomi, kelle elupaik meile teele jäi, oligi kapibaara. Liisbeti suureks kurvastuseks polnud kapibaarat aga õues. Me ootasime ja kiikasime seal küll, aga ei, kapibaara jaoks oli vist liiga külm. Mõtlesime, et tuleme pärast korra veel kapibaara juurest läbi ja läksime edasi.

Nägime palju teisi toredaid loomi ja täitsa mitmed olid ka sellised, keda me polnud kunagi näinud või olime väga vähe näinud. Näiteks tasmaania kuradit nägime me oma mälu järgi esimest korda. Tõsi ega me teda praegu ka korralikult ei näinud. Ta magas mõnusat und pesas, kuhu me saime piiluda. Ja teate ju küll, et magavast loomast on enamasti näha ainult hunnik karvu.

Meie jaoks oli suhteliselt hämmastav see, et ühel hetkel hakkasime taipama, et igast uksest ja väravast, mis polnud lukus, võis sisse minna. Me oleme ikka täiesti teisest ühiskonnast tulnud, sest meile kuidagi ei tule pähe ja ei tundu normaalne ega kindlasti mitte lubatud loomaaias ringi käia ja suletud uksi katsuda. Näiteks laste loomaiaas olime me üsna varajasel hommikutunnil üsna üksinda – teisi külastajaid ei olnud. Ainult talitajad tegid siin-seal oma tööd. Vaatasime neid loomi, kes väljas olid, aga isegi avatud lauda- või talliuksest tundus imelik sisse minna, sest kuskil polnud silte „Avatud“ või „Astuge julgesti ligi“. Keelavaid silte ka polnud. Üldse ei olnud silte. Aga kuidas sa lähed lauta lehma vaatama, kui talitaja sealsamas põhku laotab? Meile tundus, et see oli sel hetkel tema tööruum ja uks oli sellepärast lahti, et tema oli seal sees. Seega me piilusime natuke ukse vahelt ja läksime edasi. Hiljem saime juba asjast aru ja sibasime teiste järgi ikka siseruumidesse ka. Päris paljude siseekspositsioonide juurde sai läbi mingi kuuri või lao. See tundus meile jälle täiesti imelik, et kui siis nii igaks juhuks mõnda ust katsuda, et äkki see on lahti ja viib kuhugi, ning siis sisse piiluda ja sealt vaatavad vastu ämbrid ja rehad ning muud töövahendid, siis on ikkagi täiesti okei sisse astuda. Läbi selle ruumi võib olla nt ahvimaja või midagi muud põnevat. Seal ma kuidagi mõistsin eriti hästi, kuidas mina ise olen ei-tohi-kultuuris kasvanud ja ma olen selle suuremalt jaolt ka oma lastele edasi andud. Taanlastel ilmselgelt ei prõmmi äkki-ei-tohi koguaeg kuklas.

Seega on võimalik et meil jäid osad uksetagused siiski läbi käimata, aga me andsime endast parima. Seal oli ka üllatavalt palju avatud puure. Katsusid aga väravat ja kui see lukus polnud, läksid sisse. Näiteks sattusime me niimoodi känguru aedikusse. Läksime sisse ja oi-oi, seal nad lebotasid otse sissepääsu juures meist paari meetri kaugusel. Ma mõistan küll, et need polnud kahemeetrised punased isakängurud, vaid olid hoopis väiksemad loomad, aga siiski, metsikud loomad. Samamoodi nagu ma ei lähe Gdanski tänaval metssiga patsutama, sest see tundub mulle ohtlik, tundus ka känguruga ühes aias olemine hirmus. Loodan, et kängurud on seal juba nii inimestega harjunud, et neil ei ole hirmus igakord kui mõni kahejalgne jälle nende territooriumile tuleb.

Kui hommikul oli loomaias rahvast hõredalt, siis päeva peale tuli neid aina juurde ja juurde. Enamus olid lastega pered. Kõigil olid seljakotid kaasas ja sealt pakiti ühel hetkel välja võileivad, leiti kusagil mõnus istumiskoht ja söödi-joodi. See sobiv koht võis olla nii õues pingil kui ka näiteks siseruumides ahvipuuri ees. Meie vaatasime ja võtsime teadmiseks, et loomaaeda võiks ise võikud kaasa võtta. Kuna meie polnud seda teinud, käisime vahepeal lihtsalt ühes loomaaia kohvikus söömas ja varbaid soojendamas.

Ja siis see kõige tähtsam asi – panda. Kujutage ette, Kopenhaageni loomaaias oli tõesti panda! Päris panda! Unistuste panda! Tema kodu asus maapinnalt vaadates suures betoonist augus, kus tal siis oma elamine ja lõbustused olid. Me vaatasime teda toimetamas, sest jah imekombel ta oli aktiivne ja ei maganud kusagil, ikka päris tükkaega. Siis käisime vahepeal natukeseks ära ja vaatasime jälle pandat. Ja siis toodi talle süüa – talitaja viskas ülevalt üle ääre väga suure hunniku bambust alla. Ma muidugi tean, et nad söövad palju, aga see oli ikkagi selline temast endast suurem hunnik. Mõtlesin, et eks tal on ju pikk päev ees ja küll ta päeva peale selle hunniku ära sööb. Pandal oli aga hoopis teine plaan. Ta lihtsalt istus bambuse hunniku kõrvale ja hakkas bambuse oksi nagu kõrsikuid järama. Üks söödud, võttis ta kohe järgmise ning niimoodi ta muudkui sõi ja sõi. Ilmselgelt kavatses ta kogu hunniku korraga nahka panna. Ka seda söömist vaatasime me huviga tükkaega. Ma ei teagi, miks mulle pandad nii väga meeldivad – sest nad on nunnud, ehtsad mõnusad mõmmid, haruldased ning neid on väga hoida ja kaitsta vaja?

Ühel hetkel me otsustasime ikkagi, et aitab, nüüd on aeg edasi minna. Läksime ja avastasime, et kohe panda augu kõrval on teine panda auk veel, mis pole mitte esimese panda suvekorter, vaid seal elab teine panda. Kaks pandat!!! Vaatasime seda pandat ka ja siis hakkasime mõtlema, et äkki neid on veel. Liisbet ütles, et emme, oota siin, mul on üks mõte, ma lähen kontrollin. Ma siis ootasin täitsa tükk aega. Tegelikult lausa nii kaua, et ma hakkasin juba muret tundma ja mõtlema, et kuidas ma tal niimoodi üksinda minna lasin. Lõpuks hüüdis ta mind ja lehvitas rõõmsalt pandamäe otsast, mis panda aukusid ühest küljest ääristas. Lehvitas ja siis kadus. Oi-oi! Ma tardusin. Esimesel hetkel tundus mulle, et ta kukkus panda auku, aga see ei saanud ju kuidagi võimalik olla. Äkki teisel pool mägesid on veel panda aukusid?

Ja siis ajas ta ennast ukerdades püsti ja tuli künka pealt bambuste vahel minu juurde. Põlv tegi valu ja püksid olid katki. Ta olla seal pandamäel mööda jalgradu liikunud ja otsinud, et kas kuskil on veel pandasid ning siis komistas ja kukkus maha lõigatud pambusse teravate varte otsa ning see olla väga valus olnud. Vaene laps, mul oli temast nii kahju. Ja eks ta neid pandasid otsis ju ka ainult minu rõõmuks. Igal juhul istusime me natuke seal panda augu juures ja siis ütles Liisbet, et pole väga hullu ja läheme edasi. Läksimegi. Liisbet lonkas natuke, aga sai hakkama ja mõtlesime, et enam pikka tiiru ei tee, vaid vaatame lõpuni, mis nägemata on ja siis läheme ära. Meil oli käimata veel ka ühes sisemajas, kus nt eriti nunnud merilõvid meid tervitasid. Igal juhul arvas Liisbet, et ta käib seal WC-s ka ära. Ootasin seda ja kuulsin ühtäkki, kuidas ta mind hüüdis. Kiirustasin sinna ja oo õudust, pükste alt oli välja tulnud väga verine ja väga suure auguga põlv. Veri oli küll juba mööda jalga laiali kuivanud, aga auk oli hirmuäratav.  Mõtlesin palavikulise kiirusega, mida teha. Mida teha? Otsida lähem EMO ja minna õmblema? Kas on vaja õmmelda? Auk on nii suur, et oleks vist vaja, aga mida õmmelda, kui nahka pole? Aga mida mina sellest tean, kas peab õmblema, peaks ikka spetsialistile näitama. Äkki saame ikka ise hakkama?

Panime põlve jälle peitu ja käisime Liisbeti tungival soovil veel ainult loomaaia poest läbi ja siis läksime loomaaiast ära. Mina kaldusin sinna poole, et läheme nüüd ikkagi kuskile haiglasse ja Liisbet oli ka päri. Aga kui me kõndima hakkasime, tundus, et lugu polegi nii hull, kui pealt paistab ja Liisbet ise kinnitas ka, et ainult natukene on valus ja nii me siis leppisime kokku, et läheme ikkagi ainult apteeki ja võtame sealt vahendid haavapuhastuseks ja koduseks tohterdamiseks. Mõeldud, tehtud! Apteegis oli üllatavalt palju rahvast ja seal pidi võtma järjekorranumbri, et sind teenindataks. Igal juhul rääkisin ma mure ära ja palusin puhastusvahendeid ja plaastreid, sidemeid. Plaastreid, sidemeid ja puhastuslapikesi saime, aga ei midagi haava puhastamiseks. Apteeker ütles, et kõige parem on puhastada lihtsalt veega. See aitab kõige paremini paranemisele kaasa ja igasugused muud vahendid aeglustavad parandamist. Ma olin ilmselt kohutavalt umbuskliku näoga, aga no ega ma nõudma ka ei hakanud, kui ta ütles, et pole vaja ju siis äkki polegi vaja.

Käisime haige jalaga veel siin ja seal ning jõudsime alles mitme tunni pärast hotelli, kus ma seda jubedat haava uuesti nägin ja mõtlesin, et ehh, oleks ikka pidanud arsti juurde minema. See oli nii kole haav, et ma ei tahtnud sellele peale vaadatagi, aga eks me siis pesime veega ja plaasterdasime ning nii mitu korda enne, kui me tagasi koju jõudsime ja ikkagi puhastusvahendid välja võtsime ja käiku lasime. See on vist ka mingi nõuka aja komme? Me puhastame ja plaasterdame tänaseni, aga auk on juba poole väiksem ning paraneb kenasti.

Aga kust me selle haige jalaga siis veel sel mälestusväärsel panda nägemise ja jala-augu tekkimise päeval läbi kolistasime? Esiteks avastasime, et apteegist üle tee, otse Tivoli aia taga, oli legopood, kus me veel käinud polnud. Ja sealt leidsime me võimaluse kujundada ise legomees või –naine. Liisbet rääkis mulle sellise asja olemasolust juba enne ja ma tõesti kaevasin ja kaevasin netis, aga ei leidnud Kopenhaagenis midagi sellist. Ju ma siis ei osanud õigesti otsida, sest seal samas Tivoli legopoes me selle võimaluse otsa igatahes põrkasime. Tutvusime veidi olukorraga, aga kui me asjast aru saime ja tahtsime legomehikest teha, oli kell kahjuks nii palju, et sel päeval enam ei saanudki. Soovitati, et tulge kohe hommikul, sest päeval lähevad järjekorrad pikaks.

Meie ei saanud kohe järgmisel hommikul minna, sest me tahtsime Amalienborgis vahtkonna vahetust vaadata. Aga tegime järgmisel päeval oma soovitud programmi läbi ja olime peale lõunat kõpsti legopoes tagasi. Olime valmis ootama nii kaua kui vaja, aga ei tahtnud ilma võimaluseta kätt proovida, ära minna. Mehikest sai teha nii, et kõigepealt maksid kassas mehikese tegemise eest. Sealt said ka aja, et millal sinu kord tuleb. Meil oli vaja umbes pool tundi oodata. Korraga oli töös 7 arvutit, mille taga sai disainida. Mõni väike laps oli ka, aga peamiselt olid seal hoos hoopis noored täiskasvanud. Disainida sai tegelikult ainult mehikese särgi nii eest kui tagant. Liisbet tegi särgile kirja „I love Copenhagen“ ja panda ning veel mõningaid asju. Kui sul on särk disainitud, siis läheb veidi aega, kuni see valmis prinditakse. Seni saab suurest valikust oma legomehele muud vajalikud jubinad otsida – pea, juuksed, püksid jmt. Liisbet jäi oma legotüdrukuga ja kogu kogemusega väga rahule, sest see oli olnud üks asi tema nimekirjas, mida ta Kopenhaagenis väga teha tahtis. Legopoodides käisime me kokku vist neli korda. Vaatasime ja imetlesime iga kord kogu valiku üle, aga kuidagi läks nii, et see isetehtud legomehike jäi meie ainsaks ostuks.

Tivolit imetlesime me ka kaugelt. See Kopenhaagenis käigu pea kohustuslik osa oli talveks suletud. Liisbet muidugi ohkas selle kinni olemise peale, aga nentis, et siis saab teine kord jälle tulla.

Aga koht, kus me käisime sama palju kui legopoes, oli üks äge raamatupood raekojaplatsi lähedal. See lihtsalt hüüdis meid juba eemalt, et tulge siiiiiiiia! Meile meeldib raamatupoodides käia ja no see oli veel üks eriliselt mõnus ja põnev raamatupood. Poolas on meil alati probleem, et ingliskeelseid raamatuid on poodides üsna vähe ja nende valik on üsna suvaline. Selles Kopenhaageni raamatupoes oli ingliskeelseid raamatuid võimalik, et isegi rohkem kui taanikeelseid. Ja täitsa naljakas, aga ingliskeelsed ja taanikeelsed raamatud olid riiulitel läbisegi. Näiteks niimoodi, et siin on krimiriiulid ja siis sealt vaatad ise sobiva raamatu välja ning otsid, mis keelsena seda olemas on. Oi, me sukeldusime Liisbetiga ikka korralikult riiulitesse ning valisime ja valisime, et mida me sealt ikka kõige rohkem tahaks. Liisbet leidis ühe Jurassic Parki raamatu, mille olemasolust me siiani teadlikudki polnud, ja no muidugi me ostsime selle. Mina endale ei ostnudki lõpuks midagi, ka peale mitmendat käiku. Sest jah, me käisime raamatupoes iga päev seda mõnusat olemist ja raamatutes tuhnimist nautimas. Aga seal sai nalja ka.

Aga sissejuhatuseks räägin ma nalja „Minu Kopenhaageni“ raamatust. Ma tean ise ka, et taanlased söövad sõnas pooled tähed ära, aga seal oli eriti muigama panev lugu, kuidas taanlasest mees ja eestlanna rääkisid omavahel ja mees mainis väga kuulsat taanlast nimega Hoossi Aansen. No umbes nii see audioraamatus kõlas. Naine ütles, et sellest kuulsast taanlasest pole ta iial midagi kuulnud ja uuris, et mis alal ta kuulus on. Mees omakorda imestas, et tegu on väga kuulsa kirjanikuga ja kas tõesti Eestis temast mitte midagi ei teata. Naine imestas ka ja tundis piinlikkust, et no tõe poolest häbene või silmad peast aga sellisest kirjanikust pole midagi kuulnud. Naine uuris siis vaikselt edasi, et ennast harida, mis raamatuid või mida Hoossi Aansen kirjutanud on.

Mees: „Oi, ta on väga palju muinasjutte kirjutanud – Väike merineitsi, Inetu pardipoeg, Vapper tinasõdur….“

Naine: „Hans Christian Andersen!!!“

Mees: „Kuidas palun?“

Raamatut ma lugesin alles peale Taanis käiku ja naersin selle loo üle tublisti, sest ka mul oli oma Hoossi Aanseni moment ja just sel samas raamatupoes. Mõtlesin, et Taanist oleks ju väga mõistlik osta kaasa taani kirjaniku raamat. Ma tean taani kirjameestest ainult kahte - eelmainitud Hoossit ja Jussi Adler-Olseni, kes on väga hea ja viljakas krimikirjanik. Kuna ma enne Kopenhaagenisse minekut olin just ka paari tema raamatut kuulanud ja võib öelda, et ma olen tema kirjatöö austaja, siis mis oleks olnud parem, kui just mõni Jussi Adler-Olseni raamat endale soetada. Ma otsisin ise, leidsin riiulist mõned tema raamatud, aga kõik taani keeles. Ühes oli isegi autori autogramm sees. Ma kusjuures kaalusin, et see autogrammiga taanikeelne raamat võtta, kihk oli, aga jätsin ikka sinna. Ma püüan hetkel poola keele õppimisele pühenduda ja taani keelt ei taha momendil juurde võtta. Läksin siis müüa juurde ja küsisin väga püüdlikult välja hääldades, et kas neil on mõnda ingliskeelset J-U-S-S-I A-D-L-E-R-O-L-S-E-N-i raamatut. Müüa, vabandas, et oih, ta ei teagi sellist kirjanikku. Mina siis vabandasin omakorda, et ta kindlasti teab, et see on taani kirjanik ja ma lihtsalt ütlen seda valesti, aga hääldasin uuesti veel püüdlikumalt kõiki tähti öeldes. Müüa oli natuke nõutu, aga kui ma krimi mainisin, siis ta läks järsku särama ja sai aru, kellest ma rääksiin ja ütles, aaa ja siis selle õige häälduse, mis kõlas poole lühemalt, kui mina olin öelnud. Aga kahjuks olid kõik ingliskeelsed raamatud parajasti välja müüdud. Aga no hea nali oli ka midagi väärt.

Ja muidugi käisime me ka väikese merineitsi juures. Seal oli ikka sama palju inimesi nagu viimati, kui ma teda vaatamas käisin. Aga minu meelest ta ise oli veidi kasvanud. Kuna merineitsi külastamise päeval oli väljas veel seni kõige kibedam külm, siis me sinna kauaks vaatama ei jäänud. Kõndisime läbi Kastelletist. See on kõigile jalutamiseks vaba hoonete kompleks, kus tegutseb sõjavägi. Minu esimesel Kopenhaagenis käigul õppisime me Kastelletis ja see koht tekitas mõnusat nostalgiat. Ka sinna ei jäänud me külma pärast pikemaks, oleks muidu tahtnud ringi jalutada küll.

Olin Liisbetile lubanud, et Kopenhaagenis sööme kindlasti taani hotdogi ka. Kunagi müüdi neid Kastelleti juures, aga praegu siiski mitte. Ilmselt talve pärast. Linnapeal ja mööda ostutänavat kulgedes nägime me hotdogi putkasid küll, aga seal olid ründekajakad ka vaeseid hotdogi ostjaid varitsemas. Me oleme kajakate osas väga ettevaatlikud ja kartlikud, seega me ei julgenud hotdogi ostmisega kesklinnas kahjuks riskida.

Söögiga oli üldse veidi kehv lugu. Mitte et Taanis head süüa poleks, aga hinnad olid ehmatava panevalt kõrged. Ma muidugi arvan, et ma ehmun hindade üle samamoodi ja veel rohkemgi, kui me Eestisse tagasi tuleme. Igal juhul tundsin ma Kopenhaagenis, et me oleme üsna hinnatundlikud ja enne söögikohta minekut oleks teada tahtnud, milliste hindadega see konkreetne koht on. Oleme Poolas nii harjunud, et enamasti on söögikohal õues ukse taga menüü koos hindadega väljas ja sealt saab alati uurida, kas restoranis midagi meelepärast leidub ja mis see maksab.

Nii me siis toitusime kergemalt ning olime rohkem hotelli hommikusöögi ning kohvikute ja kiirtoidukohtade peal. Ühed korralikud taani võileivad otsustasime siiski ära proovida. Läksime võileivarestosse ja oi, seal koosnes menüü nii peene kattega võileibadest, et me polnud üldse kindlad, milline neist meile meeldida võiks. Valisime siis kahepeale ühe võileiva kartulikattega, sest see tundus põnev, ning teise võileiva rebitud liha ja õuna kattega. Emmmm, kumbki ei osutunud kahjuks heaks. Kartuli oma sõime ära ning liha-õuna oma, mis oli veidralt magus, sõime nii palju, et see väga ebaviisakas ei tunduks järgi jätta (jälle nõukogude aegne kool).

Muidugi ei saa mainimata jätta Nyhavni, mis on Kopenhaageni kõige põhilisem postkaardi vaade, ja muidugi teenitult. Ka sealt käisime me mitu korda läbi ja imetlesime igakord vaadet ka. Ilusaid kohti nägime me veelgi, aga meie peamised seiklused on nüüd kirja saanud. Meie äralennu hommikul oli Kopenhaagenis lumi maas. Näha oli, et ega inimesed sellega liiga harjunud pole. Meil oli hea meel, et meie saime siiski oma seiklemised ilma lumeta tehtud.

Aitäh, Kopenhaagen, suurepäraste kogemuste ja avastuste eest, aga mitte nii väga selle augu eest!