Kui kauge on kauge Poolas

Nii mõnedki majad oleme me ise kõrvale jätnud kauguse pärast. Just kaugus on see, mille osas me oleme aru saanud, et me peame õppima teistes mastaapides mõtlema. Mina seda veel ei oska. Näiteks ma ei ole kunagi öelnud, et Alu, mis on 25 kilomeetrit Märjamaalt, oleks Märjamaa lähedal. Ma ütlen alati, et pole hullu, nii kaugel see nüüd ka pole. Poolas oleme me korduvalt ehmatusega avastanud, et meile öeldud "lähedal" tähendab tund-poolteist sõitu. Arvestades Poola suurust on muidugi ka kaks või kolm tundi sõitu tegelikult lähedal, aga ma ei oska nii mõelda ja ma veel väga ei taha lapsi kooli viia näiteks kahe tunni sõidu kaugusele. Varsti võibolla hakkan tahtma. Sest tegelikult tahaks juba väga mingi päris kodu leida ja tahaks oma asjad kolimisfirma laost ära päästa. 

Pakkisime oma asjad Eestis kokku ja kolimisfirma võttis need hoiule seniks, kuni me leiame koha, kuhu oma asjad kolida. Seega püüame hetkel üsna vähesega hakkama saada, sest igal pereliikmel on kaasas maksimaalselt kolm vahetust riideid ja ühed jalas olevad jalanõud. 
Me oleme siin nüüd mõnda maja vaatamas saanud käia. See on üks väga väsitav tegevus just sellepärast, et vaatad ühe maja ära ja siis teise selle "lähedal" asuva majani tuleb poolteist tundi sõita. Siis vaatad jälle ära ja siis on kaks tundi järgmiseni sõita. Ega niimoodi päevas üle paari maja ei jõuagi vaadata. Ja siis sa mõistad, et ega tegelikult ei loegi, milline maja on ilusam või suurem või milline meile rohkem meeldib, vaid otsustada tuleb tegelikult ainult kauguse järgi, et kui palju on tööle ja kooli sõita. Meil on homme üks maja veel vaadata ja siis me peame midagi ära otsustama. 

Majade jahtimise vahepeal oleme püüdnud Elblagiga tutvust teha. Näiteks oleme käinud Elblagi suurimas kaubanduskeskuses nimega Ogrody. Ilmselt harjub ühel hetkel ära ja jääb meelde, kus mingi pood on ja kust kuhu saab, aga praegu oleme auto parkinud iga kord samasse kohta, sama liftiga poodi läinud ja meelde jätnud, et meie lift on mobiilipoe kõrval.
Kõige imestama panev asi, mida kaubanduskeskuses nägime, oli kingapood, kus polnud ühtegi kinga. Poes oli mitu rida pehmeid tumba moodi istmeid ja istmete ees ekraanid. Inimesed siis istuvad ekraani taga ja vaatavad kingi ekraanilt. Me nii kaua seal ei piilunud, et oleks näinud, mis siis saab, kui keegi mõned sobivad kingad leiab. Aga mõtlesime, et äkki siis saab sealt tellida, et soovin neid valgeid tosse proovida ja siis müüa toob need sulle.

Elblagi pisike vanalinn on imeliselt ilus. Kõik on peale sõda uuesti üles ehitatud, kas siis originaali järgi või miljöösse sobivalt. Ehitatakse praegugi. Just vanalinnas toimus eile, siis kui Haapsalus oli Maitsete promenaad, Foodtruck Festival. Vanalinnas pidigi koguaeg elu käima. Ja meie siis käisime ka festivalil. Oli erinevaid toiduautosid ja oli ka palju rahvast. Kui korralik vihmasabin tuli, jäi rahvast poole vähemaks muidugi :D. Meil siin pole väga seda kuumalainet tunda olnud. Tavaline eesti ilm. Aga proovisime siis ka üht ja teist ning püüdsime melusse sisse elada. Minu lemmikuteks proovitust olid hiina pelmeenid.