Ei ole midagi, mida hea õhtusöök ei parandaks

Täna on juba kuues päev kodust eemal, või siis hoopis, et kuues päev ajutisel kodumaal. Esmaspäeva, 17. juuli hommikul toppisime viimased vajalikud kompsud, lisaks oma viis pereliiget ja kaks karvast sõpra autosse ja alustasime oma suurt seiklust. Kui kõik läheb plaanipäraselt, oleme järgmised
kolm aastat Poolas.
Ma olen päris kindel, et ehkki mõni varjas seda paremini ja mõni üldse mitte,
pidasid kõik, kellele me oma plaanist rääkisime meid vähemal või rohkemal
määral hulluks. Nojah, eks me ise arvame ka, et ega me päris normaalsed
pole ja pole varem ka olnud. Igatahes otsustasime me juba päris ammu, et me sooviksime välismaal elamise seiklust kogeda ja meie esimeseks valikuks oli just Poola, mis meile siiani lihtsalt ringi reisides imelise mulje oli jätnud. Soovi ja sulle antakse. Meelis töötab sellest nädalast ühes Poolas asuvas NATO staabis ja meie kogu ülejäänud väega oleme kaasas.

Esimene sõidupäev oli pikk ja kohutavalt väsitav meie kõigi jaoks. Püüdsime seda kergendada podcastide kuulamise ja paari tunni tagant tehtud jalasirutuspausidega. Kilomeetrid kuluvad palju kiiremini, kui "Jäljed gloobusel" põnevad reisilood järjest ja järjest kõlavad. Õhtuks jõudsime siiski üle Poola piiri ja jäime ööseks Suwalkisse. See on kindlasti nime poolest koht, mida enamik eestlased teavad. Ma ei tea, kas väga keegi peale meie seal peatunud ka on, aga meie oleme nüüd juba mitu korda. Ja vaatamata sellele, et me väheke jaksasime õhtul ja järgmisel hommikul veel ringi ka vaadata, tundub Suwalki ikka kohakesena, mida tahaks veel avastada.
Kui esimene sõidupäev oli pikk ja kurvav, siis teine sõidupäev pidi olema
poole lühem ja Elblag, kuhu me jõudma pidime, oli põhimõtteliselt kiviga visata. Arutasime veel, kas teel ühest põnevast kohast läbi lipsata, aga no õnneks tundus meile, et see pole koht, kuhu niisama lipsata, vaid tahaks enne ka eeltööd teha ja sinna me siiski seekord ei pööranud. Õnneks sellepärast, et meie lühike sõidupäev muudkui kestis ja kestis ja kestis ja kestis. Lõpuks oli kohale jõudmiseni stabiilselt enamvähem 2 tundi. Kuulad ühe "Jäljed gloobusel" ära ja vaatad, et 2 tundi veel sõita, kuulad teise saate ära ja ikka on kaks tundi sõita, sama lugu peale kolmandat saadet. Te võite ainult arvata, kas kõik need 60-, 50- ja 40-teed ja pidev vastus küsimusele tagapingist, et ikka on veel kaks tundi sõita, ajas kogu pere pingetaluvuse üle viimase piiri või mitte :).
Me jõudsime kohale jälle õhtul ja jälle rampväsinute ja räsitutena. Elblagi
sisse sõites vaatsid vastu ajast räsitud majad. See tundus tänavalt tänavale
tõelise tondilinnana. "Nagu Sillamäe!" mõtlesin ma õõvastusega.
Hotelli sisse registreerides, lasime ennast üllatada sellega, et meie pere kaks
tuba asuvad erinevates majades. See oli minu enda jaoks see viimane piisk karikasse, mis mul täiesti kopsu üle maksa ajas ja ma ei suutnud ette ka kujutada, kuidas me oma koerte ja lastega majandatud saame niimoodi üle hoovi majades olles. Ma nutsin kohe mitu korda ja kahetsesin mitte Poola tulekut, aga sellesse hotelli tulekut küll. Tegu peaks olema täiesti korraliku hotelliga, aga toad olid imepisikesed ja pruunid. Käisime veel korra retseptsioonis oma võimalusi uurimas ja lubasime, et me kannatame ühe öö teie hotellis ära, aga homme otsime midagi meile midagi sobivamat. Nimelt ei ole meil veel Poolas kodu ja hotelli peame me jääma vähemalt kaheks nädalaks. Kaks nädalat koertega hotellis ei tundu niigi mingi mõnus äraolemine ja no oleks ju tore, kui sellele vähemalt koos perega ühes majas saaks vastu minna.
Ja siis kohtusime me Olegiga. Tema on see mees, kes on juba neli aastat
Poolas olnud ja kelle Meelis nüüd nö välja vahetab. Oleg kutsus, et läheme sööma ja arutame asju. Läksimegi, selle sama hotelli restosse. Oleg on positiivne ja rõõmus inimene, kes õhtusöögi ajal korduvalt ütles, et ärge muretsege, küll homme paistab kõik parem. Tal oli täiesti õigus. Tegelikult hakkas kõik parem paistma juba õhtusöögi ajal. Sain aru, et pole hullu, küll me need erinevad hotellimajad ka üle elame ja see pole ju mingi maailma lõpp tegelikult. Olen siin Poolas ekstra pingeliste päevade ajal juba vägagi mitu korda tundnud, et mõnus õhtusöök heade inimestega aitab.  Ei ole midagi, mida hea õhtusöök ei parandaks.
Kõht head sööki mõnusalt täis, läksime koertega jalutama ja avastasime meie läheduses ägeda pargi, kus oli jalutusradasid, treppe ja istumisalasid,
lilli, voolavat vett ja koertepark. Vaimustusime koheselt. Oleme seal nüüd
päevas mitu mitu korda käinud ja avastanud lisaks, et park Dolinka pole
mitte lihtsalt äge, vaid superäge park ja et seal on ka rohkelt erinevaid män
guväljakuid. Täiesti imeline, kuidas üks park võib meele veel rõõmsamaks teha.
Et nüüd mitte liiga teha ja täiesti aus olla, siis peale esimest ööd tundsin ma, et see hotell on tegelikult täitsa tore, siin pakutakse imelist hommikusööki ja personal on väga sõbralik. Me tegelikult mahume oma tubadesse ära, need on päris heledad ja valged ning lapsed saavad siin igal õhtil ujumas käia. Meile pakuti ka võimalust paari päeva pärast oma toad ära vahetada ja ühte majja kolida. Seda me ka tegime ja elame nüüd kõik üksteise kõrval. Julgen soovitada küll, et Elblagis peatuge hotellis Mlyn. Ja noh, me oleme nüüd ka mitu korda Elblagist sisse ja välja käinud ja ma olen siin väga ilusas linnas ringi jalutanud ja ma ikka veel imestan, et kus see koht on, kust me esimest korda linna tulime, kus see tondilinn asub. Kuskil ta ju peab olema:).
Järgmine
Kui kauge on kauge Poolas

Lisa kommentaar

Email again:

Kommentaarid: 2

Priit Vaik Te olete uskumatult tublid ja ma tean, et kui see seiklus läbi saab. Siis on teil Poolas palju sõpru ja natuke kahju on teil ka sealt ära tulla. Jul 23, 2023
Tiina Sillaste Super vahvad olete...elan täiega teie seiklustele kaasa...kallistan Jul 23, 2023