Kuhu see aeg lendab?

Vahepeal oli Meelise sünnipäev - ikka varahommikuse laulu ja koogiga. Kuna sünnipäev juhtus seekord reedele ja reede on meil ekstra varase tõusmise päev nii ehk nii, siis seekord oli ekstra-ekstra varane ärkamine :). Tegime eelmisel õhtul sibulapirukat ja kohupiima-purukooki ning need tuli veel hommikul enne Gdanski poole minema hakkamist Meelise tööle viia. 
Ehk start kodust 6.10 ja sünnipäevalaps koos kookidega töökoha pääslas umbes 6.20. Minu andmetel töötavad Meelisega koos valdavalt meesterahvad ja seega ma arvasin, et sibulapirukas võiks hitt olla. Meil söövad seda isegi lapsed. Aga võta näpust, hoopis purukook oli hitt :D. Aga sibulapirukas söödi ka ära.
Meie kinkisime Meelisele kilejope, et ta oma igapäevasel "rattaga tööle" ettevõtmisel võimalikult nähtav oleks. Ta tundus rõõmus küll. Aga ekstra rõõmus oli ta Eetist saabunud üllatuspaki üle, kus sees olid dipikastmepulbrid :D. Ta nimelt kurtis Evale, kui too Poolas käis, et siin on dipipulbriga kasin lugu ja Eva tegi talle üllatuse :).

Hommikud on järjest hämaramaks ja hämaramaks läinud, aga see 13. oktoobri ekstravarane hommik oli siis esimene, kus tee Gdanski poole algas täielikus pimeduses. Lisaks oli veidi vihmane ja lisaks oli vaid paar kraadi sooja ehk siis ideaalsed tingimused väga rahulikuks sõiduks.
Aga järjest pimenevate hommikutega kaasneb see, et päike tõuseb täpselt siis, kui meie oleme kiirteel ja ta tõuseb seljatagant. See tähendab igapäevast imelist vaatepilti tahavaatepeeglitest. Ma nimetan seda "Ilusa taeva vitamiiniks" ehk siis imeline vaatepilt, mis hinge turgutab.
Mul on neid autosõidul märgatavaid vitamiine veel, sest no igapäevaselt pikki vahemaid sõites lihtsalt on rohkem aega märgata, asjadele tähendusi mõelda ja tänulik olla.

Ka sünnipäevale järgnenud laupäev oli vitamiinipäev. Käisime esimest korda Gdanski loomaaias. Elblagis sadas vihma, kui me minema hakkasime, aga no lootsime, et Gdanskis on vähe parem ilm ja oli ka. Tegelikult oli perfektne loomaaia-ilm - päikeseline, veidi tuuline ja õige pisut jahe.
Loomaaed asub iseenesest väga ilusas kohas Oliwa linnaosas küngaste ja metsade vahel. Loomaaed avati 1954. aastal  ja see asub 125-l hektaril. Kusagilt jäi silma, et tegu on pindala poolest Euroopa suurima loomaaiaga. 
Niimoodi külastades jääb mulje pigem kui väikesest ja armsast loomaaiast. Ma arvan, et suur hulk metsaseid alasid, mis loomaiaale kuuluvad ongi lihtsalt metsad, sest loomadega asustatud ala kindlasti nii suur ei ole. Aga teid, mis olid varustatud siltidega "Ära siia kõndima tule!" viis loomaaias ilusasse sügisesse metsa, oi, kui palju.
Üks kvaliteedinäitaja minu jaoks on loomaaedade puhul see, kas loomadel on ruumi. Gdanski loomaaias oli kõigil ruumi ja päris paljusid asukaid sai vaadelda nii siseruumides kui välialal.

Kui näiteks Tallinna loomaaia tõmbenumber on minu meelest jääkarud ja Riias kaelkirjakud, siis Gdanskis on eriti esinduslikult esindatud ahvid. Ma ei julge öelda, kui palju erinevaid ahviliike seal oli - ikka oli ja igast liigist ikka päris mitmed või kümned isendid. Neid siis näiteks saigi nii väljas kui sees vaadata, kus nad aga parajasti toimetasid. Mitmetel liikidel olid hetkel ka erinevas suuruses pojad. Üks šimpansibeebi näiteks oli nii pisike, et ei osanud käiagi veel, ukerdas ja uudistas ettevaatlikult maailma ema ümber murul. Selle perekonna isa (no vähemalt meile tundus, et see on selle pere isa) tõi endale toast süüa ning istus rahulikult ja sõi ning vaatas, kuidas ema beebiga sehkendas ja siis kui tal söödud sai, tahtis ta vist ka beebit kantseldada, aga ema ütles, et käpad eemale beebist, kui sa meile süüa ei toonud :D. 
Nõksa suuremad beebid juba ronisid, hüppasid ja rippusid jalgupidi kõrgetel taladel. See nägi kõik päris hirmuäratav välja. Mul hakakb alati väga õudne, kui lapsed kusagil kõrgel kõlguvad. Siis justkui pead vaatama, sest sinu pilk ju hoiab neid kukkumast :) ja teisest küljest ei taha üldse näha, kuidas nad siis äkki ikkagi kukuvad.
Ahve vaatasime me igatahes päris kaua iga erineva eluaseme juures.

Meile meeldib loomaaedades käia ja igal loomaaial on igatahes oma võlu, aga pea alati tõmbavad vaatama rohkem need loomad, keda sa vähem näinud oled või keda Tallinna loomaaias pole. Gdanski loomaaias uudistasime me seega pikemalt näiteks pingviine - alati oma veidral kombel põnevust pakkuvad. Vist küll esimest korda nägime ikka päris lähedalt hunti. Me oleme korduvalt loomaaedades võsa või suuri rohutuuste jõllitanud, et kus see hunt seal nüüd täpselt põõnab, aga no ei mäleta, et oleks teda põõnamaski näinud. Nüüd nägime võsavillemit suursuguselt meist mõne meetri kauguselt mööda kõndimas. Vaatasime tükkega ja alles mõne aja pärast selgus, et tal oli sõber ka, kes mingil hetkel eemalolevast kaevikust pea välja pistis. 
Igast küljest näitasid ennast ka punased pandad ja kapibaarad. Tegelikult näitasid enamik loomi ennast, ju oli neile mõnus ilm.

Loomaias oli ka selline 6-7 isendiga dinopark. Kui viitsisid ennast mäe otsa vedada, ja meie viitsisime, sai dinosaurused ka üle vaadata. Meile tundus küll, et tegu oli suuremate parkide väikese reklaamiga, aga asi seegi.
Ainuke asi, mis loomaias soovida jättis oli WC-majandus. Tavapäraselt olid WC-d räpakad ja halvalõhnalised ehk siis kui korra ära käid, siis rohkem enam ei taha minna. Ilusate WC-deni on siin kõikjal veel minna.

Me täitsa imestasime, et loomaaias oli pigem vähe rahvast kui palju. Tuginedes kogemustele arvasime, et kui me loomaia parklasse jõuame on see autodest tuubil ja me otsime seda viimast kohakest, kuhu oma sõiduk panna. Parklad olid aga üsna tühjad. Mõtlesime ka, et millest see küll tuleneda võis ja ei osanudki muud mõelda kui, et on oktoober.
Meile igal juhul meeldis Gdanski loomaaed väga ja läheme sinna kindlasti veel.

Meie esimesest kinoskäigust Poolas ma kirjutasin, kui me käisime inglise keelset Barbie filmi vaatamas. Aga olen kuidagi maha vaikinud, et tegelikult oleme me veel kaks korda kinos käinud. Ühe korra septembris, kui me vaatasime multifilmi "Biedronka i czarny kot" ehk siis seda sama lepatriinulugu, mille lühimultikaid on ka eesti kanalitelt tulnud "Miraculous"i nime all ja mille suur sõber Liisbet on. Kahjuks on kõik lastele mõeldud filmid ja multikad poola kinos poola keelde dubleeritud. Või siis õnneks, sest eks meil ongi vaja poola keelt harjutada. Aga me saime selles mõttes kenasti loost aru, et me tegelikult oleme tänu Liisbetile Biedronkaga kursis. Kinos olime peaaegu üksi ka popcorni topsid olid endiselt üüratud.
Möödunud laupäeval käisime jälle kinos ja jälle poolakeelsena vaatamas "Psi patrol"i ehk taas üht Liisbeti kauaaegset lemmikut "Käpapatrulli". Tuleb tunnistada, et me saime loost jälle kenasti aru, sest oleme varasemast juba nii tegeleaste kui nende kangelastegudega üsna hästi tuttavad :). Seekord oli väikeseid vaatajaid kinos ikka täitsa mitmeid vaatamata sellele, et Käpapatrulli umbes 10 korda päevas näitab praegu.
Igal juhul olid mõlemad multikad väga vahvad ja tasub vaadata küll, ka poolakeelsetena :D.
Elblagis on tegelikult päris mitu kino, aga me oleme kõik kolm korda samas kinos käinud ehkki see pole meile lähim ega midagi. Me lihtsalt juhtusime esimest korda just sinna ja see hakkas meile meeldima.
Teistmoodi on siin see, et kui Märjamaal näiteks on kinokava ikka nädalaid ette teada ja sageli ka kuuaega ette, siis siin saab kava vaadata kaks päeva ette. Täna ma näiteks veel nädalavahetuse kinokava ei tea. 

Igal nädalavahetusel me enam kahjuks ei olegi jõudnud midagi põnevat ette võtta, sest nädal väsitab nii ära, et tahaks puhkepäevadel veidi magada ja siis juba ei jõua enam väga kusagile. Lisaks on ka laste põhiline kodutööde tegemise aeg nädalavahetus.
Aga elu siin on ikka veel seiklus, ka pärast kolme kuud :).