Kõrvitsate ja kollide aegu
–
Halloween - see on üks püha, millest me alati pigem mööda oleme vaadanud. Jaa, lastele on see muidugi põnevust pakkuv olnud ja vahel on ka kooli-lasteaeda saanud kostüümides minna ning paaril viimasel aasal on huvilised perekonnaliikmed isegi paarile uksele koppimas ja kommi pommimas käinud. Aga seda kõike üsna tagasihoidlikult ja vähesel määral. Pigem oleme rõõmsad olnud selle üle, et on riike, kus Halloweeni tähistatakse suurelt ja vägevalt ning meil on, mida telekast ja netist vaadata.
Sel aastal sai Halloweenist kuidagi meie püha ka. Eestlastele omaselt me siiski hulluks ei läinud ning maja ämblikuvõrkudesse ei matnud ja musta kassi ei soetanud, aga Halloweeniga arvestama pidime me igatahes :D. Algus on tehtud ja võibolla järgmisel aastal tulevad siis ämblikuvõrgud ja kass ka.
Briti koolis, kus Lisete ja Liisbet käivad, oli vaheajaeelne (Halloweeni vaheaja!) nädal rõõmus ja halloweenihõnguline.
Liisbeti koolimajas kutsuti üles kodus kõrvitsaid uuristama ja terveks nädalaks võis oma kõrvitsad ka kooli näitusele viia. Me pole varem kõrvitsaid sel otstarbel kasutanud, aga proovisime ära ja no väga loominguline ja vahva oli. Lisetel ja Liisbetil oli mõlemal oma väike kõrvits, mille nad ise tühjaks kühveldasid ja millele näodisani tegid. Meelis lõikas siis tüdrukute kavandi järgi kõrvitsatele näod pähe. Lapsed olid rõõmsad ja kõrvitsatel olid ka mu meelest rõõmsad näod peas.
Liisbet viis oma kõrvitsa kooli, kuhu kogunes terve hulk igasuguseid väga loomingulisi kõrvitsaid. Näiteks oli tehtud kõrvitsast jooginõu ja cookiemonster, kelle suust sai küpsist võtta. Hiiglaslikust suvikõrvitsast oli tehtud võimas laev ning sõna otseses mõttes oli ka karvaseid ja sulelisi kõrvitsapäid.
Lisete kõrvitsa panime esialgu tuppa ja jõulutuled sinna sisse plaaniga, et kui Halloween kätte jõuab, siis kõrvits õue panna. Kogemuseta nagu me selles vallas oleme, ei teadnud me arvestada, et poolteist nädalat enne Halloweeni valmis tehtud ja soojas toas hoitud kõrvitsapea jõuab õigeks kollipäevaks täiesti ära hallitada. Järgmisel aastal oleme juba palju targemad.
Briti koolis, kus Lisete ja Liisbet käivad, oli vaheajaeelne (Halloweeni vaheaja!) nädal rõõmus ja halloweenihõnguline.
Liisbeti koolimajas kutsuti üles kodus kõrvitsaid uuristama ja terveks nädalaks võis oma kõrvitsad ka kooli näitusele viia. Me pole varem kõrvitsaid sel otstarbel kasutanud, aga proovisime ära ja no väga loominguline ja vahva oli. Lisetel ja Liisbetil oli mõlemal oma väike kõrvits, mille nad ise tühjaks kühveldasid ja millele näodisani tegid. Meelis lõikas siis tüdrukute kavandi järgi kõrvitsatele näod pähe. Lapsed olid rõõmsad ja kõrvitsatel olid ka mu meelest rõõmsad näod peas.
Liisbet viis oma kõrvitsa kooli, kuhu kogunes terve hulk igasuguseid väga loomingulisi kõrvitsaid. Näiteks oli tehtud kõrvitsast jooginõu ja cookiemonster, kelle suust sai küpsist võtta. Hiiglaslikust suvikõrvitsast oli tehtud võimas laev ning sõna otseses mõttes oli ka karvaseid ja sulelisi kõrvitsapäid.
Lisete kõrvitsa panime esialgu tuppa ja jõulutuled sinna sisse plaaniga, et kui Halloween kätte jõuab, siis kõrvits õue panna. Kogemuseta nagu me selles vallas oleme, ei teadnud me arvestada, et poolteist nädalat enne Halloweeni valmis tehtud ja soojas toas hoitud kõrvitsapea jõuab õigeks kollipäevaks täiesti ära hallitada. Järgmisel aastal oleme juba palju targemad.
Liisbetil oli viimane päev enne koolivaheaega vormivaba ja selga pandi hoopis Halloweeni kostüümid. Meie kostüümiotsing jäi üsna viimasele hetkele, aga midagi me ikka leidsime ja täitsa õnnestunult mu meelest, sest lapsed ei valinud mitte niivõrd kostüüme, kui et riided, millega täitsa niisama ka käia kõlbab.
Liisbeti koolis oli päris äge vaadata, kui koolipäev läbi sai ja igasuguseid tegelasi hakkas trepist alla voorima - nunnult hirmsad ja hirmus nunnud :D. Õpetajad olid ka kostüümides. See on hästi vahva, et alati, kui on vormivaba päev ehk kandakse midagi muud temaatilist, siis õpetajad on ka vastavalt riides. Ühe tunni ajal oli suur Halloweeni disco olnud, kus kogu kool koos lustis. Igal juhul tundus see päev olevat nagu kirss tordil enne vaheaega.
Liisbeti koolis oli päris äge vaadata, kui koolipäev läbi sai ja igasuguseid tegelasi hakkas trepist alla voorima - nunnult hirmsad ja hirmus nunnud :D. Õpetajad olid ka kostüümides. See on hästi vahva, et alati, kui on vormivaba päev ehk kandakse midagi muud temaatilist, siis õpetajad on ka vastavalt riides. Ühe tunni ajal oli suur Halloweeni disco olnud, kus kogu kool koos lustis. Igal juhul tundus see päev olevat nagu kirss tordil enne vaheaega.
Lisete oli kaks viimast koolipäeva enne vaheaega hoopis 5.date klassidega väljasõidul Torunis. See oli reis, mida oodati septembrist saadik ja viimasel nädalal oli Lisete juba nii elevil, et ta ütles, et ei saa koolis üldse keskenduda, sest ta mõtleb ainult väljasõidule.
Torun on, tahaks öelda, et väike linnake, sest Poolas ta seda on, aga tegelikult elab seal pea 200 000 inimest, mis asub paaritunnise sõidu kaugusel Gdanskist. Me oma perega ei ole seal tegelikult käinud. See on meie nö reisilistis olnud kunagi varasemalt, aga kuna alati tuleb valikuid teha, siis Torun on meid siiani ikka veel ootamas.
Minu jaoks on Torun ikka olnud piparkoogilinn, sest tal on pikk piparkookide tegemise traditsioon ja piparkoogid on Toruni ajaloos olulist rolli mänginud. Torunis on piparkooke tehtud juba väga ammusest ajast ja lugesin, et Torunist sai piparkoogilinn eelkõige ilmselt tema soodsa asukoha pärast. Torun asus viljakatel muldadel, kus sai vilja kasvatada ja jahu jahvatada. Toruni ümbruses oli palju mesinikke, kellelt sai piparkookide tarbeks mett. Musta mere kaudu toodi Indiast vürtse ja kaugel polnud ka Itaalia, kust sai samuti vürtse.
Torun on, tahaks öelda, et väike linnake, sest Poolas ta seda on, aga tegelikult elab seal pea 200 000 inimest, mis asub paaritunnise sõidu kaugusel Gdanskist. Me oma perega ei ole seal tegelikult käinud. See on meie nö reisilistis olnud kunagi varasemalt, aga kuna alati tuleb valikuid teha, siis Torun on meid siiani ikka veel ootamas.
Minu jaoks on Torun ikka olnud piparkoogilinn, sest tal on pikk piparkookide tegemise traditsioon ja piparkoogid on Toruni ajaloos olulist rolli mänginud. Torunis on piparkooke tehtud juba väga ammusest ajast ja lugesin, et Torunist sai piparkoogilinn eelkõige ilmselt tema soodsa asukoha pärast. Torun asus viljakatel muldadel, kus sai vilja kasvatada ja jahu jahvatada. Toruni ümbruses oli palju mesinikke, kellelt sai piparkookide tarbeks mett. Musta mere kaudu toodi Indiast vürtse ja kaugel polnud ka Itaalia, kust sai samuti vürtse.
Tänu Lisete käigule selgus, et Torun on ka palju muud kui piparkoogilinn ja eelkõige on see Mikolaj Koperniku sünnilinn. Mulle hakkab tunudma, et Poolas on päris mitmeid kohti, mille identiteet just Kopernikuga seotud on ja mis on need "õiged" Koperniku linnad. Sest mäletate, me oleme käinud nt Fromborkis, mis on puhtalt Koperniku linn, seal ta elas ja töötas pikki aastaid.
Aga igal juhul startisid viiendad klassid varasel vihmasel neljapäevahommikul ehk kell 7 Gdanskist Euro arena juurest oma seiklusele vastu. Meie Liisbetiga lehvitasime Lisetele ja lootsime, et tal tuleb superäge käik. Tuligi.
Imestama panev oli see, et nagu koolis pole telefonid lubatud ei tohtinud telefoni ka reisile kaasa võtta. Tahaks ju ikkagi ööseks kodust ära olevale lapsele õhtul korra helistada, aga no see pole peamine mure. Minu jaoks on tänapäeva maailmas natuke kahjutunnet tekitav, et laps, kelle kaameraks on telefon, ei saa pildistada ja hiljem perega neid kogutud elamusi läbi fotode jagada ja talle endale ei jää ka pildilist mälestust.
Seda on Lisete varemalt ka öelnud, et tal on nii kahju, et siin koolis ei saa pildistada. Et Märjamaal nad teevad nii palju pilte tavaliselt koolis ja tal on nii palju ägedaid mälestusi, aga siin jäävad asjad ainult mällu.
Plaan oli selline, et lapsevanematele on tehtud whatsapp'i grupp, kus koguaeg kajastatake, mida lapsed teevad ja kuidas neil läheb ning niimoodi saavad vanemad kogu reisile kaasa elada. Mõtlesime, et hea küll, see võib ju ka täitsa töötav mõte olla. Tegelikkuses jagati väga vähe. Vist äkki 4 pilti esimese päeva hilisõhtul koos lausega, kus nad täna käisid ja äkki 10-12 pilti teisel päeval. Lisete oli 2 pildi peal. Võibolla on mu soov oma lapse reisile kaasa elada ja tema elamusi jagada imelik, aga no mulle meeldib. Igal juhul seda me teeme nagunii alati ja tegime seekord ka, et kui Lisete reede õhtul puruväsinuna koju jõudis, istusime laua taha ja ta jutustas kõigest, mida nad nägid ja tegid.
Aga igal juhul startisid viiendad klassid varasel vihmasel neljapäevahommikul ehk kell 7 Gdanskist Euro arena juurest oma seiklusele vastu. Meie Liisbetiga lehvitasime Lisetele ja lootsime, et tal tuleb superäge käik. Tuligi.
Imestama panev oli see, et nagu koolis pole telefonid lubatud ei tohtinud telefoni ka reisile kaasa võtta. Tahaks ju ikkagi ööseks kodust ära olevale lapsele õhtul korra helistada, aga no see pole peamine mure. Minu jaoks on tänapäeva maailmas natuke kahjutunnet tekitav, et laps, kelle kaameraks on telefon, ei saa pildistada ja hiljem perega neid kogutud elamusi läbi fotode jagada ja talle endale ei jää ka pildilist mälestust.
Seda on Lisete varemalt ka öelnud, et tal on nii kahju, et siin koolis ei saa pildistada. Et Märjamaal nad teevad nii palju pilte tavaliselt koolis ja tal on nii palju ägedaid mälestusi, aga siin jäävad asjad ainult mällu.
Plaan oli selline, et lapsevanematele on tehtud whatsapp'i grupp, kus koguaeg kajastatake, mida lapsed teevad ja kuidas neil läheb ning niimoodi saavad vanemad kogu reisile kaasa elada. Mõtlesime, et hea küll, see võib ju ka täitsa töötav mõte olla. Tegelikkuses jagati väga vähe. Vist äkki 4 pilti esimese päeva hilisõhtul koos lausega, kus nad täna käisid ja äkki 10-12 pilti teisel päeval. Lisete oli 2 pildi peal. Võibolla on mu soov oma lapse reisile kaasa elada ja tema elamusi jagada imelik, aga no mulle meeldib. Igal juhul seda me teeme nagunii alati ja tegime seekord ka, et kui Lisete reede õhtul puruväsinuna koju jõudis, istusime laua taha ja ta jutustas kõigest, mida nad nägid ja tegid.
Mina ise olen nüüd juba palju nendest suures tuhinas räägitud elamustest unustanud, aga siiski ma tean, et neil oli tore bussisõit, et nad käisid väga pikalt ja igal vabal võimalusel vanalinnas jalutamas. Nad külastasid planetaariumi ja mingit kohta, mis oli nagu Ahhaa keskus. Nad käisid Toruni legendide majas ja neil oli mingi linnamäng. Nad käisid piparkoogimuuseumis ja tegid igaüks piparkoogi (mille Luna salaja ära sõi). Ja no nad käisid veel erinevates kohtades, mida ma juba ei mäleta. Nad ööbisid hotellis ja õhtul olid tubades väikesed Halloweeni peod. Lisete käis poola pitsat söömas. Ta kirjeldas seda niimoodi, et see oli päris poola pitsa pitsakoht ja seal müüdi ainult ühte sorti pitsat. Valida sai ainult seda, mis kastet sa pitsa peale soovid. Lisetele maitses. Aga mina küll ei tea, mis see poola pitsa olla võib :D.
Neil oli kogu reisi kaasas giid, kelle lemmiklinn, kus ta käinud on, on Tallinn ja kellele maitsevad väga Kalevi kommid.
Igal juhul oli see reis ka üks kirss tordil enne koolivaheaega.
Neil oli kogu reisi kaasas giid, kelle lemmiklinn, kus ta käinud on, on Tallinn ja kellele maitsevad väga Kalevi kommid.
Igal juhul oli see reis ka üks kirss tordil enne koolivaheaega.
Päris Halloweeni õhtul olime meie Lisete ja Liisbetiga Eestis ja ka igaks juhuks valmis, et äkki mõni koll koputab uksele. Me tegelikult isegi ootasime väga, et keegi tuleks. Meil vahel ikka on Halloweeni ajal mõned tegelased käinud, aga siis kas 1 või 2 seltskonda, vahel ka mitte kedagi. Sel aastal oli jälle mitte kedagi kord.
Küll aga käis samal ajal kibe kollide ja muude tegelaste ringi saalimine Poolas, kus Luiselota ja Meelis olid. Me elame pigem ju vaikses kohas linna ääres ja Meelis luges kokku, et õhtu jooksul käis külas 40 erinevat tegelast. Igasuguseid väga ägedaid kostüüme oli olnud ja lapsed lustisid täiega. Lisetel ja Liisbetil on nüüd kindel plaan, et järgmisel aastal tahavad nemad ka Poolas Halloweeni näha.
Komm või pomm?
Küll aga käis samal ajal kibe kollide ja muude tegelaste ringi saalimine Poolas, kus Luiselota ja Meelis olid. Me elame pigem ju vaikses kohas linna ääres ja Meelis luges kokku, et õhtu jooksul käis külas 40 erinevat tegelast. Igasuguseid väga ägedaid kostüüme oli olnud ja lapsed lustisid täiega. Lisetel ja Liisbetil on nüüd kindel plaan, et järgmisel aastal tahavad nemad ka Poolas Halloweeni näha.
Komm või pomm?
Lisa kommentaar