Kord Giewont, kord Ikea

Przymorze jaguneb kaheks - Przymorze Male ja Przymorze Wielkie ehk siis Väike ja Suur Przymorze. Przymorze Male on vanem, asub merest kaugemal ja seal on lisaks suurtele kortermajadele ka eramutega tänavaid. Przymorze Wielkies peaagu et ei olegi või siis et üldse ei ole, ma pead ei anna, väikeseid maju, vaid see on täispikitud vanu hiigelsuuri ja uusi tillemaid korterelamuid.
Meie uus kodu on Przymorze Male alguses ehk siis kohe suurte korterelamute ja eramute piiril. 

Me oleme nüüd päris esimest korda suuuuuuure linna elanikud ja elame tiheda liiklusega tänava ääres. Eks ta tiba harjumist vajab, et linn kunagi ei maga. Ilmad on kuumad ja meil on aknad üsna ööpäev läbi lahti ning isegi öösel korraks ärgates kuuled, kuidas autod ikka sõidavad, foorid ikka piiksuvad ja isegi inimeste, kes veel koju pole jõudnud või juba kuhugi tõttavad, hääli on kuulda. Lapsed alguses veidike kurtsid, et nemad ei saa magada, kui foorid piiksuvad, aga mina ütlesin, et uskuge, me harjume nende häältega, ja nüüd vist olemegi juba harjunud. 
Millega me vististi ei harjugi on prügi. Ma olen varem ka põgusalt tänaval vedelevat prügi maininud, aga hetkel oleme me vist lausa prügisoonele sattunud. Meil on õnneks aed, mille kõrged hekid teevad olemise üsna privaatseks, aga kohe kui nina tänavale pistad ehk siis siinsamas meie aia taga on miljoneid suitsukonisid, lisaks toidupakendeid ja muud kama ning ükspäev oli isegi pool pitsat otse aia taga. Meie koerad käisid seda läbi aia nuusutamas ja ihalemas. Meelis koristas eile aiatagust, oleme põnevil, et kas täna hommikul on veel aru saada, et seal kunagi üldse koristatud on. 
Ehkki nii võib mu jutust tunduda, siis päris kogu Gdanski prügi ei ole ikkagi meie aia taha kuhjunud. Suitsukonisid on absoluutselt igal pool, aga meie aia taga on selleks prügimagnetiks Žabka. Mäletate, Žabkad on need pisikesed putkasuurused poed, mis on kõige kauem lahti ja on ainsana avatud ka pühapäeval ning kust voorib korralikus koguses rahvast läbi, eriti ööhakul. Kui kuskilt mujalt enam pudelit või kõhutäidet ei saa, siis Žabka on ikka lahti. Žabka on kohtumispaik, seal ees aetakse asju, vahel isegi pahaselt ja lärmakalt, aga tavaliselt pigem rõõmsalt ja rõkkavalt ja no sealt need konid ja poolikud pitsad tulevad.

Žabka kõrval on Aasia restoran, kust kogu päeva hurmavaid lõhnu tuleb. Meile öeldi kohe algul, et see on väärt koht ja seal käib kogu ümbruskond lõunatamas. Ka meie isiklikud tähelepanekud ütlevad, et see koht on tõesti avamisest kuni hilise õhtuni rahvast täis, süüakse kohapeal ja võetakse ka kaasa. 
Oleme sinna mõistagi ka oma nina juba sisse pistnud ja päris mitu korda. Praegu on suvi ja neil on einestamiseks lauad otse tänaval, talvel läheb kindlasti kitsamaks. Ka majas sees on neil enamus ruumi jäetud sööjate jaoks. See ala leti taga, kus siis tavaliselt 3-4 töötajat toimetavad, on imepisike. Ja see ongi kogu nende köök. Ehk siis ruumis sees olles, saab suurepäraselt vaadata, kuidas see söögitegemine neil käib. Ma olen seda nüüd päris mitu korda vaadanud ka, aga kuidas see masinavärk täpselt toimib, ma veel aru ei saa. 
Neil on koguaeg pannid tulel ja pidevalt 2-3 inimest segavad seal nuudleid ja ilmselt muud kraami ka, lisavad maitseaineid ja mega hea toidulõhn on õhus. Üks inimene on see, kes tellimusi võtab, aga ta võib vahepeal sujuvalt ka panni taha hüpata, kui nt inimene panni tagant on läinud õue klientidele süüa viima. Ja kui kedagi parajasti leti taga pole, aga klient soovib tellida, siis hüppab keegi panni tagant letti. Jääb kuidagi mulje, et nad kõik oskavad kõike ja pole mingit probleemi hops teise pooleli jäänud töö üle võtta. 
Nad oskavad kõike, aga mitte inglise keelt, seda nad kohe üldse ei oska. Nii saime ka teada, et nad on vietnamlased, oskavad poola keelt ja vietnami keelt. Ja kui ma üldiselt saan ikkagi toidukohtades enamvähem aru, mida poola keeles küsitakse, sest ma tunnen ära mõne tuttava sõna, siis nende jutust, mis peaks olema puhas poola keel, ei saa ma sõnagi aru. Sestap on seal tellimine alati natuke imelik ja naljakas ka. Mina olen menüüst oma parimate oskuste järgi lugenud asju ette ja me oleme need asjad ka saanud, AGA on ikkagi läinud väga tükk aega, et mõista, et aaaa, ta küsis millist kastet me soovime. Meelis on lihtsalt sõrmedega näidanud, mis numbreid me menüüst soovime. 

See, kuidas jõuab minu tellimus valmistajateni, on mulle veel müstiline. Jah, nad on seal samas kõrval ja põhimõtteliselt ju kuulevad, mida ma tellin, aga kuidas sünnib kokkulepe, kes teeb pad thaid, kes kana, kes suppi, mina aru pole saanud.
Nimelt on neil leti peal A4 suuruses kaustik, kuhu see, kes tellimust vastu võtab, märgib ülevalt alla jooksvasse tulpa, mida telliti. Kui näiteks pad thai number menüüs on 85c, siis ta märgib sinna pastakaga 85c ja selle taha veel tähe, mis tähistab soovitud kastet. Kui ma tellin viis asja, siis ta tõmbab need 5 asja tulbas sulgudega kokku ja märgib sinna juurde märgikese, mis tähendab, et kaasa. Ja see ongi kõik, kogu süsteem. Kokkadele ei lähe mitte kusagile mitte mingeid lipikuid tellimustega, kuskil ei ole mingeid ekraane. Hämmastav!
Aga kui kõik õnnelikult tellitud saab, siis kulub vähem kui 10 minutit ja sinu söök on karpidesse ja kotti pakendatult letil valmis. Sealt ei saa mingit numbrit, et saaks hüüda, et 56 valmis. Nad midagi vahest hüüavad ka, aga mina ei ole aru saanud mida. Pigem ma vaatan, et kui on 5 karpi, siis võib see meie tellimus olla ja üritan leti taga olijaga silmsidet hoida ning tabada, kas ta noogutab meie poole, et see tõesti on meie tellimus. 
Esimesel korral ma ei saanud aru, et juba ongi meie toit valmis ja seisin rahulikult edasi, siis tuli üks kokk minu juurde ja näitas näpuga letil olevale söögile, siis ma mõistsin.
Portsud on seal päris pirakad. Igakord ma mõtlen, et järgmisel korral võiks proovida ja võtta ühe portsu kahe peale. Aga siis kui see järgmine kord tuleb, tahab ikka igaüks erinevat asja ja me võtame ikka igaühele oma portsu ja nii jagubki järgmiseks päevaks ka. 

Kohe aasia restorani kõrval on itaalia restoran, kus eriti ei paista rahvast käivat ja meie pole ka sinna veel jõudnud. Ja siis on pagariäri, kuhu me ka oleme veel üsna vähe sattunud. 
Lisete koolimaja on 700 m kaugusel. Tema saab nüüd täiesti ise koolis hakata käima. Liisbeti koolimaja on 3 km kaugusel. Sinna me hakkame trammiga minema.
Luise jääb edasi Elblagi kolledžisse. Otsisime küll variante ka Gdanskis, et ehk ta saaks kuhugi siinsesse kooli üle tulla, aga koolidel on niivõrd erinevad programmid, et eesti mõistes nö 11.ndasse klassi ei võetagi kedagi juurde, kes pole täpselt sama programmi järgi õppinud. Kuidas see Luise koolis käimine hakkab olema, kujuneb ilmselt ise kuidagi välja, esialgu on raske ennustada. Loodetavasti klapib tunniplaan niimoodi,  et nad saavad Meelisega koos Elblagis hakata käima.

Aga meie uus kodu on absoluutselt erinev eelmisest. Tahaks öelda, et see on tavaliste inimeste kodu, aga seda ei saa ka päris öelda. See on kunagi olnud tavaliste inimeste kodu. Ma uurisin netis, et siinkandis hakati üldiselt maju ehitama 50.ndate lõpus. Meie maja omanik rääkis aga, et tema vanaisa tuli siia peale sõda. Me pole detaile täpsustanud, et kas vanaisa tuli kohe sellesse majja või see ehitati tiba hiljem, aga igal juhul on tegu juba väärikas eas majaga. 
Enne meid tegutses majas omanike IT-firma ja maja nägigi välja nagu üks korralik kontor. Kui me seda maja juuni keskpaigas vaatamas saime käia, siis oli see täis kontorilaudu ja -toole ning monitore. Tõsi, monitorid olid juba kõik lahti ühendatud ja tööd siin enam ei toimunud. Me olime esimesed, kes maja vaatamas käisid ja kuna me olime kohe huvitatud selle maja endale saamisest, siis õnneks õnneks saime kohe ka suulise kokuleppe, et jah tõepoolest see maja meile saab. 
Noh poolakate suuliseid kokkuleppeid me väga ei usu ja seega närvitsesime ja pressisime peale ning juuli alguse poole sai rendileping sõlmitud. Sisse pidime me kolima 15. augustil. Kolisimegi.
14. augusti õhtul läksime maja üle võtma ja selgus, et maja polnud sugugi meie saabumiseks valmis. Igal pool oli veel kontorikola ja õu oli täis äraviskamisele minevat kraami. Olime üllatunud. Omanik ja tema maakler olid ka pisut üllatunud, et mis asja, te kolite homme sisse või? Eee, jah, meil on ju homsest rendileping.
Aga no hakkama saime. Omanikud on tegelikult siiani väga toredad ja hoolitsevad olnud ja see üleliigne kontorikraam ja äraviimist ootav prügi hakkasid ka järjest kaduma. 

Meie kolisime ikkagi sisse, esialgu siis nende kontoritoolihunnikute vahele, ja hakkasime koristama. Meil ju peaaegu, et ei olnudki mööblit, kuna eelmine maja, kus me elasime, oli möbleeritud. Seega alustasime me üsna nullist hädapärase ja elamisväärse kodu loomisega. 
Algus oli väljakutsete rohke. Hakkasime peale alumiselt korruselt ja püüdsime üles seada elutoa, sest diivan oli meil juba endal olemas. Ainult diivan ühes toanurgas pole aga päriselt meie ettekujutus mõnusast elutoast ja see tähendas muidugi käiku Ikeasse.
Me oleme ju Ikea võhikud. Me oleme elus ühe korra Ikeas käinud, see oli Poolas aasta tagasi ja ma olen supertänulik Olegile, kes meid seal ringi vedas ja näitas, kuidas asjad käivad. Aga tookord me ei ostnud mitte midagi, sest me elasime hotellis ja meil ei olnud mitte midagi vaja, käisime niisama ekskursioonil. Ja nüüd me siis olime seal niimoodi ihuüksi keset laupäevast rahvarohket Ikeat. 
Või õigupoolest peaks siinkohal ära märkima, et 17. august, mis sel aastal langeski laupäevale, on minu ja Meelise pulma-aastapäev. Eelmisel aastal käisime me Meelisega sel päeval Giewonti mäetippu vallutamas. Natuke jäi küll päris tipust puudu, aga väga äge päev oli see sellegipoolest. Ma mõtlesin, et sel aastal võiks ka tähistamiseks midagi sama ägedat teha ja vaatasin juba pikalt ringi, mis see äge asi küll olla võiks. Kogu seda ägedust kaaludes sai mulle ühel hetkel selgeks, et me oleme sel päeval veel kolimistsüklis ja võibolla koristame vana või uut maja vmt ja sellele, et me midagi ekstra meeldejäävat teha saame, ei saagi loota. Njah, neelasin hapu pilli alla ja harjutasin ennast mõttega, et sel aastal on koristuspidu vmt.
Tegelikult me siiski natuke tähistasime ka ja käisime kogu perega Chleb i Winos hommikust söömas. See on see vahva koht, kuhu me Meelisega kahekesi oleme vist juba 2-3 korda juhtunud ning alati mõelnud, et tahame sinna ka koos lastega minna.

Ja siis kogu perega Ikeasse - otsima voodeid, kummuteid ja riiuleid ning muidugi midagi elutuppa. Käisime ringi, vaatasime, mõõtsime, mõtlesime, siis käisime jälle ringi, mõõtsime ja vaatsime jälle. Istusime näidistoas, kus tundus mitu meie elutuppa sobivat mööblitükki olevat ja arutasime ja arutasime. Tegime pilte ja panime kirja, mis vaja, ning saime isegi õigete pakkide leidmisega hakkama ja puruväsinute, aga õnnelikena, surusime mõned pakid autosse ja viisime koju. Meelis hakkas neid siis järjest kokku panema ja nii see järjest kodusem kodu sündima hakkas. 
Meie esimese Ikea päeva õhtul ehk siis pulma aastapäeva õhtul nentis Meelis, et Ikeas käisime väsitas palju rohkem kui Giewonti otsa ronimine ja mina tundsin ausalt öeldes sama. Aga mõistagi ei jäänud see meie viimaseks Ikea päevaks. Edaspidi jätsime lapsed koju, et autosse rohkem kraami mahuks ja käisime Meelisega kahekesi tiirutamas, mõõtmas ja arutamas. Õppisime selgeks ka, kuidas tellida asju, mida ei sa ise riiulist võtta ja kust ning kuidas need siis kätte saab. Oma ma ei tea äkki kuuendal käigul me enam isegi ei tiirutanud ega arutanud, vaid teadsime täpselt, et nüüd ostame selle, see asub seal, viskasime pakid peale ja jälle koju monteerima. 
Ega Ikea pole muidugi ainus mööblipood siinkandis, käisime mujal ka kaemas, aga samas liiga palju aega ei tahtnud selle ringi kondamise ja otsimise alla panna ka. 
Täna võib öelda, et meil on kodu, mis on kodu nime väärt. Kõik toad on, kas täitsa või peaaegu valmis, välja arvatud meie magamistuba. Sinna saime me ka õnneks eile voodi ja kui varem tähendas magamistuba madratsit maas ja kotte-kaste nurgas, siis nüüd on seal üks mõnus voodi ja kotid-kastid nurgas. Aga küll kõik areneb.

Huvitavaid lugusid on ka olnud. Inimesed nimelt kipuvad ikka arvama, et siin on kontor. Ühel päeval, kui me parajasti kõik mööbli kokku paneku ja muuga toimetasime, ilmus meie koridori naine, kellele muidugi koerad vastu jooksid ja ta talle rõõmsalt kalli tahtsid teha. Eeeee, meil on värav lukus ja eesuks lukus ja ometi oli meie kodus võõras naine. Ta oli ise õnneks rõõmus, aga päris imestunud, ja vadistas poola keeles. Ta oli koristaja, kes käis regulaarselt kontorit koristamas ja tal olid sisenemiseks oma võtmed. Kuna temaga sai suhelda ka vene keeles, siis me arvame, et ta oli ukrainlane. 
Ta helistas nägu nalja täis oma bossile, kes ka sellest midagi ei teadnud, et kontorit pole enam vaja koristada. Aga igatahes jättis ta oma võtmed meile ja läks ikka veel muiates ära. Tõenäoliselt oli see tema elu kõige veidram töölkäik. 
Meie majaomanik hiljem ütles, et nemad teavitasid küll koristusfirmat juba ammu ja ei tea, kuhu see info siis niimoodi kinni jäi. 

Meil on ka erinevaid töömehi käinud, kes tunnevad ennast siin nagu omas kodus, a la minu tööriistad on teie garaažis. Aaa, on või? Ja meil ei jää muud üle, kui koguaeg valvel olla, et keegi väravat lahti ei jätaks või et meie kutsad kedagi ootamatult ei ehmataks. Aga pole hullu, küll inimesed harjuvad, et siin enam kontor ei ole. 

Peale koristamise, lahtipakkimise ja mööbli kokkupaneku, oleme me üritanud enam vähem igal õhtul rannas ka käia. Meri on 1,5 km kaugusel. Mere ääres on koguaeg palju rahvast, vahel väga palju ja vahel lihtsalt palju. Vees on pigem vähesed, enamus lihtsalt päevitab või istub niisama ja naudib olemist. Mõni õhtu oleme me isegi pimeda peale jäänud ja rahvast on ikkagi palju olnud.
Ükspäev rannast koju jalutades tabas meid täiesti ootamatu üllatus - terve kari metssigu koos põrsastega ja kohe kõnnitee ääres ja kõnniteel. Meie oleme siiski kasvatatud usku, et metssiga on metsloom ja eriti koos põrsastega võib ta väga ohtlik olla ning seetõttu putkasime kohe kaugemale ja vaatasime seda ilmaimet eemalt. Jaa, tegime ka pilti ja uudistasime, aga ikkagi ohutust kaugusest. 
Põssad ei lasknud ennast ei mööduvatest autodest ega inimestest üldse häirida ja mugisid mõnusalt puude all olevaid tõrusid või midagi. Veel imelikum oli aga see, et inimesed ei kartnud neid ega lasknud ennast ka suuremat sigadest häirida. Nad jäid küll korraks seisma ja tegid pilti ning näitasid metssiga paari meetri kauguselt oma lastele, mis mulle tundus juba eemalt vaadates õudne, ning läksid siis edasi. Njah, oleme ju kuulnud küll, et metssead inimeste keskel on Poolas üsna tavapärane vaatepilt ja oleme ise ka ühte põssat varem ühes väiksemas asulas näinud, aga siiski, keset Gdanski terve kari sigu, kes tunnevad ennast nagu omas kodus, see pole päris normaalne ikka. Aga no me alles harjume nende linnaimedega :).
Igal juhul oleme me nüüd peale seda põssajuhtumit rannaäärset parki hoopis teise pilguga vaatama hakanud, et mitte öelda, oleme seda umbusaldavalt piiluma hakanud, et kus need sead ennast varjata võivad.