Hüvasti, peegelmaja!
–
Ma olen täitsa kindel, et need, kes meie blogi algusest peale lugenud on, mäletavad vast seda veidrat ja aina pikemaks veninud hotellielu möödundu suvel ning üüratut igatsust oma kodu järele, kus saaks oma panni peal ise muna praadida. Mina vähemasti mäletan väga hästi.
Ja ma mäletan ka seda kergendust ja rõõmu, kui me selle kodu siis ikkagi leidsime ja nädal enne kooli algust sisse saime kolida. Mis sellest, et see maja ei asunud seal, kus me tahtsime ja ei olnud selline nagu me unistanud olime, see oli ikkagi kodu.
Ja ma mäletan ka seda kergendust ja rõõmu, kui me selle kodu siis ikkagi leidsime ja nädal enne kooli algust sisse saime kolida. Mis sellest, et see maja ei asunud seal, kus me tahtsime ja ei olnud selline nagu me unistanud olime, see oli ikkagi kodu.
Ilmselt te mäletate ka, et see oli üks üsna veider maja, lausa nii veider, et ma polnud midagi sellist oma elus varem näinud. Aga me harjusime üllatavalt ruttu sellega, et enamvähem iga sein, põrand, lagi ja muu tasapind selles majas on peegel ja et igal pereliikmel on oma garderoob, mis mõnel juhul on pea sama suur kui tuba. Pinska 1 Elblagis muutus kiiresti koduks ja me hakkasime teda koos tema veidrustega armastama.
Ma arvan tänaseni, et see on täiesti ebaratsionaalselt ehitatud maja ja kuidas küll mõtleb inimene, kes selle maja projekteerib või tellib, aga no inimesed on erinevad. Mul on terve aasta iseenda jaoks tulevaste blogipostituste listis olnud, et Pinska 1-st tuleb ka lähemalt kirjutada. Läks nii, et täna, kui ma sellest kirjutan, ei ela me enam Pinska 1-s ega Elblagis, vaid oleme juba nädal aega gdansklased.
Gdanskis elamine oli meie plaan ja unistus ju algusest peale, aga no pool aastat koduotsinguid eelmisel aastal siiski vilja ei kandnud ja ega kokkuvõttes Elblagis elamine ka kuidagi paha ei olnud. Esimesed paar kuud peale Pinskasse kolimist olin ma rahulik, siis hakkasin tasapisi uuesti kinnisvaraportaale vaatama ise natuke ka lootes, et ma ei leia midagi sobivat, kuna ma ei tahtnud kogu kolimisjama uuesti läbi teha. Aga mida lähemale kevadele, seda tihedamini ma vaatamas käisin, kas midagi uut on turule tulnud. Seekordsel otsimisel olid eelmise korraga märgatavad eelised. Esiteks oli meil kodu juba olemas ja seega me polnud meeleheitel, et peame midagi saama ning teiseks nüüd me teadsime suurepäraselt, kuhu piirkonda me maja tahame ja kuhu ei taha. Sest olgem ausad, mõnest Gdanski linnaosast sõidab kooli juurde tunduvalt kauem kui Elblagist.
Ma arvan tänaseni, et see on täiesti ebaratsionaalselt ehitatud maja ja kuidas küll mõtleb inimene, kes selle maja projekteerib või tellib, aga no inimesed on erinevad. Mul on terve aasta iseenda jaoks tulevaste blogipostituste listis olnud, et Pinska 1-st tuleb ka lähemalt kirjutada. Läks nii, et täna, kui ma sellest kirjutan, ei ela me enam Pinska 1-s ega Elblagis, vaid oleme juba nädal aega gdansklased.
Gdanskis elamine oli meie plaan ja unistus ju algusest peale, aga no pool aastat koduotsinguid eelmisel aastal siiski vilja ei kandnud ja ega kokkuvõttes Elblagis elamine ka kuidagi paha ei olnud. Esimesed paar kuud peale Pinskasse kolimist olin ma rahulik, siis hakkasin tasapisi uuesti kinnisvaraportaale vaatama ise natuke ka lootes, et ma ei leia midagi sobivat, kuna ma ei tahtnud kogu kolimisjama uuesti läbi teha. Aga mida lähemale kevadele, seda tihedamini ma vaatamas käisin, kas midagi uut on turule tulnud. Seekordsel otsimisel olid eelmise korraga märgatavad eelised. Esiteks oli meil kodu juba olemas ja seega me polnud meeleheitel, et peame midagi saama ning teiseks nüüd me teadsime suurepäraselt, kuhu piirkonda me maja tahame ja kuhu ei taha. Sest olgem ausad, mõnest Gdanski linnaosast sõidab kooli juurde tunduvalt kauem kui Elblagist.
Ja siis see juhtuski, et üürile andmiseks ilmus maja Przymorze linnaosas, Lisete koolimajast kiviga visata. Me tegutsesime välkkiirelt, et me saaks seda kohe vaatama minna ja kohe kõik rattad tööle panna ja leping sõlmida, et me saaksime selle maja endale. Nagu ikka ei juhtu Poolas kohe mitte midagi ja seega elasime jälle mitu närvesöövat nädalat läbi. Ei tahtnud oma lootusi asjatult üles kütta, aga mõttes elasime siiski juba Gdanskis. Lõpuks läks kõik nii nagu me olime soovinud ja ma tõesti istungi praegu seda lugu kirjutades Gdanskis ja kuulen läbi lahtise akna suure tänava müra. Aga uuest majast ja sellest, kuidas kõik ei ole siiski päris lepase reega läinud ja no ega alati ei peagi, juba mõnes järgmises loos. Tänane lugu olgu ikkagi Pinska 1-le pühendatud.
Pikin siia jutu vahele ka selle, et meie suvereis ja seiklus Tšehhis oli suuresti just tänu sellele lühem, kui oleks tahtnud, et meid ootas kolimine. Küll aga põikasime me Tšehhist tulles läbi ka Lõuna-Poolas asuvast Energylandiast, mis on iga lapse, noore ja pööritamist-keerutamist nautiva, mis tahes eas, inimese unistus. Energylandia oli ka meie laste kõige suurem suveunistus Eestisse mineku kõrval ja seda me ei saanud oma reisikavast välja jätta.
Me oleme nüüd Energylandias juba 4 korda käinud ja elamused on ikka sama megad. Tõsi, mina sel aastal jälle lõbustuspargis ei käinud, vaid nautisin koos koertega hottellivaikust ja kirjutasin blogi. Seega mul otseselt sellest ka midagi kirjutada ei ole, aga mõne pildi saan ikka panna, et ilmestada, kuidas see lõbutsemine neil täpselt seal käis:D.
Me oleme nüüd Energylandias juba 4 korda käinud ja elamused on ikka sama megad. Tõsi, mina sel aastal jälle lõbustuspargis ei käinud, vaid nautisin koos koertega hottellivaikust ja kirjutasin blogi. Seega mul otseselt sellest ka midagi kirjutada ei ole, aga mõne pildi saan ikka panna, et ilmestada, kuidas see lõbutsemine neil täpselt seal käis:D.
Aga koju tagasi tulles oli meil täpselt 6 päeva aega, et oma Elblagi elu kokku pakkida. Eks me muidugi vaikselt pakkisime varem ka, aga nüüd läks ralli lahti. Kui me Eestist ära tulime, kasutasime me kolimisfirmat, kes pakkis ise asjad kastidesse, kilesse või kuhu vaja, kruvis lahti, kui vaja, viis kohale ja pakkis ise asjad lahti, kruvis kokku ning tõstis paika ka.
Meil oli millegipärast idee, et meil õnnestub seekord samasugune teenus saada.
Meelisel on tööl üks toetusgrupp, kes aitab Poolas asju ajada, kui hätta jääd ja selgitab süsteemi, kui vaja. Nemad otsisid meile kolimisfirma kontakti. Meelis oli palunud firmat, kes pakib asjad kokku, viib kohale, pakib lahti. Üks kolija käis meil kohapeal hindamas ka, et kui palju meil kraami on, et ta saaks hinnapakkumise teha ning teaks, kui suurt autot vaja on, ja meie rääkisime ikka, et vaja pakkida ja kohale viia jne. Aga diil sai tehtud ja kolimispäev kokkulepitud ning kõik oli justkui korras. Mõniaeg enne kolimist kirjutas Meelis neile, et äkki nad saaksid mõned kastid meile juba ette tuua, saame ise pakkida ja läheb õigel päeval kiiremini. Meie suureks üllatuseks vastas firma, et nemad pakkimisteenust ei osuta ja neil kaste pole, nemad lihtsalt tassivad kraami auto peale ja viivad kohale ning tõstavad pärast maha.
Eee, see oli nüüd üllatus. Sellele, kas me peaks ise midagi lahti kruvima, a la laudadel jalad alt ära võtma, riiuli juppideks võtma vmt, me vastust ei saanudki. Me siis ei kruvinud eriti midagi ning hakkasime mõtlema, kuhu sisse väiksem kraam panna. Kõik, mis oli pehme ja mille osas ma arvasin, et see vast ei purune vähese litsumise tagajärjel, panime me prügikottidesse - riided, padjad, tekid, mänguasjad jmt. Meelise töökaaslane, kes kolis mõniaeg tagasi Tšehhist Poola, laenas meile oma kolimiskaste. Kuna kastide hulk oli väga limiteeritud, siis ma ei saanud endale lubada luksust, et see on nt ainult lauanõude kast. Kui ikkagi kuhugi taldrikute vahele mahtus mõni šampoonipudel või riidepuu, siis see sai sinna ka surutud. Arvake, kui huvitav ja lihtne oli pärast seda kõike lahti pakkida? Tegelikult on meil nii kaste kui prügikotte ikka veel nurgas ja pooleldi lahti pakkimata. Käime mitu päeva samade riietega, sest me ei tea, kus teised riided on. Kui me vahetusriideid eile korra nägime, siis täna me ikka ei tea, kus need on. Selles mõttes meenutab olukord seda eelmise aasta hotellielu, kui meil oli ka igaühel üks paar jalanõusid ja paar särki, millest me hommikuti puhtama selga lükkasime.
Meil oli millegipärast idee, et meil õnnestub seekord samasugune teenus saada.
Meelisel on tööl üks toetusgrupp, kes aitab Poolas asju ajada, kui hätta jääd ja selgitab süsteemi, kui vaja. Nemad otsisid meile kolimisfirma kontakti. Meelis oli palunud firmat, kes pakib asjad kokku, viib kohale, pakib lahti. Üks kolija käis meil kohapeal hindamas ka, et kui palju meil kraami on, et ta saaks hinnapakkumise teha ning teaks, kui suurt autot vaja on, ja meie rääkisime ikka, et vaja pakkida ja kohale viia jne. Aga diil sai tehtud ja kolimispäev kokkulepitud ning kõik oli justkui korras. Mõniaeg enne kolimist kirjutas Meelis neile, et äkki nad saaksid mõned kastid meile juba ette tuua, saame ise pakkida ja läheb õigel päeval kiiremini. Meie suureks üllatuseks vastas firma, et nemad pakkimisteenust ei osuta ja neil kaste pole, nemad lihtsalt tassivad kraami auto peale ja viivad kohale ning tõstavad pärast maha.
Eee, see oli nüüd üllatus. Sellele, kas me peaks ise midagi lahti kruvima, a la laudadel jalad alt ära võtma, riiuli juppideks võtma vmt, me vastust ei saanudki. Me siis ei kruvinud eriti midagi ning hakkasime mõtlema, kuhu sisse väiksem kraam panna. Kõik, mis oli pehme ja mille osas ma arvasin, et see vast ei purune vähese litsumise tagajärjel, panime me prügikottidesse - riided, padjad, tekid, mänguasjad jmt. Meelise töökaaslane, kes kolis mõniaeg tagasi Tšehhist Poola, laenas meile oma kolimiskaste. Kuna kastide hulk oli väga limiteeritud, siis ma ei saanud endale lubada luksust, et see on nt ainult lauanõude kast. Kui ikkagi kuhugi taldrikute vahele mahtus mõni šampoonipudel või riidepuu, siis see sai sinna ka surutud. Arvake, kui huvitav ja lihtne oli pärast seda kõike lahti pakkida? Tegelikult on meil nii kaste kui prügikotte ikka veel nurgas ja pooleldi lahti pakkimata. Käime mitu päeva samade riietega, sest me ei tea, kus teised riided on. Kui me vahetusriideid eile korra nägime, siis täna me ikka ei tea, kus need on. Selles mõttes meenutab olukord seda eelmise aasta hotellielu, kui meil oli ka igaühel üks paar jalanõusid ja paar särki, millest me hommikuti puhtama selga lükkasime.
Aga kolimispäev oli kusjuures määratud riigipühale ja seega te mõistate, et me olime veidi ärevad, kas üldse mõni auto või kolimismees kohale tuleb. Meil polnud õrna aimugi, millse autoga tegu on ja kui kokku me ikkagi oma asjad suruma peaks. Aga mehed tulid kohale ja üks rääkis mõistetavat inglise keelt ka. Nad hakkasid tegutsema, aga üsna pea sai selgeks, et kogu meie kraam ikka nende auto peale ei mahu.
Ahah. Õnneks nad siiski ei jätnud meid fakti ette, et me viime ainult pool kraami kohale, vaid hakkasid sebima ja mõne aja pärast sõitis teine sama suur auto ka ette. Muidugi läks see siis poole rohkem maksma ka, kui algul kokku lepitud, aga õnneks mahtus nüüd kõik lahedasti ära ja meie prügikotid rändasid uude kodusse, suuremad asjad muidugi ka.
Ahah. Õnneks nad siiski ei jätnud meid fakti ette, et me viime ainult pool kraami kohale, vaid hakkasid sebima ja mõne aja pärast sõitis teine sama suur auto ka ette. Muidugi läks see siis poole rohkem maksma ka, kui algul kokku lepitud, aga õnneks mahtus nüüd kõik lahedasti ära ja meie prügikotid rändasid uude kodusse, suuremad asjad muidugi ka.
Kogu ülejäänud pere sõitis ka Gdanski ja mina jäin koos koertega tühja maja koristama. See andis mulle lisaks täiesti ulmelisele koristamisele ka võimaluse mõtiskleda ja majale aitäh öelda ning hüvasti jätta.
Aga koristamine oli ulmeline tõesti. Ma arvan, et mitte keegi, kes pole seda ise kogenud, ei kujuta ette, kuidas on peegelmaja koristada. Me muidugi alustasime ka koristamisega varem, kui kolimispäeval ja mõned kapid, garderoobid jmt olidki juba tehtud ja mõned olid "tehtud". Lastel nimelt oli oma tubades kõik "tehtud" ja puhas nagu prillikivi, aga no tegelikult tähendas see mõnel juhul seda, et ma pidin seda puhast tuba veel kolm tundi küürima.
Hilisemad noomitusvestlused sel teemal kõlasid umbes nii:
"Sul olid selle laua sahtlid kõik pühkimata."
"Aa. Oi. Seda lauda ma vist tõesti ei teinud."
"Ja sa olid sahtlisse isegi pliiatseid teritanud"
"Mina??? Ei! Aaa, jaa, ma teritasin tegelikult pinalisse ja see läks sahtlis laiali"
"Ja sul oli midagi ümber läinud ja pritsinud laua alla ja seintele ja igale poole. Midagi pruuni, coca cola vist. Ja kõik koristamata."
"Ei see, pole coca cola, see oli see, kui ma talvel oksendasin"
Eeee, mul ei ole sõnu. Vahel ma mõtlen, et kellesse need lapsed küll on:).
Ja kui teile nüüd tundub, et ma aasta jooksul esimest korda koristasin, siis see ei ole üldse nii. Meil lihtsalt on laste tubade koristamise vastutus lastel ja vahel ma utsitan neid tagant koristama ja tõmban ise põrandad puhtaks, aga no sahtlisse ja laua alla ma ikkagi pigem ei vaata.
Aga peegelmaja peab üsna igapäev koristama ja see ei ole ikkagi mitte kunagi nii särav, kui ta olla võiks. Ma küll õppisin mõne aja pärast silmi kinni pigistama ja mitte välja tegema, et igal pool olid näpujäljed juba kohe peale koristamist ning jagasin maja tsoonideks, et täna on selle tsooni koristuspäev ja homme teise ning ülehomme ei ole võibolla üldse koristuspäev. Otsustasin, et parem elame pidevalt näpujälgi täis majas, kui et oleme maja orjad.
Aga koristamine oli ulmeline tõesti. Ma arvan, et mitte keegi, kes pole seda ise kogenud, ei kujuta ette, kuidas on peegelmaja koristada. Me muidugi alustasime ka koristamisega varem, kui kolimispäeval ja mõned kapid, garderoobid jmt olidki juba tehtud ja mõned olid "tehtud". Lastel nimelt oli oma tubades kõik "tehtud" ja puhas nagu prillikivi, aga no tegelikult tähendas see mõnel juhul seda, et ma pidin seda puhast tuba veel kolm tundi küürima.
Hilisemad noomitusvestlused sel teemal kõlasid umbes nii:
"Sul olid selle laua sahtlid kõik pühkimata."
"Aa. Oi. Seda lauda ma vist tõesti ei teinud."
"Ja sa olid sahtlisse isegi pliiatseid teritanud"
"Mina??? Ei! Aaa, jaa, ma teritasin tegelikult pinalisse ja see läks sahtlis laiali"
"Ja sul oli midagi ümber läinud ja pritsinud laua alla ja seintele ja igale poole. Midagi pruuni, coca cola vist. Ja kõik koristamata."
"Ei see, pole coca cola, see oli see, kui ma talvel oksendasin"
Eeee, mul ei ole sõnu. Vahel ma mõtlen, et kellesse need lapsed küll on:).
Ja kui teile nüüd tundub, et ma aasta jooksul esimest korda koristasin, siis see ei ole üldse nii. Meil lihtsalt on laste tubade koristamise vastutus lastel ja vahel ma utsitan neid tagant koristama ja tõmban ise põrandad puhtaks, aga no sahtlisse ja laua alla ma ikkagi pigem ei vaata.
Aga peegelmaja peab üsna igapäev koristama ja see ei ole ikkagi mitte kunagi nii särav, kui ta olla võiks. Ma küll õppisin mõne aja pärast silmi kinni pigistama ja mitte välja tegema, et igal pool olid näpujäljed juba kohe peale koristamist ning jagasin maja tsoonideks, et täna on selle tsooni koristuspäev ja homme teise ning ülehomme ei ole võibolla üldse koristuspäev. Otsustasin, et parem elame pidevalt näpujälgi täis majas, kui et oleme maja orjad.
Mõned absoluutselt uskumatud ja päevavalgust kartvad asjad majaga seoses jätan ma esialgu veel meie teada. Aga ühel päeval, kui see võimalik on, räägin.
Majaomanik, kellega meie, täpsemalt Meelis, pidi asju ajama, on igati kena inimene, aga ta ei ole päris kindlasti kunagi varem kellelegi midagi üürinud ja väga vist ei mõista või hooli seadustest ja heast tavast, mis üürilepinguga kaasnevad. Tema nimi on pani J, ta on keskealine ja silmnähtavalt oma välimuse eest väga tublisti hoolitsev naisterahvas. Me ei räägi siin lihtsalt trennist ja tugevast meigist, vaid ilusüstidest, lihtsamatest operatsioonidest jmt-sest. Pani J elas oma perega enne ise meie peegelmajas, aga vähemasti meile nad ütlesid, et kolivad nüüd Gdanski, kuna nende vanem tütar käib seal balletikoolis ja pani J töötab seal, siis neil on kõrini pidevast sõitmisest.
Jaaa, oo, kui palju asju, peamiselt riideid, neil oli. Kõik need garderoobid olid äärest ääreni riideid täis. Ja sestap oli neil ka väheke probleeme õigeks ajaks välja kolimisega. Aga maja nad siiski vabastasid ja kogusid oma veel kolimata kraami kõik garaaži põrandale hiiglaslikku hunnikusse ning käisid seda hunnikut sel muudkui vähendamas ning ühel hetkel saime me siiski ka garaaži enda käsutusse.
Majaomanik, kellega meie, täpsemalt Meelis, pidi asju ajama, on igati kena inimene, aga ta ei ole päris kindlasti kunagi varem kellelegi midagi üürinud ja väga vist ei mõista või hooli seadustest ja heast tavast, mis üürilepinguga kaasnevad. Tema nimi on pani J, ta on keskealine ja silmnähtavalt oma välimuse eest väga tublisti hoolitsev naisterahvas. Me ei räägi siin lihtsalt trennist ja tugevast meigist, vaid ilusüstidest, lihtsamatest operatsioonidest jmt-sest. Pani J elas oma perega enne ise meie peegelmajas, aga vähemasti meile nad ütlesid, et kolivad nüüd Gdanski, kuna nende vanem tütar käib seal balletikoolis ja pani J töötab seal, siis neil on kõrini pidevast sõitmisest.
Jaaa, oo, kui palju asju, peamiselt riideid, neil oli. Kõik need garderoobid olid äärest ääreni riideid täis. Ja sestap oli neil ka väheke probleeme õigeks ajaks välja kolimisega. Aga maja nad siiski vabastasid ja kogusid oma veel kolimata kraami kõik garaaži põrandale hiiglaslikku hunnikusse ning käisid seda hunnikut sel muudkui vähendamas ning ühel hetkel saime me siiski ka garaaži enda käsutusse.
Ja siis hakkasid ajajooksul selguma igasugused asjad, mis meid natuke või palju häirisid. Kõik pidi majas kenasti töötama, aga no näiteks autoärav ei sulgunudki kunagi ilma, et sa suure jõuga manuaalselt lähed ja selle kinni lükkad. Me otsustasime, et ahh, me ei panegi seda kinni. Mullivannis ei saanud käia, sest maja boiler tootis korraga sooja vett täpselt kolmandiku vanni jaoks. Lubatud aednik osutus tavaliseks muruniitjaks. Koristajat, kes pidi korra kuus käima, ei näinud me mitte kunagi. Aga noh, need olid asjad, mille osas me mõtlesime, et nojah, nii on, me ei vajagi igasugu luksust.
Küll aga oli väga häiriv näiteks see, et majas oli ka valvesüsteem, mida me ise mitte kunagi sisse ei lülitanud, aga nii umbes jõulude paiku hakaks ta häiret andma, algul korra, siis juba mitu korda päevas ja lõpuks oli see üks müraterror juba. Muidugi informeerisime me kohe pani J-i ka. Ta lubas, et firma teeb restardi ja kõik korras, no ei olnud korras. Siis pidid mehed kohale tulema millalgi. Ja me muudkui ootasime ja kannatasime seda piiksumist ja mehed käisid ka, nii kolm korda vist, kolmandal korral nad lihtsalt eemaldasid valvesüsteemi paneeli ja õnnis vaikus saabus tagasi meie ellu. Täpselt kolm kuud kulus selleks kõigeks ja nad lubasid et teevad asja ikkagi korda. Meie õnneks seda järgmise poole aasta jooksul ei juhtunud.
Tihti juhtus ka nii, näiteks nende samade valvemeestega, et me ütlesime pani J-le, et ei, homme meid ei ole kodus, siis parandajad ei saa tulla. Aga no võta näpust, kui siis Luise ikkagi koolist varem koju sai, ja tilistamise peale ukse avas, olid seal remondimehed, kes kohe kindlasti ei pidanud sel päeval tulema.
Küll aga oli väga häiriv näiteks see, et majas oli ka valvesüsteem, mida me ise mitte kunagi sisse ei lülitanud, aga nii umbes jõulude paiku hakaks ta häiret andma, algul korra, siis juba mitu korda päevas ja lõpuks oli see üks müraterror juba. Muidugi informeerisime me kohe pani J-i ka. Ta lubas, et firma teeb restardi ja kõik korras, no ei olnud korras. Siis pidid mehed kohale tulema millalgi. Ja me muudkui ootasime ja kannatasime seda piiksumist ja mehed käisid ka, nii kolm korda vist, kolmandal korral nad lihtsalt eemaldasid valvesüsteemi paneeli ja õnnis vaikus saabus tagasi meie ellu. Täpselt kolm kuud kulus selleks kõigeks ja nad lubasid et teevad asja ikkagi korda. Meie õnneks seda järgmise poole aasta jooksul ei juhtunud.
Tihti juhtus ka nii, näiteks nende samade valvemeestega, et me ütlesime pani J-le, et ei, homme meid ei ole kodus, siis parandajad ei saa tulla. Aga no võta näpust, kui siis Luise ikkagi koolist varem koju sai, ja tilistamise peale ukse avas, olid seal remondimehed, kes kohe kindlasti ei pidanud sel päeval tulema.
Ekstra imelikud olid need juhtumised, kui sa näiteks jood laupäeva hommikul rahulikult köögis kohvi ja järsku näed, et keegi on meie aias. Piilud ennast varjates aknast välja ja ohhooo, see on pani J, kes valgetes pükstes ja valgetes saabastes rebib kuivanud taimevarsi välja. Sa pole veel otsustanud, kas minna välja ja öelda tere või teha nagu sa ei näekski teda, kui juba koputatakse uksele ja ta küsib kääre. Ahsoooo, no palun siin on käärid.
Ta ei saanud tegelikult üldse aru, et sel hetkel, kui meil oli üürileping, ei olnud see maja ja aed talle vabaks sisenemiseks avatud. Aga no õnneks selliseid juhtumeid väga palju polnud.
Ta ei saanud tegelikult üldse aru, et sel hetkel, kui meil oli üürileping, ei olnud see maja ja aed talle vabaks sisenemiseks avatud. Aga no õnneks selliseid juhtumeid väga palju polnud.
Muidu oli Pinska tänav üks erakordselt rahulik tupiktänav, kus küll harva, aga siiski, lapsed mängisid keset tänavat palli ja sõitsid ratastega nagu vanal ajal. Lähemate majade naabreid me teretasime, aga see oli ka kõik. Tegelikult siiski üle tee naabriga saime veidi rääkida ka, kui pani J ta meile saatis vaatama, mis internetiga viga on. Tema nimi oli Lukasz, ta rääkis inglise keelt ja käis Norras tööl. Seega me kohtasime teda üsna harva. Inglise keelt oli ta ise õppinud ja sellepärast, et talle meeldis väga Iron Maideni ja sarnaste bändide muusika ning ta tahtis laulusõnu mõista.
Mida me Pinskas armastasime?
Oi, seda oli tegelikult palju. Privaatset väikest aiakest, mis oli tugeva tara ja hekiga ümbritsetud ja kus keegi sinu toimetamist ei näinud. Armastasime seda, et tunne oli seal nagu Märjamaal, et ei pea midagi peitma ega lukustama koguaeg. Meil sesisid rattad suure osa ajast lihtsalt õues otse avatud autovärava kõrval. Meeldis see, et mitmed toidupoed olid lühikese jalutuskäigu kaugusel ning et ratta- ja jalakäijate tee viis meie tänava lähedalt väga pikalt mõlemale poole. Elblag on üldse rattateedega väga hästi varustatud.
Kui maja sisemusest rääkida, siis mulle meeldis valgus ja avarus. Igal pool suured klaasaknad või uksed või seinad. Majas oli ka mitmeid põnevaid valguslahendusi, mida ju jällegi olgem ausad, tegelikult vaja ei ole, aga kui on, siis on päris mõnus. Elutoas nt oli vist oma 5-6 erinevat lülitit, et tahad sa täna sellist või sellist või sellist valgust. Köögi laua kohal sai valida tõesti vist kõigis vikerkaarevärvides ledvalgustuse vahel. Lastele meeldis vahel sellega mängida, aga üldiselt me piirdusime tavapärasema valgustusega.
Majas oli tsentraaltolmuimeja. Jälle selline asi, mille osas mõtled, et hmm, kuidas see siis parem on või miks seda vaja on, aga no tegelikult on ikka mugav küll, kui ei pea tolmuimejat erinevate korruste vahel vedama ja pidevalt juhet lohistama.
Ja no tegelikult meeldisid meile garderoobid ka. Mis siis, et meie asjad täitsid harvalt paigutatuna vähem kui poole garderoobidest, ikkagi ei pidanud sa mitte kunagi mõtlema, et kuhu ma selle asja panen. Absoluutselt kõik asjad, mida parajasti vaja polnud, sai panna garderoobi.
Pere lemmik oli muidugi ka suur kahe ukse ja jäämasinaga külmkapp. Asi, mida meil pole kunagi olnud, ja millest ei oska unistada, aga mis on mõnus, kui ta sul olemas on.
Ahjaa, mina armastasin alumise korruse põrandat ka nii veider, kui see pole. See oli kaetud suurte läikivate valgete plaatidega, millel olid sees ebasümmeetrilised peened mustad säbrud. Esiteks oli see puhastamiseks nii mõnus pind ja teiseks ei paistnud meie koerte mustad karvad sellelt pea üldse välja :D.
Oi, seda oli tegelikult palju. Privaatset väikest aiakest, mis oli tugeva tara ja hekiga ümbritsetud ja kus keegi sinu toimetamist ei näinud. Armastasime seda, et tunne oli seal nagu Märjamaal, et ei pea midagi peitma ega lukustama koguaeg. Meil sesisid rattad suure osa ajast lihtsalt õues otse avatud autovärava kõrval. Meeldis see, et mitmed toidupoed olid lühikese jalutuskäigu kaugusel ning et ratta- ja jalakäijate tee viis meie tänava lähedalt väga pikalt mõlemale poole. Elblag on üldse rattateedega väga hästi varustatud.
Kui maja sisemusest rääkida, siis mulle meeldis valgus ja avarus. Igal pool suured klaasaknad või uksed või seinad. Majas oli ka mitmeid põnevaid valguslahendusi, mida ju jällegi olgem ausad, tegelikult vaja ei ole, aga kui on, siis on päris mõnus. Elutoas nt oli vist oma 5-6 erinevat lülitit, et tahad sa täna sellist või sellist või sellist valgust. Köögi laua kohal sai valida tõesti vist kõigis vikerkaarevärvides ledvalgustuse vahel. Lastele meeldis vahel sellega mängida, aga üldiselt me piirdusime tavapärasema valgustusega.
Majas oli tsentraaltolmuimeja. Jälle selline asi, mille osas mõtled, et hmm, kuidas see siis parem on või miks seda vaja on, aga no tegelikult on ikka mugav küll, kui ei pea tolmuimejat erinevate korruste vahel vedama ja pidevalt juhet lohistama.
Ja no tegelikult meeldisid meile garderoobid ka. Mis siis, et meie asjad täitsid harvalt paigutatuna vähem kui poole garderoobidest, ikkagi ei pidanud sa mitte kunagi mõtlema, et kuhu ma selle asja panen. Absoluutselt kõik asjad, mida parajasti vaja polnud, sai panna garderoobi.
Pere lemmik oli muidugi ka suur kahe ukse ja jäämasinaga külmkapp. Asi, mida meil pole kunagi olnud, ja millest ei oska unistada, aga mis on mõnus, kui ta sul olemas on.
Ahjaa, mina armastasin alumise korruse põrandat ka nii veider, kui see pole. See oli kaetud suurte läikivate valgete plaatidega, millel olid sees ebasümmeetrilised peened mustad säbrud. Esiteks oli see puhastamiseks nii mõnus pind ja teiseks ei paistnud meie koerte mustad karvad sellelt pea üldse välja :D.
Siinkohal ei ole muud kui, et olla tänulik, et meil oli selles majas võimalik elada. Kahju, et meil Pinskas nii vähe külalisi käis, sest oleks tahtnud, et rohkem inimesi oleks oma silmaga saanud seda imestamisväärt maja kaeda ja garderoobis magada :D.
Maja on hetkel saadaval nii müügiks kui rendiks, loodan, et ta saab endale head peremehed.
Hüvasti, Pinska 1! Aitäh!
Maja on hetkel saadaval nii müügiks kui rendiks, loodan, et ta saab endale head peremehed.
Hüvasti, Pinska 1! Aitäh!
Panen nüüd maja seest hulga fotosid ka, mis ma tegin peale seda, kui meie olime juba oma asjad ära viinud ja kõik oli puhtaks küüritud, Meil tegelikult oli seal täiesti kodune, aga te saate näha siis seda puhast ilu või imelikkust.
Lisa kommentaar