Hitleri Masuuria vol2

Mamerki on eriline sellepoolest, et seal on alles peaaegu kahjustamata natside varjendite kompleks. Aastatel 1940–1944 ehitati hooneid ja betoonist punkreid neljakümnele kõrgemale kindralile ja feldmarssalile, 1500 ohvitserile ja Wehrmachti sõdurile. 250 hoonet, sealhulgas 30 varjendit, jäid sõja lõpul kahjustamata, kuna sakslastel ei olnud aega varjendeid enda järel õhku lasta. Täiesti mõistetav, kui arvestada, et Hundikoobast valmistati kaks kuud lõhkamiseks ette ja siis ka täielikult ei õnnestunud.

22. juunil 1941 ründas Saksamaa ette hoiatamata oma senist liitlast Nõukogude Liitu enneolematu jõuga – 148 Wehrmachti diviisi ehk üle 3 miljoni sõduri. Operatsioon kandis nime Barbarossa ja selle juhtimiskeskus oligi Mamerkis. Mamerkit külastasid väga paljud olulised natsivägede juhid, muidugi ka Hitler ja isegi Mussolini. Mamerkis paiknesid ka Soome, Ungari ja Jaapani sõjaväeatašeed.

Mamerki oli ka peamine koht, kus kolonel Claus Stauffenberg tegi ettevalmistusi Hitleri võimu kukutamiseks. Mamerki metsavaikuses peeti salajasi kõnelusi ja värvati uusi asjasse pühendatud liitlasi. Mamerkis hoiti atentaadiks vajalikke lõhkeaineid ja võimu üle võtmisega seotud salajasi dokumente.

Aastatel 1941–1944 oli Mamerki praktiliselt isemajandav linn, mida kaitses mehhaniseeritud valvepataljon. Kogu objekt oli ümbritsetud okastraataiaga, kus iga 300 meetri tagant olid betoonpostid telefonide ja ala valgustavate laternatega. Lisaks punkritele oli seal kümneid kasarmuid, kontoreid ja telegraafe. Olid ka köögid, kasiino, postkontor, kino, eluruumid, haigla, saun ja tallid.

Punkrid olid, kas kahe- või viieruumilised. Punkrites olid ventilatsioonisüsteemid, õhufiltrid, elektri- ja telefoniseadmed, keskküte ja tualetid. Mõlemad sissepääsud olid tugevdatud ja gaasikindlate ustega. Välisseinte katmine betoonist ja spetsiaalsest samblast kõvastunud mererohuga kaitses varjualuseid õhust avastamise eest nii tõhusalt, et isegi tänapäeval, seitsekümmend aastat hiljem, sulanduvad need metsa taustaga.

Tänapäeval mööda autoteed lähenedes olid Mamerki punkrid  lihtsasti leitavad, vähemasti see plats, kuhu oma auto panna. Seal oli juba parklas võimalik ka seda meie oodatud poris müttamist teha. Seal polnud asfalti ega sillutatud teid, vaid parklaks oli üks siledam kruusane plats. Kuna Meelis oli seal varem käinud, siis ta teadis, et seal on muuseumiosa, maa-alused käigud, punkrid metsas ja vaatetorn. Tegime juba enne plaani, et kõigepealt läheme muuseumisse, siis maa alla ja kui veel valge on, siis vaatame punkreid ka. Umbes nii läkski.

Mamerkis ei olnud kõik nii loogiline nagu ma just Hundikoopa puhul kiitsin. Tegelikult ei oleks isegi parklast teadnud, kuhu poole sammuma peaks, kuna viitasid polnud. Meelis aga õnneks mäletas, kus muuseum asus ning sinna me siis läbi vähekese pori kõndisimegi.

Kui Hundikoopas oli kõik ontlik siis Mamerki tundus sissepääsu järgi selline, hmmm, kodukootud. Sisse pääses läbi tillukese koridori, kus oli piletimüüja laud ja mille seinad ja pisike riiul olid täis kuhjatud erinevat hiina nänni, mida osta sai ja ka kohaliku mee purke. Ja no oli täitsa kindel, et piletimüüja oli just suitsu teinud. Ruum oli kitsuke ja see oli ainuke koht, kus inimesed sisse ja välja said, seega seal liiga pikalt vaadata ei saanud, kas tegelikult oli ka mingit asjalikku kraami või mitte. Hiljem lugesin, et Hundikoobast on riiklikult toetatud, aga Mamerki punkreid haldab kamp ajaloohuvilisi. Siis on ju selge, miks üks tundub kodukootum. Aga suur kummardus neile ajaloohuvilistele, kes on kätte võtnud ajalugu säilitada ja presenteerida.

Maja keldris olid erinevad näituse ruumid, mis oli tegelikult igati põnev. Seal oli päris mitu suurt maketti nii Mamerkist kui lahingutest, mis olid ekstra peen töö ja väga ägedad uurida. Ja no muidugi kummitas meid ka seal iga nurga taga Hitler, keda Liisbet juba kartis. Ka kolonel Stauffenbergi teema oli seal tugevalt esindatud.

Muuseumi osa, mida Meelis meile kõige rohkem näidata tahtis oli merevaigutuba. Ja kujutage ette, kui me sellesse kohta jõudsime, kus merevaigutuba oli olnud, olid seal lindid ees ja tuled kustus. Ah sooo, mis mõttes? Just reklaamiti ju, et tulge vaadake üks ühele koopiat merevaigutoast. Aga ei, merevaigutuba oli siiski olemas, asus teises kohas ja arvatavasti oli see suuremaks tehtud, et see olekski täpselt üks ühele tegelikkusega.

Merevaigutoa lasi 18. sajandi alguses ehitatada Frederik I oma kabinetiks Berliini Charlottenburgi palees. Merevaigutoa kunstiliseks loojaks peetakse Gdanski arhitekti Andrzej Schlusterit. 1716 käis tsaar Peeter Suur Potsdamis ja vaimustus merevaigutoast. Frederiki poed Friedrich Wilhelm I kinkis merevaigu toa sõpruse ja liidu märgiks Peeter Suurele. Merevaigutuba eksponeeriti Suvepalees, seejärel Talvepalees, kuni see lõpuks 1755. aastal Tsarskoje Selosse jõudis.

1941. aastal rüüstasid sakslased palee ja viisid merevaigutoa Köningsbergi (Kaliningradi). 1945. aastal valutas punaarmee Kaliningradi, aga merevaigutuba ei leitud. Seda uhket tuba, nimetatud ka kaheksandaks maailmaimeks, otsitakse tänaseni. Teooriad on mitmeid, kus see aare võib peidus olla ja üks neist võimalikest kohtadest on ka Mamerki. Mamerkis on päris palju kaevatud ja aaret otsitud, aga seni tulutult. Merevaigutuba kütab kirgi tänini ehkki räägitakse ka, et see on ammu hävitatud. Tähelepanuväärne on siiski see, et 1997. aastal ilmusid Saksamaal välja kaks merevaigutoa paneeli, mida püüti mustal turul müüa. See tähendab, et vähemalt osaliselt on see hindamatu aare siiski oma algupärasel kujul alles ja keegi teab sellest midagi.

See merevaigutoa koopia, mis on Mamerkis ei ole kindlasti kohe nii uhke, kui oli või on originaal, mis on fotodelt nähtud, sest seal pole mööblit ja muud atribuutikat. Aga seinad, oo seinad ja lagi on sellel Mamerki merevaigutoal ikka muljet avaldavad. Neid vaadates võib täpselt ette kujutada, kui hiilgav ja suursugune see merevaigutuba ikkagi oli ja ei ole üldse ime, et seda ikka veel otsitakse. Kui me meravaigutoa lugu uurisime, siis tuli juttu Peeter I-st ja Haapsalust ja Liisbet muidugi küsis, et kas ma olen temaga kohtunud.

Peale muuseumiga tutvumist, vaatasime me torni, mille otsa sai ronida, aga ma ei tundunud, et väga tahaks sinna ronida. Liisbet justkui natuke tahtis ka ja natuke ei tahtnud ning igal juhul, me otsustasime, et torni me seekord ei lähe. Maa-alused käigud, kus Meelis mõni aeg tagasi (me kusjuures täpselt ei mäleta, millal see oli, aga no viimase kahe aasta jooksul igatahes) käis, olid meie kurvastuseks suletud. Uks oli lihtsalt kinni ja mingeid silte polnud, et kas on talveks suletud või üldse suletud või täna suletud. Kuna oli veel valge, siis me mõtlesime, et vaatame siis ikka metsas olevad punkrid ka üle, sest ega küll küllale liiga tee.

Meelis kõndis kusagil taga pool ja läksime Liisbetiga julgelt ees. Olime teel Mamerkisse kohanud tee ääres põõsalehti söövat põtra, keda me läbi autoakna üsna lähedalt näha saime. Arutasimegi Liisbetiga kõndides parajasti, mis oleks hirmsam, kas see, kui seal metsavahel tuleks meile vastu põder või hoopis Hitler. Keset kõige suuremat arutelu tuligi meile järsku keegi vastu. Õigupoolest ta lihtsalt seisis eespool metsarajal ja vaatas meid, must kogu. Ehmatasime Liisbetiga mõlemad kõvasti, aga mina karjusin ka. See ei olnud põder ja see ei olnud ka Hitler. See oli väike must koer, kes ilmselgelt vaatas, et mida sa karjud, ja jalutas rahulikult põõsastesse minema. Me vaatasime igale poole, aga ainsatki inimest, kelle oma ta oleks võinud olla, polnud näha. Mitte kedagi ei olnud. Läksime edasi ja palju kõhedam oli kui enne. Kiikasime ikka, et kus see koerainimene siis on, aga ei näinud endiselt kedagi, ainult Meelis jõudis meile järgi. Koeramõistatus ilmselt lahenes, kuna ühel hetkel käivitati all järve pool mingi mootor ja nägime läbi puude väikest mikrobussi ära sõitmas. No ju see koer siis sealt bussi pealt oli.

Aga peale väikest jalutuskäiku olimegi punkrite juures. Need ei üllatanud meid enam otseselt millegagi, aga tähelepanuväärne oli siiski see, et need olid terved. Ühele sai ka redelit mööda otsa ronida, aga meil seda huvi polnud. Ühele sai mööda pimedaid käike sisse vaadata. Liisbet küll kartis hirmsasti, et vuntsidega mees või mõni tema kuju võib seal sees olla, aga no me hoidsime käest kinni ja näitasime taskulambiga valgust ning läksime vaatasime ikkagi. Sees olid lihtsalt tühjad ruumid ja käigud, mis olid niisked ja millede laest tilkus vett. Natuke kõhe oli, aga põnev oli ka. Kõige enam imestasin ma selle üle, mida ei olnud, prügi. Poolas, ja ei sa öelda, et Eestis seda pole, on kõik veidi nurgatagusemad kohad ikka prügi täis, aga seal ei olnud midagi. See muidugi näitas mitte seda, et külastajad sinna prügi ei viska, vaid pigem seda, et ala koristatakse ja ilmselt tihti.

Kokkuvõtvalt jäime ka Mamerkis käiguga igati rahule. Ma ise arvan nii, et kui te saate ainult emba kumba külastada, kas Hundikoobast või Mamerki punkreid, siis mina soovitaks Hundikoopasse minna. Aga kui aega on, võiks mõlemad ette võtta. Mamerkil on oma võlu ja no muidugi see merevaigutuba on pärl omaette.

Aga ei, ka Mamerkis ringkäiku lõpetades oli ikka veel valge ja seega me tahtsime veel ühes kohas ära käia, ikka natside jälgedes. Läksime otsima Masuuria kanali Leśniewo lüüsi.

Juba 18. sajandil hakati mõtlema, et Köningsberg (Kaliningrad) võiks olla laevaühenduses Masuuria järvedega, et kaubavedu hõlpsamalt sisevetelt otse Läänemerre korraldada. Tuli ehitada Masuuria kanal. Ehitatigi. Peaaegu. Täna on see 50,4 kilomeetri pikkune mahajäetud kanal Poolas ja Kaliningradi alal. Kanali esimene osa, see, mida juba ehitati, viiski Kaliningradist Mamerki järve ehk sinna samasse punkrite juurde.

1862. aastal valmisid esimesed rajatava kanali plaanid. Kanali ehitus algas 1911. aastal, kuid katkes 1914. aastal seoses I Maailmasõja puhkemisega. Kanalit hakati uuest ehitama 1934. aastal natside eestvedamisel ja jätkati sellega kuni 1942. aastani. See oli Ida-Preisimaa suuruselt teine ​​projekt, suurem oli vaid Berliinist Königsbergi kulgeva maantee ehk Reichsautobahn projekt. Selle aja jooksul ehitati viis lüüsi, kolm raudteesilda, mitu tammi ja kaheksa maanteesilda. Lüüsid suutsid transportida laevu laiusega 7,7 meetrit, pikkusega 45 meetrit ja süvisega 2,5 meetrit.

Kuna nii Mamerki punkrid kui Hundikoobas asusid kanali lähedal, siis on räägitud ka sellest, et kanalit pidi pidid liikuma hoopis salajased allveelaevad. Ma ei usu seda üldse, aga samas ma ju ise alles kirjutasin, millise geniaalse põhjalikkusega näiteks Hundikoobas oli planeeritud, seega no miks mitte ka allveelaevad? Tegelikult lugesin veel, et ei, allveelaevad poleks kunagi suutnud seda kanalit läbida, aga ometi millegi pärast võtsid natsid ka selle kanali oma südameasjaks ja lüüsidel laiutab natsisümboolika. Millegi pärast on need lüüsid nii pikad ja suured, et kõik siseveekogudel sõitvad laevad on nende lüüside jaoks nagu kirbud.

Sakslaste taandumise ajal Nõukogude Liidu eest 1944. aasta detsembris õhiti kõik Masuuria kanalit ületavad sillad ja kanali ehitust ei jätkatud enam kunagi.

Jõudsime Leśniewosse ja kohe suunas viit ka, et kus parkida saab. Nagu Poolas tihti juhtub oli ka see parkla kellegi õuel või hoovikarjamaal. Maksime panile tasu ära ja vaatasime, et kuhu me siis täpselt auto paneme ja oo, seal oli korralikult porine. Nojah, terve päeva oli sadanud ja ega eelmised päevad ka palju paremad polnud. Ainuke mõte oli, et peaasi, et me siia mülkasse kinni ei jääks ja pärast ikka ära saaks sõita. Tegime veel nalja, et äkki parkimisonu aitab pärast autot lükata, aga tõsiasi oli see, et kui me pärast ära hakkasime sõitma, siis parkimisonu ei olnudki Mõtles vist, et aitab tänaseks küll ja läks tuppa ära.

Kui see oli üsna selge, kus oli parkimine, siis rohkem polnud enam viitasid, et mis siis edasi. Kuna parkla kõrval oli selline kõrgem kallas, siis tundus mõistlik, et ju seal kalda taga on vesi ja ronisime aga kaldast üles. Kiikasin parkimisonu poole ka, ta ei teinud teist nägugi. No ju siis oli õige suund. Üleval tuli täitsa tükk aega mööda libedat poriteed kõndida. Kuna meil on teel libastumise ja poriauku kukkumisega kogemusi piisavalt, siis kõndisime eriti ettevaatlikult ja lootsime, et kohale jõudes ootab meid midagi eriti ägedat.

Suviti tegutseb seal lüüsi juures seikluspark ja mööda köisi ning redeleid saab otse lüüsi peal ja kohal turnida. Vaat see tundub mulle äge! Liisbet oleks kohe ronima läinud, äkki oleks isegi läinud, kui mitte park poleks 1. septembrist juba suletud olnud. Aga lüüsini me jõudsime ja üle me ta vaatasime nii palju, kui kaldal koogutades näha sai. No ikka sai näha, üsna kõike, ainult mitte lüüsi sisse.

Me olime natuke pettunud. Fotod lüüsist on tohutult ägedad. See luus tundub nagu mingi eriti massiivne ja eriti peidetud natsisaladus keset metsa. Jah, ta oli suur küll. Jälle tekkis mõte, et miks ometi oli siia metsa nii palju betooni vaja panna. Aga ta ei olnud nii suur, kui ma ette kujutasin. Ka kanal ise oli üsna pisike ja eriti kummaline oli imepisike auguke, kust siis laevad läbi pidid mahtuma. Arutasime Meelisega tükkaega, et kuidas see süsteem ikka töötas ja kuidas saab olla, et laevad pidi sellest august läbi käima. Aga kuna seal ühtki teist auku polnud, siis ikka see pisike oli laevatee jah. Tegelikult, kui ma netist selle ava mõõtmeid vaatasin, siis ta ei olnudki nii väga väike. Võibolla selle suure betoonseina taustal tundus see ava imepisike lihtsalt. Aga me olime millegipärast ikkagi veidi pettunud ja arvasime, et seda poriteed mööda sinna vantsimine polnud seda eesmärki väärt. Siinkohal muidugi on pettumuse allikaks iseenda eeldused. Kui me oleks lihtsalt metsas matkal olnud ja siis oleks järsku see tohutu, natsi kotkaga tähistatud, sein silma ette kerkinud, siis me oleks küll hämmastunud ja oma leiust vaimustuses olnud.

Aga läksime jälle üliettevaatlikult astudes mööda porirada tagasi ning õnneks auto mülkasse kinni ei jäänud ja sõitsime minema. Noh, igal juhul käidud ja Masuuria kanaliga tutvust tehtud. Vaatamisväärsusena pigem ei soovita, kuna on palju ägedamaid kohti, mida vaadata, aga maitse asi ka muidugi.