Kõige ilusam loss - Książ

Aga näiteks hiigelmenu osaliseks saanud raamat „Kus laulavad langustid?“, mida ma nägin sotsiaalmeedia kaudu järjest enam ja enam ka oma tuttavate lugemislaual olevat, oli minu meelest üsna hale. Ma kuulasin seda audioraamatuna ja kahtlustasin pikalt esiteks, et midagi on selle audioraamatuga segi läinud ja see ei ole päriselt see menuraamat, mida ma kuulata mõtlesin. Teiseks ma ei jätnud kuulamist pooleli, kuigi selline tahtmine oli, vaid muudkui ootasin, et kohe tuleb mingi põnev keerdkäik, mingi totaalne muutus, mis selle raamatu menukiks teeb. Ei olnud vale raamat ja ei tulnud ka menukiväärilist keerdkäiku, nentisin lihtsalt, et see polnud minu tassike teed.

Aga Poola kõige ilusamas lossis ei saanud me ometi käimata jätta. Isegi kui ma olin skeptiline ja mõtlesin, et ilu on vaataja silmades, siis mind huvitas ikkagi, et milline see enamike meelest kõige ilusam loss siis on.

Loss nimega Książ asub Wałbrzychi linna servas Alam-Sileesia. Książ kandis algselt nime Vorstinburg, hiljem Fürstenstein ja aastatel 1945–1947 Książno. See on Poola suuruselt kolmas loss. Kõige suurem on Malborki loss ja teine on Waweli loss Krakowis. Książi lossis on üle 400 toa ja selle pindala esimesest kuni viienda korruseni on umbes 11 000 m². Lisaks on lossil umbes tosin kõrvalhoonet.

Ametlikes ajaloolistes allikates ilmub Książi loss esmakordselt 25. veebruaril 1293 hertsog Bolko I tiitli osana. Pole täpselt teada, kas loss ehitati nullist või olemasoleva ehitise moderniseerimise tulemusena. Mõned allikad siiski viitavad, et Książi lossi ehitamine toimus aastatel 1288–1292 ja see tehti endise hävitatud puidust kindluse kohale.

Lossi kutsuti algselt "Vürstimäeks" ja see oli mõeldud teistest sarnastest ehitistest eristuma, kuna selle asukoht polnud mitte ainult sõjalisest vaatenurgast hea, vaid see oli ka eriti maaliline paigake keset metsa. Ehitist nimetati ka "Sileesia võtmeks", sest sellel oli oluline strateegiline tähtsus. Sajandeid oli loss erinevate krahvide ja hertsogite valduses, kes pärandasid seda muudkui edasi isalt pojale ja no vähemalt ühel juhul oli see ka tütre kaasavara. Hämmastav kui hästi on andmed pärimiste jmt kohta säilinud. 1509. aastal müüdi Książ ja selle naabervaldused teadmata summa eest rüütel Kunz von Hohbergile (hiljem Hochberg). Just sellel perekonnal oli Książi ajaloole suurim mõju (loss jäi nende valdusse kuni natside poolt konfiskeerimiseni 1941. aastal). Tänu sellele võimsale Sileesia perekonnale läbis loss arvukalt "metamorfoose". Aastatel 1548–1555 viisid Hochbergid läbi esimese suurema ümberehituse, andes lossile renessanss-stiilis välimuse ja laiendades samal ajal oluliselt oma valdusi.

8. detsembril 1891 abiellus John Henry XV Hochberg von PLess Londonis Maria Theresa Cornwallis Westiga, keda tänapäeval tuntakse printsess Daisyna. Kuninganna Victoria isiklikult õnnistas noorpaari. Printsess Daisyst sai Książi lossi üks kuulsamaid elanikke. 1943. aastal ostsid Kolmanda Reichi võimud lossi ja seda hakati muutma üheks Adolf Hitleri peakorteriks. Et kasutada töö tegemisel vange rajati lossi juurde 1944. aasta mais Groß-Roseni koonduslaagri haru. Natside ehitustöö käigus hävis suurem osa lossi ajaloolisest sisemusest. Peaportaali ette kaevati 40 meetri sügavune liftišaht ning lossi alla ehitati tunnelid ja maa-alune punker. Sel ajal asus lossis osa Berliini Riigiraamatukogu kogudest. Mõnede uurijate sõnul oli see pettus – tegelikkuses ehitati lossi alla maa-alune kompleks, mis pidi toimima sõjavarustuse tehasena, väärtuslike esemete ja salajaste dokumentide hoidlana ning nagu kogu piirkond, tuumarelvade uurimispaigana, kuigi ajaloolaste arvamused lossi võlvkäikude ja tunnelite otstarbe osas erinevad.

Peale II maailmasõda loss lagunes ja inimesed rüüstasid seda, kuna ehitist peeti Saksa pärandiks. Alles aastatel 1956–1962 kindlustati Książi loss vandaalide vastu järk-järgult. 1974. aastal alustati barokk-saalide ulatuslikke renoveerimistöid. 1991. aastal sai lossi omanikuks Wałbrzychi vald ja hoonet haldab Wałbrzychis asuv Książi loss.

Kui meie aprilli alguses ülestõusmispühadel Książi lossi juurde jõudsime, oli vist selle kevade kõige ägedam ilm – päike paistis, oli soe ja mõnus ning inimesed olid joped autosse või isegi koju jätnud. Lausa massid olid seda ilusat ilma just Książi lossi juurde nautima tulnud. Ma ütlen juurde, sest lossi aeda ja parki minekuks pole piletit vaja ning mulle tundus, et palju inimesed olidki just aiailu, lossivaadet ja imelist ilma nautima tulnud ning ei soovinudki lossi sisse minna. Lossi ees olid pikad pingiread, mis võimaldasid inimestel istuda ja kogu seda ilu nautida ning lisaks samal ajal perega aega veeta. Kui nüüd kõige ilusama lossi teema juurde tagasi pöörduda, siis Książ on eest vaates ilus küll – roosa loss. Midagi meie Kadrioru stiilis, selline natuke kandiline, elegantne ja silmatorkav.

Piletisaba oli vaatamata mitmele kassale ja sellele, et paljud inimesed ei tahtnudki sisse tulla, ikka korralikult pikk ja kulges kummilintide vahel nagu lennujaamas tee turvakontrolli poole. Õnneks avastasime, et biletomaatide juures pole peaaegu kedagi ja läksime katsetasime ning meil õnnestuski piletid automaadist osta. Książis on mitu tsooni, kuhu piletid soetada saab. Meie saime sellised kombopiletid, millega sai lossi, palmimajja ja mausoleumi, aga kahes viimases me tegelikult ei käinud, ega plaaninudki. Enam väiksemat pileti varianti lihtsalt polnudki. Me, no mina tegelikult, oleks küll tahtnud ka maa-alustesse käikudesse minna ja neid Hitleri keldrikaevandusi uudistada aga kuna kohapeal selgus, et keldrisse saab kindlatel aegadel, milleks sa pileti ostad ja käikude pileteid oli veel vaid pealelõunaks ja me ei tahtnud jahmerdama hakata, et lossi vaadates sättida ennast kindlal ajal kindlas kohas olema, siis me loobusime käikudest.

Läksime lossi sisse ja võtsime letist audiogiidid. Fuajees oli palju rahvast ja segadust ning kõik töötajad olid audiogiidide jmt-ga hõivatud ning me imestasime, et hmmm, pileteid isegi ei kontrollitud. Et kui audiogiidi ei tahaks, võiks niisama sisse jalutada? Tunde hiljem, kui me peale aias käimist jälle sisse läksime, selgus siiski, et valvurid võivad küll hõivatud olla, aga tegelikult nad ikkagi näevad, kui keegi sisse läheb ja tal äkki pole piletit. Siis hüüdsid nad nõudlikult, et pan või pani, kus teie pilet on ja pilet tuli ikkagi ette näidata.

Książis käik oli teistsugune ka selle poolest, et loss oli väärt kraami täis, aga igas ruumis ei olnudki valvuritädi või -onu. Ja kui valvur oligi, siis ta oli nii tähelepandamatu, et sa ei saanud alati arugi, et kas see ongi valvur või. Üldjuhul on valvuritädid ju ikkagi kõige tähtsamad inimesed muuseumis ja nende läheduses ei julge peaaegu hingatagi, rääkimata teise inimesega rääkimisest. Seega oli Książis selline hästi mõnus vaba olemine ja polnud mingit tunnet, et keegi sind koguaeg jälgib. Kui valvureid endid aga näha polnud, siis ometi oli näha jälgi nende tegevusest. Nii mõneski ruumis oli aknalaual või kuskil orvas näha erinevaid tööinimeste asju – joogipudel, poolik võiku, mobiiltelefon, pooleliolev raamat ja muu selline kraam. Jah, ma saan aru, et valvuril on ju ka tööl mõned asjad kaasas ning kuskile peab ta ju oma võiku panema, aga need isiklike asjade nurgakesed olid siiski keset seda ajaloolist ilu liiga pilkupüüdvad.

Mulle meeldis, et Książis oli hästi selge, kuhu minna, et mööda näitust loogiliselt edasi liikuda ja tegelikult ei olnud võimalustki kusagile mujale pöörata. Pigem tekkis küsimus siis, kui Liisbet tahtis enne näituse lõppu juba ringkäigu lõpetanud ja kohvikus ootava Luise juurde minna, et kuidas välja saab? Ei hakka ju mööda näitust tagasi keerutama. Aga Liisbet lahendas selle ette seatud kummide alt läbi pugemisega ja asi korras.

Alustuseks kulges tee mööda ilusaid kaasaegseid euroremonditud ruume. Mina juba mõtlesin, et hmmmmmm, kõige ilusam loss, kas tõesti?! Nendes euroremonditud ruumides algas Daisy lugu. Ehk nagu ennist mainitud sai, oli selle lossi kindlasti kõige kuulsam elanik printsess Daisy. Daisy oli üks superandekas ja superettevõtlik ja oma ajast ees elav naine, kes muuhulgas pidas päevikut ja kirjutas oma elust ka mitu raamatut. Lossi väljapanek ongi valdavalt Daisy päevikute ja märkmete ning perepiltide põhjal tehtud näitus. Päris väljapaneku alguses eurokoridorides ei saanudki hästi aru, et mis Daisyst siin koguaeg juttu on ja miks ei hakka ajalugu algusest, kui see loss ehitati?

Aga mida edasi, seda ilusamaks esiteks kõik läks – ruumid olid taastatud selliseks nagu nad enne Hitleri käsilaste kätte langemist olid ning Daisy, tema pere ja olulisemad teenijad said muudkui kuulates ja lugedes juba väga omaseks. Kui ma mõnda nime seinal olevatel fotodel või juttudes ei tundnud ja mulle tundus, et see lausa häirib mind, et ma ei tea, kes see siis nüüd on, läksin ma tagasi näituse alguse poole, kus oli perekonnapuu, ja uurisin sealt, kellega tegu.

Täiesti hämmastav, et selline perekond ja selline elu on olemas olnud ja on tegelikult siiani, sest neil on järeltulijad ja suguvõsa ei ole välja surnud. Mõistagi ei saa ma ühtteist põnevat Daisy pere loost ka teiega jagamata jätta.

Mary Theresa Olivia Cornwallis-West sündis 28. juunil 1873. aastal Inglismaal vaesema poolses aristokraatlikus peres. Perekonnal oli palju kuulsaid eelkäijaid ja tuvastatavad juured viisid lausa kuningas Henry III-ni välja. Huvitav fakt on näiteks see, et Daisy vend George abiellus Jeanette Jerome'iga ehk leedi Randolph Churchilliga ja temast sai Winston Churchilli kasuisa, kes oli sama vana kui tema kasupoeg. Daisy oli väga ilus ja teda peeti Edwardi ajastu üheks kaunimaks naiseks üldse.

Nagu enamikul aristokraatlikest noortest daamidest, polnud ka Daisyl märkimisväärset haridust ja isegi tema inglise keel oli puudulik. Ta armastas aga laulmist ja kirjutas luuletusi ning unistas primadonnakarjäärist.

8. detsembril 1891 abiellus Daisy prints Hans Heinrich (John Henry) XV Hochberg von Plessiga, kes oli üks Saksa impeeriumi rikkamaid aristokraate ja tolleaegne Saksamaa saatkonna sekretär Londonis. Daisy pere pooldas väga seda abielu, et oma majanduslikult kehva olukorda veidi leevendada. Daisy ise kirjutas hiljem, et ta ei saanud kohe aru, et ta oli ära ostetud. Von Plessi perekonnal oli tohutu varandus, mis võimaldas neil elada luksuslikku elu. Plessidele kuulus arvukalt kaevandusi, terasetehaseid, tsemenditehaseid, telliskivivabrikuid, veskeid, mõisaid, suuri metsaalasid, kaubamaju, spaahotelle, aga ka mitu lossi (milledest üks oli Książ) Ülem- ja Alam-Sileesias, mõisaid Rivieral ja Berliinis ning väiksemaid jahilosse.

Pärast pulmi loobus Henry diplomaatiaga tegelemisest. Alguses tundus abielu edukas, kuid hiljem kurtis Daisy päevikutes oma mehe külmuse ja  truudusetuse üle. Ta kahetses ka suure armastuse puudumist oma elus, kuigi nimetas Henryt korduvalt "parimaks abikaasaks". Ta oli ka pettunud, et Henryl polnud poliitilisi ambitsioone.

Pärast pulmi asus noor hertsoginna elama Książi lossi, oma äia residentsi, Ta oli alguses hertsoginna rollist vaimustuses, tundis end aga peagi teenijate pideva kohaloleku tõttu rõhutuna. Isegi tualeti ukse taga valvas teener.

Daisy püüdis Książi lossi ümbritsevat atmosfääri soojemaks muuta ja tõi ta oma sünnimaalt aedniku, et see aeda inglise stiilis haljastaks. Daisy ambitsiooniks oli muuta Książ kohtumispaigaks kuningliku perekonna liikmetele ja mõjukatele isikutele kogu Euroopast. Ja see ka õnnestus tal. Tema residentsi külastasid peamiselt noored Saksa ja Inglise aristokraadid, kes olid vaimustuses Książis valitsevast vabadusest. Aja jooksul olid külaliste seas ka Saksamaa, Inglismaa, Portugali, Kreeka, Rumeenia ja Bulgaaria kuninglike suguvõsade liikmed, India maharadža ja ka Poola aristokraadid. Daisyle meeldisid poolakad ja ta võttis neid soojalt vastu. See oli Książi hiilgeaeg, mida iseloomustasid tohutu luksus, suurejoonelised jahiretked ja rikkalikud vastuvõtud, mida külalised väga imetlesid. Daisy reisis koos abikaasa ja vahel ka oma õe või vennaga palju Euroopas ringi, ära käidi ka Egiptuses ning isegi Peterburis ja Moskvas. Hiljem külastas ta ka Lõuna- ja Põhja-Ameerikat.

Hochbergidel oli kolm poega - Hans Heinrich (Hansel), Alexander Friedrich Wilhelm (Lexel) ja Bolko Konrad Friedrich (Bolko). Hanselit kasvatati kui troonipärijat. Ta õppis saksa ja inglise keelt, samuti prantsuse ja poola keelt. Tema ristiisad olid keiser Wilhelm II  ja kuningas Edward VII. Vaatamata rangetele nõuetele, mis olid seatud Hanseli kasvatamisele, tahtis Daisy oma poegi kasvatada inglise vaimus, mitte Preisimaa drilli stiilis. Tegelikult lubati lastel ikka lapsed ka olla ja nende mängukaaslased ning parimad sõbrad olid teenijate lapsed.

Hämmastaval kombel oldigi osade kauaaegsete teenijatega sõbrad, aga mitte kõigiga. Näiteiks oli neil väga lahe peakokk, kelle perel oli lossi maadel väike maja ja kelle perega käidi läbi nagu heade sõpradega. Tehti koos väljasõite, peeti piknikke jmt. Lapsed olid omavahel sõbrad ja see ei tundunud kellelegi imelik. Kokk oli hobifotograaf ja paljud lossis näitusel olnud pildid olidki just koka tehtud. Kahjuks sattus kokk lõpuks koonduslaagrisse nagu paljude toredate inimestega tollal juhtus. Lossis oli pidevalt palgal ~300 teenijat!!! Köögist tehtud fotodel oli nii suuri potte, et sinna mahtus kaks last vabalt sisse. Pererahvast, keda teenida, ei olnudki ju tegelikult kuigi palju. Aga muidugi käis neil koguaeg külalisi.

Hansel abiellus täiskasvanuna kaks korda, aga lapsi ta ei saanud. II maailmasõja ajal võitles ta Briti armees. Pärast II maailmasõda, kui kogu elu Euroopas uue pöörde võttis, elas ta härra Henry Plessina tagasihoidlikku elu Inglismaal.

Lexel oli gei ja ei abiellunud kunagi. Ta sai Poola kodanikuks ja läks teenima Poola relvajõududesse saavutades seal nooremleitnandi auastme. Mõnda aega oli ta kindral Władysław Sikorski isiklikus ihukaitses, seejärel sai temast tõlk sõjalisel missioonil Lähis-Idas ja ta osales 2. Poola korpusega Monte Cassino lahingus. Mäletate, see on Poola lähiajaloo enimkõneldud lahing, mis toimus Itaalias ja seal oli tegev ka karu Woijtek.

Et Bolko lugu rääkida, tuleb alustada sellest, et Daisy ja Henry lahutasid ning Henry abiellus 1925. aastal uuesti hispaanlanna Clotilda Silva y Gonzales de Candamoga. Clotilda oli abielludes 27-aastane ja Henry 64-aastane. Clotilda sünnitas mitu last. Samal ajal elas Książi lossis ka teismeline Bolko. Ühel hetkel tuli avalikuks, et Clotildal ja Bolkol oli armusuhe ning ka lapsed olid Bolko lapsed. 1934. aastal lahutas Henry Clotildast ja sundis Bolkot temaga abielluma. Bolko ja Clotilda elasid kenasti, kuni Bolko pandi võlgade pärast vangi ja kehva tervise tõttu suri ta varsti peale vangist vabanemist. Clotilda ja laste eest hoolitses edasi keskmine vend Lexel.

Tagasilöögid Daisy isiklikus elus ei mõjutanud tema ulatuslikku heategevuslikku ja sotsiaalset tegevust Alam-Sileesias kuigivõrd. Ta kasutas innukalt oma abikaasa varandust abivajajate abistamiseks. Ta käis oma äia, Hans Heinrich XI, jälgedes, kes oli tuntud oma töötajatele kaasaegsete sotsiaalsete tingimuste loomise poolest, mida hiljem jäljendasid ka Saksa võimud (tasuta korterid, aiad, koolid, lasteaiad, haiglad, kaubamaja, tervise- ja pensionikindlustus jmt). Daisy korraldas raha kogumiseks näiteks ka heategevuskontserte, kus ta ise esines ja mis muidugi tekitas aristokraatide seas skandaali. Hertsoginna esines ka heategevuslikes teatrietendustes ja korraldas jõulupidusid Książis mitmele tuhandele vaesele inimesele. Pärast äia surma võttis Daisy üle töölislaste lastekodu, töötavate emade kliiniku ja vaeste tüdrukute kooli Wałbrzychis. Tänu tema algatusele loodi kool puuetega lastele. Lisaks lugemisele, kirjutamisele ja arvutamisele õppisid lapsed seal koolis ka lihtsaid käsitööoskusi, nagu korvipunumine ja portselani kaunistamine, mis andis neile võimaluse elatist teenida.

Veel üks Daisy projekt oli Wałbrzychi reostusprobleemi likvideerimine. Linnast läbi voolav jõgi, mille vett kasutati joogiveena, oli nii reostunud, et pidevalt puhkesid erinevad epideemiad. Projekti, mis maksis Daisyle palju aega ja vaeva, tulemusel ehitati linna aastatel 1907–1912 kanalisatsioonisüsteem ja reoveepuhasti ning viimane tüüfuse epideemia linnas jäi aastasse 1911. Daisy avastas, et imikute suremus Wałbrzychis ja selle ümbruses oli 45,5% ning Stary Zdrójis koguni 76%. Selle põhjuseks oli emade vajadus kiiresti tehastesse tööle naasta ja lastele sobiva kvaliteediga lehmapiima puudus. Daisy kehtestas oma valdustes prantsusepärase jaamade süsteemi, pakkudes tasuta pastöriseeritud imiku piimasegu. Piimaprojekti kaasas ta, ilmselt siis nende jagamisjaamadena, nii katoliiklikud kui protestantlikud kirikud.

Daisy võttis südameasjaks ka võitluse pitsimeistrite elu parandamise eest. Pitsimeistrid elasid vaesuses, hoolimata sellest, et vahendajad teenisid nende toodangust suurt kasu. Daisy asutas tasuta koolid, et tagada pitsimeistritele asjakohane kutseõpe. 1911. aastal võttis ta üle Jelenia Góras asuva kunstilise heegeldamise kooli. Kool tegutses kuni 1935. aastani. Sellest koolist sai 14 harukooliga emaasutus. Alam-Sileesia kuurortlinnades korraldatud näitustel esitleti kooli õpilaste – mitte ainult tüdrukute, vaid ka vanemate naiste – töid. Koolis oli 150-170 õpilast. Jelenia Góras avas Daisy pitsipoe, mis laienes jaemüügiketiks kohalikes spaades ja suvituskohtades ning hiljem ka Berliinis, Münchenis, Hannoveris, Hamburgis ja isegi Königsbergis (Kaliningradis). Hertsoginnal õnnestus Sileesia pits kõrgklassi naiste moodi tuua – isegi keisrinna ostis seda. Pitsikoolide arendamise projekt katkes Esimese maailmasõja puhkemisega. Daisy ulatuslik osalemine sotsiaalküsimustes võitis talle keisri ja kantsleri soosingu. Saksa aristokraatia kritiseeris Daisyt, kuid tema rahvas jumaldas teda.

Nähes Euroopas muutuvat poliitilist olukorda, püüdis Daisy kasutada kogu oma mõjuvõimu sõja ärahoidmiseks. Ta rääkis, sobitas suhteid, viis inimesi kokku ja tegutses nö mitteametliku suursaadikuna, püüdes saavutada positiivset mõju Saksamaa-Briti suhetele. 1908. aastal toetas ta oma abikaasat poolakate kaitsmisel, keda ähvardas sundvõõrandamise seadus. Henry  sai endale polonofiili maine ja selle tagajärjeks olid aastaid kestvad ebameeldivused suhetes.

Pärast I maailmasõja puhkemist, 6. augustil 1914, asus Daisy tööle Punase Risti õena Berliini Tempelhofi haiglas. 1914. aasta septembris külastas Daisy Döberitzis asuvat Inglise sõjavangilaagrit, mis tekitas ajakirjanduses vaenulikkuse puhangu ning teda süüdistati ka Inglismaa heaks spioneerimises. Samal ajal rünnati Inglismaal tema ema Saksa sõjavangilaagrite külastamise eest. Daisy pöördus valitsuste poole palvega kohelda sõjavange inimlikult. See koos tema inglise päritoluga viis katseteni keelustada tema heategevuslik töö. Tema valdustes tegutsesid ka sõjaväehaiglad – von Plessi perekonna luksuslikus Grand Hotelis Szczawno-Zdrójis asus ohvitseride haigla ja tänu Daisy pingutustele võeti sinna vastu ka kümneid reamehi. Teine haigla asus Wałbrzychis ja puhkekodu sõdurite perekondadele Mokrzeszówis.

Sõjajärgsed aastad olid Daisy jaoks rasked – ta kaotas oma vanemad, Inglismaa hülgas ta, süvenema hakkas tema haigus ja abielu lagunes. Esimene tõsine konflikt hertsogi ja tema inglannast naise vahel oli Książi lossi laiendamine. Raha ei tulnud enam endisel kombel uksest ja aknast, aga Henry lubas endale samasugust ekstravagantsust nagu varem. Daisy oli lossi suurejooneliste renoveerimistööde vastu. Lisaks sai Daisy teada Henry erinevatest armukestest. Sõda ja selle ajal üksteise peaaegu mitte nägemine lahutas nad lõpuks. Lahutus kiideti heaks 4. detsembril 1922. Hertsog mõisteti süüdi, kuid talle määrati poegade hooldusõigus. Algas lahing järjest hääbuva varanduse pärast. Daisy rahaline olukord oli üha raskem, kui 1935. aastal tegid tema endine abikaasa ja Hansel talle ettepaneku kolida Książi, mille ta rõõmuga vastu võttis. Huvitav fakt on see, et kui Daisy peale lahutust lossist lahkus, võttis ta oma kamina kaasa. Kas ta pärast ka koos sellega tagasi tuli, ma ei tea. Aga praegu on kamin või selle koopia igatahes lossis vaatamiseks väljas.

Raske rahalise olukorraga silmitsi seistes otsustas Daisy avaldada oma memuaarid, mida ta oli kirjutanud alates 1894. aastast. 1928. aastal ilmus Londonis esimene köide pealkirjaga "Daisy, Plessi printsess üksi", millest anti ühe aasta jooksul välja kuus trükki. Saksakeelne tõlge küll tsenseeriti, kuid see tekitas siiski suure Daisy vastase vihkamislaine. Raamat eraldas Daisy aristokraatlikust seltskonnast järjest enam, aga vähemalt tõi see talle raha sisse. 1931. aastal ilmus raamat „Minu isiklikust päevikust“ ja 1936. aastal „Mis ma ütlemata jätsin“. Päevikud olid väga populaarne lugemismaterjal ja tänaseni on need üks olulisemaid teadmisteallikaid Edwardi ajastu ja Wilhelminliku Saksamaa kohta 20. sajandi alguses. Kõik kolm Daisy päevikute köidet olid 1930. aastatel Ameerikas tohutult edukad ja vaatamata kõrgetele hindadele müüvad need tänaseni hästi. Daisy päevikuid tema abielu algusaastatest pole kunagi avaldatud. Daisy suri 1943. aastal. Vaatamata valitsuse keelule osalesid tema matustel sajad temast lugu pidanud inimesed.

Aastakümneid ei tundnud Daisy päritolu tõttu ei Saksa ega veel vähem Poola võimud tema loo vastu huvi. Alles pärast Poolas toimunud muutusi, alates 1989. aastast, hakati Wałbrzychi ja Pszczyna kogukondades kauni printsessi mälestust taaselustama, võimalik, et eelkõige reklaami ja kuvandiga seotud põhjustel. Hakati avama tema bareljeefe, pinke ja korraldama Daisy nimelist muusikafestivali. 2022. aastal toimusid Wałbrzychi kooli- ja lasteaiakompleksi nr 5 kaitsepühaku valimised. Pärast koolikogukonna antud häälte lugemist kuulutati kaitsepühakuks printsess Daisy, kes võitis näiteks Johannes Paulus II-st ennast. Viimane asjaolu muidugi ärritas konservatiive.

Von Plesside perekond läkski lõpuks täiest pankrotti just Książi lossi 14 aastat kestnud renoveerimistööde pärast. Daisy ise kujundas ja dekoreeris lossi renoveerimisel siseruumid.

Lossi sümboliks on kassid. Ka praegu pidi Książi lossis elama 30 kassi. Meie vist ei näinud ühtegi.

Jah, see oli tõesti kõige ilusam loss Poolas, mida meie siiani näinud oleme. Kui euroruumid läbi said, tulid ruumid, mis olid taastatud sellisena nagu need ruumid enne natside kätte langemist välja nägid. Need olid luksuslikud, aga samas lihtsad ja elegantsed ruumid – pastelsed toonid, väga ilusad asjad, aga mitte nii palju detaile, et pea hakkaks pööritama ja ei jõuaks asju üle vaadata nagu oli näiteks Izrael Poznanski majas Łódźis. Kõik oli justkui kujundatud nii, et see oleks luksuslik ja ilus, aga see ei karjuks ilmtingimata, et me oleme väga rikkad.

Lossi tagaküljel metsa ääres on mitmetasandilised rõdud ja aiad. Tagaküljelt on loss sootuks teistsugune – hallidest kividest suursugune kindlus. Tagakülg on tegelikult hoopis ilusam oma kõrguvate hallide kiviseinte ning arvutute rõdude ja salajaste ustega. Püüdsime maja tagant tuvastada ruume, kus me käisime, aga see ei õnnestunud eriti. Liiga palju aknaid ja rõdusid, milles on keeruline orienteeruda ning lisaks kui majas on 400 ruumi, siis kui paljudes õigupoolest meie käisime? Ma arvan, et isegi mitte sajas. Igal juhul soovitame me kahel käel Książi lossi külastada – minge varakult või hoopis pealelõunal, võtke audiogiid ja valmistuge mõneks mõnusaks tunniks lossis. Mulle meeldis see loss väga. Ma küll mõtlesin, et kas mulle ikka meeldis loss või oli see lossi lugu, mis mulle meeldis, aga tegelikult mulle meeldis ikka loss, sest ma teadsin selle lugu.

Kui me olime saanud piletid üsna ludinal ostetud ja sisse saime ka kiiresti ja rahvarohkus ei olnud justkui probleem, siis pudelikaelaks osutus äraminekul parklast välja saamine. See parkla oli süsteemiga, et võtad parklasse sisenedes parkimislipiku ja siis enne väljumist maksad automaadis nõutud summa ära ja saad parklast välja. Kogu parkla peale oli ainult üks parkimisautomaat ja seal oli juba kilomeetrine järjekord, kui meie sinna jõudsime. Ei, see ei liikunud kiiresti, inimesed jäid ikka maksmisel hätta ja õpetasid üksteist. Me oleme Poolas küll juba praeguseks väga palju parkimisautomaate kasutanud ja võiksime selle ala kunnid olla, aga me ei ole. Parkimisautomaate on nii erinevaid, et üsna tihti kohtame me võõras kohas jälle mõnda automaati, mida me Meelisega kahekesi jõllitame ja aru ikka ei saa, et mis täpselt tegema peab.

Lossi poes müüdi muide ka Daisy raamatuid. Ma sirvisin neid ikka korralikult ja siis läksin uuesti sama riiuli juurde tagasi ja piidlesin veel. Kui need oleks inglise keeles olnud, oleks ma need kohe ära ostnud, aga olid poolakeelsed. Mul on juba kogunenud kenake hunnik lugemist ootavaid poolakeelseid raamatuid ja poola keeles lugemine läheb mul ikka veel väga aeglaselt, seega ma kuidagi ikka suutsin iseennast veenda neid raamatuid mitte ostma. Ehkki täna, kuuaega hiljem, mõtlen ma küll, et oleks ju ikka võinud osta.