Merevaigust altar ja kullast sõbrad

Muidugi on väike ärevus ka hinges, et kas neile ikka meeldis, kas nad tundsid natukenegi seda, mida meie tunneme? Tegelikult ju päris täpselt ei tea, kuidas külalistel kokkuvõttes tunne jäi, sest kes see ikka hakkab ütlema, et kuule see teie Gdansk on ikka üks mage koht. Küll aga olen ma alati ka konkreetselt küsinud, et millised külastatud paigad neile enim muljet avaldasid. Ja see on korrati ja inimeseti täiesti erinev. Jaa, eks vanalinna kiidavad ikkagi kõik, sest see ongi ilus, aga need muud asjad, need on jah erinevad.

Aprilli lõpus käis meil külas erakordselt elurõõmus siniste pusade gäng ehk minu sõbrad-kolleegid Reelika, Piret, Eneli ja Karin. Möll algas kohe kui nad aiaväravast sisse astusid, sest kujutage ette nad olid minust tee peal tehnika abiga laulu teinud. Ikka päris laulu, sellise, mida saaks nii külasimmanil kui Eurovisioonil esitada. Ja nad tulidki väravast sisse ning hakkasid kohe laulma ja ma ei teadnud, kas naerda koos nendega, sest see oligi naljakas või nutta, sest see oli nii armas ja ilus žest – laul minule.

Teie küll kahjuks ei kuule seda nii ägedalt, kui see lugu päriselt on, aga no nii kujutlusvõime ergutamiseks ma ütlen, et see on tempokas ja lustlik lugu, mis räägib süsteemist ja faktidest, krimiromaanist, reisihimust ja jõehobust ning selle refrään kõlab nii:

Oi Nele, Nele, Nele, tark ja tragi hing,

e-kursused tal kasvavad kui metsas seenering.

Ilias on lemmik – seal ta laotab teed

ja teadmisi jagab nagu kevad veed!

Ja ma olen seda lugu siin kirjutades vist juba oma 20 korda järjest kuulanud ja see meeldib mulle aina rohkem ja rohkem.

Aga mis me siis naistega tegime? Mul muidugi olid plaanid või vähemalt pakkumised, et mida võiks teha ja kui mitte seda, siis äkki toda ehk siis oli põhiplaan ja varuplaanid.

Kohe esimesel päeval jõudsime ära käia Gdanski kõige ilusamas pargis ehk muidugi Oliwa pargis ja vaatasime üle ka Oliwa katedraali. Mäletate see oli kunagi tsistertslaste poolt rajatud aed ja nende kloostri juures asuv kirik? Oliwa pargis oli juba seda esimest kevade hõngu tunda – nii mõnedki puud, põõsad ja lilled õitsesid ning raamatut lugeva naisterahvaga purskkaev töötas.

Jätkasime ringkäiku spordi-, spa- ja kultuurilinnas ning muidugi Anne Veski linnas Sopotis. Vaatasime peamised kohad üle, mõõtsime muuli pikkust (jah, oli ikka veel Euroopa kõige pikem ja maailma teiseks kõige pikem puidust muul), tegime pilte ja proovisime ära esimesed poola köögi hõrgutised. Heas seltskonnas ja vägeva žeberka kõrval aeg lihtsalt lendab.

Teisel päeval avastasime värvilist ja uhket Gdanski vanalinna ning käisime Mariacka kirikus astronoomilise kella mängu vaatamas ja muidugi uurisime merevaigutänavat ennast. Hüppasime läbi laevatehasest ja kiikasime Euroopa Solidaarsuskeskusesse. Muide on üsna kindel, et me nägime vanade laevaehitusangaaride ja praeguste kunstikuuride juures elusat kunstnikku meid piilumas ja et osasid ellujääjaid roboteid ei olnud enam. Ju nemad siis kahjuks ei elanud üle. Mul oli küll mõttes mõnda muuseumisse minna, aga ehkki ma seda varianti lausa mitu korda välja pakkusin, otsustati siiski, et ilm on imeilus, ja tõesti oligi, et oleks parem õues.

Ja siis juhtus see, et me kõndisime parajasti mööda sildist, mis osutas, et püha Brigitta kirik ja veel mõned teised kirikud jäävad vot sinna suunda ja mitte kuigi kaugele. Ma seisatasin ja küsisin „Kas te viitsiksite…“. Ma ei saanud lauset lõpetadagi ega avaldada, mida nad võiksid viitsida, kui kostis üksmeelne „Jah!“. Ma olen Brigitta kirikusse minekut mõnda aega mõttes kandnud. Esiteks juba sellest ajast, kui ma sain teada, et see on Lechia Gdanski kodukirik ja veel enam ajast mõned kuud tagasi, kui ma lugesin oma „Sekrety Gdanska“ raamatust, et Brigitta kirikus on merevaigust altar, mida lihtsalt peab nägema. Kuidas ma olin nii kaua siin elanud ilma, et ma teaks, et selline altar olemas on? Ma ei tea. See merevaigust altar ei hüppa esile, kui uurida Gdanski vaatamisväärsusi. Aga kui sa juba tead mida otsida, siis on info selle kohta olemas ja seda kiidetakse kui midagi erilist, mille ilust sa peaaegu pimedaks võid jääda. Vot seda altarit oli minu süda igatsenud näha ja minu sõbrad ütlesid ilma teadmata, kuhu ma neid viia tahan, selle külastamisele jah.

Hakkasime sildil viidatud suunas astuma ja tuli kirik. Ma tean küll, et Poolas on kirikuid nii tihedalt, et kui midagi kindlat otsida, tuleb veenduda, et see on just täpselt see kirik, mida vaja. Seega me uurisime esimest, teist ja vist kolmandatki kirikut enne, kui me Püha Brigitta kiriku juurde jõudsime. Ja kujutage ette, seal, oli järjekord! Üldiselt on Poola kirikud missade välisel ajal külastamiseks avatud ja täitsa tasuta. Muidugi saab alati annetuskasti või annetusautomaati oma heatahtliku panuse jätta, aga see pole kohustuslik. Ja siis on mõned üksikud kirikud, kellel on juhtumisi nt suurepärase vaatega torn või silmipimestavalt ilus altar, mis koguvad neid näha soovivatelt inimestelt piletiraha ka. Mõlemat pidi on minu meelset okei. Ühest küljest ongi ju kirikud rahvale ja tore, kui need kõigile avatud on. Teisest küljest pole midagi halba selles, kui võtta natuke raha kiriku toetuseks neilt, kes tahavad eelkõige lihtsalt kirikut näha ja mitte nii väga usulistel eesmärkidel sinna sisendada.

Ma ei saa öelda, et ma oleks Poolas hiiglama palju kirikutes käinud ja igale poole sisse astunud, üldse mitte, aga Püha Brigitta kirik oli esimene kirik, mis oligi päriselt külastajatele orienteeritud. Ma ei ole üheski teises kirikus näinud silte esemete ajaloo ja inimeste elulugude kohta. Kirikust on natuke justkui muuseum saanud ja see meeldib mulle. Kui tavaliselt kirikusse kaema minna, siis tekib alati väga palju küsimusi, et mis see huvitav on ja kas siin paslik pikemalt seista, aga miks see asi seal niimoodi on jne jne. Püha Brigitta kirikus võib rahulikult ringi käia ja lugeda, miks see siin on ja mis asi too on.

Püha Brigitta kirik (Bazylika św. Brygidy) asub Gdanski kõige vanemas osas. Ma ise ka enam liiga hästi ei mäleta, aga ma olen sellest kirjutanud, et see, mida me teame praegu vanalinna nime all ei ole tegelikult päriselt kõige vanem linnaosa. Püha Brigitta kiriku kõrval on Püha Katariina kirik. Miks nad seal niimoodi suisa kõrvuti on, ma ei tea.

Umbes 1350. aastal asus Püha Katariina kogudusekirikust ida pool Püha Maarja Magdaleenale pühendatud kabel. 1374. aastal peatus Gdańskis teel Roomast Rootsi Vadstenasse Püha Birgitta säilmeid kandev matuserongkäik. Gdański elanikud avaldasid lahkunule, kelle sarkofaag koos säilmetega paigutati mõneks ajaks Püha Maarja kirikusse, sügavat austust. See pani aluse suurele pühendumusele Pühale Birgittale kogu Pommeris.

1392. aastal tulid Gdański mitu õde, et hakata siia looma pidevalt toimvat kloostrit. Nad alustasid oma vaimset kujunemist ja aasta hiljem, julgustatuna oma töö tulemustest ja kohaliku elanikkonna heakskiidust, esitasid nad paavst Bonifatius IX-le ametliku loa kloostri rajamiseks Gdański. Luba anti 1394. aastal. 8. detsembril 1396 asutati Gdańskis ametlikult Pühima Päästja Ordu klooster, mille emamajaks sai Vadstena klooster. Kloostrikiriku ehitus algas samaaegselt ordu asutamisega ja jätkus katkestustega kuni 1512. aastani. 4. detsembril 1397 pühitseti uus kuue laega saalkirik, mis ehitati 1514. aastal ümber kolmelööviliseks kirikuks. 1400. aastal ehitati meesteklooster, mis eraldati nunnakloostrist kõrge müüriga. Ordu õitses 15. ja 16. sajandil. Sel ajal kasvas kloostri liikmete arv tublisti ning kiriku- ja kloostrihooneid laiendati ja kaasajastati pidevalt.

Olukord halvenes 1587. aastal. Esmalt põles kirik koos osade elamutega maha ning lisaks hakkasid tekkima konfliktid luterlastega. Sellele tagasilöökide reale lisandusid vähemalt kaks rüüsterünnakut kloostri vastu ja keeld võtta noviitsid ordusse, mis viis nunnade arvu vähenemiseni. Selle tagajärjel lagunes kogukonnaelu ja kloostri rahaline olukord halvenes märkimisväärselt.

1592. aastal andis Włocławeki piiskop välja määruse, millega käskis birgitiinide kloostrivara jesuiitidele üle anda. Linnavolikogu, kuhu kuulusid ka Martin Lutheri toetajad, protesteeris piiskopi otsuse ja ka jesuiitide Gdański saabumise vastu. Jesuiidid aga mitte ainult ei saabunud Gdanski, vaid võtsid 1606. aastal üle ka birgitiinide hingehoiu. Selle tulemusena sai Pühima Päästja Ordust taas tugev ja võimas usukogukond. Włocławeki piiskopi abiga ehitati kirik uuesti üles, noviitsium taastati ja asutati tütarlaste kloostrikool.

Kirik renoveeriti ja ehitati ümber Rootsi Vadstena kiriku plaanide järgi. Pärast ümberehitust meenutas kirik massiivset kolmelöövilist ehitist ja sellel oli üksteist altarit, mis olid kaunistatud Gdański meistrite maalidega. Külglöövid said renessanss-tähtvõlvi, mis oli loodud Oliwa tsistertslaste kiriku eeskujul. Sellele hoonele iseloomulik kellatorn paigutati kiriku kagunurka. 17. ja 18. sajand oli Gdański birgitiinide kloostrile taas rahuperiood. Nunnade arv kõikus 40 ja 60 vahel. Sel ajal rikastati kirikut arvukate maalide, sisustuse ja liturgiliste rüüdega. 1724. aastal ehitati kiriku lääneküljele peaaltari kohale uus kellaga torn ja lisati orel. Kloostri raamatukogu laiendati märkimisväärselt.

Poola jagamisega ordu olukord muutus. Preisimaa sai pärast teist jagamist Gdański endale, konfiskeeris Püha Birgitta ordu vara ja piiras noviitside vastuvõtmist. Aja jooksul keelati uute kandidaatide vastuvõtt noviitsiaadile täielikult. See tõi kaasa ordu õdede arvu olulise vähenemise ning klooster ja seega ka kirik hakkas järk-järgult lagunema. Tõelise hävingu tõi kaasa Napoleoni vägede jõudmine Gdanski 1807. aastal. Prantsuse armee okupeeris kõik kloostriruumid, muutes need kasarmuteks ning samal ajal tehti kirikust relvavabrik. Sel perioodil kadus kirikust palju väärtuslikke esemeid. Õed olid sunnitud Napoleoni sõdurite viibimise ajaks kloostrist lahkuma. Ka peale oma kloostrisse tagasipöördumist ei olnud ordul Gdanskis enam pikka iga. Preisi kuninga Friedrich Wilhelm III dekreediga ilmalikustati Gdański Püha Birgitta klooster 1817. aastal. Preisi kuninga otsus tähendas, et uusi noviitse värvata ei tohtinud ja pärast viimase elusoleva nunna surma sai klooster Preisi valitsuse omanduseks. Viimane õdedest, Anna Maria Netki, suri 26. augustil 1885

30. märtsil 1945 vallutasid Nõukogude ja Poola väed Gdański vabalinna. Venelased käsitlesid seda piirkonda Saksa territooriumina, seega järgmise kolme nädala jooksul laastasid, rüüstasid ja põletasid nad kortereid ja hooneid, sealhulgas nii katoliku kui ka protestantlikke kirikuid ja templeid. Punaarmee sõdurid kahjustasid Püha Birgitta kirikut tõsiselt, jättes alles vaid selle müürid. 1957. ja 1969. aasta tulekahjud viisid hävingu lõpule. Kirik jäi varemetesse kuni 1970. aastani.

19. veebruaril 1970, pärast kiriku järjekindlaid pingutusi alates II maailmasõja lõpust, andsid kommunistlikud võimud Püha Birgitta kiriku varemed üle Gdański piiskopkonnale. Püha Birgitta koguduse pastoriks sai isa Henryk Jankowski, kes ametlikku luba ootamata alustas kiriku ülesehitust. Aastatel 1972–1974 taastati suurte pingutuste ja investeeringutega kiriku ajalooline välisilme. Sisemust ajaloolisel kujul ei taastatud.

8. oktoobril 1983 pühitses piiskop taas üles ehitatud kiriku ja viis aastat hiljem sai sellest Töömaailma Püha Jumalaema pühamu (Sanktuarium Matki Bożej Królowej Świata Pracy. On ikka nimi, eks ole??? Sel ajal kuulus kogudusse kolm laevatehast ja arvukalt teisi suuri tööstusettevõtteid.

Sündmus, millel on Püha Birgitta kiriku ajaloos oluline roll, oli 1980. aasta augusti streik, mil Püha Birgitta kirikust sai streikivate töötajate hingehoiu keskus ja hiljem tänu toonasele koguduse preestrile isa Henryk Jankowskile kommunistliku režiimi vastase vastupanu keskpunkt ja tugipunkt ebaseaduslikule "Solidarnoscile" ja selle liikmetele.

23. novembril 1991, andis paavst Johannes Paulus II Gdański Püha Birgitta kirikule väikese basiilika tiitli ehk siis mina räägin siin küll koguaeg kirikust, aga tegelikult kannab see kirik tõesti basiilika nime.

Kirikus sees siis saabki seda ajalugu lugeda ja tundma õppida. Kohe saab aru, et see on Solidarnosci kirik ja väga isamaaline kirik. Pisut veidra avastusena on kirikus ka kelder, kus on eksponeeritud inimkolbad. 2010. aastal avastati ristimiskambri alt krüpt, mis sisaldas kirikusse maetud inimeste säilmeid. Sealt saab lugeda, et ilmselt on need kunagiste nunnade pealuud. Ma ei ole kuulsaid pealuukambreid kusagil vaatamas käinud, ei paku huvi ja tundub kuidagi võigas. See kelder tundus ka võigas. Miks peaks nunnade pealuud vaatamiseks välja panema? Aga kuna see kirik ikkagi on orienteeritud ka külastajatele, siis ma arvan, et see pealuuvärk võib olla ka teatud külastajaid meelitav atraktsioon.

Aga kõige enam inimesi ligi tõmbav ja kõige olulisem asi seal, kirikus on siiski merevaigust altar. Selle ehitusega alustati aastal 2000 Püha Birgitta koguduse toonase kogudusepreestri, isa Henryk Jankowski algatusel. See on maailma suurim merevaigust ese, kolm korda suurem kui Merevaigutuba.

Altari seina keskel seisab 1970. aastate algusest pärit maal "Jumalaema – töörahva kaitsja", mis on koopia Częstochowa Neitsi Maarja ikoonist. See maal loodi reaktsioonina töötajate surmale 1970. aasta detsembri sündmuste ajal. Seda kaunistab kleit (400 cm pikk ja kuni 90 cm lai) mille loomiseks kasutati ligi 44 kg toorainet ehk siis merevaiku. Neitsi Maarja ja Jeesuse kujude pead on kaetud merevaigust kroonidega, mida rahastasid Lech ja Danuta Wałęsa ning mille pühitses 2000. aastal paavst Johannes Paulus II. Need kroonid on kaunistatud 28 rubiiniga, mis sümboliseerivad 1970. aasta detsembri sündmuste 28 ohvrit. Mõlema kuju kohal teatud kõrgusel on krooniga merevaigust kotkas, otse kleidi all aga mitmevärvilisest merevaigust Poola kontuurkaart kirjaga "Solidaarsus". Altarile on järkjärgult vastavalt võimalustele uusi elemente lisatud. 16. detsembril 2017 toimus altari pidulik pühitsemine, kus viibis ka Poola president Andrzej Duda.

2021. aasta lõpuks oli altari jaoks merevaiku kasutatud üle 800 kg ning hinnati, et pool kogu kavandatud altaripinnast on valmis ja ülejäänu valmimiseks vajaliku merevaigu kaal oli hinnanguliselt umbes 850 kg. Altar on ehitatud ja seda ehitatakse ka veel edasi annetuste peal.

Aga merevaigust altar oligi täiesti kirjeldamatult uhke ja ma ei kujutanud mitte midagi sellist ette. Seal on tohutult detaile ja võib vaatama jäädagi. Ja see ei ole mingi suur kollane kärakas nagu võiks arvata, see on nii õhuline ja nii õrn ning ma ei tea, kuidas keegi üldse selle välja on mõelnud. Merevaigu altar on kindlasti üks Gdanski imesid, mida peab nägema. Ja oi, kui hea meel mul on, et ma selle olemasolu avastasin ja et naised olid sel päeval hea meelega nõus seda vaatama minema. Ja mulle tundus, et kõigile meeldis see altar ka, võibolla isegi kõige rohkem kõigist Gdanskis külastatud kohtadest.

Aga seda, et altar pole liiga tuntud Gdanski pärl kinnitas veel see, et peale altari nägemist, rääkisin ma sellest käigust oma poola keele õpetajale. Ta oli väga hämmastunud ja polnud sellest kunagi midagi kuulnud. Aga ma usun, et ta nüüd läheb millalgi ka seda vaatama.

Me käisime naistega veel Westerplattel, sest see on kindlasti ka üks „must visit“ paik Gdanskis ning poodides ja Lechia mängu vaatamas. Mängust ma räägin vast eraldi mõnes postituses, aga kuna me jäime piletite ostmisega üsna hilja peale, siis tundus hea mõte, et vähestest võimalikest allesjäänud valikutest võtta kohad just rohelise tribüüni kõrvale. Kohale jõudes oli mul päris kurb ja piinlik, sest me istusime mingi pleksiklaasi ja torude taga ning vaade polnud sugugi nii hea, kui oleks tahtnud. Ka ei olnud fännide vastasseisu, kuna mängiti ühe oma parimate fännisõprade klubiga ja mõlema meeskonna fännid istusid koos rohelisel alal. Aga jäägu see jalka praegu mõnda järgmist postitust ootama.

Ahjaa, Meelis käis väiksemate lastega vahepeal veel hülgeretkel ja neil õnnestus hülgeid ka näha. See oli kõigile suur elamus. Naised ütlesid küll, et mina ka ikka läheks ja nende pärast ei loobuks. Ma ei loobunudki, ma ei pannud ennast juba kohe algul retkele kirja, sest ma teadsin, et meil on sel ajal külalised. Ja no kuulge, need hallid lötukad meeldivad mulle küll üliväga, aga siiski – sõbrad või hülged? On siin üldse küsimust?

Kokkuvõttes tahan ma öelda, et äge oli jälle oma Gdanski kellegagi jagada ja kellega siis veel kui mitte oma kullast sõpradega, kes on iga kell etemad kui hülged.