Karkonosze – ise ka ei usu

Ma uurisin kodus Śnieżkat ikka igast kandist ja mõtlesin et mis oleks parim plaan sellele lähenemiseks. Mäele viib mitmeid erineva raskusastme ja vaatega radasid. Mulle tundus, et päris keerukas on niimoodi kaugelt ja lambist otsustada, et milline rada meie pere jaoks valida. Vaadet mainisin ma sellepärast, et kui juba mäkke hakata minema, siis oleks ju tore ka, kui teel saaks ilusaid vaateid nautida, mitte koguaeg metsavahel müdistada. Ükskõik kui palju sa loed, päris tõde selgub ikka alles kohapeal mitmetel radadel matkates. Kuna ma tahtsin ikkagi nii väga, et kogu pere üles ja ka alla ka jõuaks ilma suuremate kadudeta jäi lõpuks sõelale variant number ühena gondel Tšehhi poolelt. See gondel viib tipule päris lähedale ja matkarõõmu jääb väheks, aga kõik jaksavad kindlasti kohale minna. Muidu oleks tore, et sõidad üles ja pärast matkad alla, aga Tšehhi poolne rada on päris pikk ja Poola poole tagasi matkata ei saa, sest auto jääks ju Tšehhi. Ühesõnaga kõige lihtsam variant tundus, et gondliga üles ja gondliga alla ning mõnel teisel päeval üks pikem matk muudel radadel ka teha. Kõlas nagu plaan, aga… Tšehhi gondel sõidab iga päev kogu aasta välja arvatud oktoobris ja aprillis. Meie reis toimuski ju aprillis. Lähemal uurimisel selgus, et aprillis sõidab gondel siiski nädalavahetustel ja pühadel ka. Tore! See jättis meile täpselt kahe päevase võimaluse ikkagi just sel viisil Śnieżka vallutada.

Lisaks uurisin kõikvõimalikke Karpaczist hargnevaid matkaradu, et kus võiks olla kõige ilusam, aga siiski jõukohane kõndida. Printisin netist ka algelise kaardi välja, kus kõik rajad peal. Muidugi need, mind enam tõmbavad rajad keerutasidki Śnieżka ümber. Leidsin, et meile võiks parim variant olla, Karpaczist väljuv sinine rada, millelt me keeraks ühel hetkel mustale rajale ja jõuaks Kopa mäe tipu. Kopa on veidi madalam kui Śnieżka, aga asub Śnieżkale üsna lähedal. Kopa mäelt saab suusaliftiga tagasi alla Karpaczi sõita. Plaan tundus peaaegu ideaalne. Mõelge, peale pikka mäkke astumist saab boonusena suusaliftiga alla tuhiseda. Liisbetile saab sellise plaaniga läheneda küll. Peaaegu ideaalne plaan oli see aga sellepärast, et me ei ole kunagi lahtise suusaliftiga sõitnud ja ma kardan igasugust tuhisemist. Jätsin endale teadmiseks õhku variandi, et teised saavad liftiga alla tuhiseda ja mina võibolla siiski kõnnin mööda musta (kõige raskemat) rada alla.

Pidasimegi plaani, et tegutseme Śnieżka järgi. Laupäevaks küll ei lubanud head ilma, aga lootsime siiski parimat ja läksime reedel õhtul magama kerge ärevusega, et homme on Śnieżka vallutamise päev. Ärkasin hommikul vara ja kontrollisin kohe telefonist Tšehhi gondlit. Gondel on kahe osaline ehk sõidad ühe gondliga järgmisele tasandile ja sealt võtad uue gondli ning sõidad edasi. Gondli netileht näitas, et tuule ja udu tõttu on ülemine gondliliin suletud. Kaamerapildid gondlijaamadest olid nii udused, et üsna võimatu oli midagi näha. Väljas maja ees Śnieżka poole vaadates, sai ka oma silm kinnituse, et Śnieżka oli tõe poolest udu ja pilvede sees. Oehhh. Jälle küsimused. Mida me siis ikkagi teeme, kas sõidame Tšehhi kohale ja loodame, et tunnise sõidu ajal on taevas klaarimaks läinud ja gondel avatud? Kas jätta Śnieżka plaan homseks ja minna täna niisama matkama? Murdsime natuke pead ja otsustasime teise matkaraja ja mitte Śnieżka kasuks. Seejärel tuli veel palju uusi küsimusi. Näiteks, et mida me selga paneme? Ilm polnud kiita, aga liikudes on ju ikka soojem ning me ei lähe Śnieżkale ju. Panime siis kõik tunde järgi midagi selga. Mina Meelis panime vist natuke rohke selga, kui vajalik tundus, ja Liisbet natuke vähem ning Luise otsustas üldse matka asemel magada.

Kuna teise matkaraja algus oli meie elamisest enam kui kolme kilomeetri kaugusel siis me otsustasime, et läheme stardile autoga lähemale. Ei ole vaja, et me juba oma kubujussikuubedes väsinud oleme enne, kui me üldse rajale jõuame. Start asus Wangi kiriku juures. See kirik on üks kõige populaarsemaid vaatamisväärsusi Karpaczis. Eeldasime, et seal mingi parkla ikka on, kuhu auto panna. Tegelikult oli seal nii nagu kõigi vaatamisväärsuste juures, et igast territooriumist oli saanud parkla ja igal pool keegi vehkis, et tule minu parklasse. Panime ühe vanema meesterahva juurde ei teagi, mis platsile. Alguses tundus, et parkimine maksab 30 žlotti, siis selgus, et 40 ja meil polnud täpset raha. Oli varasema poolne hommik ja ilmselt parkijaid polnud veel nii palju, et oleks ka mingit tagasimaksmise raha kogunenud. Igal juhul onu ei tahtnud suuremat kupüüri vastu võtta ja võttis 30 ning ütles, et pärast maksate. No pärast, siis pärast. Siis ta veel seletas ja viipas käega ning meie ütlesime aitäh ja läksime üle tee ning siis selgus, et meil on Meelisega erinev arvamus, kuhu poole minna. Onu oli ka ju käega viibanud. Mina arvasin, et onu viitas kiriku poole, Meelis aga, et onu viipas pangaautomaadi poole, kuhu me praegu ei tahtnud minna. Katsetasime siis alustuseks minu teed ja mõtlesime, et kui piinlik lugu, kui onu nüüd meile järgi vaatab, et kuhu need totud küll lähevad. Aga õnneks oligi see õige kirikutee ja seal see Wangi kirik varahommikuses peaaegu vaikuses seisiski. Mõned inimesed siiski kõndisid imetledes ümber kiriku, aga kirik ise oli veel suletud.

Wangi kirik ehitati 12. sajandil Lõuna-Norras Vangi järve äärses Vangi asulas. Norras ehitati sel ajal umbes tuhat sarnast puidust kirikut. Tänapäevani on neist säilinud kolmkümmend üks  Norras ja üks Karpaczis. 19. sajandiks oli Vangi kirik oma asula jaoks liiga väikeseks jäänud ja vajas kulukat renoveerimist, mistõttu otsustati see hoopis maha müüa. Raha oli vaja uue kiriku ehitamiseks võetud laenu tagasimaksmiseks.

Tänu Dresdenis elanud Norra maalikunstniku, professor John Christian Dahli pingutustele ostis selle suursuguse viikingite kiriku 427 marga eest tolleaegne kuningas Friedrich William IV. Kirik lammutati tükkideks ja pandi kastidesse ning plaaniti saata läbi Sczecini Berliini kuninglikku muuseumisse. Kuningas aga muutis meelt ja hakkas kirikule muud kohta otsima, kus saaks pidada ka jumalateenistusi. Bukowieci krahvinna Frederica von Redeni soovitusel viidi kirik 1842. aasta kevadel Karkonosze mägedesse, et see töötaks Karpaczis ja selle ümbruses elavate luterlaste heaks. Kirik veeti algul praamidel mööda Odra jõge üles ja hiljem  üheksa hobuvankriga edasi. 2. augustil 1842 pani kuningas Friedrich William IV ise kirikule nurgakivi ja kaks aastat hiljem, 28. juulil 1844, toimus kiriku pidulik avamine. Kirik on kõige kõrgemal asuv kirik Alam-Sileesias.

Wangi (Poolas sai Vangist Wang) kirik on ehitatud järgides Skandinaavia sakraalarhitektuuri parimaid näiteid ja on nüüd ainulaadne vana Põhjala kunsti teos Poolas. See on ehitatud viikingite laevade stiilis, st ilma ühegi naelata, kasutades puidust polte ja tappe. Kirik ehitati vaigurikkast Norra männist, mis on osutunud erakordselt vastupidavaks.

Wangi kirikus on ka mitu ruunikirja. Näiteks ütleb kiriku uksepiida serval olev ruunikiri: „Eindridi nikerdas mind Püha Olafi auks.“ Hoone kaunistustes näeb nii draakoneid, taimi kui ka lõvisid. Dekoratiivsed uksepiidad kujutavad viikingisõdalaste nägusid, millel on väljaulatuvad kaheharulised keeled. Sellised keeled sümboliseerivad teadmiste ja tarkuse edasiandmist järgnevatele põlvedele. Neli sammast, mis paiknevad peamise löövi keskel ja selle mõlemal küljel, võisid olla viikingite pikkade paatide mastid. Ülejäänud sambad, mis asuvad altari ees ja kujutavad Taaveti võitu Koljati üle ning prohvet Taanieli lõvide augus, rekonstrueeris skulptor Jakub Janowicest. Teine tema teos on 1844. aastal ühest tammepuutüvest valmistatud rist ja 1846. aastal pärnapuust valmistatud Kristuse kuju. Altari külgedel on kaks küünlajalga, millest ühel on kujutatud luikesid ja teisel südant. Need küünlad süüdatakse ainult pulmatseremooniate ajal. Wangi kirik on tuntud kui edukate abielude kirik. Katused on kaunistatud haigutavate draakonisuude kujuliste eenditega, mis meenutavad viikingilaevade kaunistusi. 24-meetrine Sileesia graniidist torn on ehitatud, et kaitsta väikest kirikut Śnieżka suunast puhuvate teravate tuuleiilide eest.

Meie muidugi seda kiriku sisemust ei näinud, aga see peaks päris huvitav olema. Meie ei näinud sellepärast, et kirik oli alles kinni, kui me selle ümber tiirutasime. Väljast on kirik ka huvitav, aga minu jaoks teeb kiriku eelkõige huvitavaks see teadmine, et kirik on Norrast toodud ja tegelikult on sinna valatud viikingite iidne lugu. Mõelge, kui erinevat elu see kirik on näinud. Meie olime siis ka kirikut näinud ja võtsime suuna metsa „Tere tulemast Karkonosze rahvusparki!“ ütlesid sildid. Sama ütles ka piletimüüja. Poola rahvusparkides tuleb sissepääsu eest maksta. See on hästi pisikene sümboolne summa ja ma mõistan selle kogumist ning maksan hea meelega. Ja ühtlasi tunnen head meelt, et Eestis on igaüks rahvusparkidesse teretulnud ka siis, kui tal eurosid taskus ei kõlise.

„Hakkasime kulgema mööda metsarada“ oleks ikka vähe öeldud. See oli päris lai kividega sillutatud tee metsavahel. Et te ei kujutaks aga ette, et rada oli liiga lihtne, lisan ma, et need sillutisekivid olid ebatasased ja siit-sealt oli mõni lausa ohtlikult tee seest väljas või oli mitmest kivist mingi küngas tekkinud. Koguaeg pidi ikkagi jala ette vaatama, et kuhu sa astud. Teisi inimesi oli ka – oli neid suurte kottide ja tõsiste matkajate nägudega, kui ka neid, kelle puhul tundus, et lõbus õhtu polnud veel läbi saanud ja no miks mitte puhtalt lustiks ka üks mäel käik ära teha. Lund ei olnud ja kevade märke oli juba näha. Ilm oli ikka sombune, aga mitte hull – vihma ei sadanud, lund ei sadanud ja meil oli pisut palav. Võtsin mütsi ja kindad ära ning palju lahedamaks läks kohe. Nii me siis rääkisime juttu, jõime ja puhkasime vahepeal, mõtlesime oma mõtteid ja vaatasime ikka hoolsalt jala ette ning muudkui kõndisime. Rada oli üsna arusaadavalt kahtlust tekitavates kohtades nooltega märgistatud.

Aga siis jõudsime me sildini peale mida ei olnud enam miski üsna arusaadav. Silt ütles, et sinine rada on lõigul sealt kuni Samotniani suletud. Ahah. Lugesime mitu korda, igaks juhuks tõlkisin google’iga ka mitu korda, aga mõte jäi samaks. Selge, sinna paremale, kuhu sinine rada keeras, siis ei saa. Aga kuhu ma siis saan, kui ma siit hoopis otseteed mööda edasi lähen? Võtsin meie kaardi välja, aga esialgu me sealt ikkagi aru ei saanud, kuhu otsetee viib.  Kas saab ikka mäe otsa või keerab see alla tagasi? Läksime natuke kaugemale aru pidama ja luuret tegema, et mida teised matkajad teevad. Paljud ei vaadanud seda silti üldse ja panid aga mööda sinist rada edasi. Mõned lugesid silti ja panid aga sinist rada mööda edasi. Mõned üksikud lugesid silti ja arutasid ka omavahel ning siis, kas panid aga sinist rada mööda edasi või jätkasid otserajal. Otserajale läks üsna väike osa sildini jõudnutest.

Seega ei andnud teiste vaatlemine meile soovitud kindlust, et kus rajal jätkata. Lõpuks otsustasime, et meie oleme ikka seaduskuulekad ja sildiusku ning ei keeranud sinisele rajale, mis oli suletud. Läksime otse, esialgu teadmata, kuhu me jõuame. Millalgi jõudsid meile järgi ja möödusid paar tõsisemat matkajat, keda olime näinud sinisel rajal jätkamas. Rõõmustasime, sest see oli meie arvates märk, et sinine rada ikkagi oligi kinni ja ka kõik teised pööravad tagasi. Ikka veel ennast kaardil täpselt paigutamata nägime paremale suunavat silti „Samotnia“.  Õhutasin meie kampa, et pöörame sinna. Ma teadsin varasemast uuringust et Samotnia oli üks mägimaja, mille juures oli imeline järvevaade. Ja teiseks ütles varem nähtud silt, et rada on kinni kuni Samotniani. Seega oli võimalus, et kui me saame sealt nüüd Samotnia juurde, siis sealt edasi võib rada lahti olla. Teised olid veidi umbusklikud, aga ma ütlesin, et Samotnia on piisavalt lähedal, et kui seal pole ilusat vaadet või seal juures on rada suletud, siis meil pole pikalt oma hetkerajale tagasi tulla. See pööre oli üks päeva parimaid pöördeid, sest see viis meid otseteed Samotnia nimelise mägimajani. Saime aru ka, et maja juures oligi mägijärv, mille taga kõrgusid seinana mäed, aga meie neid ei näinud. Me ei näinud tegelikult järve ka, sest selline uskumatu udu varjas kõike. Maja juures oli täitsa märgatavalt rahvast. Läksime sisse ja seal oli kohe nii palju rahvast, et me ei tahtnud hästi tuppa mahtudagi. Õnneks oli siiski nii, et lisaks pidevale sissevoolule oli ka pidev väljavool ning kuidagi mahtus kõik see matkarahvas sinna ära. Sees oli suur kohvik-resto pikkade puidust laudade ja pinkidega.  Teenindus oli üllatavalt kiire ja mõnus. Vaatasid ruttu leti alt ära, mis kotletti või värki sa soovid ja juba oligi sinu kord tellida ning juba sa maksid ja võtsid oma söögi ja otsisid lauas endale koha. Siis sai rahulikult istuda ja jalgu puhata ning ringi vaadata, et mis põnevat rahvast täna matkal on. Rõõmus vali jutusumin ei katkenud ruumis hetkekski. Kõik olid ennast pooleldi lahti pakkinud ehk ühe või paar pealmist riidekihti ära võtnud ja nägid nii kodused välja. Me uurisime kotleti kõrvale natuke kaarti ja tundsime ennast hästi, kui Meelis ühtäkki ütles, et udu on läinud. Me kugistasime viimased ampsud alla ja panime kiiresti selga, sest polnud ju teada, kas tuul ajas pilve korraks laiali või see vaade püsib nüüd pikemalt.

Lippasime üle majaesise platsi lati äärde, mis takistas innukaid vaatenautijaid alla järve poole veeremast, ja ahhetasime ning ohhetasime. Need olid päris mäed ja oo kuidas me mägesid armastame. Tõsi, me oleme mägedes liiga vähe käinud, aga seda enam me neid armastameJ. Nägime ka, kust kulges sinine rada, kus mitte kedagi ei kõndinud, sest Samotnia poolt oli see lausa füüsiliselt tõkestatud. See oli kitsas otse mööda mäe külge kulgev rada, mis oli praegu täiesti lume all. Rada oli kaugelt vaadates peaaegu nähtamatu tegelikult. Me saime aru küll, miks see, kohe kindlasti kõige ilusam rajalõik suletud oli. Tegelikult ma nägin just eile, kuuaega peale meie Śląskis käiku, sotisaalmeedias, kuidas mehed viskasid labidatega seal samal mäeküljerajal viimast lund laiali, et see juba ära sulaks ja saaks sinise raja täies ulatuses avada.

Aga jaa, oma mägede igatsusele saime seal järveääres tublisti leevendust. Sel hetkel võis öelda, et tulgu edasi, mis tuleb, see on igal juhul väga väärt matk olnud. Pikalt seda vaadet nautides saime ühel hetkel aru, et tegelikult oli juba sellest saadik, kui me majast väljusime, õrna, aga tihedat vihma sadanud ning tuul oli tõusnud. Ma tegelikult enam ei mäleta, millal täpselt, aga ühel hetkel saabus SMS-iga ka tormi hoiatus. Mitte küll selline, et tulge kohe mäe otsast alla, vaid selline, et õhtuks ja ööseks lubati väga tugevat tuult. See tuul hakkas endast siis vaikselt juba lõunapaiku märku andma.

Ühel hetkel tekkis ka tunne, et ehkki ei järve- ega mäevaatest pole veel küllalt, peame me siiski edasi minema, sest vihma sajab, tuul puhub ja me ei tea, mis meid ees ootab. Jäime suurte silmadega vaatama edasi viivat rada. Jah, ma olin lugenud küll, et kuni Samotniani saab kas või lapsevankriga tulla, mis on tõsi, sest tee oli lai ja vaatamata konarustele, siiski tõesti käruga sõidetav. Sealt edasi, nagu ka loetud sai, ei läinud enam mingit kärurada. Kõigepealt ootas meid silmnähtav tõus mööda suuri jääga kaetud kive. Üleüldse oli näha, et kuni majakeseni oli tee peamiselt täitsa lumevaba, maja juures oli juba veidi lund ja imetletud mägijärv näiteks oli jääkaane all. Üles kulgev rada oli ikka üsna jääs ehkki seal oli ka jäävabasid lapikesi, kuhu sai jalga toetada. Meil kõigil kolmel olid õnneks korralikud maastikujalanõud jalas, aga siiski mitte naelikud. Sealt edasi hakkasin tähelepanelikult vaatama, mis teistel jalas on. Umbes pooled inimestest kandsid kummiga oma jalanõu otsa tõmmatavad kassilaadsed asju. Tundusid päris mõnusad seal jäämägede peal, ma oleks ka neid tahtnud. Siis olid selliste meie moodi jalatsitega inimesed. Ja ohhooo, siis olid ka päris tavalistes tossudes inimesed. Mul oli neist tegelikult kahju, sest tossudega tundus seal jäälõigul ikka lausa ohtlik. Aga samas ma olin natuke rõõmus ka teadmisest, et kui tossuinimesed selle läbi teevad, siis meie saame ka igatahes hakkama.

Tegelikult paar nädalat hiljem ma lugesin uudistest, et Karkonoszel kutsusid kaks inimest endale mäepääste appi, sest nad arvasid, et ei saa omal jõul enam edasi ega tagasi. Ma mõtlesin kohe, et huvitav, kas nad olid tossudega?

Aga meie läksime muudkui edasi ja edasi. Ühel hetkel läks tee jälle selles mõttes siledaks, et ei pidanud enam suurte kivide otsas tasakaalu leidma, aga nüüd tuli püsti püsida korralikus lumepudrus. Jaa, olime jõudnud lumealale. Ümberringi oli suur avarus, taimestik oli kidur ja paistsid mäed. Tõsi, mägesid ja suurt avarust nägime me hooti, sest olime jälle udu ja pilvede sees ning eelkõige nägi ainult valget välja enda lähiümbruses. Muidugi ei olnud enam ka soe ja ma ei tundunud enam üldse kubujuss. Pigem tundsin, et riideid on täpselt parajalt, sest käies on mul enamvähem soe ja pikemalt seisma jäädes hakkaks kindlasti külm. Liisbetil oli küll aegajalt täitsa külm. Andsime talle varusallid, kindad ja paksema mütsi ning üritasime mitte liiga palju peatuda. Aga Liisbet hakkas ka väsima. Tee oli juba pikk olnud ja lumepudrus rühkimine pole kindlasti kökimöki.

Aga samm sammu haaval läksime me edasi ja edasi. Vihma muudkui sadas ja tuul puhus ning aegajalt oli niin nii udune, et tundus nagu oleksid üksi mäel, sest mitte kedagi teist ei näinud. Tegelikult neid teisi muidugi oli. Mitte nii palju, kui madalamal oli olnud, aga siiski neid oli. Vahepeal, kui tuul pilved hõredamaks ajas, nägime me Śnieżkat – nii lähedal ja nii kaugel ning sama valge, kui kogu ümbritsev maailm sel hetkel, oli.

Mida edasi me läksime, seda enam pause me tegime, sest Liisbet, väike vapper matkasell, oli päris väsinud. Ma hoidsin koguaeg pöidlaid, et oleks ometi, et see alla viiv suusalift, kuhu me teel olime, töötaks. Ja muidugi, et me selle üles ka leiaks. Seal otsatus valges mudrus, ei oleks ime olnud, kui mõni silt oleks kuhugi udu taha peitunud ja märkamata jäänud. Vaagisin juba oma peas, et aga kui suusalift tõesti tuule tõttu suletud on, mida me siis teeme. Olin täitsa kindel, et sama rada me tagasi ei lähe, otsatu lumi ja jäärada pidi laskumine ei tundunud mõistlik valik. Küllap me oleksime vajadusel mööda seda musta rasket ja järsku, aga kõige lühemat, rada pidi ikkagi kuidagi alla kobistanud.

Õnneks nägime me õiges kohas mustale rajale suunava viida ilusti ära ja jõudsime Kopa mäe tippu. 1377 meetrit jäi ka meie selle reisi kõrgeimaks vallutuseks, sest nagu hoiatati, tuli ka päriselt korralik torm ja Śnieżkale ei saanud me ka järgmisel päeval, minna. Kopal olles ja Śnieżka poole vaadates nägime me küll, kuidas teised valgesse udusse kadusid ja kuningannat vallutama läksid. Meie olime aga sel hetkel päris rõõmsad ja uhked iseenda üle, et me olime üsna ekstreemsetes tingimustes Kopa tippu jõudnud, koos hakkama saanud ja aegajalt ka imelisi vaateid näinud. Lisaks olime me rõõmsad ka selle üle, et see suusalift asus ka Kopa mäel, seega ei saanud see enam kaugel olla. Ja kuna meile tuli inimesi vastu, kes olid nii rõõmsate ja puhanud nägudega, et nemad kindlasti ei olnud mööda musta rada üles matkanud, eeldasime, et lift töötab.

Kopa suusalift oligi üsna kohe nurga taga ja töötaski! Ostsime pileti ja läksime luurama, kuidas teised sellega sõidavad. Minu suur hirm on näiteks see, et ei saa sinna kiiresti korralikult peale ja jääd kuskile rippuma, algul kahe käega kinni hoides. Siis üks käsi libiseb ja sa ripud veel ainult teise käe jõul ja siis libiseb see ka. Aeg luubis kukud sa alla poole ja vaatad kuidas maa läheneb. Siis kukud sa aga tiheda kuuse sisse ja jääd õnnekombel ilma suuremate kahjudeta okstesse kinni. Ja nüüd tulebki see hirmus koht, et kuidas sealt kuuse otsast alla saada.

Lisaks võib muidugi koos selle tooliga alla kukkuda. Kogu süsteem võib rikki minna ja sa jääd sinna kõrgele ootama, millal lift ära parandatakse. Võibolla keegi ei teagi, et sa seal oled. Istud ja külmetad, tuleb öö. Et mitte ära külmuda kukutad sa ennast liftist alla, õnneks jälle otse pehme kuuse okstesse. Aga puu all on karud.

Ehk siis ma ikka kardan seda suusalifti väga. Piidlesime teiste sõitu ja püüdsin vaimu valmis panna. Tegelikult ma olin juba terve tee kõndides endale vaikselt sisendanud, et lõpus ootab meid suusalift, millega ma tühjusesse tuhisen, hoian igaks juhuks kahe käega kinni, kõik läheb hästi.

Liftide juures oli ka üks onu, kes näitas neile kes ise ei teadnud, et sättige ennast rivvi ja seiske sinna joone taha. Tool sõitis neile siis tagant sisse, nad istusid ja tõmbasid käega piirde alla. Toolid liikusid maha tuleku ja stardi ajal õnneks küllaltki aeglaselt, AGA peale seda hirmsat joont, kus nad seisid, tuhises iste nagu rakett üle ääre tühjusesse ja enam me neid inimesi ei näinud. Isegi karjumist polnud kuulda.

Ehkki ma hoidsin hirmu võimalikult enda sees, olin ma siiski juba ka Liisbeti kartma pannud. Seega ma pidin ikkagi „ei juhtu midagi, keegi ei ripu hetke pärast tooli all“ näo ette tegema ehkki mul oli väga suur kahtlus, et ripub küll. Võtsime südame rindu, seisime joonele, võtsime Liisbetiga käest kinni ja see tool tuli. Hops istuma, hops käsipuu ette, plaks silmad kinni. Ja juba see tuhiseski nagu hull. Kuna me kohe alla ei kukkunud, hakkas väike lootus tekkima, et äkki ei kukugi. Tegin silmad lahti ja oooooo, me olime kõrgel. Palju kõrgemal, kui need kuuseladvad, kuhu tuli püüda kukkuda. See oli päris pikk sõit kusjuures. Linnale oli ilus vaade ja lisaks saime uudistada mitut kunstlumega suusarada, kus inimesed parajasti ka mäest alla liuglesid. Kõik oli jälle roheline, ainult need suusarajad olid nagu laiad valged jooned keset pruunikat rohelust. Aga kujutage ette, me saime alla! Tulime ilusti maha ka, keegi ei jäänud tooli külge rippuma ja ei sõitnud üles tagasi.

See suusalift oleks meid justkui mingisse teise maailma toonud. Vihma enam ei sadanud, palju rõõmsaid inimesi uitas ümber nännimüügilettide. Grilljuust lõhnas mõnusalt ja igal pool oli melu. Keegi ei teadnud midagi sellest, et me tuhisesime just peaaegu, et suusalifti küljes rippudes mäest alla. Keerasin ennast ringi ja vaatasin üles. Oli see päriselt? Ma peaaegu ise ka enam ei uskunud, et seal üleval on otsatu valge maailm, pehme lumepuder ja pitsitav tuul. Vaatasin veel üles ja no tõesti ei uskunud. See polnud lihtsalt võimalik.

Võtsime turgutuseks ja „me oleks justkui äsja kuu pealt kukkunud“ tunde peletamiseks ka kuuma grilljuustu jõhvikamoosiga. See maitses suurepäraselt! Veel võtsime me takso, et oma auto juurde jõuda. Tõesti nagu kuu pealt kukkunutena ei küsinud me mõistagi enne sõidu algust, et mis sõit maksab. Kaks ja pool kilomeetrit maksis 10 eurot ja taksomeeter ei käinud. Noh, ise olime lollid jälle. Parkimisonu oli vist juba koju ära läinud ning seda puuduvat parkimisraha me maksta ei saanudki.

Otse loomulikult oli see matk nii minu kui Meelise jaoks selle reisi kõige ägedam elamus. Liisbet arvas, et oli veel toredamaid kogemusi J. Śnieżka kripeldab muidugi siiani, aga tegelikult me ju tahamegi Karkonoszesse tagasi minna ja küll see Śnieżka ka võetud saab. Võibolla siis, kui pole tormihoiatust ja nii palju lund.