Huligaanid meie keskel

Uurisin fännide sõprust ja fännindust natuke sügavamalt ka. Ilmselt nii mitmedki teist teavad neid asju hästi, aga mina ei teadnud. Ja no igaks juhuks püüan teile ka kõik nii ära rääkida nagu ma ise asjast aru saan. Parandage, kui vaja. Poolas on väga palju jalgpallifänne ja enamvähem kõigil klubidel on oma poolehoidjad ükskõik, mis liigas nad siis mängivad. Üldiselt on Poolas igal klubil üks ultrate ehk superfännide grupp. Saan aru, et mõnes teises riigis võib ühel klubil olla ka mitu erinevat ultrafännide gruppi. Lisaks ultratele võivad jalgpallimeeskonnal olla ka oma huligaanid. Huligaanid on üksuse mõttes ultratest eraldi, aga sageli on huligaanid samal ajal ka ultrate liikmed. Väike nipp, kuidas neil vahet teha, on see, et ultrad laulavad mängul ja huligaanid tavaliselt ei laula. Kas Lechia Gdanskil ka oma huligaanid on, ma ei tea, aga ma arvan, et on.

Poola jalkafännide omavaheline sõprus on aga ka Euroopa või maailmatasemel eriline. Need pole lihtsalt erinevate ultragruppide vahelised kokkulepped, vaid see on eriline sõprus, millel on tohutu mõju klubile ja kõigile fännidele. Selliseid sõprussuhteid on kahte tüüpi:

1.   Fännide sõprus - väga sügav tunne kahe meeskonna fännide vahel. See võib kesta aastakümneid ja puruneb harva.

2.   Huligaanide sõprus - kuigi need sõprussuhted näivad paljudele sama tähendusega olevat, on need pigem kokkulepped erinevate huligaanigruppide vahel. Need on ebastabiilsemad ja katkevad sagedamini. Tihti on huligaanide tegevus seotud ka narkokaubandusega ja nagu selgus pole see mingi saladus, vaid pigem teada fakt.

Peaaegu kõik Poola fännigrupid on parempoolsete või väga parempoolsete vaadetega. Ühed kurikuulsamad ja ekstra parempoolsete vaadetega fännid on Legia Warszawal. Nende kohtumist Lech Poznaniga peetakse üleriigiliseks kõige suuremaks rivaalistemiseks ja fännide võitluseks. Legia fännide seas on märgatav hulk neonatse ja nad osalevad aktiivselt Varssavis iga-aastasel fašistlikult meelestatud iseseisvusmarsil.

Väiksem või suurem natsihuvi on veel nii mitmegi klubi huligaanidel ja erinvatel matšidel on aja jooksul juhtunud erinevaid intsidente. Mõned huligaanigrupid on avalikult ka juudivastased. Näiteks Wisła ja Cracovia rivaalitsemine sai kunagi alguse lahkarvamusest, kas juudi mängijatel peaks lubatama meeskondades mängida. Üle sajandi hiljem peetakse Cracoviat endiselt "juudiklubiks" ja Wisła fännid teevad nende kohta antisemiitlikke loosungeid ja hüüdeid.

Omavahel rivaalistevad ka kaks Łódźi klubi: ŁKS Łódź ja Widzew Łódź. ŁKS on kurikuulus metsiku antisemitismi poolest. Widzew Łódźi nimetatakse sageli "juudiklubiks", solvanguks on "Żydzew", mis kõlab nagu Widzew. Łódźis ringi jalutades võib näha ŁKS-i fännide tehtud "Łowcy Żydów" ("juudikütid") graffiteid.

Üsna rassistlikeks peetakse Raków Częstochowa huligaane, kes klubi loomisest saadik ja praeguseni välja levitavad staadionil rassistlikke, homofoobseid ja fašistlikke loosungeid, näiteks "Poola poolakatele". Samuti on tehtud ahvihääli, kui vastasmeeskonna mustanahaline mängija on värava löönud. Klubi on saanud FA-lt fännide käitumise pärast ka karistada.

Ka meie klubi, Lechia Gdanski, fänne peetakse tänapäeval küllaltki rassistlikeks. Lechia ajalugu kõneleb, et Lechia oli 80.ndatel tähtis klubi, kuna seda toetas Lech Wałęsa, kes oli Solidarnosci ametiühingu juht, millest sai peamine opositsioonijõud sotsialistlikule valitsusele. Nii sai Lechiast kommunismivastase liikumise lipulaev. Samal ajal sai vastuolulise ja huvitava asjaoluna Lechia omanikuks või suurtoetajaks Trojmiasto esigangster Nikodem Stokarczak. Nii oli Lechia ühel ajal vabaduse eest võitleja ja teisalt levinud korruptsiooni ärakasutaja. Öeldakse, et Lechia käekäiku on mõjutanud ka Lechia fänn, poliitik ja praegune Poola peaminister Donald Tusk. Tänu temale olla Gdansk saanud Jalgpalli Euroopa meistrivõistluste üheks võõrustajalinnaks 2012. aastal ning tänu temale ehitati Gdanski Polsat Plus Arena, mis on hiiglaslik 40 0000 kohaline staadion – Lechia kodustaadion. Tänapäeval pidada Lechia fännid Tuski mitte sallima, kuna ta kritiseeris huligaanlust ja "läks fännidega sõtta".

Huligaanide rassismi poolest on tuntud veel ka Śląsk Wrocław.

On ka ports klubisid, mille fännid on oma käitumist oluliselt parandanud või pole kunagi ekstreemparempoolsed olnudki. Kõige vasakpoolsemateks peetavad klubid on Cracovia Kraków, Polonia Warsaw ja Widzew Łódź ehk siis need klubid, keda eespoolses jutus juudiklubideks sõimati.

Nagu poliitika mõjutab jalgpalli, mõjutatakse väljakutel ka poliitikat. Ma ju ise kirjutasin ka tegelikult kevadel, et Lechia mängude ajal oli päris selgesti aru saada, et ultrate poolehoid presidendivalimistel kuulus Karol Nawrockile, kes on ise ka Lechia fänn ja tegelikult ei väljendatud mitte ainult oma poolehoidu, vaid ka otseselt teise kandidaadi, Rafał Trzaskowski, vastasust.

Oluliselt suurem Rafał Trzaskowski vastane kampaania toimus aga Legia Warszawa mängude ajal. Rafał Trzaskowski on küll parempoolne, aga Legia huligaanide arvates liiga liberaalne. Nad hakkasid teda "Vikerkaare-Rafałiks" kutsuma, kuna ta käis kord Varssavi linnapeana prideparaadil, ja lehvitasid mängudel tema vastaseid loosungeid kutsudes üles looma normaalset st välismaalaste ja geide vaba Poolat.

Jalgpallifännid on ohtralt osalenud ka immigratsioonivastases liikumises. Peaaegu iga klubi ultrad osalesid immigratsioonivastastel marssidel või korraldasid neid ise või liitusid piiril "kodanikupatrullidega", mis "takistasid Saksamaal oma migrante Poolasse saatmast" (praktikas peatasid nad mõned autod ja ähvardasid inimesi, kui nad ei näinud piisavalt valged välja). See kinnitab, et valdav osa Poola ultratest on äärmusparempoolsed.

Aga siiski, seda paremäärmuslust üritatakse ka tasapisi välja juurida ja viia maailm arusaamani, et ultra ei ole alati huligaan. Või siiski? Selle viimase näide on Wisła Krakówi boikott. Veider, et ma lugesin sellisest asjast praegu netist, ehkki ka Wisła Kraków mängib ekstraklassis ja ma ei mäleta, kas ma olen neid Gdanskis mängimas näinud või kuidas asjad olid. Võimalik, et ma siiski pole neid näinud. Kaks aastat tagasi sai Wisła fännide ja BKS Stal Bielsko-Biała fännide kakluses raketiplahvatuse tõttu surma BKS Bielsko-Biała fänn. Kusjuures Zagłębie Sosnowieci ja BKS Bielsko-Biała fännid olid selles olukorras ründajad. Peale seda hakkasid kõik Poola ultrad Wisła fänne boikoteerima, keelates neil võõrsil mängudel osaleda. Väidetavalt ohutuskaalutlustel lõpetasid nad Wisła Krakówi fännide vastuvõtmise. Sõnum oli: "Me ei suhtle noaga vehkivate inimestega." Kedagi ei häirinud asjaolu, et hukkunut ei pussitatud, vaid ta tapeti raketilöögiga, ja mis kõige tähtsam - ta oli ise ründajate seas. Esialgu arvati, et rakett oli tema enda käes, aga hiljem, kui ekspertiis tegi erinevaid katseid, leiti, et rakett lasti siiski kaugemalt ja kellegi teise poolt. Seda viimast lugesin ma politsei uurimise kajastusest. Mnjahhhhh, kes siis süüdi oli? Eks see sõltub sellest, kelle fänn sa oled.

See boikott pidi kestma seni, kuni Wisła fännid nõustuvad allkirjastama huligaanide vahelise mitteametliku "varustusevastase pakti", mis keelab varustuse (nt matšeete) kasutamise huligaanide kaklustes. Sellest on möödas üle kahe aasta ja boikott kestab endiselt. Polonia Warsaw on seni ainus meeskond, kes boikotist loobus, saades vastutasuks ka ise boikoteeritud.

Ühesõnaga, kuna ma polnud varem üldse nii sügavalt Poola jalgpalli fännindusse süvenenud, siis ma ikkagi üllatusin. Nojaa, ma ju näen küll vahel minu jaoks imeliku varjundiga plakateid jmt, aga ma arvan, olen tegelikult täitsa kindel, et ma ei saa asjadest õigesti aru. Ma ei tunne Poola poliitikat nii hästi ja ei ole ka ajaloos nii kodus, et ma neid plakateid mõistaksin. Ma enamasti ei tea, kelle nimesid seal plakatitel nimetatakse ja otsin pärast kodus netist, mida see võis tähendada. Ma olen juba igasuguste kommunistide ja liberalistide osas palju teadlikum kui varem. Sõna „ultra“ ise ütleb juba, et tegu on pisut äärmuslike inimestega, aga see ei tähenda minu jaoks sugugi halba. Mina olen näiteks kindlasti Naiskodukaitse ultra. Ma olen küll kirjutanud, et vahel on staadionil veidi kõhe, aga mida rohkem sa seal käid, seda omamaks kõik saab. Üldiselt on staadionil ju rõõmus meeleolu ja eriti lustlikuks läheb siis, kui oma meeskond sõiduvees on. Kui omadel kehvasti läheb, üritatakse ka meeleolu üleval hoida, aga mängu lõpuks läheb enamik inimesi ikkagi veidi kurvaks. Just kurvaks, mitte kurjaks. Ja no enamik Lechia ultraid raudselt laulab, seega ikkagi ultrad ja mitte huligaanid.

Lechia Gdanski fännidel on kaks sõprusklubi - Śląsk Wrocław ja Raków Częstochowa. Mõlemat sõprusklubi mainisin ma ka eespool ja just Raków Częstochowa fännid on praegusel hetkel ühed rassistlikumad fännid Poolas või vähemasti on selline nende kuulsus.

Śląsk Wrocławi ja Lechia Gdanski vaheline sõprusleping on Poola jalgpalli pikim praeguseni kestev sõprussuhe. Sõprusega tehti algust 1976. aastal, kui Śląsk Wrocławi fännid reisisid Põhja-Poolasse, et vaadata Śląski mängu Gwardia Koszalini vastu, meeskonna, kellel on tugevad sidemed Arka Gdyniaga, Lechia Gdański peamise rivaaliga. Sõprus vormistati aga  ametlikult 1977. aastal.

1994. aastal loodi Kolme Suurlinnade Kuninga liit (Trzej Królowie Wielkich Miast), kui Wisła Kraków sõlmis lepingu Śląsk Wrocławiga. Lechial ja Wisłal oli juba 1973. aastast pärinev leping. Kolme meeskonna sõprus loodi võitluseks suure "Suure Triaadi" (Wielka Triada) vastu, mis oli liit Arka Gdynia, Cracovia ja Lech Poznańi vahel. Kolme Suurlinnade Kuninga liit lõppes 2016. aastal, kui Wisła Kraków kavatses sõlmida sõpruslepingu Ruch Chorzówiga. See ärritas nii Lechia kui ka Śląski fänne, kuna Ruch Chorzówi fännid olid seotud Śląski fänni mõrvaga 2003. aastal. Lechia Gdański peamine fännigrupp postitas, et Wisła otsus Ruchiga sõprussuhteid sõlmida oli Lechia fännidele vastuvõetamatu ja et sõprus tuleb lõpetada. Śląsk Wrocławi peamine fännigrupp postitas järgmisel päeval sarnase vastuse, lõpetades ametlikult Kolme Suurlinnade Kuninga liidu. Tunduvad veidike nagu liivakasti mängud, et mina olen ainult selle sõber, kes pole mu vaenlase sõber jne. Aga samas, kui olulised need sõprused ja suhted jalgpallimaailmas on, on lausa hämmastav. No ja liivakast või mitte, juba siit jutust on läbi käinud mitu tapmisjuhtumit ja loomulikult on neid Poola jalgpalli ajaloos veel ja veel ning see ei ole tegelikult enam liivakast. Tõeliste fännide jaoks on see karm ja väga kindlate reeglitega maailm, kus peab väga hästi orienteeruma. Mulle tegelikult meeldib isegi ultrafänlus väga sellisel kujul, et oma meeskonna üle ollakse pööraselt uhked ja suurustatakse teiste ees ning vastase üle tehakse natuke (vahel ka halba) nalja, aga jäädakse siiski enamvähem viisakuse piiridesse. Vahel on tore ka see, kui juhitakse tähelepanu poliitikale või ajaloole, aga jällegi, mitte oluliselt ületades hea maitse piiri. Eelmisel aastal näiteks nägin sotsiaalmeediast, et Lechia fännid tegid enne jõule kusagile Gdyniasse ehk siis Arka Gdynia valitsemisalale graffiti, ilusa, mitte soditud, mis kujutas rohelises kuues (ehk Lechia Gdanski värvides) jõuluvana, kellel kui ma õieti mäletan, oli kotis siga (sigadeks nimetavad Lechia fännid Arka omasid). Lechia fännid panid foto graffitist sotsiaalmeediasse ja humoorika jutu ka juurde, et selle joonistuse näol jäeti Gdyniasse väike jõulukingitus. Et kui Arka fännid seda ise ei soovi enne maha pesta, siis tulevad Lechia fännid tagasi ja teevad seina ülestõusmispühadeks puhtaks. See on minu meelest päris hea ja eluterve huumor. Kahjuks ma rohkem sellest jõuluvanast midagi ei kuulnud, et kes selle siis ära koristas ja kas Arka ka vastukingituse tegi.

Me oleme ikka mõelnud, et võiks kunagi Śląsk Wrocławi mängule minna Wrocławis. Nüüd ma siis jõuan lõpuks Wrocławini ka, mis ikkagi pidi üks selle loo peategelasi olema. Ja kui me nüüd siis Wrocławis olime, oli jalgpalliklubil Śląsk Wrocław ka täiesti sobivalt parajasti kodumäng toimumas. Uus staadion ja uue võistkonna mäng on alati natuke ärevust tekitavad, sest ei tea sealseid kombeid ja ei tea isegi täpselt, kuhu sa piletid ostsid. No õnneks on see hea, et vastasfännide sektorisse ei olegi võimalik pileteid osta, mitte kusagil. Satud ikka selles mõttes omade sekka, selle võistkonna poolehoidjate sekka, kelle staadionil sa oled. Aga kus pool on lärmakamad ja vihasemad fännid, seda ikka ei tea enne, kui kohale lähed.

Śląsk Wrocławi kodustaadion on Tarczyński Arena. See on kõrgeim neljanda kategooria jalgpallistaadion, mis ehitati 2012. aasta Euroopa jalgpalli meistrivõistluste jaoks. Ehk siis samal ajal Gdanski Polsat Plus Arenaga. Aga ilmselt ei ehitanud Tarczyński Arenat Donald Tusk isiklikult. Tarczyński Arena on Poola suuruselt kolmas staadion. Staadioni avamine toimus 10. septembril 2011 Tomasz Adameki ja Vitali Klitško vahelise poksimatšiga WBC raskekaalu tiitli nimel. Esimene jalgpallimatš toimus 10. oktoobril 2011 Śląsk Wrocławi ja Lechia Gdański vahel.

Otsustasime sinna minemiseks kasutada Boldi taksot. Asusime küll varakult teele, et jõuaks natuke vaadata, et mis ja kus, aga kuidagi sulas aeg sõiduga jälle ära. Taksojuht tundus ise ka veidi ärevil, et kas me ikka jõuame õigeks ajaks. Aga no olime staadioni juures ja seal ei olnud tegelikult mingit head kohta, kus inimesed autost välja lasta. Oli koht, kust sai staadioni parklasse sõita, aga seal seisid turvamehed ees ja sõimasid järjest kõiki taksojuhte, kes seal kiire peatuse tegid ja oma kliendid siiski välja lasid. No meie taksojuht sai ka pahandada, aga meie tänasime ja hüppasime kiirelt välja. Lootsime, et saame läbi autoparkla kõndida ja staadionile minna, vähemalt meil Gdanskis see nii käib, aga ei. Parklasse sai ainult autoga. Meelis näitas meie pileteid ja küsis ühelt turvamehelt, et kuidas meie sissepääsu juurde saab. Turvamees siis näitaski, et minge aga sinnapoole ja sealt pöörake vasakule ja siis näete, kuhu kõik lähevad. Läksimegi. Staadion on ümbritsetud aiaga, mis on siis mõõtmetelt veel suurem, kui staadion ise. Lidusime ümber selle aia ja pöörasimegi vasakule ja nägimegi, kuhu kõik lähevad. Siin ei olnud turvaväravaid staadioni küljes vaid oli turvameeste värav aia küljes.

Aias oli kaks-kolm sissepääsu kohe kõrvuti ja paks saba lookles pikalt nende juurest tänavale. Pileteid kontrollis päris inimene, meie üllatuseks nõudis ta ka dokumenti. Jah, Poolas ostetakse kõik jalkapiletid nimeliselt ja kirjas on ka, et dokument peab staadionil kaasas olema. Ometi ei ole meilt siiani kunagi dokumenti küsitud ja pileteidki kontrollib enamasti turvavärav. Õnneks, ma ei tea, mis kaalutlustel, olin ma sel korral dokumendid taskusse torganud. Muidu me ei olekski mängule saanud. Piletikontroll võrdles iga dokumendi ja pileti nimede kattuvust. Piletikontrollist läbi pääsedes ootas turvameeste rida. Jah, läbi katsutakse enamikel staadionitel, see polnud üllatus. Üllatus oli see, et ma pidin jope seljast ära võtma ja see katsuti veel eraldi läbi.

Kuna nüüd oli juba tõesti kiire, siis me ei jõudnudki enne mängu minna salli või muud klubiatribuutikat soetama. Aga leidsime oma kohad üles ja mäng algas. Vastaseks oli Polonia Bytom ja neil oli ka arvestav hulk fänne kohal. Ausalt öeldes selliseid imestama panevaid asju mängul polnudki. Śląski ultrad tegid häält ja vastase fännid tegid häält, aga ülejäänud tribüün oli vaikne, ei hõisatud ultratega kaasa, välja arvatud muidugi siis, kui värav tuli. Śląski fännid ei teinud mingeid aktsioone. Polonia fännid tõmbasid üles suure Jumalaema plakati ja tegid tulevärki ka ning Polonia Bytom võitis ka mängu. Ühesõnaga Polonia poole vaatamine oli tunduvalt vaatemängulisem. Ahjaa, ma olen mainimata jätnud, et Śląsk kukkus ühel aastal, äkki eelmisel kevadel, Ekstraklassist välja ja mängib praegu Poola I liigas. Ehkki ma ütlesin, et mitteultrate tribüünidel väga emotsionaalsed ei oldud, virutas siis, kui mäng läbi sai ja oma tiim kaotas, üks meie ees istunud härra oma tunnete näitamiseks jalaga vastu tooli.

Ahjaa, huvitav fakt oli see, et imelikul kombel olid WC-d staadionil kahelt pool sisenetavad ehk siis kahelt poolt tulid järjekorrad peale ja oli üsna segane, kas meie järjekorra omad on meiepoolsed kabiinid või peaks tegema üks-üks süsteemi, et kord on ühelt poolt ja kord teiselt poolt järjekorrast inimesel õigus kabiini minna. Millegi pärast olid meeste WC-des pikemad järjekorrad kui naiste omades ja ilmselt see või siis need kaks ust tingisid kuidagi asjaolu, et naiste wc-s oodates nägid sa järsku kabiinist väljumas hoopis mehi. Mehed tegid igatahes näo, et pole siin valesti midagi. Ma korra isegi kaalusin varianti, et kas ühe ukse peal on lihtsalt naiste märk ja teise peal meeste märk ning need viisid tegelikult ühte WC-sse, aga no ei saanud olla.

Peale mängu oli fännikauba putka veel lahti ja see oli küll selline uus kogemus. Tavaliselt on staadionitel avatud letid, kuhu kõik juurde trügivad. Seal oli aga klaasist putka, mille ust valvas turvamees, kes lasi putkasse sisse korraga loetud arv inimesi. Kui keegi välja tuli, said järgmised sisse. Ja see oli üsna väike hulk, mis korraga poes olla sai, äkki viis inimest. Positiivne oli see, et kuna putka oli klaasist, siis sai väljas järjekorras oodates ikkagi juba kaubavalikuga tutvuda ja enamvähem välja vaadata, mis sulle meeldib. Aga lõpuks me pääsesime ikkagi sisse ka ning Lisete sai endale Śląski salli ja Liisbet mütsi kirjaga WKS. Need WKS-id, BKS-id ja muud lühendid klubide nimede ees on ajaloolised pärandid. WKS on lühend sõnast Wojskowy Klub Sportowy ehk sõjaväe spordiklubi. Tegelikult on hilisemal ajal muudetud wojskowy ära Wroclawskiks ehk Wroclawi spordiklubiks. Meie jäime uue kogemuse ja uue staadioniga igatahes rahule.

Räägin kohe siia otsa ära ka, et oleme vahepeal Gdanskis ka staadionil käinud. Lechia võitis ülekaalukalt Bruk Bet Termalikat. Mingi poliitiline plakat tõmmati üles, aga me ei saanud aru, kelle pihta see käis. Soetasime endale talviseks staadionihooajaks Lechia mütsid.

See oli üsna ulmeline nädal, sest nädalavahetusel mängis Lechia Gdanskis Bruk Betiga, peale seda teisipäeval mängiti Poola karika raames Gdanskis Gornik Zabrzega ja reedel Ekstraklassis ja ikka Gdanskis jälle Gornikuga. Teisipäevaseks mänguks olid meil küll ka piletid, aga me reaalselt staadionile ikkagi ei jõudnud. Gornik võitis ülekaalukalt ja oli ka üks avalikkuse tähelepanu pälvinud intsident. Väljakul solvati Gorniku mustanahalist mängijat. See jooksis igalt poolt meediast läbi ja solvamine oligi olnud ahvihäälte tegemine.

Linna sotsiaalmeedia näitas paar päeva hiljem, kuidas üks linnavalitsuse liige käis mustanahalise mängija ees Gdanski nimel vabandamas. Ta ütles, et Gdansk on linn, kus midagi sellist ei peaks kunagi juhtuma, sest Gdansk on solidaarsuse linn ja vaba linn. Nii ongi.

Aga huligaane saime me sel samal jalgpallinädalal ka ise lähemalt tundma. Luise läks nagu ikka rongiga ühel hommikul kooli ja helistas mulle rongist, et teda rünnati. Enne, kui te ehmute, ütlen, et tema endaga on kõik korras ja hea, et nii läks. Aga mis siis juhtus? Luise istus rahulikult rongis, kellegagi ei rääkinud, kedagi ei vaadanud, kuulas muusikat. Kui rong juba Gdanskist väljas oli ja teel Elblagi poole, tulid tema juurde 4 tüüpi, nii Luise neid kutsus. Mina oma peas mõtlesin nad kohe nolkideks. Nad räuskasid ja sõimasid Poola keeles. Luise ei saanud väga midagi aru. Poolakeelsest sõimust ongi raske aru saada, see on kiire ja emotsionaalne ning sealt võib minu meelest ainult ühte sõna eristada. Siis rebisid nolgid Luisel Lechia Gdanski logoga mütsi peast, tirisid selle katki, viskasid põrandale ja trampisid selle otsas, tõukasid Luiset ja läksid siis järgmises peatuses maha. Õnneks tõesti piirdus see lugu vaid ehmatuse ja mütsi kaotusega, aga no tõesti, kas see on normaalne või? Hiljem täpsemalt rääkides selgus ka, et need, kes minu peas olid noored nolgid, olid tegelikult umbes 50 aastased mehed. Saate aru??? Ilmselt ei saa. Mina ka ei saa. Aga Luisele ostsime me järgmisel mängul uue mütsi ja loodame, et me valede huligaanidega enam ei kohtu.

Sama nädala reedel oli Lechia mäng Gornikuga, sama Gornikuga, kellele just teisipäeval kaotati. See oli ühtlasi ka Lechia aasta viimane mäng. Me lootsime, et saab tulevärki ja põnevust, sest eelmisel aastal aasta viimasel mängul oli pauku ja välku üle pea.

Jaa, ooo, välku ja pauku sai tõesti ka sel korral. Lechial õnnestus kohe alguses värav lüüa ning peale seda läks üsna kohe möll lahti. Ma ei tea, kas te mäletate suvist Lechia Gdanski ja Arka Gdynia derbi ajal staadioni laeni kerkinud lõvi kujutist? See oli nii äge ja nii võimas! Seekord kerkis lae alla korralik deemon, pealuu pihus. Ta oli veel suurem kui lõvi!!!! See oli kolossaalne! Aga Lechia lõvi oli minu jaoks siiski nunnum ja sümboolsem. Ja siis võeti välja ka pürotehnika ning peagi mattus põrgulik deemon punasesse ja musta suitsu. Jaa, see oli võimas vaatepilt. No ma uurisin pärast veidi deemoni tausta ka ja see oligi põrgudeemon, kes hoidis haardes Wojciech Jaruzelski kolpa. Viimane oli kommunist, kes oli Poola Rahvavabariigi peamister ja riigipea aastatel 1981-1990. Jaruzelskit mäletatakse peamiselt sõjaseisukorra kehtestamise pärast 1981. aastal ametiühinguliikumise Solidarnosc protestide mahasurumiseks.

Lisaks oli plakati servas nimetatud väiksemalt veel kahte nime. Ma ei saanud aru, kas nemad olid pahade või headena kirja pandud. Üks neist, Adam Michnik, on uuriv ajakirjanik, kes on saanud oma töö eest tõesti tohutult auhindu. Ta oli Solidarnosci üks eestvedajatest ja ta hoolib riigis ja maailmas toimuvast siiani. Ta julgeb kritiseerida Poola poliitikuid ja kirjutab Trumpist, läbimõeldud ja laia silmaringiga inimene. Minu meelest hea. Aga Lehcia ultrate meelest, hmmm, ma tõesti ei teagi. Aga olid, mis need poliitilised mõtted seal olid, vaatemäng oli uhke. Mäng tegelikult seisis tänu väljakule kogunenud suitsule päris tükk aega, sest lihtsalt mitte midagi ei näinudki. Nii Meelis kui Lisete küsisid mult, et huvitav, miks see tulevärk nii mängu alguses tehti. Mina arvasin, et kuna Lechia oli just paar päeva tagasi Gorniku käest väga kõvasti sugeda saanud, siis oli karta, et Lechia kaotab ka selle mängu. Ja nii tehti vägev tulevärk kohe peale esimest omade väravat ära. Ei oleks ju üldse sama teha tulevärki, kui Lechia on 1:4 kaotusseisus. Aga läks hoopis teisiti.

See oli superäge mäng! Vastasmeeskond ei olnud papist poisid ja eriti hea mängija oli see sama mustanahaline, keda paar päeva tagasi solvati. Ta oli ka jalgpalluri kohta erakordselt pikk. Tekkis küsimus, miks ta korvpallur ei ole. Aga Lechia oli oma parimas sõiduvees ja väravaid muudkui tuli. Tribüünidel lauldi ja möllati. Teisel poolajal kulus palju aega ka kohtunikuga seletamisele ja vaidlemisele ning ma mõtlesin korduvalt, et nüüd läheb küll madinaks. Kollaseid kaarte muudkui lendas ja mängijaid lendas ka siia ja sinna. Aga see polnud see mäng, kus nad oleks maas ringi veereldud või oimetult vedeletud. Kõik olid kraps püsti ja jooksid edasi.

Väljaku äärel käis ringi ka valge-roheline jõuuluvana ja tegelikult oli neid isegi mitu. Lastele, kes õigel ajal õiges kohas olid, jagati kommi ja kaelapaelu. See oli imeline aasta lõpp Lechiale, kellel pole sugugi kerge poolaasta olnud. Ja muidugi oli see sama imeline aasta lõpp fännidele – ultratele ja ka tavalistele fännidele, kes lihtsalt jalgpalli ja Lechiat armastavad.