Jõulud Poolas vol 2

Meil on kuidagi tekkinud arusaam, et Poolas on päris paljudel kodus kunstkuused, Eestis vist muidugi ka järjest enam. Aga ma pean seda teooriat veel veidi uurima, et kuidas nende kuuskedega siis päriselt ikkagi on, et mitte ainult oma kõhutundele tugineda. Detsembri alguses pole veel mitte kusagil päris kuuski müügil näha, siis tekivad ühel hetkel mõned müügiplatsid toidupoodide lähedusse ja siis viimasel nädalal enne jõule on neid kuusemüüjaid järsku igal pool nt suurte kortermajade vahel iga nurga taga. Just see viimane tõik, et mõned päevad enne pühi olid kuused igal pool saadaval ja nii jõululaupäeval kui ka paar päeva enne seda nägime me ikka arvestataval hulgal inimesi kodu poole kõndivat jõulupuud seljas või kahe vahel tassides, kõigutas minu ideed, et enamikel on vist kunstkuused.
Ma räägin kuuskedest, aga tegelikult on valikus erinevad okaspuud. 
Me oleme Eestis mitmel viimasel aastal nulu jõulupuuks toonud ja see on meile meeldinud. Nulg säilib paremini ja okkad püsivad kauem peal. Kuna meile meeldib, kui jõulupuu on varakult toas, siis on väga oluline, et puu ikka vähemasti jõuludeni vastu peaks. Nulul on siiski olnud üks oluline puudujääk - see ei lõhna. Kuuselõhn on tegelikult nii oluline osa pühade meeleolust, aga olme sellest siis vastupidava, aga siiski päris, jõulupuu nimel loobunud.

Nulge on mitmeid erinevaid liike ja ausalt ma ei teagi, mis liiki need siis on, mis Eestis meie koju on jõudnud. Mu mälu ütleb, et Eestis on pakkumisel olnud kuused, hõbekuused ja nulud, lihtsalt nulud. Äkki siis harilikud?
Sel aastal sai meie jõulupuuks ja pühade krooniks kaukaasia nulg. Tegelikult üsna juhuslikult, müüja soovitusel. Me ei jõudnud kuuseplatsil veel õieti ringi vaatama hakatagi, kui juba tuli müüja ja küsis, kui suurt puud me umbes tahame ja me siis umbes näitasime ja tema tuli kohe ühe puuga ning küsis, kas see võiks teile sobida. Vaatasime seda ja no see oli ilus, kahar ja meile sobiva pikkusega puu, aga kas tõesti niimoodi võtamegi, et teisi puid üldse ei vaatagi? Nojah võtsimegi niimoodi:). Selgus, et tegu on kaukaasia nuluga ja kujutage ette, lisaks sellele, et see nägi imeilus välja, see lõhnas nagu kuusk. Tegelikult on meil jõulupuu veel praegugi toas ja aegajalt tunneb ikka veel seda mõnusat kuuselõhna. Mõtleme koguaeg, et äkki järgmisel nädalal viime jõulupuu välja ja siis et järgmisel ja järgmisel, no eks paistab.
Me anname endale aru, et me pea igal aastal ütleme, et oooo, sel aastal on meil küll kõige ilusam jõulupuu, aga no sel aastal tõesti oligi, vististi läbi aegade meie kõige ilusam puu. Kuna meil Poolas kuuseehteid polnud, siis oli see suurepärane võimalus uued soetada. Ma ei ole ammu jõuluehetele tähelepanu pööranud, aga ohhoooo, kui ilusaid ehteid on hakatud tegema. See omakorda teeb nende õigete väljavalimise üsna raskeks. Läksime lõpuks seda teed, et kõik kuulid, mis me valime oleks Poolas valmsitatud ja ütleksid ka oma välimusega "Poola".  Seega sai meie puu imeliselt õhulised, pitsi meenutavad valgetes ja punastes toonides ehted ning puased ja lillad jõulutuled. Jäime kõik tulemusega väga rahule ning ikka juhtus kui mõni pereliige pühadeajal või enne seda rõõmsalt ohkas ja ütles, et meil on küll kõige ilusam jõulupuu.

Meelis ehtis ka aias ühe kõrge okaspuu (ma ei riski nimetada, mis puu see võiks olla) jõulutuledega. Me igaks juhuks liiga palju ei piilunud, kuidas ta seal redeli otsas kõlkus, sest minu meelest on alati palju suurem oht alla kukkuda, kui keegi pealt vaatab. Aga see õuejõulupuu sai ka imeilus ja paistis päris kaugelt silma. 
Ja no ega see siis polnud veel kõik. Leidsime maja keldrist ka ühe kunstkuuse. Mul küll pole iial absoluutselt mingit usku ei kunstkuuskedesse, ega kunsttaimedesse üldse, olnud, aga tassisime lastega kuuse jupid siiski keldrist üles, et proovida, kuidas see kokku käib ja välja näeb. Meie Luisega panime jupid kokku (tegelikult oligi ainult kaks suurt juppi) ja Lisete painutas osavalt kõik oksad nii, et see kuusk kuuse moodi välja näeks. Tuleb tõdeda, et tulemus ei olnud üldse paha. Selle kuuse panime maja ette trepimademele ja ehtisime sellegi tuledega. Ohhh, ka see jõulupuu sai imeilus ja andis maja üldise ilme jõuluseks muutmisele nii palju juurde. 
Hajutasime tubadesse veel siia ja sinna ehteid ja tulesid ning kokkuvõttes võib öelda, et meil pole ammu, kui üldse kunagi, nii jõulune olnud. 

Aga nüüd siis Poola jõuludest. Poolas on vabad päevad ehk riiklikud pühad 25. ja 26. detsember ja 1. jaanuar. 24. detsember on muidu tavaline tööpäev ehkki ka neil on just see õhtu see kõige tähtsam õhtu. Mulle taaskord natuke tundub, et paljud inimesed sel päeval siiski tööl ei käi, vaid tegelevad ettevalmistustega õhtuks. Aga poed on lahti  ja päris palju rahvast käib sel päeval veel poes ka. Igaks juhuks tuletan siinkohal meelde, et Poolas ei ole poed pühade ajal lahti ega pühapäeval, kõik on kinni. Seega 24. detsember ühegi parameetri järgi püha ei ole :)
Enne jõule on tervelt 2 pühapäeva järjest ostupühapäevad. See on ainus kord aastas, kui ühes kuus on lausa kaks ostupühapäeva, sest enamikel kuudel ei ole ühtegi. Olen märganud, kuidas ajaga on ostupühapäevad saanud ka meie jaoks eriliseks. Kui ikkagi pühapäeval, kujutage ette pühapäeval, saab poodi minna, siis tuleb minna. Ja see on täitsa teistmoodi tunne, kui sa kõnnid mööda kaubanduskeskust ja kusagil sees on koguaeg tunne nagu sa teeksid midagi natuke salajast ja natuke keelatut ja samas pidulikku ja igatsetut. Jah, ostupühapäevad on minu meelest natuke pidulikud ka. Kõik poed on selleks valmistunud, müüjad on rõõmsad, ostjad on rõõmsad, tõesti nagu üks suur pidu.

Kõige tähtsam õhtu on siiski 24. detsembri õhtu, seda kutsutakse Wigiliaks. Wigilia tähendas vanal ajal poola keeles õhtut, iga õhtut. Aga ühel hetkel jäi see nimetus ainult jõuluõhtule. 
Tegelikult on 24. detsembri päev ka tähtis, sest siis käib üks tohutu koristamine ja kogu kodu lüüakse enne õhtut läikima. Seda jõulukoristust võetakse väga tõsiselt, pestakse isegi aknaid ja küüritakse vaipasid. Samal ajal vaaritatakse ka õhtuks sööke. Koristamise ja toidu tegemisega peab valmis saama enne, kui taevasse ilmub esimene täht. Peale selle tähe ilmumist kuni jõulupühade lõpuni enam füüsilist tööd ei tehta. Selle tähe taevasse tekkimist jälgivad ja ootavad pikisilmi lapsed, kes siis annavad märku, et nüüd on täht taevas ja jõulupühad alanud. 
Kui täht on taevas, võib jõuluõhtusöögiga algust teha. Wigilial koguneb kogu pere kokku ja siis tegelikult veel enne, kui sööma hakatakse, jagatakse üksteisega vahvlit. Need on sellised latakad, tavaliselt kaunistustega, vahvliplaadid, mida üksteisele pakutakse ja koos sellega häid soove soovitakse. See, kellele pakutakse, murrab pakkuja vahvlilataka küljest endale tükikese ja koos sellega võtab ka kõik head soovid vastu. 

Jõululaud on rikkalik ja üldiselt usutakse, et seal võiks olla 12 erinevat rooga - kas 12 apostli või 12 kuu järgi. Enamik jõulutoidud on nii erilised, et neid valmsitataksegi, vaid korra aastas ja nende tegemine võtab palju aega ja vaeva. Mõnikord pannakse laua äärde ka üks tühi koht - sugulaste või võõraste jaoks, kes võivad juhtuda sisse astuma. Usutakse, et keegi ei peaks jõulude ajal üksi olema ja sestap kutsutakse ka üksikud tuttavad ja naabrid enda juurde õhtusöögile. 
Wigilia õhtusöögil liha ei sööda, küll aga kala. Samuti ei tarbita kanget alkoholi. See, mis ma siin räägin on muidugi traditsioonid ja see kindlasti ei tähenda, et üheski poola peres jõuluõhtul liha ei sööda. Meil on Eestis ka traditsioonid, aga see ju ei tähenda, et me mõnel aastal verivorsti asemel hoopis hane ei võiks süüa.
Aga Poola jõululaua kuningas on traditsiooniliselt karpkala. Võibolla te mäletate, eelmsel aastal ma jäin sellest karbist ilma. Karpkala tuleb poodidesse mõned nädalad enne jõule, muul ajal pole mina seda kusagil märganud, ja siis inimesed ostavad seda ja võib juhtuda, et kui hiljaks jääd, siis ilma jääd. Sel aastal ma ei jäänud hijaks, sain oma karbi kätte. Ma ei tea, kui levinud see nüüd tänapäeval on, ma olen karpi poes rohkem külmkapis näinud, aga muidu on kombeks veel, et karpe ostetakse elusalt otse poeakvaariumidest ja siis pannakse nad kodus paariks päevaks, või nagu vaja, vanni elama. Ja siis viimasel hetkel tehakse täiesti värskest karbist jõuluroog. Karpkala soomused toovad õnne ja öeldakse, et need tuleb rahakotti panna ning terve aasta seal kanda. Lugesin ka, et on kombeks, et vanemad daamid panevad karpkala soomused jõuluõhtul oma rinnahoidja sisse ja kingivad neid soomuseid järgmisel päeval külalistele. Mis õnne see toob, mina ei tea:).
Minu karpkala lugu oli selline, et ostsin pisikese fileetükikese, sest meie peres on kalavaenulikke inimesi ja ma polnud kindel, kas keegi peale minu üldse veel jõulukarpi sööb. Vaatasin ka jõulukarbi retsepte, aga no lõpuks pidin ikka ise midagi välja mõtlema valmsitamise osas, kuna kõik retseptid olid terve kala kohta. Et pane talle aga seda ja teist hõlmade vahele. Minul oli lihtsalt tükk ja ma ei saanud sinna midagi vahele panna. Ma siis lihtsalt küpsetasin ta ära. Maitses nagu üle keskmise hea kala, aga no kondine oli. Ja mitte keegi peale minu isegi ei proovinud seda. 

Need 12 rooga jõululaual võivad väga erinevad olla, sõltuvalt piirkonnast, kus elatakse, ja peretraditsioonidest. Aga üldiselt pakutakse kindlasti mingisugust suppi nt boršši. Aga ei, see pole meile tuntud ukraina borš, vaid poola borš. See on põhimõtteliselt läbipaistev peedikarva vedelik, mille sees on väikesed pelmeenilaadsed uszkad. Seda suppi mina ei ole armastama õppinud, aga võibolla pole ma sellele õieti võimalustki andnud. Ma nimelt armastan paksu suppi, sellist, kus on kraami, ja vedelik koos viie pelmeenikesega ei tundu nagu päris õige.
Kohe kindlasti on igal õigel jõululaual pierogid. Taaskord üks pelmeenilaadne toit, aga need ei ole siiski pelmeenid. Pierogide osas olen ma kuulnud, et vaatamata sellele, et neid on poes igas mastis saada, tehakse neid jõuluks kodus käsitsi. Tegelikult tehakse vist kõik jõulutoidud otsast lõpuni ise. Inimesed on rääkinud, et kui nemad väikesed olid, siis kogunes suur pere vanaema juurde ja kuidas siis lapselapsed pidid seal sadu pierogisid voltima. Lisete on ka rääkinud, et tema klassikaaslaste juures tehakse jõulupierogisid ise. Meile kunagi väga-väga meeldisid pierogid ja siis sai kuidagi isu täis. Ei saa öelda, et me Poolas ainult pierogisid sööksime, pigem ei söö üldse. Kuigi praegu, kui ma tühja kõhuga neile mõtlen, siis tahaks küll vägaühe taldrikutäie pierogisid ära nosida. Aga jõuluajal olid nad meil siiski olemas, mitte küll ise tehtud, vaid poe omad. Luisel on pierogi isu tagasi tulnud ja tema pärast on meil pakk või kaks pierogie russkiet ikka külmkapis.
Muidugi on jõululaual ka heeringas, täpselt sellisel kujul nagu kellelegi meeldib. Mina tegin ka natuke heeringasalatit. Ma maitsesin küll heeringat enne salatiks segamist, et uhhuuu, jube soolane on, aga no ega ma siis midagi ette ei võtnud. mõtlesin, et küll see sool lahtub kuidagi salatis ära. Ei lahtunud. Salat oli ka jube soolane, aga muidugi väga hea ikkagi. Ja seda, et see soolane oli, tean ka ainult mina, sest taaskord keegi teine seda proovida ei tahtnud. 
Kartulisalat on ka jõulusöök, aga poola kartulisalat pole päris eesti kartulisalat. Samas eks Eestiski teeb iga pere oma kartulisalatit. Meie tegime jõuludeks hoopis makaronisalatit ja kartulisalat oli laual aastavahetusel. Aga ikka eesti versioon:).
Kapsast süüakse ka, seal hulgas näiteks ka kapsast hernestega. Ma pean ütlema, et seda pole mina proovida saanud ja ega ma ei tea ka, kas ma tahakski :D. No ilmselt ikka prooviks põnevuse pärast. Hapukapsast söövad nad jõuludel ka, aga ka seda ei tea ma kommenteerida, et kuidas see maitsta võib. Meie tegime mulgikapsast ja see maitses nagu väga hea mulgikapsas:). Võibolla on laual ka kapsarullid. Võibolla ka täidetud munad. 
Muidugi on laual ka piparkoogid ja sageli ka juustukook. Ja suht kindel, et mingis variandis on olemas ka makowiec. Kui on üks asi, millest meie pere kauge kaarega mööda käib, siis see on makowiec. See on rull või kook või sai, mis koosneb väga suurest hulgast mooniseemnetest. Mooniseemneid ei pea seal kindlasti noa otsaga taga otsima, pigem peab hoopis saia taga otsima. Mulle meeldib kui saiakese peal on natuke mooniseemneid, natuke, aga peaegu puhtalt mooniseemneid süüa, huhhh, see pole minu jaoks. 
Südaöösel toimuvad kirikutes Pasterkad ehk südaöömissad. Ma ei tea, kui palju rahvast seal käib, aga mu tunnetus ütleb, et palju. Meie juba magasime sel ajal, kui teised siis äkki missal käisid. Pasterka nimetus tuleb miskitmoodi karjastest ehk siis mäletate vast küll, et karjased olid need, kellele ingel esimesena teada andis, et jeesuslapsuke on sündinud.
25. ja 26. detsembrit nimetatakse esimeseks ja teiseks jõulupühaks nagu meilgi. 25. detsembril süüakse liha, juba kohe hommikusöögiks. 

Eelmisest loost ehk mäletate, et kingid toob kuuse alla salaja jeesuslapsuke või ingel või nad mõlemad koos. Kui kingid kohal, helistavad nad kellukest. Vähemasti minu jaoks oli väga huvitav see, et ma lõpetasin just audioraamatu "Minu Viin" kuulamise ja Austrias on jõulutraditsioonid umbes samasugused kui Poolas. Ka neil on 6. detsember see päev, kui piiskop, kelle nimi seal on Nicolaus, tuleb kinke tooma. Jõulupuu alla toob kingid Kristkind ja tema helistab ka kellukest. Austrias on veel ka nii, et Kristkind koristab ka toa ja ehib jõulupäeval kuuse enne, kui ta sinna alla kingid paneb. Ehk siis kuusk saab ehteisse alles jõulupäeval. Hakkasin muidugi mõtlema, et huvitav, kas Poolas võib ka nii olla, et kuusk ehitakse alles 24. detsembril, aga siinkohal, pean tõdema, et ma ei tea. Ma ei ole sellest midagi kuulnud ega lugenud, et nii võiks olla. 
Meil ilmusid ka kingid kuuse alla, aga meil üldiselt arvati, et need tõi ikkagi jõuluvana. Ehkki ma väärtustan järjest vähem ja vähem asjade kujul kinke ja ütlesin juba ammu, et ma loodan, et jõuluvana ei too mulle midagi, siis ei saa öelda, et ta poleks mind üllatanud mõnede ekstra ägedate ja mulle tõesti väga meeldivate asjadega. Ma ei saa mainimata jätta tervelt kolme Gdanski kraanade pilti. Mäletate, Meelis sai sünnipäevaks suure seinapildi Gdanski kraanadega. Ja sealt see hullus vist lahti läks. Meile lihtsalt nii väga meeldib laevatehas ja kraanad linnapildis, et nüüd sain mina jõuludeks kohe mitu kraanadega veidi ajaloolise hõnguga pilti. Leidsime neile ka toaseintel kohad ja nentisime, et ehkki vaba seina veel on, siis nüüd võiks äkki mingeid muid pilte ka vaadata lisaks kraanadele. Ja tegelikult isegi mitte jõuluvana, vaid päkapikud, tõid mulle raamatud Gdanski, Gdynia ja Heli lugudega. Te ju teate, kuidas mulle meeldib kohtade ajaloos ja lugudes kaevata, vot täpselt sellised raamatud need ongi, kus ma saan kaevata. Mul on kohe väga hea meel nende üle ja ma juba alustasin kaevamist ka, aga see on aeglane kaevamine, sest need raamatud on poola keeles. Ma ei oska veel poola keelt kaugelti nii hästi, et selliseid raamatuid lugeda, aga ma tahan need siiski praegu läbi lugeda, et jõuaks kõik raamatus kohatud paigad ka enne läbi käia, kui me koju tagasi läheme. Seega loen, mõtlen, kas ma sain aru, tõlgin mõne sõna, mõtlen, igaks juhuks tõlgin kontrolli mõttes mõne sõna veel, et olla kindel, et ma sain õigesti aru. Põnev on:).
Tõe huvides tuleb öelda, et ka teised pereliikmed jäid oma kingitustega rahule ja sai seda, mida nad jõuluvanalt soovinud olid. Olid igati mõnusad kodused jõulupühad.