Eestlased, geto ja Maria Skłodowska

Kuna Luisel oli pikk koolivaheaeg juba varem olnud, siis tema jäi kutsadega koju ja käis koolis ning meie neljakesi läksime pealinna. Kuna hommikul linna ja õhtul tagasi tundus üsna mõttetu sõit, siis saime korraldada nii, et jäime Varssavisse kohe mitmeks päevaks. Aga esimene plaanis olev asi oli siiski vastuvõtt Eesti saatkonnas. 
Alustasime oma retke esmaspäeva varahommikul. Kõigepealt sõitsime Elblagi ja viisime Luise kooli. Kuna meil aega oli, siis mõtlesime, et käiks korraks Pinska tänavalt läbi ja lihtsalt vaataks, kuidas meie peegelmaja elab. Me pole Lisete ja Liisbetiga ju augustist saadik üldse Elblagis käinud ja tuttavaid kohti vaadata oli tore. Pinska 1 juures oli erkroosa silt "Müüa", aga muidu nägi see välja täpselt samasugune nagu see meist jäi. Seega, kes tahaks endale soetada huvitavat rohkete garderoobidega kinnisvara ajaloolises linnas, mõelge.

Varssavisse sõitsime üle nelja tunni ja kuna meil polnud mingit varianti enne pidu kusagil riideid vahetada, siis olid meil viisakad riided juba seljas ning tundsime ennast, nagu arvata oli, kohale jõudes pisut ebamugavalt, sest nii meie riietusest kui olemusest oli selgelt näha, et me oleme just üle nelja tunnisest sõidust tulnud. Saatkonna juurde jõudes oli meil veel veidi aega ja sestap me lihtsalt istusime autos ja piidlesime inimesi, kes vaikselt kogunema hakkasid ning nägid väga väljapeetud ja elegantsed välja.
Eesti saatkonna majast Varssavis olen ma korra varem juba kirjutanud, kui me seal lastega sõrmejälgi käisime andmas. Aga tookord liikusime me kontrollitult nö klientide poolel. Seekord oli avali saatkonna teine uks. Eesti saatkond ei asu vanalinnas nagu võiks eeldada, või no mina eeldan, vaid pigem ühes kaugemas elamurajoonis, mis vähemasti pealtnäha on natuke räämas ja getostunud. Aga siinkohal ma tõesti räägin välisest pildist, sest tegelikult mul ei õnnestunud praegu välja uurida, miks ikkagi meie saatkond just seal on. Küll aga ma mäletan, et saatkonna majast oli juttu Anna Tiido raamatus "Minu Poola" ja just sealt peaks ma selle uuesti üle lugema. 

Eesti saatkonna maja on tegelikult väga pisike ja nagu ma aru saan ei tööta seal ka kuigi palju inimesi, seega ilmselt polegi vajadust suurema pinna järele. Maja ise on nii seest kui väljast igati kena.
Uksel ootasid mõned inimesed ja tervitasid, nagu ma hiljem aru sain olid need saatkonna töötajad. Jäi mulje, et kõik teised külalised tundsid ennast hästi koduselt, kallistasid üksteist ja lobisesid omavahel. Kogu ürituse vältel sai minus vaid kinnitust tunne, et saatkonna ümber on üks üsna kindel inimgrupp, kes kõik üksteist tunnevad ja alati sellistel üritustel koos käivad. Meie olime ühed vähesed võõrad seal. 
Aga ka meil oli seal üks tuttav, kes meid lahkesti vastu võttis - kaitseatašee Artur. Tema on Kaitseliidu mees ja no ma isegi ei tea, kui kaua kumbki meist Meelisega Arturit juba tunneb, päris kaua ikka. Artur viitas meile käega, et siin on meil koosolekute/kohvi/vastuvõturuum/raamatukogu, mis kõik oligi üks ja sama ning sel päeval oli see siis mõistagi vastuvõturuum. See üks ruum, mida tõsi saab ka kaheks väiksemateks osaks eraldada ongi siis suurel määral esimene korrus ja teisel korrusel on töötajate tööruumid. Artur näitas Meelisele oma kabinetti ka ja nad rääkisid pikalt, ilmselt tööasju ja muid uuidiseid. Meie siis tüdrukutega püüdisme seni võimalikult tähelepandamatud olla ja teha nägu, et meil on omakeskis tore küll, sest me ei ole erilised sotsiaalsed suhtlejad. Aga no ma siiski ületasin ennast ja tegin ühe daamiga, kes meie kõrval seisis, juttu. Ma detailidesse ei lasku, aga ta on Varssavis tööl neljandat aastat ja üksi ehk siis ta mees ja muu pere on Eestis. Temast kõlas ilmselt just seetõttu, et ta lähedastest eemal on, palju suuremat Eesti igatsust kui meie seda tundnud oleme. 

Aga siis hakkas üritus pihta. Osad külalised said istuda ja teised seisid püsti. Kuna kõik olid üliviisakad, siis taheti ikkagi istekohad teistele jätta ja korraks oli selline piinlik, miks keegi ei istu, moment. Liisbet läks siis rahulikult ja istus ning siis läksime meie Lisetega ka tema kõrvale. Ja no mõned toolid jäidki terve aktuse ajaks tühjaks. 
Suursaadik kõneles ja siis esines üks Poola noormees kitarril. Ta ei tinistanud niisama, vaid õppis kitarri juba teises kõrgkoolis järjest, sain ma aru. Tema palad olid pikad ja klassikalised. Ta mängis ilusti ja tasus kuulata küll, AGA mul ja ma arvan, et ka paljudel teistel inimestel on kiiks, et kui ruumis on liikuv pilt, siis sa ei saa sellelt oma pilku ära. Näiteks kui kusagil pubis mängib söömise ajal televiisor, siis ükskõik, mis jamps sealt parajasti ka ei tule, su pilk lihtsalt jääb ikka ja jälle sinna pilti kinni. 
Aktuse ajal mängis ka televiisor ja sealt ei tulnud jampsi, seal jooksis hääletult Eesti Vabariigi aastapäeva paraad Tallinnas. No mitte midagi ei saa parata, et nii suursaadiku kõne kui kitarrivirtuoosi esinemise ajal lipsas pilk pidevalt telekale. Rapla noored olid esmakordselt talvisel paraadil, Kodutütred ja Noorkotkad olid üleüldse esimest korda Eesti Vabariigi aastapäeva paraadil. Ja no seal, piinlikusega ning üritades seda varjata, et ma telekat vaatan, nägingi ma noored ikkagi ära. Ma nägin Ukut, Kermot ja Jaanust ning kindlasti kõiki teisi ka, aga ainult poisid suutsin kiirelt tuvastada. Lisete hakkas mind kohe toksima, kui Rapla poisid kaadris olid, sain aru, et tema vaatab ka paraadi. Muidugi nägin ma ka naiskoduokaitsjate uhket sammu harjumuspärases headuses ja ma nägin Tenet kandmas võimsalt lippu, mis oli suurem kui ta ise. Ma olin nii uhke ja rõõmus nende kõigi üle ning siis püüdsin ma jälle kitarrile keskenduda. 

Lihtne ja kodune aktuseosa sai läbi ja siis ootas rikkalik söögilaud. Toidud olid maistvad ja me üritasime ka igat asja proovida, aga me Lisetega pärast nentisime, et kiluleiba kahjuks ikkagi ei saanud. See oli üks meie lootus enne pidu. 
Me pidime endale ka pidevalt meenutama, et kõik saavad meie jutust aru, peaaegu kõik. Me oleme selles osas täiesti metsistunud, et arutame avalikult ja silmagi pilgutama pereasju, teisi inimesi, kiluleibade puudumist ja igasuguseid muid teemasid, mida pole viisakas teiste kuuldes rääkida. Lisete oli see, kes meid pidevalt maapeale tõi, et šššššššš, kõik saavad aru. 
Aga kokkuvõttes võib öelda, et oleme väga tänulikud kutse ja lahke vastuvõtu eest ning meil oli hea meel, et me käisime ja nägime saatkonda ja selle elu natuke seestpoolt ka. Kõhud olid head paremat täis ja meeled rõõmsad. Palju õnne sünnipäevaks, Eesti!

Seejärel kolisime sisse oma seekordsesse majutusse vanalinna veerel Freta tänaval, miks ma seda tänavat nimetan, selgub hiljem:). Korter osutus mõnusaks puhtaks elamiseks. Oleme ju nendes külaliskorterites ikka olnud ka ja alati on väike hirm sees, et mis meid siis seekord ootab. Ootas igati okei korter ajaloolises suure trepikoja ja kangi alt sisenemisega kivimajas.
Lapsed arvasid, et nemad on nii väsinud peale suurt pidu ja tahaks vaheaja puhul jalad seinale visata, et nemad küll enam õhtul kuskile jalutama ei taha minna. Nojah, mis seal siis ikka, läksime jälle Meelisega kahekesi. Me oleme tegelikult Varssavi vanalinnas juba korduvalt käinud ja tundub nagu oleksime igal pool ringi nuuskinud, aga sinna on ikka ja jälle tore minna ning vaadatagi neid samu kohti ja avastada ikka veel uusi ka. Meie Poola armastus ja imetlus algaski ju kunagi just Varssavi vanalinnast.

Väljas oli juba pime, kui me Meelisega linnamüüride vahelt sisse jalutasime. Kohe hakkas silma, et Varssavi oli 24. veebruaril veel jõulune. Poodide ja restoraranide aknad olid ehtsas jõuluehtes - tuled särasid ning kuuseoksad ja lipsukesed olid kõik kenasti alles. Imestasime selle üle pisut, aga suud jäid meil lahti alles siis, kui ma vanale turuplatsile jõudsime. Ohhhooooooooo, seal oli tõeline jõulumaagia alles täies elujõus, nagu oleks ajas paar kuud tagasi või pool aastat edasi läinud. Ma arvan, et Ilmselt olid seal siiski pigem ikka veel jõulud ja mitte juba jälle jõulud. 
Kui te Varssavit natuke tunnete, siis te teate ilmselt ka seda platsi, kus asub Varssavi sümbol - merineitsi kuju. Ümber merineitsi oli üles seatud uisuväli, muusika mängis ja inimesed liuglesid jääl. Üle kogu platsi jooksid valgusketid ja väljaku ääres olid jõulutuledest kujud. Keset platsi oli ikka veel pisike jõululaat ning hõõgveini lõhn hõljus kõikjal. See oli selline tõelise ime keskele sattumise tunne, kõnnid lihtsalt nurga tagant välja ja voilaa. Seal me imetlesime ikka tükkaega ja püüdsime kõigest paremaid pilte saada. Võtsime hõõgveini ka, vaatasime melu ja tundsime ennast jälle keset jõule. Mõtlesime, et sellesse muinasjuttu peame me ikkagi lapsed ka vedama ja pidasime plaani järgmisel õhtul nad sinna uisutama tuua. 
Kuna õhtu oli erakordselt mõnusaks osutunud, siis meie väikesest lähme-ikka-korra-välja-ka jalutuskäigust sai lõpuks päris pikk, sest ütlesime üksteisele pidevalt, et lähme veel selle majani ja selle kujuni ning vaatme, mis sealt paistab. Me ütleme alati perega kusagilt reisilt või ürituselt kodu poole sõites üksteisele, et mis meile seekord kõige rohkem meeldis. Vot see esimese õhtu jalutuskäik sai igatahes seekord minu edetabelisse.

Pisut planeerimatult võtsime me korraliku jalutuskäigu ette ka järgmisel hommikul. Tegelikult tahtsime me välja sööma minna, aga me olime varajase ärkamise režiimis ning sel kellaajal oli üsna vähe kiidetud söögikohti avatud. Paari kilomeetri kaugusel oli üks kohvik, kust pidi saama parimaid empanadasid. No mis see paar kilomeetrit siis ära pole ja nii me hakkasimegi astuma ja saime ka linna väljaspool vanalinnamüüre uudistada. 
Täiesti juhuslikult juhtusime kunagise juudigeto aladele. Varssavis oli II Maailamsõja suurim juudigeto. Varssavi geto rajati 1940. aastal mõistagi sakslaste poolt. Kõige rohkem oli seal korraga 460 000 juuti 3,4 ruutkilomeetrisel alal. Varssavi getost viidi inimesed edasi koonduslaagritesse. Näiteks 1942. aasta suvel viidi korraga 254 000 geto elanikku Treblinka surmalaagrisse. Sakslased hävitasid Varssavi geto 1943. aasta mais peale geto mässu. Arvatakse, et geto elanikest kokku tapeti gaasi või kuuliga umbes 300 000 ja 92 000 inimest suri nälga või haigustesse.
Enne II Maailmasõda elasid Varssavi juudid nooblites kaupmeeste linnaosades. Kui sõda algas ja algasid pommitamised, täitus Varssavi põgenikega, kellest paljud olid samuti juudid. Juba 26. oktoobril 1939 hakati juute kokku koguma ning sunniti neid rasket füüsilist tööd tegema nt likvideerisid nad linnas pommikahjustusi. 20. novembril suleti juutide pangakontod. 23. novembril kästi kõik juutide eluasemete aknad ja uksed märgistada taaveti tähega. Alates 1. detsembrist pidid kõik vähemalt 10 aastased juudid kandma valget käelinti. Alates 11. detsembrist ei tohtinud nad enam kasutada ühistransporti.
1. aprillil 1940. hakati piirama ala, kus elas palju juute ehk looma juudigetot. Poolakad viidi alalt välja ja juute toodi asemele. Geto asus keset Varssavi kesklinna. 15. novembril 1940 erldati geto täielikult välismaailmast. Geto ümber oli 3 meetri kõrgune sein, mis oli ülalt veel ka okastraadiga ümbritsetud. Põgenejad lasti koha peal maha. 
Geto mäss leidis aset jaanuaris 1943. Kui saksalsed tulid jälle getosse, et inimesi kaasa viia, hakkasid juudid vastu. Nad olid seda ülestõusu sügisest saadik ette valmistanud ning kaitsesid ennast käsitulirelvade ja molotovi kokteilidega. 
See muidugi ärritas natse ning oli vähemasti formaalne põhjus Varssavi geto süsteemsele hävitmamisele. Aprillis tulid natsid getosse suurte vägedega ning käisid  majad tuba toa haaval läbi ja leitud inimesed, kas tapeti kohapeal või saadeti koondus- või surmalaagrisse. Geto tehti tühjaks. Operatsioon lõppes sümboolselt Varssavi suure sünagoogi hävitamisega. Getost või sellest, mis veel järel oli, sai Varssavi koonduslaager.
2008. ja 2010 aastal tähistati endise Varssavi geto piirid ja olulisemad juudikvartali majade asukohad.

Seal samas kunagise geto ääres asus meie sihtkoht. Astusime empanada kohvikusse sisse ja no meie pettumuseks polnud see päris selline koht, kus sa istud ja hommikust sööd. Jah, seal olid mõned pisikesed kahekohalised lauad, aga otsutasime siiski mõnusana tunudvad pirukad hoopis kaasa osta. Me ei mäleta, et oleksime varem empanadasid proovinud, seega võtsime mitmeid maitseid ja meie üllatuseks pakiti need kenasti suurde pitsakarpi. Me küll eeldasime, et saame pirukad mõnusasti kotikesega seljakotti panna, aga kui pitsakarp, siis pitsakarp. Olles mõnda aega pitsakarbiga tagasi kõndinud, surusime me selle ikkagi seljakotti. Aga empanadad olid huvitavad ja täitsa maitsvad. Sõime need oma majutuses ära ja olime valmis uuteks seiklusteks. 

Üks veider seiklus, mida ei tahaks mainida, aga ei saa mainimata ka jätta, oli Basiliski muuseumi külastus. See asus seal samas Freta tänaval, kus me elasime, ning sellest juhuslikult mööda kõndides, mõtlesime, et mis seal ikka, astume sisse. Lastele igasugused ajaloolised elukad ja lood meeldivad ka. Algul olime natuke hämmastuses, et reklaam küll on, et muuseum, aga kust siis sinna sisse saab. Käisime ümber maja ja astsusime siis sisse kristallipoodi, et uurida, kus see muuseum asub. Ohhooo, muuseum asus kristallipoe tagatoas. 
No läksime siis. Muuseumis oli kolm tillukest toakest. Kaks esimest olid elukate toad. Seal olid mõned kujud legendaarsetest elukatest nagu cupakabra, mingi jeti taoline asi, hiigelhai, ja basilisk muidugi. Kindlasti oli mõni veel, keda ma praegu ei mäleta. Neil olid väikesed kirjalikud jutud ka juures, et kes need sellised on. Olgem ausad, ega ma ei lootnudki midagi erilist juba selle temaatika pärast - basiliski muuseum. No kes teeb sellise muuseumi? :D Aga seal sees olles ma olin siiski rohkem imestunud, kui oleksin ise arvanud. Need kujud olid nii koledad ja mitte hirmkoledad-õudustäratavad, vaid lihtsalt inetud. Me vaatasime nad üle, sest midagi põnevat võib ju ka ootamatutest kohtadest leida, aga sealt me väga ei leidnud ikkagi. Kolmandas toakeses oli suur ekraan, kus jooksis multikas Varssavi basiliskist. Ahah, seal siis sain teada, et basilisk on ikkagi kuidagi linnaga ka seotud. Lisaks oli seal ruumis väike liivakast, milles olid kühvlid ja tegelikult seal ei olnud sees mitte liiv, vaid see oli korralike kämblasuuruste kivide kast. Silt oli juures, et kaeva aga rõõmuga ja kõik, mis sa leiad, tuleb välja maksta kristallipoes. Liisbet kaevas ka rõõmuga ja leidis paar kristalli. Aga lõpuks me ikkagi otsustasime, et laseme lastel parem kristallipoest ise endale midagi valida ja need leitud kristallid panime kivikasti tagasi. 
See võib olla üks veidramaid muuseume, kus me kunagi käinud oleme. Mulle vähemalt hetkel ei meenu ainsatki veel veidramat. Ühesõnaga isegi veidra elamuse saamiseks me sinna eriti minna ei soovita. 

Freta tänaval on veel üks muuseum, mis oli meie reisiplaanis sees, et kui aega jääb, siis läheme sinna ka. Nimelt umbes kolm maja meie majast edasi asus Maria Skłodowska-Curie muuseum. Jah, ma õpetan ennast eluaeg harjutud Marie Curie asemel kasutama tema päris- ja Poolas kasutatavat nime -Maria Skłodowska-Curie. Freta tänav 16 Varssavis on koht, kus Maria Skłodowska-Curie sündis ja elas umbes ühe aasta. 
Talle pühendatud muuseume on kohe kindlasti mitmeid ja mitmeid, aga see tilluke muuseum Freta tänaval on ainuke biograafiline muuseum. Kuna ma kirjeldasin lastele muuseumi selliselt nagu see mulle endale tundus ja nagu see tegelikult oligi, et seal on vanu asju ja palju lugemist, siis lapsed otsustasid kohe ära, et nemad sinna pigem ei lähe. Läksime siis Meelisega kahekesi ja sisenesime ajal, kui muuseumi sulgemiseni oli veel poolteist tundi aega. See tunuds üsna hea aeg, sest poolteist tundi on ju ometi piisav aeg, et väikeses muuseumis vanu asju vaadata ja lugeda, eks ole? Ja lisaks eeldasime, et sellisel õhtusel ajal seal ilmselt palju rahvast ei ole. Inimesi siiski oli, aga mitte massiliselt õnneks. Selleks, et mingist asjast ilma teiste inimesteta pilti teha, pidi siiski natuke aega sobivat hetke varitsema. 
Muuseumis on inglisekeelsed audiogiidid ja eksponaatidel on ka inglisekeelsed kirjeldused juures. Maja esimesel korrusel oli ajutine näitus ja teisel korrusel põhinäitus. Läksime siis alustuseks üles. Muuseumis oli tõesti vanu asju ja fotosid ja sellised plakat-postamendid Maria elu põhisündmustega. 

Muuseum oligi väike ja läks läbi nelja toa. Aga see oli kuidagi nii hästi ja põnevalt üles ehitatud, et sa muudkui uurisid ja uurisid. Tõsi on, me sattusime audiogiidi kasutades mitmel korral segadusse ja kahtlustasime seepärast, et nad on muuseumis peale audiogiidi jutu valmimist kraami veidi ringi tõstnud. Kõik asjad, millest räägiti, olid ikkagi olemas, aga kõik ei olnud seal, kus need pidid olema. 
Maria sündis 1867. aastal haritlaste pere noorima lapsena. Tema ema pidas tütarlaste kooli seal samas Freta tänava majas ja tema isa oli selle kooli füüsika ja matemaatika õpetaja. Pere lapsed said koolidest hariduse ja kodust harituse. Maria unistus oli minna Pariisi ülikooli ja tõttöelda Poolas sel ajal naisi pärisülikoolidesse ei võetudki. Kuna perel ei jagunud raha, et tütreid välismaale ülikooli saata, siis tegid kaks õde, Maria ja Bronislawa, omavahel kokkuleppe, et kõigepealt läheb üks ülikooli ja teine toetab teda rahaliselt ning siis läheb teine ülikooli ja esimene toetab teda. Nii läkski. Kõigepealt läks Prantsusmaale õppima vanem õde. Maria asus tööle laste õpetajaks ühe pere juurde ja aitas õe õpinguid tasuda. 
Bronislawa lõpetas meditsiiniõpingud ja jäi koos oma abikaasaga Pariisi elama ning Maria kolis alguses nende juurde, kui ta alustas Pariisis oma õpinguid matemaatika- ja loodusteaduste alal. 1893. aastal sai ta bakalaureuse kraadi füüsikas ja ka matemaatikas. Siis jäi ta Pariisi elama ja tööle ning kohtas prantsuse füüsik Pierre Curied, kellega nad said üsna esimesest kohtumisest lahutamatuteks ja kes juba paari kuu pärast tegi Mariale abieluettepaneku. Abiellumisotsus oli Mariale raske, just seetõttu, et see tähendas seda, et ta jätabki oma armsa Poola maha ja seob oma elu Prantsusmaaga. Ta oli varemalt proovinud Poola naasta, aga Poolas ei leidunud tema kvalifikatsioonile sobivat tööd. Seega valis ta abielu armastatud mehega ja võimaluse jätkata oma armastatud uurimistööga Prantsusmaal. Küll aga käis Maria korduvalt Poolas nii abikaasa kui hiljem tütardega. Üks tema lemmiktegevusi Poolas oli Tartrates matkamine. Näiteks ronisid nad koos Pierriga ka Rysy otsa, mis on Poola kõrgeim mäetipp. 

Curiedel sündis kaks tütart - Irene ja Eve. Ka siis, kui tütred olid väikesed, jätkasid Curied oma teadustööd. Maria omandas doktorikraadi ja Pierre pidas ülikoolis loenguid. 1898. aasta juulis andisd Curied teada, et on avastanud esimese radioaktiivse elemendi. Nad nimetasid selle Poola järgi polooniumiks. Sama aasta detsembris avastasid nad raadiumi. 
1903. aastal said mõlemad Curied koos Nobeli preemia füüsikas. Nad olid rõõmsad ja jätkasid õhinaga oma uurimstööd, kuni Pierre 1906. aastal traagiliselt hobukaariku rataste all hukkus. Maria jäi väikeste tütardega üksi. Abikaasa lahkumine oli Maria jaoks tohutu kaotus, aga ta tõusis uuesti jalule, jätkas tööd laboris ja võttis üle ka oma mehe juhitud õppetooli ülikoolis. 1911. aastal sai Maria Nobeli preemia keemias. Maria oli esimene naine, kes sai kaks Nobeli teaduspreemiat. 
Maria avas Poolas esimese radioloogia laboratooriumi ja sai ise selle direktori. Ta avas Raadiumi Instituudi ka Pariisis. Kui puhkes I maailmasõda, ei tahtnud Maria niisama istuma jääda ja hakkas organisaeerima militaarset radioloogiateenistust ja tegi ise tuhandetest haavatud sõduritest röntgenfotosid. Pärast sõda läks Maria tagasi Pariisi ja hakkas juhtima Raadiumi Instituuti. Mariast sai tõeline maailmanaine, ta reisis ringi, kohtus riigipeadega ja oli lähedastes suhetes mitmete kuulsate teadlastega ning muretses ikka eelkõige sellepärast, et Poola saaks endale moodsa Raadiumi Instituudi. 
Maria tütar Irène Joliot-Curie, kes käis ema jälgedes, sai aastal 1935 koos oma abikaasaga Nobeli preemia keemias. Nad olid teine abielupaar peale Curiesid, kes said koos Nobeli preemia. 
Maria teine tütar Eve oli ajakirjanik, kes kirjutas lisaks muule oma emast artikleid ja tema elulooraamatu. Eve abikaasa  Henry Richardson Labouisse Jr sai Nobeli rahupreemia 1965. aastal. 
Täiesti hämmastav, kui palju Nobeli preemiad ühte peresse võib minna?! Tundub nagu see polekski võimalik, aga siiski on. Maria oli ikka üks absoluutselt uskumatu ja imetlusväärne naine - hingelt ikka poolakas, aga keda hakati armastama ka prantslannana, naine, kes tegi südamega teadust ja kasvatas suurel määral üksi ja taaskord südamega üles oma lapsed. Ta oli naine, keda imetlesid väga paljud ning kes jäi ikka lihtsalt teadlaseks ja emaks. Mina olen igatahes tema suur fänn. 

Aga muuseumis oligi siis ka üks tuba pühendatud tema perele, teises toas oli igasuguseid uurimisriistu ja laborivärki, mis nägid kõik sellised välja, et mul pole õrna aimugi, mida nendega täpselt teha sai. Kolmandas toas oli palju lugemist ja fotosid kogu Maria Sklodowska-Curie elu kohta. Neljandas toas oli natuke ajaloo olustikku ja seal me avastasime, et upsi, muuseum pannakse kohe kinni. Kuidagi oli see poolteist tundi imeväel kadunud ja me kiirustasime alla, et vähemalt hetkeks visata pilk ka ajutisele näitusele, et teada, millest see üldse on. Alumise korruse näitus oli Maria tütre Eve kirjutatud raamatust, mis oli tema ema elulugu. Aga nojah, seal me siis rohkem ei saanudki ringi vaadata. Hüppasime veel sisse enamvähem juba sulguva muuseumipoe ukse vahelt ja vaatsime kiirelt üle, mis seal on. Oleks hea meelega tahtnud osta selle Eve kirjutatuid raamatu, aga seda seal inglise keelsena polnud. Inglise keelsena leidsime me õigupoolest ainult ühe raamatu ja selle me ka kiiresti riiulilt rabasime. See on Maria Sklodowska-Curie enda kirjutatud kaheosaline raamat, millest esimene osa räägib tema mehest Pierrist ja teine on tema enda autobiograafia tema päeviku põhjal. Hetkel olen jõudnud sellest vaid eessõnasid lugeda, neid on neli:D. Aga juba tean, et on variant, et Maria asemel või koos Mariaga kirjutas raamatu hoopis tema õde Bronislawa.
Igal juhul jäime me selle muuseumiga väga rahule. Ehkki seal tõesti olidki vanad asjad ja palju lugemist nagu ma lastele ütlesin, siis oli see tõesti erakordselt huvitav ja suurte lugude paik. Seda mjuuseumi soovitame küll kõigile Varssavi külastajatele.
Aga siinkohal tuleb öelda, et Varssavi lood jätkuvad järgmises jutus, sest Varssavil oli meile veel ühtteist pakkuda :).