Krynica Morska - meri põlvini
–
Enne, kui uus nädalavahetus peale tuleb, kirjutan veel ühest põnevast kogemusest eelmisel pühapäeval. Võibolla keegi varasematest lugudest mäletab, et pühapäevad on vaiksed päevad, kus ollakse oma perega ja tänavatel elu seisab. Ja võibolla keegi mäletab ka meie Tolkmicko käigust, et sealt sai laevaga üle mere ägedasse kuurortlinna Krynica Morskasse sõita. Ja no kõike te ilmselgelt meelde pole suutnud jätta, aga mainisin ka, et eelmiseks laupäevaks-pühapäevaks anti tormihoiatus koos üleujutusohuga.
Mida siis ühel kenal pühapäeval, kui halba ilma ja lausa tormi lubab, teha? Meil tuli hea mõte, et käime ära sellekandi kõige popimas kuurordis - kitsukesel Visla maasäärel asuvas Krynica Morskas. See on linn, millest räägitakse tõsilugusid, et ilusa ilmaga sinna autoga minna ei tasu, kuna terves linnas ega selle lähiümbruses pole ainsatki vaba parkimiskohta ega teeäärt, kuhu oma masina jätta saaks. Sellepärast tunduski just tormiilmaga minna imeliselt hea mõte ehkki natuke naersime enda üle ka, et eesti põmmpead, ronivad üleujutusohuga kõige kitsukesemale maaribale keset merd. Aga no, mis mõeldud, see saagu tehtud.
Panen siia mõned kaardi väljalõiked ka, et teil oleks ka selge pilt, kus need kohad, mida me külastanud oleme, seal hulgas siis Krynica Morska, asuvad.
Visla maasäär on kitsas maariba või poolsaar, millest suurem osa kuulub Poolale, aga sääre tipp on siiski juba Venemaa kõige läänepoolsem osa.
Kui lai täpselt see poolsaar on, ma 100% kindlalt ei teagi öelda, kuna leidisn erinevaid andmeid, aga usun, et kitsamates kohtades on poolsaar vaid paarsada meetrit lai ja laiemates kohtades nii 2 kilomeetrit lai. Ehk siis ikka päris päris ahtake teine. Visla maasäär eraldab Visla lahte ülejäänud Läänemerest ja Gdanski lahest. Tegu on olnud päris eraldatud lahega ja seetõttu on seal tekkinud ülejäänud Lõuna-Läänemerest erinev keskkond ja kooslused.
Visla maasäär on kitsas maariba või poolsaar, millest suurem osa kuulub Poolale, aga sääre tipp on siiski juba Venemaa kõige läänepoolsem osa.
Kui lai täpselt see poolsaar on, ma 100% kindlalt ei teagi öelda, kuna leidisn erinevaid andmeid, aga usun, et kitsamates kohtades on poolsaar vaid paarsada meetrit lai ja laiemates kohtades nii 2 kilomeetrit lai. Ehk siis ikka päris päris ahtake teine. Visla maasäär eraldab Visla lahte ülejäänud Läänemerest ja Gdanski lahest. Tegu on olnud päris eraldatud lahega ja seetõttu on seal tekkinud ülejäänud Lõuna-Läänemerest erinev keskkond ja kooslused.
On olnud eraldatud, ütlen ma sellepärast, et varemalt said laevad lahte ainult sõites läbi Venemaa territoriaalvete. Ühel hetkel läksid Poolal selles osas naabriga suusad risti ja otsustati kaevata kanal läbi Visla maasääre Poola territooriumil. Ma teadsin Olegi juttudest, et see kanal on olemas ja pühapäevasel retkel me sõitsime üle selle kanali ja ei suutnud ära imestada inimeste horde, kes keset ei midagit asuva kanali äärsetesse suurtesse parklatesse olid oma autod parkinud ja kes jalutasid kanali ääres ja ronisid treppi mööda vaateplatoole, et kanalit paremini näha. Me imestasime minnes ja imestasime tulles, sest hordid olid ikka veel alles, et mida seal küll niimoodi vaadatakse. See oli lihtsalt üks kanal, lihtsalt üks renn maa sees.
Täna aga, kui ma natuke lähemalt kanali kohta uurima hakkasin, mõistsin ma asja hoopis teisest küljest. Kanalit hakati ehitama 2019. aastal ja see avati ametlikult alles aasta tagasi ehk 2022. aasta septembris. Just Ukraina sõda oli see viimane piisk karikasse, et au ja õiglustunne ei võimaldanud enam läbi naabri vete sõita. See kanal on kogu Visla lahe äärse Poola vabadus, see on nende pääs Läänemerele. See on minu ühendus koduga. Teinekord vaatan ma seda kanalit juba hoopis teise pilguga, kes teab, ehk lähen kaen vaateplatvormiltki.
Eelmisel aastal oli see kanali avamise teema ka eesti meediast läbi käinud, aga mina seda, kas ei märganud või ei fikseerinud enda jaoks.
Täna aga, kui ma natuke lähemalt kanali kohta uurima hakkasin, mõistsin ma asja hoopis teisest küljest. Kanalit hakati ehitama 2019. aastal ja see avati ametlikult alles aasta tagasi ehk 2022. aasta septembris. Just Ukraina sõda oli see viimane piisk karikasse, et au ja õiglustunne ei võimaldanud enam läbi naabri vete sõita. See kanal on kogu Visla lahe äärse Poola vabadus, see on nende pääs Läänemerele. See on minu ühendus koduga. Teinekord vaatan ma seda kanalit juba hoopis teise pilguga, kes teab, ehk lähen kaen vaateplatvormiltki.
Eelmisel aastal oli see kanali avamise teema ka eesti meediast läbi käinud, aga mina seda, kas ei märganud või ei fikseerinud enda jaoks.
Üldiselt koosneb poolsaar 10-12 meetrisest liivakihist, aga sekka on ka kõrgemaid düüne. Keset poolsaart kulgeb üks otse tee, mis ilmselt viib poolsaare lõppu. Teekatte kvaliteet pole kiita ja neid ootamatuid hüppeid ja pidurdusi oli ikka korduvalt. Meile tuli vastu pea katkematu vool autosid. Hmmm, püüdsime oletada, kuhu nad küll lähevad ja mõtlesime, et
a) Neil oli hotellis pühapäevani bronn ja see sai nüüd läbi ning siis muidugi ei muud, kui koju
b) Põgenevad saabuva tormi eest
Aga igal juhul olime me rõõmsad, et kohast, kuhu kõik ei mahu, tuleb nii palju inimesi ära:D.
Meie taga oli sama suur autode voor ja nende puhul me imestasime ka, et kas nemad siis ei tea, et torm tuleb ja hakkab üleujutama, et kuhu need hulllud ometi trügivad:D.
a) Neil oli hotellis pühapäevani bronn ja see sai nüüd läbi ning siis muidugi ei muud, kui koju
b) Põgenevad saabuva tormi eest
Aga igal juhul olime me rõõmsad, et kohast, kuhu kõik ei mahu, tuleb nii palju inimesi ära:D.
Meie taga oli sama suur autode voor ja nende puhul me imestasime ka, et kas nemad siis ei tea, et torm tuleb ja hakkab üleujutama, et kuhu need hulllud ometi trügivad:D.
Krynica Morska sai linnaõigused 1991. aastal. Seal elab umbes 1300 inimest, aga kus nad elavad, mina ei tea. Kohe linna jõudes sai selgeks, et kahel pool teeäärt on ainult hotellid ja muud majutusasutused. Mitte ainsatki tavalist elumaja, mille peal poleks olnud kutsuvat silti, et tule ööbi siin, ei paistnud. Bussipeatuses istusid tädikesed siltidega, et neil on vaba tuba pakkuda. Ja linn oli rahvast pungil. Etteruttavalt võib öelda, et ega mingit tormi ega tormihakatistki sel päeval ei tulnud. Oli meie Poolas oleku aja kõige kuumem ja kõrvetavama päikesega päev. Ja samuti ei teata Krynica Morskas midagi sellest, et pühapäev on vaikne ja tühjade tänavatega päev.
Tõesti jah, Krynica Morska tundus läbi ja lõhki suvele, puhkusele ja lustile olevat üles ehitatud. See on koht, kus saab täiega lõbutseda ja polegi vist varianti argimuredele mõelda. Kõik majad, mida nägime olid majutusasutused või kohvikud-restoranid. Oli ka hulk turistipoekesi ja muid müügiputkasid. Silma ei hakanud ainsatki hambaaarsti, juuksurit, autoreoinditöökoda, majatarvetepoodi vmt igapäevaeluga kaasas käivat nähtust.
Tõesti jah, Krynica Morska tundus läbi ja lõhki suvele, puhkusele ja lustile olevat üles ehitatud. See on koht, kus saab täiega lõbutseda ja polegi vist varianti argimuredele mõelda. Kõik majad, mida nägime olid majutusasutused või kohvikud-restoranid. Oli ka hulk turistipoekesi ja muid müügiputkasid. Silma ei hakanud ainsatki hambaaarsti, juuksurit, autoreoinditöökoda, majatarvetepoodi vmt igapäevaeluga kaasas käivat nähtust.
Ilmselgelt tähendas see, et mina ütlesin, et linn oli rahvast pungil tegelikult ikkagi seda, et inimesi oli tavalisest vähem, kuna meil õnnestus suurema vaevata oma auto ühte tasulisse parklasse panna. Rannaääres oli mitmeid laevu ja nende rõõmsaid agente, kes kutsusid, kas piki poolsaart sõitma või mingit muud tiiru laevaga tegema, Ja inimesed nautisid imelist ilma ja sõitsid laevadega, sest iga natukese aja tagant mõni laev, kas väljus või saabus ja ikka oli see rõõmsaid inimesi täis.
Promenaadil oli ka laat - müüdi käsitööd, maiuseid, napsu ehteid, merevaiku, leiba (parandan, saia) ja muud sellist. Kohal oli ka tivoli. Muidugi pidid meie väiksemad tivolis ka mõned kiiremad ringid tegema.
Mul oli nii hea meel, et tivolis sai ise korraliku digiekraaniga automaadist piletid osta. Mul on siin alati nii hea meel, kui näiteks poes on iseteeninduskassa ja ma saan aru, kuidas see töötab. Muidugi me saame hakkama ka inimeste käest ostmisega, aga masinaga on ikka hoopis kindlam tunne suhelda:D.
Promenaadil oli ka laat - müüdi käsitööd, maiuseid, napsu ehteid, merevaiku, leiba (parandan, saia) ja muud sellist. Kohal oli ka tivoli. Muidugi pidid meie väiksemad tivolis ka mõned kiiremad ringid tegema.
Mul oli nii hea meel, et tivolis sai ise korraliku digiekraaniga automaadist piletid osta. Mul on siin alati nii hea meel, kui näiteks poes on iseteeninduskassa ja ma saan aru, kuidas see töötab. Muidugi me saame hakkama ka inimeste käest ostmisega, aga masinaga on ikka hoopis kindlam tunne suhelda:D.
Ilm oli tõesti nii palav, et meie kaasasolev süsimust kutsikas sai üsna kiiresti kuumast kerge ülekülluse ja viskas pikali ning andis mõista, et tema ei kavatse enam kuhugi kõndida. Jahutasime siis teda veega ja Meelis istus suurema osa ajast temaga jahedas autos, kus kuts mõnusalt tagaistmel tudus.
Meie siis avastasime lastega linna omapead. Lihtsalt kulgesime ja vaatasime ja võtsime aegajalt mõne jahutava joogi. Mul oli endalgi peagi tunne, et ma olen ka peast täitsa soe juba.Linnas me randa trügima ei hakanud, vaid lootsime, et leiame kusagil eemal ehk ka ranna, kus on vähem inimesi ja kus ehk kutsu ka vette saab.
Mõtlesimegi, et kui me juba sinna poolsaarele imekombel mahtunud oleme, et siis käime ikka veel ringi. Käisime ära ka Wielbłądzi
Garbi otsas. See on polsaare kõrgeim düün, nii umbes 50 m kõrge, ja see tähendab tõlkes kaamli küüru. See pidi olema maagiline koht, kust näed korraga poolsaare mõlemat kallast. Düüni otsas oli väike tornike ka, kust tõesti nägi üle puulatvade merd mõlemal pool, aga kallast mitte. Mõtlesime, et ei tea, kas puud on kontrollimatult kõrgeks kasvanud või on torn aja jooksul liiva vajunud. Igatahes saaks see koht olla palju enam, kui ta praegu oli.
Ja siis me otsisime randa või noh mis seal otsida, kui oleme kitsal poolsaarel, siis on ju üsna igal pool rand. Aga igal pool, kus sa teelt metsa alla ehk ranna poole keerasid, oli tasuline parkla või no õigupoolest sai tasu eest auto puu alla panna. Aga meie häda seisnes selles, et teepealt meri kusagil ei paistnud ja me polnud alguses üldse kindlad, mis kohad need seal teeääres on sissepööramiseks, et äkki on mingid majutuskohad nt jälle. Erinevate parklate umbkeelsed töötajad ei saanud meie uurimisest, et kas meri on siin lähedal mitte mõhkugi aru. Õigupoolest nad korrutasid ainult mitu žlotti maksta tuleb.
Kuna Kaliningrad polnud enam kaugel, siis Meelis ütles ühes kohas, kus oli palju matkaautosid metsa all, et lähme ikka vaatame, oleme julged. Pöörasime sisse, maksime nõutud raha ära, ajasime auto puude vahele ja kõndisime sinna suunas, kus meri võiks olla.
Ja vaid paarkümmend meetrit ning seal ta oligi - kõige imelisem korralike lainetega vahutav Läänemeri. Rand oli pikk ja liivane, ja inimesi oli ka sellise suure ranna kohta vähe. Keegi ei ujunud, solberdati jalgupidi madalas vees, sest lainetust tõesti oli. Tore oli ka see, et mitmed koerad olid rannas ja keegi ei vaadanud meie Lunale viltu, kui me temaga veidi eemale rannale läksime.
Kuna meie ootasime tormi, siis meil iseesesest mõistetavalt ujumisriideid kaasas polnud ja see otseloomulikult tähendas seda, et nii lapsed kui koer olid mõne aja pärast vaatamata ettevaatlikkusele maintsemisele ülepea kaela märjad ja liivased, aga oi kui rõõmsad.
Mina suutsin siiski kuivad püksid säilitada, aga oi, kuidas mulle see rand meeldis. Me juba peame plaani, et ehk jõuame sinna sel suvel korra veel. Ja et kui me ühel hetkel enam Poolas ei ela ja tahame siia kanti nostalgitsema tulla, siis võiks ju ka Krynica Morskas mõned päevad olla.
Kuna Kaliningrad polnud enam kaugel, siis Meelis ütles ühes kohas, kus oli palju matkaautosid metsa all, et lähme ikka vaatame, oleme julged. Pöörasime sisse, maksime nõutud raha ära, ajasime auto puude vahele ja kõndisime sinna suunas, kus meri võiks olla.
Ja vaid paarkümmend meetrit ning seal ta oligi - kõige imelisem korralike lainetega vahutav Läänemeri. Rand oli pikk ja liivane, ja inimesi oli ka sellise suure ranna kohta vähe. Keegi ei ujunud, solberdati jalgupidi madalas vees, sest lainetust tõesti oli. Tore oli ka see, et mitmed koerad olid rannas ja keegi ei vaadanud meie Lunale viltu, kui me temaga veidi eemale rannale läksime.
Kuna meie ootasime tormi, siis meil iseesesest mõistetavalt ujumisriideid kaasas polnud ja see otseloomulikult tähendas seda, et nii lapsed kui koer olid mõne aja pärast vaatamata ettevaatlikkusele maintsemisele ülepea kaela märjad ja liivased, aga oi kui rõõmsad.
Mina suutsin siiski kuivad püksid säilitada, aga oi, kuidas mulle see rand meeldis. Me juba peame plaani, et ehk jõuame sinna sel suvel korra veel. Ja et kui me ühel hetkel enam Poolas ei ela ja tahame siia kanti nostalgitsema tulla, siis võiks ju ka Krynica Morskas mõned päevad olla.
Lisa kommentaar